Beebiga reisil: imetamine

Imetamisel on palju plusse ja selle headuses ei kahtle ilmselt keegi, aga minu jaoks on veel üks lisaboonus – reisides on imetamine lihtsalt nii metsikult mugav variant lapse janu ja nälja kustutamiseks ning turvatunde pakkumiseks.

Ma olen kahe käega nö avaliku imetamise poolt, usun, et imetamisega seoses ei ole vaja kellelgi tunda mingit valehäbi oma keha ja/või selle “eksponeerimise” pärast – seda nii kodumaal kui ka reisides.
Loomulikult oleneb reisil see imetamine natukene ka sihtkohast, sest paraku on tõesti kultuure, kus taoline tegevus ilmselt võib kaasa tuua liigse tähelepanu või hoopis probleeme – mõtlen siis teatud religioone, kus naine võiks sealsete tavade kohaselt üldse kotis elada. Eks seda tasub pisut enne reisi planeerimist ka uurida.
Aga.. Euroopas reisides ei näe ma probleemi, kui laps on näljane, siis tuleb talle süüa pakkuda ja ilmselgelt ei ole ühegi reisi eesmärk tulla lihtsalt hotellituppa beebit tissitama. Ikka käid ringi, lebotad rannas või basseini ääres, tutvud vaatamisväärsustega, shoppad, käid söömas – mida iganes ja ikka läheb lapsel ka kõht tühjaks. Portugalis käies oli JJ meil 3-kuune, toitmist tuli seega üsna tihti ette ja peab ütlema, et seal oli ka palju laste peale mõeldud. Olid suuremates keskustes olemas korralikud imetamis- mähkimistoad, aga samas ei pilkunud kellegi silm ka selle peale, kui JJ-d toitsin restoranis, rannas, basseini ääres, bussis…

Nüüd Hispaanias olles sööb Jenni ka muud toitu, hommikuti putru, lõunaks püreed ja õhtulgi putru, kuid iga toidukorra peale läheb ka hea sõõm rinnapiima, lisaks siis veel paar korda nende mainitud toidukordade vahel. Ka siin ei ole kohanud ma mingit silmade pööritamist või üldse mingit reaktsiooni, kui teda siis imetanud olen – pole nagu kellegi asi ja veider peaks olema sellel, kes vahtima kukub ja end häirituna tunneb 😀
Eile õhtul näiteks käisime ühes toredas india toidukohas õhtustamas ja sinna jõudes oli selge, et Jennil ka nälg peal, ega ei olnudki muud kui võtsin ta sülle ja seal samas laua taga sai ka tema söönuks. Imelik ei olnud Teedul, mu vennal, kes meiega koos siin ega ka teise pere isal, kes meie kaaslasteks sel õhtul olid. Ja miks peakski.

Kuumas kliimas on tegelikult eluliselt oluline, et rinnalaps saaks piisavalt rinda, et ei tekiks vedeliku puudust või toitainete puudust (kui rinna asemel hakata muudkui puhast vett sisse kütma ja sellega justkui beebi omal kõhu täis saaks ning hiljem piima ei taha, sest lihtsalt ei mahu). Beebiga soojal maal reisides peaks olema valmis selleks, et ta võib tahta tissi tihedamini kui tavaliselt kodus, sest noh, ise ju ka ilmselt tarbid siis vedelikku rohkem ja ajab janule.

Ka lennukis oli hea nii õhkutõusu kui maandumise ajal imetada – üks asi on see, et siis beebi neelab ja kõrvad ei lähe lukku, kuid vaat, et olulisemgi on lihtsalt see lähedus ja turvatunne, mis sellises uues olukorras lapsele vägagi ära kulub.

Ma olen palju lugenud kommentaare, et oi, see avalik imetamine on okei küll, aga ainult siis, kui ema läheb beebiga koos näiteks söögilauast eemale või seltskonnast kaugemale või varjab end salliga või või no ma ei tea, mis tsirkust veel tegema peaks, et täiskasvanud inimesed siis selle müstilise imetava ema kõrval end mugavalt tunneks. Ometigi ei jookse keegi salliga katma pesupoe reklaame tänaval või päevitavat rahvast Pärnu rannas – ja uskuge mind, paljast ihu on seal kordades rohkem kui selle imetava ema puhul ja kujutage ette, seal on ka lapsed ja mehed kõik kõrval ja saavad kuidagi elatud.
Kuskilt on tekkinud arusaam, et avalik imetamine tähendaks justkui seda, et siis see ema võtab ennast paljaks, lehvitab tisse, pakub piima möödujatele ja igaks juhuks võib olla veel ka tilistab kellukest ja puhub vilet, et kas kõik näevad, et ma ikka imetan.
Tegelikult tähendab avalik imetamine vähemalt minu jaoks seda, et mul on seljas imetamiseks mugavad riided, tänu  millele ma ei pea pluusi üle pea tõmbama või mõlemat tissi välgutama, ma lihtsalt paljastan täpselt nii palju oma rinda, et laps saaks selle kätte ja söönuks, seejärel tõmban topi või pluusi jälle peale ja ongi kogu moos. Igasugune sallidest telgi ehitamine ja muidu meeleheitlik sahmimine tõmbab palju enam tähelepanu, kui see eelnev minu poolt kirjeldatud variant.

Seega minu kogemus ja soovitus on rahulikult imetada just seal, kus lapsel on vaja ja ema end hästi tunneb, olgu selleks Ülemiste keskus, Lufthansa lennuk, restoran, mänguplats või pargipink.

Ühtlasi soovitan reisile kaasa võtta ka mõned asjad, mis ehk kodus juba mõnda aega kasutust pole leidnud, kui peaks juhtuma nii nagu minul. Nimelt suutis Jenni siin kuidagi hambaga  mul rinna ikka päris katki imeda… nii katki, et söömist lõpetades voolas tal üle põse korralik verenire. Õnneks oli mingi isetunne mind sundinud kaasa pakkima Garmastan nibukreemi testrid, mis siis kohe kasutusse läksid ja no jumal tänatud, ka abiks olid. Ma läksin siin siis apteeki ja ostsin  lisaks ka nibukaitsmed, aga paraku neist meil abi ei olnud, sest me Jenniga lihtsalt ei oska neid kasutada (ta pidas kaitsmega nibu lutiks ja hakkas seda valesti imema tehes mul olukorra isegi hullemaks kui ilma kaitsmeta). Aga kel need asjad on teemaks olnud, tasub see kraam ka endale kohvrisse visata – never know, millal vaja läheb.
Riietuse osas on mu lemmikud ka reisil jätkuvalt HM imetamise topid, paar kleiti (1 spets ja teine lihtsalt eest avatav), bikiinides on muidugi juba niisama lihtne toita ja pole midagi vaja juurde mõelda.

Beebidel kõhud piima täis ja mõnusat puhkust!

IMG_6075

avalik imetamine

IMG_6092

Taustaks meil lähenev äikese pilv, mis hetkeks vihmasabinaga õhu veidi värskemaks lõi