Lapsekandmine: LennyLamb parka

Ilmad on juba mõnda aega jahedad või noh, sel aastal ongi ühtlaselt jahedad olnud, aga nüüd on see aeg, kus paljud lapsekandjad mõtlevad, kuidas kõige mugavamalt ja soojemalt õues käidud saaks. Eks neid variante on erinevaid ja saab hakkama ka ilma spetsiaalsete asjadeta, kuid ma otsustasin sel aastal proovida lapsekandmise jopet ning pärast pikka kaalumist tellisin selle LennyLambilt.

Mul olid valikus Mamalia villane mantel, Angel-Wings parka ja see sama LennyLamb – mu jaoks oli oluline, et lisaks praktilisusele näeks see jope või mantel ka niisama kena välja ning sobituks mu üldise riietusstiiliga. Populaarne valik on ka Liliputi jope, kuid selle värvid koos mustriliste taskutega mind ei kõnetanud, veel tellitakse üsna soodsalt jopesid ühelt vene saidilt. Funktsionaalsuselt on need valikud kõik väga sarnased, saab last kanda nii kõhul kui seljas (neil vene omadel seljas ei saa), aga välimuselt üpris erinevad. LL parka tundus olevat kõige rohkem minu maitsele ning seda nüüd kasutades ei ole ma pidanud oma valikus pettuma.

Mulle meeldib, et see parka on sellisest riidesest materjalist, ma igapäevaselt ei tahaks väga näiteks softshell jopega käia ja paljud need spets joped just sellest on. Paduvihma see LL parka ilmselt ära ei kannata, aga väikse sabina peab ilusti kinni. Vooder on fliisist ja mulle see sobib hästi.
Palju küsitakse, et kas see on mõeldud kevad-sügiseks või talveks – sellele on tegelikult raske vastata, sest inimesed on erinevad ja sellega seoses ka nende soojalembus või külmataluvus. Ma saan öelda, kuidas mina seda kasutada plaanin. Hetkel käin sellega nii, et all on vaid t-särk või õhuke pluus, kui läheb külmemaks, siis saab panna juurde teise soojema kihi, aga väga üle ei ole mõtet pingutada, sest kui laps on koos minuga jope sees, siis meie kahe kehad koos soojendavad juba seda olemist päris märkimisväärselt. Seega, kui ilmad on talvel seal -10C ringis, siis saan ma hakkama, sellest külmemaga tuleb kihte kas rohkem panna või pigem mitte õue tuiama minna. Arvestama peab ka sellega, et last kandes ja liikudes hakkab soojem kui ilma lapseta, seega niisama talvejopeks ma seda ei võtaks, lapsekandmiseks aga ideaalne.

See LennyLambi parka on kantav mitmet moodi: tavalise jopena, last kõhul kandes, last seljal kandes, tandemkandmisel ja ka rasedana. Kaasas on kaks vaheosa, mis käivad siis õhule ja seljale, ning üks kapuuts, mida lapsele pähe panna. Seljal on topelt riie selleks puhuks kui last seljas kanda ja muidu külm sealt avast sisse võiks lipsata, muul ajal on see ava magnetitega kinni. Kuna keskosa on kummiga ja selle saab päris laiaks teha, siis väiksematel rasedatel pole kõhuga kandmise ajal tõenäoliselt isegi lisasiilu vaja kasutada.
Jopel saab omale parajaks timmida keskosa, kapuutsi, varrukate otsade laiust, samuti vaheosade laiust.
Värve on kolm – tumesinine, must ja khaki. Ma ostsin esialgu tumesinise ja kuigi ma olin sellega rahul, siis jäi see khaki toon kripeldama ning otsustasin ära vahetada ja olen nüüd veel rohkem rahul, sest see on ikka rohkem minu värv kuidagi. Minul on kapuutside sisud nende nö standrad mustriga ruudulised, aga saab tellida ka sellest erineva sisuga, need valikud on näha LL kodulehel parkade juures.
Selle jope juures on äge ka see, et tegemist on unisex mudeliga, kui keskelt need kummid järele lasta ja lõige sirgemaks sellega teha, siis sobib see suurepäraselt ka meestele kandmiseks.
Suurused on alates XS-6XL, seega peaks kõik omale sobiva leidma. Numbrit valides soovitan võtta LL mõõdutabel ja võrrelda nende parkade mõõte oma olemas oleva paraja parka/jope mõõtudega. Lapsekandmise jope ei pea olema tava jopest suurem, kuna vajalikku lisaruumi annavadki need vaheosad (piltidel on mul seljas suurus xs).

Veel meeldib mulle selle parka juures, et sel on väga palju taskuid, kokku lausa 7, kuhu on hea kõik vajalik ära paigutada, et tegelikult mingit väiksemat kotti polegi tarvis väga kaasas kanda 😀
Ainsa miinusena mainiksin seda, et kapuuts ei käi ära, mida ehk tahaks siis ära võtta, kui laps seljas on, samas saab selle kokku rullida ja see ei jää lapsele ette.

Hind on ca 180€ ja tellida saab linalaps.ee või lennylamb.com 

IMG_0188

FullSizeRender-49FullSizeRender-50

FullSizeRender-51

tavalise jopena

IMG_02j57

Advertisements

Rahvusvaheline lapsekandmisnädal ja eilne expo

Kes veel ei tea, siis eilsega algas rahvusvaheline lapsekandmisnädal ja sellega seoses toimub üle maailma igasuguseid lahedaid temaatilisi üritusi. Ka meie siin Eestis otsustasime miskit korraldada ja nii toimuski üli vahva “Linafännide expo”, millest saadud positiivsed emotsioonid ei taha veel tänagi vaibuda.

See expo mõte tuli mõnda aega tagasi, kui vaatasin, et meil on päris äge fännikogukond tekkinud, kellel on lihtsalt maru lahedad linade-kottide kollektsioonid, aga mida keegi teine mujal kui piltidel või üksteisel külas käies ei näe. Lisaks tundus, et oleks vaja ühte sellist kohta-kokkusaamist, kus juba kogemustega lapsekandjad saaks neid jagada nendega, kes alles lapsekandmisega alustamas ja esimesi valikuid tegemas.
Ja nii sündiski plaan, et teeme “expo” ja toome oma kogud teistele näitamiseks ja proovimiseks.

Eks oli korra hirm hinges, et äkki kedagi ei huvita ja oleme seal omakeskis, aga tegelikult oleks meil fännidel ka siis väga tore olnud, kuid see hirm oli asjatu. Rahvast tuli ikka täiesti üle ootuste palju, oli neid, kes tulid oma väikelastega, neid, kel beebid vaid mõnenädalased ja needki, kel beebi alles kõhus.
Vaadati linasid, kes said need proovisid – nii mõnigi elus esimest korda ja kes soovis, sai ka ostu sooritada või minna koju kindlama teadmisega, et milline kandmisvahend nende perre tuleb soetada.
Meie sertifitseeritud lapsekandmisnõustaja Kadri juurde oli lausa järjekord neist, kes soovisid juhendamist, aga tundus, et paljud said oma nõu ja proovimised tehtud ka lihtsalt teiste lapsekandjate abiga.

Aeg eile seal lendas, ma plaanisin kohe alguses, et tunnikese näitan ja jutustan ja siis lähen omale kohvi otsima, kui siis korraks sain mahti kella vaadata, et kas nüüd oleks paras hetk turgutust ostma minna, pidin üllatusest pikali kukkuma – kell oli saanud juba 14.00 ja meil vaid tunnike hoopis jäänud kogu üritust pidada. Ma tõesti ei tea, kuidas need neli tundi seal nõnda kadusid, aga no pidevalt oli nii palju tegemist ja nii tore, et nii oleks see võinud vist veel pool päeva edasi kesta. Samas, kui lõpuks asjad kokku pakkisime, siis oli selline tunne nagu oleks kuskilt maratonilt tulnud, väsimus, rõõm, rahulolu ja soov kuskil natuke pikutada ja puhata sellest hästi intensiivsest suhtlemisest 🙂

Ma tõesti loodan, et sellisest kohtumisest oli kasu ja kuna juba on olnud kuulda soovi, et midagi taolist võiks veel toimuda, siis ehk õnnestub kevadel taas expo teha ja ehk siis veel paremalt, mugavamalt ja suuremalt.

Aitäh kõigile osalejatele, aga kindlasti hoidke silm peal Lapsekandmise FB grupis, sest sellega ei ole lapsekandmisnädala üritused läbi ja näiteks laupäeval ootab ees midagi eriti lahedat ning lõbusat, kuhu kõik Tallinas olevad lapsekandjad on väga-väga oodatud (info selle kohta samuti grupis).

Mõnusat lapsekandmist kõigile!

IMG_9963

Kuna pilti teha polnud tegelikult mul eriti mahti, siis panin kokku paar klõpsu, mis üsna alguses said tehtud, lisaks Villapaist Iti tehtud pilt minust mu nurgakeses. Ja nagu piltidelt näha, meil oli lõbus, isegi tantsida sai! (ps mul on seljal nukk ja mitte päris beebi :D) 

Lapsekandmine: Kuidas ergonoomiline kandekott enda ja lapse jaoks mugavaks seadistada

Kuna igapäevaselt on keegi, kes palub nõu, kuidas oma hea ergonoomiline kott õigesti selga panna, siis kirjutan täna koos piltidega need põhilised punktid üles, mida võiks silmas pidada, et nii kandjal kui ka lapsel oleks mugav ja hea. Pisut ekslikult arvatakse, et kandekoti saab otse pakist lihtsalt selga panna – tegelikult tuleb ikka iga kott omale õigeks seadistada, aga kui kott enda jaoks mugavaks timmida, siis läheb edaspidi ka kiiremini muidugi 🙂

Kasutan pilditdel näidiseks Tula Standard (baby) suuruses kotti, mis on oma olemuselt sarnane ka kõigile teistele levinud ergonoomilistele kottidele – nimetades vaid mõned, siis Ergobaby, Manduca, Liliputi, LennyLamb jne jne.
Kahjuks tasub teada, et kui vaadata ka heade kottide tootepilte, siis enamasti ei ole seal kotid üldse mitte õigesti selga pandud – enamasti tegemist modellidega, kes igapäevaselt ei kanna ja seepärast ilmselt ka eriti arugi ei saa, et midagi valesti oleks.

  1. Puusa/pihavöö kinnitamine
    Siin ongi oluline tähele panna, et kuigi tihti nimetame seda vööd puusavööks, siis ei tasu seda otse puusale panna, pigem säti see kõrgemale ja nii, et alumine äär pisut puusale jääb – ära pane vööd liikuvale puusaosale, siis hakkab see kõndimist segama ja võib lihtsalt ebamugav olla.
    Vöö kõrgust valides tasub silmas pidada ka seda, et lapse pepu võiks olla kõrgemal kui kandja naba, AGA EDIT: kui oled lühema kehaga või laps suurem, säti sinna kõrgusele, et sul oleks mugav (selles mõttes see musi kõrgus on kindlam orientiir). 

    kandekott1

  2. Seljarihm – see tuleks enne lapse kotti pistmist omale õigele kõrgusele panna – see õige kõrgus on umbes täpselt rinnahoidja paela kõrgusel või cm-paar kõrgemal. Nüüd on tavaline probleem selle kõrgusega seoses, et “aga siis ma ei ulatu seda kinnitama” ja selleks on tegelikult kaks nippi.
    Mina kasutan seda, et lasen selle rihma max pikaks, siis saan kinni panna ja pingutan uuesti nii palju kui vaja.
    Teine variant on see, et paned kohe selle rihma kinni ja max pikaks lased hoopis koti küljel asuvad rihmad ning asetad lapse kotti ja poed neist rihmadest nii läbi, nagu paneks pluusi selga, üks käsi, siis pea (nii et see rihm läheb seljale) ja siis teine käsi.
  3. LAPS – kui kott on valmis timmitud, tuleb laps ka sisse panna, selle juures on oluline jälgida, et laps saaks võimalikult koti keskele (st mõlemale poole jääb võrdselt ruumi).
    Aseta laps kotti mõnusalt sügavasse istmesse, iste moodustub sellest koti pehmest seljaosast – soputa laps piisavalt sügavale, et tekiks “M” asend, kus põlved on kõrgemal kui tema pepu.
    Nüüd siis kott koos lapsega selga ja pinguta neid rihmasid, mida vaja. Ennekõike neid külgmisi rihmasid, mis kandja käte alt kummaltki küljelt jooksevad.
    EDIT: NB! last ära pane ei linasse ega kotti kiniste jalaotsadega pükste/sipukatega – need võivad hakata jalgadele survet avaldama ja varbaid kokku suruma. Eelista püksid+sokid kooslust 😉

    kandekott2
    kandekott3

  4. Lapse kõrgus – selleks, et kontrollida, et laps on kotis piisavalt kõrgel on 2 head nippi, üks, mida juba mainisin on see, et lapse pepu võiks ollaülevalpool kandja naba või selle kohal. Teine on see, et kandja peaks saama lapse peale teha musi nii lihtsalt, et selleks pole vaja oma kaela kuidagi pingutada.kandekott4
  5. VALMIS

    IMG_8736

    Musi kõrgusel 🙂 

NB! Kõik see on tehtav eeldusel, et kott on lapse suurust ja vanust arvestades temale paras või kasutusel on vastav beebisisu. 
KUI kotil on rohkem rihmasid, siis tasub kõigi nende seadistamist ka proovida, näiteks see, kui kott koos lapsega maru kaugele hoiab ja õlgadesse ikka raskus hakkab, siis kui on õlarihmadel eespool veel rihmad – võib proovida neid lühemaks teha.
Ja kui ikka on ebamugav või miski tekitab küsimusi, siis tasub küsida nõu näiteks lapsekandmisnõustajalt või tule uuri FB Lapsekandmise grupist.

 

 

Wear all the toddlers*

Lapsekandmisega seonduvalt võib ekslikult jääda mulje, et see on miski, mis on mõeldud väikestele beebidele ja no või maksimaalselt esimesele eluaastale, Tegelikult see muidugi nii ei ole, aga, et ka suurema lapsega oleks kandmine mõnus ja vaevata tegevus mõlemale, tasub siis kui aeg seal maal, investeerida õiges suuruses kandmisvahendisse. Näitan, mis meil JJ-ga kasutuses on.

* kuna enamud väikelapse suurus kotte on inglisekeelselt “toddler size”, siis on mul see toddler igapäevaselt nii kasutuses sõna  ja kui instagramis otsida väikelaste kandmise pilte, siis töötab hästi #wearallthetoddlers, nii, nagu beebidega on kasutusel # wearallthebabies 🙂

Tula Toddler
Kuna Standard Tula on JJ-le väike mis väike ehk siis ei koti põhi ei ole piisavalt lai, et ulatuks tal põlve alt põlve alla ning seljaosa ei ole ka enam piisavalt pikk, siis võtsime kasutusse Tula toddler koti, sellest olen ma pikemalt kirjutanud siin postituses. Ega seda kotti ju pidevalt vaja ei ole, aga kuna tihti tuleb ette käike, kus minnes on ta väga ise kõndija, aga tulles on peal väsimus – näiteks mänguväljakule, siis on see kott hea kiire viis selga visata ja suurema vaevata see 13kg last koju tuua. Selle koti kaalupiirang on kuni 27kg, nii et tegemist on päris pika kasutusajaga ka (NB! seda kotti ei saa kasutada lapsega, kes on kergem kui 11kg ja lühem kui 81cm).
JJ-le kotis meldib ja no miks ei peakski, sealt on ju imehea vaade ümbrusele ja palju mõnusam täiskasvanutega suhelda, kes muidu temast palju kõrgemal ju on. Seda viimast tunnetasin ise ka, kui JJ oli Teedul seljas ka siis jalutades temaga nii vahvalt rääkida sai – nagu võrdsega 😀
Sellest, et JJ-l seal kotis mõnus ja mugav on, annab aimu kindlasti ka see, et näiteks loomaaia külastuse lõpetuseks jäi ta Teedul seljas magama ja magas seal segamatult terve lõunaune, mille jooksul me jõudsime ka toidupoe shoppingu teha 😀

Kootud kandelina
Uuuhhh… linaga on liikvel nii palju eksitavaid eelarvamusi ja mis seal salata, eks olin ka mina seal küüsis siis kui JJ beebi oli, et keeruline ja kole ja palju võtab aega jne.
Reaalsus on muidugi vastupidine täiesti. Kootud (ehk siis lina ei ole trikotaažist, nagu on olemas trikoolinad, aga need on umbsed ja sobivad oma kandevõime mugavuspiiri pärast pigem kuni 6-8kg beebi kandmiseks) lina on lihtsalt kohutavalt lihtne ja mugav kandmisvahend. Väiksema beebiga on hea kõhule siduda, aga juba suurema lapsega eelistan mina selga sidumist. Kootud lina annab hästi palju võimalusi, kuidas siduda ja kõik need võimalused tähendavad seda, et lina peaks selga saama kõik endale mugavalt.
Kui baassuuruses lina on keskmist kasvu inimesele suurus 6 ehk siis 4.6m, siis selga sidumiseks meeldib mulle kasutada linasid suurus 3 ja 4 ehk siis vastavalt 3.2m ja 3.7m. Kui kerget beebit kandes sobib hästi ka õhukese tihedusega lina, mille gsm on 200 ringis ja vahel alla selle, siis raskema, üle 10kg lapsega on parem tihedam lina, mis toetab kandjat rohkem ja aitab lapse raskusel paremini jaotuda, omast kogemusest ütleks, et tasub vaadata linasid, millel see tihedus ehk gsm on märgitud vähemalt üle 250, aga vahel oleneb see ka tootjast ja konkreetsest linast, seega tasub uurida teiste kasutajate kogemusi.
Hetkel on mul lühikesed linad mõlemad Oschalt, vahepeal oli kasutuses ka laenatud Yaro puuvilla ja kanepisegust lina, mis minu veendumust lühikese lina mugavusse süvendas – Yaro linasid kiidan, need on hea kvaliteediga ja mõistliku hinnaga, seega eriti sobilikud oma linatamise tee alguses 😉 (Eestis saab neid ka näiteks Villapai.ee tellida, nad teevad ka ühistellimusi, kui parasjagu pole seda lina sees, mida soovid ja näha saab neid Telliskivis Minu Väike Maailm poes).
Suurus 3 lina on mul 100% puuvillane ja 260gsm Oscha Stewart Tartan, see on piisavalt tihe ja tugev, et JJ kandmine ka mugav oleks. Ühtlasi olen ma selle ruudumustri fänn 😀
Teine lina on suurus 4 Oscha Alto Bergamote ja selle materjal pisut huvitavam, koosneb see kaamlikarvast, siidist,linasest ja orgaanilisest puuvillast, gsm 250. See lina nõuab käsipesu ja eks sissetöötamist on olnud omajagu, aga kasutada on super – samas, JJ kandmiseks jääb ta natuke liiga nõrgaks ja õhukeseks ning võib mind soonima hakata. Jenni kandmiseks on see praegu mu suur-suur lemmik, kuigi ma villaseguga lina esmalt pelgasin, siis praegu on see nii imepehme ja meeldiv hoopis.
JJ ja tegelt ka Jenni kandmiseks (sest ega on ju temagi varsti meil väike toddler) meeldib mulle sidus “ruck tied at shoulder with candy cane chestbelt” , lühidalt “ruck tas cccb” miks ma selle inglisekeelsena kirja panen on see, et nii on kõige lihtsam otsida õpetusvideosid (selle oma siin). See sidus on MEGA lihtne ja VÄGA kiire, seega kasutan seda alati, kui on kärmelt vaja emb kumb lastest selga panna ja mingi toimetus ära teha.
Lina pluss ja eelis koti ees on see, et selle saab veel väiksemaks kokku panna, kasutada ka tekina või pleedina või lihtsalt omale salliks ümber panna (just lühema linaga) ja see ei nõua kandja vahetumisel mingit rihmade ümberseadistamist nagu kotiga on vajalik.

Oscha Cairis
Cairised ostsin ma meil eelkõige Jenniga kasutamiseks ja seepärast babysize suuruses, aga kuna JJ ei ole just maksimum mõõtmetega, siis väikeste mööndustega saab isegi teda selles suuruses kanda. Kui see peaks olema tema jaoks igapäevane ja ainus kandmisvahend, siis valiksin kindlasti Toddler mõõdus Cairise, sest ka see on olemas. Oscha Cairisest kirjutasin hiljuti rohkem siin postituses. Hetkel on meil üks Cairis selle sama Stewart Tartan mustriga ja teine siidi-puuvilla segust Misty Mountains Aduial. 
Kui lina mugavusse ma uskusin enne proovimist nüüd, siis Cairise ja võrdlemisi raske lapse kooslus tundus veidi kahtlane, Seda suurem oli üllatus, kui JJ Cairisega selga panin – niiii mõnus. Kindlasti tuleb need seotavad linaosad suuremal lapsel mõnusalt laiali tõmmata pepu alla lisatoeks, see annab palju juurde ja jälgima peab, et laps liiga madalale ei jääks, sest siis hakkab ka raskus kergelt kandja õlgadele.
Cairise põhi eelis koti ees on ehk lihtsalt mõneti ägedam ja vähem robustne välimus. Miinus on see, et tuleb ka veidi siduda ja eelnevalt linaosa pingutada, ning kuna otsad on pikad siis võivad need ka mööda maad lohiseda sidumise ajal. Samas, kõik on õpitav ja minu jaoks isiklikult need miinused ei ole.

Need on meie toddleri kandmise vahendid ja kuigi ma olen vist varemgi öelnud, et mul on kahju, et ma JJ beebieas kandmisvahendeid ei kasutanud, siis see aeg praegu on ikka väga hea ja tore viis ka temale lisaläheduse pakkumiseks. Mulle tundub, et see lähedus võib veel eriti teemaks tulla nüüd, kus lasteaiaga alustame. Seepärast ei välista võimalust, et näiteks Jenniga temale järgmi minnes, panen Jenni kärusse ja JJ selga – seda muidugi siis, kui ta ise väss või seda soovib – ühtlasi maru hea trenn emmele 😀 Lisaks lasteaiatee transpordile on kandekott suurema lapsega hea variant ikka ka reisidel, eriti siis, kui käru kaasa võtmine tundub juba tarbetu, aga päevased vahemaad lapsele siiski väsitavaks võivad osutuda + lennujaamades liikumine.

Ühesõnaga, ärge peljake lapsekandmist ka juba pisut suuremate põnnidega, enesekindla lapse kasvatusel mängib lähedus suurt rolli ja see on võrratu võimalus vanemana seda oma lapsele pakkud – lisaks muudele mugavustele, mida see endaga kaasa toob. Meeldiva ja mugava kandmisvahendi peaks ka kõik edukalt leidma 🙂

 

Lapsekandmine: Tula Free-to-Grow ja Tula Coast

Kuna mul on hetkel võimalus teha selline hea võrdlus, siis kasutan seda ära ja näitan kolme kandekotti Tulalt – kaks neist on free-to-grow mudelid, mis tähendab, et neid saab kasutada alate sünnist (3.2kg) ilma beebisisuta.

kolmtulat.jpg

Alustamegi neist FtG mudelitest, mõlemal saab koti põhja sättida kitsamaks, et ka pisike beebi saaks olla toestatud põlve alt põlve alla, aga samas ei tõmbaks jalgu liigselt laiali, samuti saab selja osa ülevalt rihmadega lühemaks pingutada.
Erinevus neil kahel kotil on tegelikult juba peale vaadates näha, lilleline ehk “Blossoms” muster on nö tavamudel, mis on pehmest ja mõnusast riidest, südametega “Wild hearts” on Coast versioon, mis tähendab, et seljal see must ruut on ekstra õhku läbilaskev võrk (mesh) kangas, see peaks eriti hästi sobima soojale maale reisides või lihtsalt palavama ilmaga. Coast mudelil on ka kapuuts sellest samas võrkkangast, tavamudelil ülejäänud kotiga samast pehmest riidest.
Koti põhja kitsamaks ja laiemaks seadistamine käib trukkidega ja võimalik on 3 eri laiust panna. Seadistamine on hästi lihtne ja kiire.

tulablossoms

Tula Free-to-Grow Blossoms

tulawildhearts

Tula Free-to-Grow Coast Wild Hearts

freetogrow3

Free-to-Grow 3 suurust

Kolmas kott on samuti Coast, aga standard ehk baby suurus, mis tähendab, et pisikese beebiga on vajalik kasutada beebisisu, tavaliselt umbes 6. elukuust saab juba ilma selle ekstra sisuta. Ka sellel on seljaosa võrkkangast, samuti kapuuts, aga standardil kinnitub kapuuts kummiaasadega õlarihma “konksu” külge, FtG mudelil on kinnitamiseks kapuutsi küljes trukkidega paelad. Kõigil mudelitel saab kapuutsi ka eemaldada – sest ega seda muul ajal vaja ei lähe kui vaid siis kui beebi magama jääb – siis on see hea toestus peale.

tulaprance

Tula Coast Prance

Kas kasutades on vahet tunda coast ja tavamudelil?
Jah, ma ütleks, et veidi ikka on. Eestis ilmselt tegelikult ei ole see coast mudel eriti oluline, sest meie suve juures on umbes täpselt 3 päeva ehk sellised, kus ilm nii palav, et see võrkkangas rolli mängiks. Õnneks on ka tavamudelid ju lihtsalt riidest ilma igasugu paksu polsterduseta, mida ei tohiks koti seljaosas kindlasti olla nii või naa, sest see ei laseks lapse seljal loomulikus asendis olla. Mulle meeldivad mõlemad mudelid, Blossoms muster on neist üks kauneimaid mu meelest ja no see lilla “Prance” on oma ükssarvikutega lihtsalt nagu loodud väikestele preilidele – ja samas on see Wild hearts neist kahest justkui kokku pandud 2in1, seega ainsaks kotiks hirmus praktiline – eriti kui reisimist ka ette tuleb.  Seepärast jääbki see südametega kott hetkel meile ja teised kaks lähevad uusi seiklusi otsima, kuigi pean tunnistama, et ostaks mõlemad silmagi pilgutamata uuesti, sest need on lisaks praktilisusele ju ka imeilusad.

Lisainfoks veel nii palju, et loomulikult on seda võrkkandgast coast mudelit saadaval ka Toddler suuruses, mis sobilik lastele 11-27kg ja mis on paras siis, kui laps kannab vähemalt suurus 86 pükse.

IMG_8027

Lapsekandmine: Oscha Coorie vs Oscha Cairis

Lapsekandmisvahendeid on lisaks kandekottidele ja linadele teisigi, tutvustan täna meil kasutuses olevaid Oscha Cooriet ja Cairist, mis oma olemuselt on pigem linale sarnased, veel täpsemalt ruutlina ehk Meh Dai tüüpi.

Kui koti puhul on selge see, et kinnitused on pannaldega ja rihmad nagu seljakotil ja pikk lina, nagu nimigi ütleb on üks pikk lina, siis ruutlina ehk meh dai on samuti oma nimega suht hästi ära kirjeldatud. Enamasti tähendab see seda, et keskel on üks ruudukujuline kanga osa, mille neljas otsas on siis kitsamad linaotsad. Alumistest seod endale vöö (nagu kotil on puusavöö) ja ülemised lähevad üle õlgade, seljalt risti, siis eest lapse pepu alt ja uuesti kandja taha, kus need sõlmitakse (neid lõpetuse variante on erinevaid).

Cairis ja Coorie on mõlemad sellest klassikalisest ruutlinast veidi erinevad, alustame Cooriest, mis on meil kauem kasutuses olnud.

Coorie
Cooriede valik uuena kohe ostes on üsna olematu, kuna Oscha teeb neid pigem tellimuse peale ja igast linast väikse arvu.
Materjaliks ongi alati Oscha enda kandelinad, mis tähendab, et see varieeriub väga laialt – on lihtsalt orgaanilisest puuvillast, aga ka linase ja puuvilla segu või kanep ja puuvill või hoopis siidi ja puuvilla segust ja veel teisigi variante. Meie Coorie on tehtud Okinami Kiri mustriga linast ja materjaliks on linane koos puuvillaga, see on kandmisega läinud super pehmeks ja hingavaks ja tohutult mugavaks.

Coorie vöö on sisuliselt nagu volditud lina, mis kinnitub pandla ja sidumise asemel hoopis rõngastega (nagu rõngaslina). See volditud tehnika teeb minu jaoks vöö hästi mugavaks – ei ahista kuidagi ja saab sättida kitsamalt-laiemalt (see vöö ongi tavalise pika kootud lina laiuses)
Õlapaelad on pehmenduse asemel samuti volditud ja kuigi seda eriti oodata ei oskaks, siis igati mugavad, ülejäänud paela osa on jälle nagu lina, olles oma laiuselt pool tavalisest pika kandelina laiusest – see tähendab, et saad näiteks selle risti seljale max laiali tõmmata, et oleks hea toestus kandjale, lisaks saab need otsad lapse pepu all laiali tõmmata, mis omakorda pakub lisatuge.
Seljapaneel ehk siis see osa, kus laps sees on, on pehme ja võtab kergelt lapse järgi kuju, olemas on ka kapuuts, mis ei ole küll eemaldatav, aga mille saab kokku rullida ja kinnitada. Kui kapuuts on kasutuses, siis saab selle paeladega sõlmida õlarihmal oleva aasa külge.

Cooriet saab kasutada nii kõhul, seljal kui ka puusal kandmiseks, mina kasutan peamiselt kõhul, aga oleme proovinud Jennit ka sellega seljas kanda ning on täitsa mõnus, küll aga tahab veidi harjutamist, et ära tabada õige kõrgus ja see, kuidas pingutada need lina otsad piisavalt, et toetaks hästi ja liikudes ei hakkaks laps vajuma ning kandjal raske.
Coorie puhul on ilmselt love/hate suhe selle alumise vööga – sest kui see rõngastega saab kinnitatud, siis jääb ülejäänud osast selline elegantne saba – pika lina juures mulle sabad ei meeldi ja seon alati kõik max kinni, aga Coorie puhul see jääb mu meelest nii kenasti, et mulle täitsa meeldib.

IMG_6875

Coorie Jenni esimesel jaaniõhtul

IMG_7137

Cooriega autosid vaatamas

IMG_7793

Coorie Okinami Kiri väga temaatiliselt merereisil

IMG_7894

Kapuuts lahtiselt

FullSizeRender-37

Siin näha ekstra laia vööd, kapuuts kokkurullitult

Kuna Cooriega on meil olnud väga positiivne kandmiskogemus, siis julgesin nüüd tellida ka Cairise – et võrrelda ja proovida ja lihtsalt vahelduseks.

Cairis
Nii nagu Coorie, on ka Cairis tehtud Oscha linadest, positiivne on see, et Cairiste valik on kohe ostmiseks palju palju laiem – saadaval nii baby kui ka toddler suuruses (tegelikult ka Coorie on kahes suuruses, aga baby suurus on kasutatav alates 6kg, seega vastsündinule ei sobi). Cairise baby suurus on kasutatav alates 3kg beebiga, sest kaasas on “cynch” ehk pael, millega põhja kitsamaks siduda ja kaalupiirang on 20kg, aga lapse pikkuse poolest on see kasutatav enamasti kuni 2-2.5 aastani. Toddler suurus on alates 11kg lapsega kasutatav ja kaalupiirang samuti 20kg, kuid väiksemale lapsele ei sobi, kuna see seljapaneel on laiem, et pakuks pikemalt lapsele põlve alt põlve alla toetust, küll aga, saab ka seda toddler suurust cynchiga kitsamaks teha, et see sobiks juba ca 1.5-aastasele lapsele. Enamasti on “toddler” suuruses kotid parajad ilma abivahenditeta siis, kui laps hakkab kandma suurus 86 pükse.

Cairise vöö on väikse pehmendusega ja kui tavalisel kotil on selja pealt ainult rihm koos pandlaga, siis Cairise vöö on peenemal inimesel täisring pehmendusega ja kinnitub pandlaga, seega ei jää ka Cooriele omast saba lehvima.
Seljapaneel ei erine Cooriest, aga kapuuts on eemaldatav, kinnitub paneeli külge trukkidega ja õlapaeladele seotav.
Õlapaelad on õlgade peal kerge pehmendusega, õhemad kui enamus kottidel, aga pisut paksemad kui Coorie volditud linast paelad. Ülejäänud paela osad on samuti laiali tõmmatavad olles pool pika lina laiusest, mis tähendab, et ka need otsad saab lapse alla lisatoestuseks sättida ja tegelikult näevad need nii väga kenad välja ka 🙂

Kui meie Cairist valisin, siis oli mul kindel soov võtta see erinevast materjalist kui olemas olev Coorie ja valituks sai Misty Mountains Aduial – siidi ja puuvilla segust – ja nüüd seda katsudes ja kasutades tunnen, et sai tõesti väga hea valik tehtud. See on naha vastas nii mõnus ja ka lämbema ilmaga kandes oli tunda, et kangas tõesti on hingav ja ei hakka nii kergesti palav.

FullSizeRender-36

Misty Mountains Aduial Cairis

FullSizeRender-35

FullSizeRender-39

ilma kapuutsita

FullSizeRender-40

Koos avatud kapuutsiga (saab ka kokku rullida)

IMG_7898

Koos õlarihma kaitsmetega

FullSizeRender-38

sobivad ka teistele kottidele rihmade kaitseks, kinnituvad 3 trukiga

Lisaks saab osta ka õlarihmade ilakaitsed, mis on samuti tehtud kandelina kangast ja saab valida täpselt oma Coorie või Cairise mustriga sama, aga ka hoopis erineva värvi ja mustri ja materjali. Hea on see, et neid saab kasutada ka teiste kottide rihmade ümber.

Kas ma sovitan ühte rohkem kui teist? – ei, nad on piisavalt sarnased, aga ka piisavalt erinevad, et mõlemad on mugavad ja meeldivad. Jennile meeldib ka mõlemas, kuna need on hästi pehmed, siis saab ta seal end mugavalt liigutada ja ringivaadata ja magada.
Kellel võimalust ja tahtmist ning leiab omale meeldiva variandi, siis soovitan proovida küll, vahet pole kumba.

Suvi lastega – mis teinud oleme

Ok, alustuseks, mis suvest me räägime eks, ilmad on olnud siiani sellised varakevadise temperatuuriga, hea kui vihmata, aga kindlasti tuulega. Jube tüütu, ausalt öeldes, aga noh, kui mõned kaugemad käigud olemegi hetkel ootele jätnud, siis lähemad tegemised on ikkagi tehtud.

NUKU muuseum
Tallinnas, vanalinnas, NUKU teatri juures on juba aastaid tegutsenud muuseum, piinlik küll, aga sinna teatrisse me JJ-ga pole siiani jõudnud, sest need väiksematele mõeldud etendused on mulle kuidagi suts õõvastava mulje jätnud, aga muuseumi otsustasime üle vaadata. ma täpselt ei tea, et mis see vanuseklass sellele muuseumile mõeldud on, aga tundus, et JJ oli kahepoolesena just seal alumisel piiril, väiksemal seal vist väga põnev ei ole. Aga JJ-l oli põnev, uuris ja uudistas, proovisime kostüüme ja natuke mängis seal mingite konstruktoritega, aga ütleme nii, et mu meelest võiks seal seda ise tegemist-proovimist-katsumist isegi rohkem olla.
Ja kui kõik muu oli muidu tore ja vahva, siis kahju oli ka sellest, et keset päeva kohvik kinni oli – ok, keegi ei lähe muuseumisse kohviku pärast, aga kui oled seal tükk aega mänginud ja ringi vaadanud, siis oleks päris mõnus olnud üks amps põske pista, meil jäi see seal tegemata ja selle asemel kostitasime end hoopis Balti Jaama turul.

IMG_7362IMG_7360IMG_7361

Tallinna Loomaaed
Selle üle võib vaielda, et kas lapsi või ka täiskasvanuid peaks üldse loomaaeda külastama viima, aga meie otsustasime oma sammud sinna seada, loomad on seal nii või naa ja mingu siis meie piletiraha nende heaks.
JJ-l oli sinna jõudes põhimõtteliselt ainult üks siht – mõmmi, kõik muud loomad olid toredad, aga karud olid need, kelle juurde me kindlasti pidime minema ja kes kõige suurema emtosiooni tekitasid, emotsioon number kaks oli kindlasti elevantide juures.
Loomaaeda minnes võtsime kaasa nii käru kui kandekotid ja kui sealt väljusime, siis pidime Teeduga tõdema, et käru kaasa vedamine oli nii tarbetu – mõlemad lapsed olid meil kottidega seljas. JJ-l polnud kõndimise tuju ja me ei treeni ka teda Tallinna maratoniks, et peaksime kuidagi nui neljaks kõndima sundima, kärru polnud mõtet kumbagi panna, sest seal istudes oleks lapsed olnud täpselt kõikvõimalike piirete ja tarade kõrgusel ja näha oleks olnud umbes 0 looma. Ja no endal oli ka palju mõnusam lapsega suhelda, kui ta on kohe sinu juures, saad jutustada, näidata, ei pea kuskile tara peale laps turnima (mida seal oli massiliselt näha ja mida saatis vanemate tänitav vadin:”ära roni nii kõrgele, ära mine sinna, ära mine tänna”. Ja kui lapsed olid seljas, siis oli endal ka maru kerge liikuda ja ei väsitanud nii nagu seda teeks niisama süles tassimine.
Olime seal päris mitu tundi, lõpetuseks käisime selles lasteloomaaia osas ka, mis on mu meelest suht tarbetu osa ja võiks vabalt ka olemata olla. Küll aga, on seal kõrval see uus keskkonnaharidusekeskus, kus sees on tore nurgake võimalusega väikseid loomi lähedalt näha, seal oli JJ küll päris pikalt uudistamas. Samas majas on ka meenepood, mis oma valikuga üllatas – ei olnud mingi suvaline pudi-padi vaid suuuuur valik pehmeid loomi ja kõiksugu muud kraami loomade ja loomaaiaga seonduvat. Aga selle poe toredat valikut silmas pidades oli võrdlemisi veider mu jaoks see, et miks keset loomaaeda oli ka paar sellist täiesti suvalist hiinakräpi müügiletti – milleks seda rämpsu müüa-osta ja liiatigi veel loomaaias, ma ei tea.
Külastuse lõpuks olid mõlemad lapsed nii väsinud, et jäid magama, kui Jenni jaoks on kandekotis – linas magamine täiesti tavaline, siis JJ magas nii esimest korda ja uni oli lausa sedavõrd magus, et ärkas ta alles siis, kui olime Prismas toidushoppingut lõpetamas 😀
Tegelikult oli loomaaias tore ja ilmselt lähme sinna veel, sest palju kohti ja loomi jäi seal sel korral vaatamata.

IMG_7450IMG_7454IMG_7457IMG_7469

Rõõmsate Laste Festival
Laupäeval tegime väljasõidu Pärnusse, aga mitte end randa grillima vaid hoopis Rõõmsate Laste festivalile. Eelmisel aastal me magasime selle kuidagi maha, aga sel aastal tundus see suurepärase variandina, et natuke Tallinnast välja ka saada. Üritus oli vahva, kohal oli vist küll suurem osa Eesti lastedisaini tegijatest, lisaks muud põnevat lastele ja lastega seotult, tegevusi, mänge, muusikat ja head sööki. Isegi ilm pidas end võrdlemisi normaalselt üleval ja kui alguses tundus, et pagan võtaks, jälle pilves ja jahe, siis õnneks selle põhilise aja, mis me seal veetsime, oli päike väljas ja täitsa suve moodi olemine. JJ lemmik oli sealne väike takistusrada ja maasikad… ta vist toitus sel päeval ainult maasikatest 😀 ringi liikusime jälle kandekottidega, mis oli super mugav lahendus, kui lapsed seal trallimisest väsisid, neid samu maasikaidki sõi JJ Teedu seljas olles – jah issi valge särk sai küll mõned plekid, aga õnneks meil on pesumasin täitsa töökorras 😀
Usun, et see festival toimub ka järgmisel aastal, nii et selle võite omale juba plaanidesse kirja panna.

IMG_7483

Siis kui veidi külm oli – õnneks kandelina töötab ka tekina 😀

IMG_7485

IMG_7486

maasikad-maasikad-maasikad

Tänast ilma vaadates tundub muidugi, et see päris suvi vist nüüd siiski algas, aga meil hetkel suuremaid plaane rohkem väga polegi. Kui siis ehk õnnestub veel enne JJ lasteaiaga alustamist teha päevareis Helsingisse, et minna Linnamäe lõbustusparki ja SeaLife’i, kus ma usun, et talle väga-väga meeldiks, aga peame vaatama, kuidas see minek õnnestub, sest Teedul puhkus nüüd läbi ja üksi ma kahe lapsega terveks päevaks nii minna ei tihka. JJ muidugi on nüüd enda jaoks Muumid ka avastanud, aga otsustasime, et Muumimaale, sel aastal ei hakka minema ja lähme järgmine suvi kui Jenni ka juba veidi neist midagi mõikab.
Ja kui kellelgi on lahedaid soovitusi, kuhu minna-mida teha lastega, siis võib need meie poole teele panna 😀