21 nädalat, pool aega oodatud

Kogu selle haige olemise tralli kõrval täitus vahepeal ka see maagiline 20. nädal, mis tähendas ämmaemanda visiiti, aga ilmselgelt olulisem oli looteanatoomia ultraheli, kus lisaks sellele teadmisele, et kõik on beebiga hästi, saime teada ka, et oodata on väikest poissi.

Sisetunne ütles ammu, et poiss ta on, aga samas sisimas ma ikka lootsin natuke tüdrukut – see roosa ja slehvid ja kõik tundus jälle nii ahvatlev ja nunnu. Aga jumala eest, mul on õnneks siin ees ka väga nunnu poiss, nii et ainult tore, et üks juurde tuleb. Tegelikult on see kõik muidugi hästi vahva – Jenni ja tema vennad, ideaalne kamp. Vaid nüüd teadlikumalt beebiriideid jms asju osteldes pean jätkuvalt tõdema, et see nn poiste valik on kesisem ja armsaid, samas mitte klounaadile kalduvaid riideid on keerulisem leida.

Tervis ja enesetunne on paremad kui varem, ei ole enam iiveldust, ka on järgi andnud vahepeal juba häirivalt tihti esinenud migreenihood (ikka sellised, kus silm selgelt ei seletanud ja ainuke viis olla oli pikali). Mulle endale tundus, et need hood olid seotud madala vererõhuga, kaks tassi kohvi päeva jooksul tundub, et on selles osas abiks olnud, lisaks muidugi normaalne söömine, et liiga tühi kõht nõrkuseni ei viiks. Söögiisu on hea, samas igasugu magusa ja rämpsu sisse ajamine on pigem taandnud (ilmselt tänu iivelduse kadumisele), pigem on tunne, et tahaks värskeid asju.. isegi kõht igatseb kevadet 😀 ja vürtsi, india jms toidud lähevad eriti hästi peale.

Ämmaemanda visiidil sai mõõdetud vererõhku, mis oli normis, lisaks mõõtis ta ka emakapõhja kõrgust (EPK), mille kohta vaid imestas, et isegi mitmendal mõõtmisel sai tulemuseks 18cm, kuigi korduvsünnitajatel pigem tavaline, et see mõõt nädalatega võrdne või isegi 2-3cm suurem, ütles, et nagu esmasünnitaja emakas 😀 Kui sellest võiks nüüd ka muret tunda, et äkki on laps liiga väike, siis õnneks ultraheli selles osas kinnitas, et kõik hästi ja laps oma suurusega vastas täiesti päeva pealt õigetele nädalatele.
Kaalu tuleb vaikselt juurde ka mul, hetkel 57kg  kuigi ma ise seda lisandumist isegi eriti ei tunneta, aga ilmselt see sellest, et pärast haigust ja kõike on lihtsalt nii hea olla, et sellest “kergem” tunne.
Kokku sai lepitud ka GTT aeg, mille pean tegema 24. nädalal, selleks tarbeks tuleb leida apelsini maitsega glükoosijook, sest Jenni ootamise ajast on meeles, et see oli neist kahest, mida proovisin, kõige normaalsem, vaarika oma jätaks sel korral vahele. Hoian ikka väga pöialt, et nüüd kõik näidud saavad normis olema ja seda teed rohkem ette võtma ei peaks ning diabeediga meil tegemist teha ei tule.

Seniks tuleb nüüd lihtsalt mõnuga edasi oodata ja valmistuda, nüüd kus sugu on teada hakkasin ka vajalikke riideid ostma/otsima, lisaks peame läbi mõtlema kas ja millist nn beebikraami meil veel vaja on. Näiteks üks õhtu hakkasin beebile voodit otsima, kuid arvestades, et suure tõenäosusega magab ta kaisus ei ole voodil ehk üldse mõtet, samas nn mähkimiskeskust oleks vist vaja, sest selle saaks nüüd suuremasse vannituppa mahutada ja kui voodit pole, mille peale mähkimisalust panna peab selle koha ju kuhugi ja kuidagi tegema, sest lihtsalt oma voodil või maas päevas kordi ja kordi mähkmeid vahetada hakkab seljale. Ja eks neid valikuid ja otsuseid tuleb veelgi, hetke seisuga kindel on käru, milleks on Bugaboo Cameleon 3 ning terve valik erinevaid kandelinasid, mis pisikest ootavad.

IMG_4835

Poisiks valmistumas

IMG_4930

Käisin Telliskivis Minu Väike Maailm poes, muidugi pidin seal üht lina proovima ja no muidugi pidin selle ära ostma, sest see oli niiii mõnus

Advertisements

Nii haige…

…nende sõnadega võiks kokku võtta meie viimased paar nädalat, mis on olnud lihtsalt jubedad. Algas kõik sellest, et JJ oli aastajale tavatult pikalt haigusteta lasteaias saanud käia, aga muidugi ei kestnud see igavesti ja ühel pühapäeval oli selge, et laps on tõbine ja jääb koju.

Kui JJ on haige, siis võib päris kindel olla, et varsti on ka Jenni, jep, kõik läks nagu alati ja nii olingi siis üsna pea kahe haige lapsega – ja ikka täielik megakombo koos silmapõletiku, köhade ja nohudega, nii palju läks õnneks vaid, et palavikust pääsesid.
Ok, haiged lapsed on ikka kehva seis, aga eks seda ju ennemgi ette tulnud ja pole midagi nii väga rasket, kuniks hakkas lähenema nädalavahetus ja tundsin, et oii pagan, mul ka ei ole hea olla.

Ja nii õnnestus mul saada see sama jackpot koos silmapõletiku ja nohust-köhast tingitud põskkoopapõletikuga (elu esimene). Jube-jube-jube. Kui saabus esmaspäev ja ma reaalselt ei saanud normaalse inimese kombel silmigi avada oli selge, et Teet peab meile koju toeks jääma, sest olgugi, et ringleb müüt, et “emad ei ole haiged”, siis ma olin ja mingit vastutavat lapsevanemat minust sel hetkel polnud, õnneks siis teine oli ja see meid päästis, mis tähendas, et järgmised kolm päeva mina püüdsin kuidagi paraneda ja Teet oli kodus. Paranemisest aga paraku midagi välja ei tulnud, põhimõtteliselt läks kõigil ainult hullemaks (õnneks lastel silmapõletik taandus siiski) ja ega enne paremaks ei läinudki, kui perearstilt kogu haige kamp antibiootikumid peale sai. Ma igaks sajaks juhuks konsulteerisin muidugi ämmaemanda ja arstiga, et kas rasedana see ikka ok – aga jah, see on rohkem ok, kui edasi arenev põletik, millega ei tasu lolli mängida ja mingile müstilisele tervenemisele loota.

Nüüd nädal hiljem hakkab elu normaliseeruma, saab öösel magada ja hommikul silmadki lahti, köhad veel lahkuvad, aga tunne on vähemalt hea.
Ühtlasi on mul sellest talvest mõõt absoluutselt täis ja lihtsalt ei jõua ära oodata, et hakkaks juba kevad seda ilma üle võtma.

Lõpetuseks positiivsema noodina meenus mulle, et lihavõtted pole enam mägede taga ja peaks lastele sellega seoses midagi vahvat plaanima, kindlasti värvime mune, aga kuna meil nüüd siin kodus ka tore õueala, siis saaks teha ka väikese munadejahi või minna ja teha see hoopis maal või suvilas… näed siis, tuleb mõtlema hakata.

Olge terved!

IMG_4640

Siis kui haiged lapsed vaatavad Mõmmi aabitsat

IMG_4719

Siis kui ma arvasin, et tõbisena saab olema hea natuke raamatuid lugeda, aga ei teadnud, et varsti ei saa silmigi lahti, lugemisest rääkimata

Esimene lapsekandmisvahend – soodsalt

Lapsekandmise vahendeid on absoluutselt igas hinnaklassis, alates väga soodsatest lõpetades juba pigem fännidele-fanaatikutele suunatud mitmesadadesse või koguni tuhandetesse eurodesse küündivate hindadega. Aga kõik alustavad kusagilt ja arusaadavalt käib nende asjade soetamisega kaasas küsimus, et kas seda üldse vaja on, kas lapsele meeldib, kas endal on hea – seega, ei taheta väga suurt investeeringut esialgu teha, mis aga ei tähenda, et siis peaks valiku tegema kehvade asjade hulgast, ka soodsalt saab ja mõned enda soovitused toongi siin täna välja.
(mainin ära, et tegemist ei ole koostööpostitusega)

Liigitan siin postituses soodsa alla kandevahendid, mille hind jääb uuena ostes alla 100€, kasutatult, eriti kui on veidi viitsimist järelturgu passida, leiab hea hinnaga ka muidu kallimat kraami – aga vaatame täna neid variante, mis saab kohe ise osta, olgu siis endale või hoopis katsikukingiks.
Ahjaa, veel üks asi – kandevahendit võiks vaadelda ka samas klassis beebitarvetega nagu seda on vankrid-kärud, sest on täiesti võimalik, et hea kandevahend leiab isegi rohkem kasutust kui hoolega valitud ja valmis ostetud käru, seega, kui teed omale ostunimekirja, soovitan selle maailmaga ka veidi põhjalikumalt tutvust teha (siis ehk ei tundu enam nii ahvatlevad need 5-15€ veidrad kotilaadsed tooted, mida “kandekottidena” järelturul nii pagana tihti leida võib).

Võtan nüüd eelduseks, et kandevahendit otsitakse vastsündinule/väiksele beebile, seega võib kohe ära öelda, et pikk kootud lina oleks parim valik – miks? Sest kootud lina saab alati siduda täpselt kandja ja lapse järgi – ei ole oluline, kui väikses või suures mõõdus on laps ja kas ta ikka “mahub” – mahub-mahub.
Nii palju on aga kandja enda suurus oluline, et kui valida seda päris esimest ehk baaslina, siis keskmist kasvu inimesele on paras suurus 6 lina ehk 4.6m, väga pisikesed kandjad (xs-s) võivad vaadata ka suurus 5 ehk 4.2m ja suuremat kasvu kandjad (XL+) võivad pigem vaadata suurus 7 ehk 5.2m linasid.
Kandelinade juures on märgitud ka kanga tihedus ehk “gsm” number, algajal on selles teemas raske orienteeruda ja need numbrid ei ole päris “must-valgelt” võetavad, sest loeb ka kanga koostis, aga selline orientiir esimese lina valikul võiks olla tihedus 180-250gsm või väiksem (samas, kui ostad lina kasutatult kogenud kandjalt või asjaga päriselt kursis olevalt müüjalt ja vastavast poest, siis kuula soovitusi, mis sulle antakse konkreetsete linade kohta).
Ja miks ma ei soovita trikoolinasid? – sest nende kasutusaeg on lühem (kandja jaoks võib mugavuspiir saabuda 8-9kg juures) ja kuna trikoolinadel peab alati olema lapse taga kolm kihti kangast, siis on need paratamatult palavamad kui kootud linad. Ehk, et kui osta the one and only kandevahend, siis trikoolina see pigem e i ole.

Nii ja siin mõned valikud soodsate kootud linade kohta – neist ilmselt soodsaim ja ka järelturul levinuim lina on Amazonas, erinevate värvidega triibulised linad sobivad hästi  algajale sidujale, olenevalt lina pikkusest, soodukatest ja ostukohast võib selle lina ka uuena saada ca 35-55€ hinnavahemikus, Eestis näiteks Villapai, Linalaps, Scandikids, mujalt tellides on hetkel soodsaim hind silma jäänud Mytoysi Saksa lehel, aga seal peab siis arvestama ka postikuluga.

A-Slings-13-FD-02 1

Amazonase linad, pilt Linalapse lehet

Osade linade poolest üsna Amazonasele sarnased on ka näiteks LittleFrog linad, mille hinnad on samuti seal 50+€ ning neil on ka kord kuus mu mäletamist mööda sooduspakkumised oma lehel, seega tasub silm peal hoida (Eestis pakub LF linasid Memme.ee, kuid hetkel seal eriti valikut ei ole).

IMG_4485

LittleFrog

Üsna hiljuti hakkas kootud linasid pakkuma ka Liliputi, kel hetkel valikus 3 tooni, ei midagi liiga metsikut, aga linad ise pehmed ja alustuseks sobilikud.

Pisut põnevamate mustrite ja värvidega linad leiab näiteks Yarolt – neil on linasid ka oluliselt suurem valik ning tihedamalt tuleb peale uusi mustreid ja kangasegusid, seega, kui Amazonase linad on nö alati sobiv variant esimeseks, siis Yaro puhul peaks vaatama lina andmeid (koostis, gsm), esimeseks linaks sobib hästi puhas puuvill, mida on lihtne masinas pesta (ja pesu võib väikse beebiga kasutades ikka üks jagu ette tulla).
Yaro valikuga Eestis saab jällegi tutvuda Villapais ja Linalapses, suurim valik on Slingomama.nl lehel.

IMG_4477

Yaro

Vahepealses hinnaklassis on ka näiteks Lennylambi linad, kus sarnaselt Yarole on valik igas mõttes päris lai, aga samas peaks nii leiduma seal ka miskit igale maitsele – Lennylambi linasid saab tellida nii nende kodulehelt kui ka Linalapsest.

IMG_4472

Lennylamb

Kui eelarve lubab, siis 85€ eest saab imeliselt pehmed Pure Baby Love linad, olles katsunud palju erinevaid variante, siis PBL on vist tõesti siiani pehmeim lina ja seepärast just eriliselt sobilik vastsündinule. Kül aga ei ole neil põnevaid mustreid-kirevaid värve vaid valikus on ühevärvilised malbes toonis linad. Neid linasid saab PBL lehelt või Eestis Villapaist.

IMG_4464

Pure Baby Love

Need vähesed välja toodud variandid oleks mu valikud linade osas, kui aga on kindel soov ja plaan, et vaja on ikka kandekotti, siis ka selle saab kätte päris hea hinnaga ja samas ei pea järgi andma lapse või enda heaolus.
Koti puhul peab muidugi arvestama, et need on tehtud ikka teatud “standard” inimest silmas pidades ja ei pruugi kõik mudelid kõigile ühtviisi hästi sobida, seega, kui saad, mine proovi erinevaid – üks selline võimalus on näiteks minna kandmisnõustaja juurde, kellel siis erinevad variandid kohapeal olemas on.
Veel üks oluline asi on kottide juures vaja ära mainida – kasutusaeg! Paljudel kottidel on see märgitud kilodes nt 3.5-15/20kg kuid tegelikult sellest kaalupiirangust varem tuleb ette hoopis lapse pikkus – enamus standard suuruses kotte (need, mis ei ole spetsiaalselt mõeldud suurematele lastele või ei oma selleks tarbeks lisasid) jäävad väikseks siis kui laps on 85-90cm pikk ja seda olenemata tema kaalust, sest lihtsalt koti põhi ei paku enam piisavalt toetust (suurema lapse puhul on piisav toetus poole reieni, alla selle on juba väike).
Ja veel, et mida koti valimisel vältida – ma soovitan valikust eemaldada kõik variandid, mis pakuvad selg vastu kandjat kandmise võimalust – see ei ole lapsele ei emotsionaalselt ega füüsiliselt hea (paljud taoliste kottide kasutajad kasutavad neid ka valesti, pannes nägu välja poole asendisse pea vastsündinuid, kuigi enamus nende kottide tootjad on soovitanud seda 5 või isegi 6+ kuu vanuselt alles – ja samas, siis võib juba lapse ka kotiga selga või puusale panna, nii et sel võimalusel ei olegi tegelikult mõtet).

Aga ilmselt turu parima hinna-kvaliteedi suhtega kandekott, mis sobib alates sünnist (st 3.5kg) on Amazonase Smart Carrier. See on hästi lihtne nii disainilt kui olemuselt, ei vaja beebisisu kasutamist vaid “venib” lapse kasvades temaga kaasa. Rihmad on mõne teise kotiga võrreldes veidi kitsamad, aga samas on need korraliku pehmendusega ning kanda saab rihmasid ka seljal risti, kui nii mugavam on. Kohe kaasas on koti küljes kapuuts, mille saab panna magavale lapsele peale toeks, rihmade kaitsed (kui juhtub olema laps, kes muidu rihmasid lutsutama kipub – ja nad tihti kipuvad :D) ning ka väike hoiukott.
Kui kõigi nende plusside juures üldse mingi miinus välja tuua, siis ehk see, et ta jääb veidi varem väikseks kui mõni teine kott, pigem seal max 85cm samas on see super variant alustamiseks.
Eestis leiab Smart Carrier kotte Linalapsest, Villapaist, Scandikidsist, hetkel hea hinnaga ka Mytoysist tellides.

IMG_4468.JPG

Amazonas Smart Carrier

Lisaks võiks välja tuua veel kolm kotti, aga nende hinna juures mängib rolli soodukate leidmine (st mõnes kohas on ka üle 100€ täishind)
Manduca – kott, millel on küljes kapuuts, kohe sisseehitatud beebisisu ja seega kasutatav ka juba vastsündinuga (3.5kg) ning hiljem võimalus juurde osta ka paneeli laiendused, mis teevad koti kasutatavaks pikemalt ka suurema lapsega. Manduca ei näe ka kuigi edev välja, kuid on igati mugav kott ja üsna lihtne kasutada – esialgu see beebisisu võib tunduda “ettevõtmisena”, aga kõik on õpitav 🙂 Kuna see sisu ei käi koti küljest ära vaid selle saab kasutusaja lõppedes lihtsalt kokku rullida koti sisse, siis on alati kindel, et näiteks kotti edasi müües või järgmisele lapsele hoides, ei lähe midagi kaduma.
Leidsin hea hinnaga Manducad praegu Linalapsest ja taas Mytoysist. 

Bondolino – on selline teistest pisut erinev kott, sest kui vöö on nagu vöö ikka (kuigi kinnitus on takjariba ja mitte pannal), siis õlarihmad ei ole samuti pandlaga vaid hoopis seotavad. Beebisisu sel vaja ei ole, sest paneel käib kitsamaks – laiemaks vastavalt lapse kasvule. Bondolino suur boonus ongi see seotav lahendus, sest kui peres kandja vahetub tihti, siis pannaldega kott tuleb iga kord vastavalt kandjale ümber seadistada, Bondolino paelad seod aga alati kandja järgi ja lisa seadistamist vaja ei ole.
Lisaks on olemas Bondolinol ka mudel eriti peenikese pihaga kandjatele – Bondolino Slim-Fit.
Hinnad on 100€  ringis, soodukatega alates 80€, näiteks Linalapses

Ja viimaks mainin ära veel Ergobaby Original mudeli, sest see on üsna populaarne, müügikohti on pigem palju ning liikumas on seda ka järelturul. Original mudel vajab vastsündinuga kasutades ka lisa beebisisu, mis meenutab väikest pampu ning sellele tasub siis kotti ostes tähelepanu pöörata, et kas see on komplektis või tuleb lisaks osta. Samas, kott on mugav, kestab kenasti sinna ca 90cm kasvu kanti ning on lihtne kasutada (eriti pärast beebisisu vajadust), meil oli see kott kõige esimene kandevahend Jennil ja väga meeldis.
Hinna osas, tasub soodukaid passida, Mytoysis on hetkel beebisisuga komplekt alla 90€, Eestis on neid kotte näiteks Loodusperes, aga ka Kidzoneis jms. Kuna Ergosid tehakse palju järgi, siis igasugused kahtlased hiinakad ma välistaks tellimiseks, sest puudub igasugune kindlus, mis materjale on kasutatud (mida laps nt pärast lutsutab) või kas pandlad raskuse all vastu peavad.

IMG_4494-1

Üleval väiksel pildil Bondolino, alumisel väiksel Ergobaby Original koos beebisisuga ja suuremal pildil Manduca

Soodsamas hinnaklassis leiab ka rõngaslinasid, mis tihti vastsündinuga kasutades on kandjatele meelepärased, samas, ma isiklikult eelistan lapse raskuse jaotumist kahele õlale.
Rõngaslinad näevad välja “lihtsamad” kui nad ehk tegelikult on, st et ka nende kasutamist tuleb õppida ja kindlaid nippe silmas pidada, et kasutamine oleks võimalikult mugav ja ka turvaline. Rõngaslinasid on nii Amazonasel, Yarol, Lennylambil, PBL jne jne, küll aga liigub ka igasugu mitte nii kvaliteetseid variante, siinkohal mainikski ära, et vältida tasub rõngaslinu, kus rõngad on plastikust ja/või kandiga (st rõngas pole sile ja kangas liigub sealt kehvemini läbi, raske pingutada). Valiku rõngaslinasid leiab Linalapsest, Liliputilt, mõned väga soodsalt Mytoysist 

IMG_4498-1

Ülemine sinine on Liliputi rõngaslina, alumine Amazonas ja hall Lennylamb

Ka mitmed ruutlinad on vastsündinuga kasutatavad ja hinnaklassi poolest alla 100€, aga siin siis soovitan valida need variandid, kus õlapaelad on võimalik õlgadele laiali tõmmata ning seljapaneeli saab vastavalt lapse kasvule teha siis väiksemaks-suuremaks. Ruutlina puhul on siis nii pihavöö kui ka õlapaelad seotavad, jällegi mugav, kui kandja vahetub tihti. Näiteks Hoppediži ruutlina on üks sobilikest.

EDIT:
Lühidalt nimekiri ka neist headest vahenditest, mis nii soodsad pole, aga kui eelarve lubab, siis tasub kaalumist:
Kandekottidest Tula Free to Grow, mis ei vaja beebisisu ja mida saab vastavalt lapse suurusele siis väiksemaks-suuremaks seadistada ning see teeb kasutamise kiiremaks ja veidi ka lihtsamaks. Samtui Tula standard/baby, mis küll ca 68-70cm pikkuseni vajab lisaks beebisisu, aga mis muidu samuti mugav ja ilus – FTG kui standard sobivad kasutamiseks kuni laps on ca 85-90cm pikk, kanda saab kõhul ja seljas (puusal ei).
Lennylambil on sarnaselt FTG-le sisu mitte vajav kott LennyUP, see kestab isegi kauem ja peaks sobima ka veidi üle 90cm lapsele, materjalid on väga pehmed, sest kotid tehtud kandelina kangastest, kuid see teeb need ka veidi paksemaks. Lisaks on neil ka oma nn standard suuruses kott, mis siis sobilik alates 5+kg ja ka pigem pikkuse poolest 68-70cm ning sellega saab ka puusal kanda.
Ergobaby mudelitest soovitaksin ainult Originali ja Adapti – see on nende beebisisuta mudel, mis kasvab koos lapsega, aga ka kuni 85-90cm, saab kanda nii kõhul, seljas kui ka puusal.
Hästi pika kasutusajaga on ka Liliputi kott, mis sobib sisseehitatud beebisisuga alates sünnist, siis sisuta edasi nn standard koti aja ning kuna kotil on kaasas ka nn suure lapse laiendused, siis saab selle teha ka sobilikuks üle 90cm lapsele (toddler kandevahenditest kirjutan ka veel eraldi).

Kes soovib veidi edevamaid või huvitavamaid kangasegusid linamaailmas katsetada, siis tasub vaadata Oscha valikut ning hinaklassi poolest veel edasi ka Artipoppe linasid, aga miks mitte ka Solnce ja paljud paljud teised – põnevate linade otsimiseks hea koht on selline hiigelandmebaas nimega Slingofest.

Ühesõnaga, valikut on ja mitte vähe, seega valige hästi ja mõnusat kandmist!

IMG_4506

 

 

Kolmas kord – kas ootamine läheb lihtsamaks või raskemaks

Nagu ma ühes eelnevas postituses lubasin, kirjutan veidi pikemalt sellest, milline see kolmas ootus mul on, sest on palju positiivset, aga samal ajal ka mõned murepilved.

Positiivne on kindlasti see, et nagu juba Jennit oodates on laste kõrvalt rase olemine mõneti lihtsam, sest sa lihtsalt ei saa näiteks endale lubada kehval enesetundel terveks päevaks end vallutada, ka ei istu ja ei aja sa enam näpuga järge rasedust kajastavates raamatutes, foorumites – sest noh, sul ei ole eriti aega ja tegelikult sa tead juba niigi üsna hästi, et mis toimub, mis seal ikka lugeda.
Beebile asjade ostmine tundub ka selline väiksem ettevõtmine kui varem, sest  nüüd on juba päris hea aimdus sellest varustusest, mida me tegelikult vajame ja kasutame, osa sellest on olemaski. Ma ilmselt teen nimekirja nüüdki, lihtsalt, et oleks lihtsam järge pidada, aga ausalt, see nimekiri kahaneb iga lapsega. Riiete osas ma muidugi kahtlustan, et kui paari nädala pärast lapse soo teada saame, siis see praegune rahu natuke asendub ikka shoppamisega, aga liiga palju ette ei plaani varuda, pigem sellise basic kraami, et kohe alguses oleks riideid piisavalt, et ei pea esimese asjana poodi jooksma (tegelikult ma ei jookse ka praegu, netist ostes palju mugavam ju).
Ka käru osas oleme hetkel üsna äraootaval seisukohal – kui Jennit ootasin olin kindel, et kahe lapse käru on meil absoluutselt vaja ja oli ka, see oli üsna asendamatu abiline. Sel korral mul sellist tugevat veendumust ei ole – sest Jenni on vanem, kui oli JJ siis, samuti olen ma lapsekandmisega nüüd nii kodus, et see lahendab päris mitmed olukorrad ise ära. Täiesti välistatud pole ka võimalus, et Jenni lasteaiaga alustab sügisest ja siis liigun ma enamasti hoopis ühe lapsega.
Kui ma üldse kogu selle valmistumise osas millegagi päriselt hoogu olen läinud, siis need ongi vist hoopis kandevahendid, mis esikus meil lausa eraldi riiuli on omale hõivanud – et noh, iga lapse jaoks midagi ja beebile siis veidi ekstra lisaks 😀
Kõik see osa on chill.

Veidi vähem chill olen ma siis, kui mõtlen, et ok, kolmas kord tuleb ka sünnitada, ärevus poeb sisse, igasugused mõtted tulevad pähe. Mis sel korral saab? – esimesed hirmud on seotud sellega, et kas ma saan õigel hetkel nüüd aru, et on minek ning, et ma samas ei hakkas liialt sabistama ja iga valehäire peale haiglasse jooksma. Selle ajastamise stressi osas olen mõelnud ka planeeritud kodusünnituse varianti, samas, ma annan aru, et Jenniga oli kõik ilus ja tore, aga see oli ka vedamine, kas mul veab uuesti, kas ma tahan seda riski võtta? Ja kui kodusünnitus, siis kus JJ ja Jenni oleks, ma pole päris see tüüp, kes tahaks neid sünni hetkel pressides oma kõrvale, hakkaksin neile mõtlema selmet endaga tegeleda ja ma pole ka kindel, kuidas neile selle protsessi kuulminegi kõrvaltoast näiteks tunduda võiks. Ning kui ma kardan, et ma ei jõua õigeks hetkeks haiglasse, siis on täpselt sama suur võimalus, et ämmaemand ei jõua õigeks hetkeks minu juurde ehk siis jälle üksi? ja kas on jälle õnne?
Oeh, see õnn, sellega seoses võib olla mul üldse ei veagi sel korral kerge sünnitusega nagu varem, valutan ja möllan hoopis 24h, mille jooksul jõuaks ka mitu korda haiglasse ja tagasi minna – ega seda ette ju ei ennusta, samas, enda poolt püüan ikka kõik nii teha, et ise ennast ei takistaks või pidurdaks – kui hakkab pihta, siis ikka liikuma ja siht silme ette, aga kui ma oskan tuua põhilise erinevuse JJ ja Jenni sündide juures, siis on see sekkumine. JJ-ga oli seda haiglas ikka üksjagu, see pigem segas, ma olin KTG küljes, mingist liikumisest ei olnud juttugi “lama küljel”, mul oli paha, abitu ja nõrk olla. Kindlasti korduvsünnituse juures mängib rolli eelnev kogemus ja see sisemine teadmine, et mis toimub ja mida tegema peab, ilma liigse sekkumiseta oli ennast nii palju lihtsam kuulata, ma tahaks eeldada, et see kogemus ka nüüd minu kasuks on, kuid kas ma saan haiglas piisavalt rahu, et ennast kuulata ja mitte protseduurireeglite sisse ära kaduda (siinkohal, mainin ära, et ma olen igati meie nn tavameditsiini pooldaja, paljud asjad on vajalikud, et ema ja laps ikka koos sellest kõigest eluga välja tuleks ja selle nimel kõik see personal ka oma tööd teeb – aga kas alati on kõigil aega ja mahti konkreetsetel juhtudel sekkumisest sekkumise pärast hoiduda, ma ei tea).
Variant on kaaluda ka individuaalse ämmaemanda teenuse kasutamist haiglas või hoopis doula valida – viimase osas tekkis mul ka küsimus, et kuidas sünnitusosakonna personal douladesse suhtub, kas neid nähakse positiivse abina või hoopis segajatena, kas see võib tekitada mingit negatiivset hoiakut hoopis? Kellel on kogemusi doulaga, jagage neid julgelt, see on huvitav.

See kõik on nii ennustamatu asi, et ma ei tea tõesti, miks ma oma pead sellega vaevan, aga tunnen vist, et ehk on kergem kui need erinevad võimalused vähemalt nn paberil läbi mängin ja kaaluda – läheb siis kuidas minema peab.

Sellised mõtted seoses praeguse ootusega, hetkel veidi reaalsem teema on lähenev LA ultraheli, kus ehk õnnestub ka beebi sugu teada saada, selles osas olen ma täiesti 0 üllatuse sõber ja kui see vähegi võimalik on, siis teada me ka tahame 😀

IMG_4343

17+5

Kuidas 3 lapsega pere turvaliselt autosse paigutada?

Kuna suvest on meie pere ühe liikme võrra suurem, siis hakkasime aegsasti mõtlema sellele, kuidas me oma autosse kõik turvaliselt peaksime paigutuma ja mis meil selleks on vaja.

Tänaseni sõidab Jenni oma Maxi-Cosi Pebble turvahällis – mis on nii kaalu kui pikkuse poolest ikka paras – seega, kui teie lapsed pole eriti metsiku kasvuga, ärge kiirustage selle hällist tooli kolimisega.
Toolidest rääkides sõidab JJ Concord Reversos juba varsti kolm aastat, see tool on ainult selg sõidu suunas kasutatav ja vajab isofix kinnitust autos, aga on ühtlasi ka väga heade testi tulemustega turvaline valik. Seepärast oligi esialgu mõte, et tuleb Jennile lihtsalt teine Reverso ja nii nad meil seal sõidaks, kuid sellega tekiks meil probleem – kuhu ja kuidas mina istuks.
Kui esialgu olime mõelnud ühe lahendusena hälli või ilma isofixita tooli paigutamist keskmisele tagumisele istmele, siis uurides meie auto (Renault Grand Scenic) kasutusjuhendit selgus, et sinna istmele ei või üldse mingeid turvatoole asetada. Ok, seega, kui me viiekesi kõik peame kuhugi minema oleks ainuke variant, et mina istun taga keskel – üle suurte isofix toolide ma sinna aga kuidagi normaalselt ei pääseks, ühte SSS tooli ka ette kõrvalistmele panna ei saa, sest need on nii suured, et juhi vaateväli külgpeegli jms suunas oleks häiritud. Seega, saab ees istmel olla kas NSS tool või turvahäll isofix alusel, sest see on SSS toolist väiksem-madalam (meil seal istmel ka see kinnitus olemas).

Nii said tehtud siis järgmised valikud, beebi hakkab sõitma olemas olevas MC Pebble hällis, millel isofix alus ka, selle paigutame siis kas ette kõrvalistmele või taha ühele äärmistest kohtadest.
Jennile tellisime uue SSS tooli, heade testi tulemustega ning pika kasutusajaga (9-25kg/125cm) Axkid Minikid (boonusena ka väga mõistlik hind, hetkel eelmine versioon 299€, uus 0-25kg versioon 399€ beebipood.ee lehel), sellega hakkab tema sõitma taga ühel ääre kohal, selle eelis Reverso ees on pikem kasutusaeg ja ka võimalus kasutada isofixita kohtadel seda eeldusel, et see on võimalik ruumi poolest.
Ja JJ saab nüüd siis oma esimese NSS tooli, milleks on Concord Transformer XT Pro, mis kuni 18kg on kasutatav selle padjaga ning sealt edasi auto turvavööga, ühtlasi saab tooli istmele kinnitada isofix kinnitustega. Sellega hakkab tema siis sõitma kas ees kõrvalistmel (kui on nt pikem sõit ja parem oleks kui beebi on minuga taga) või siis juhi taga. Kuna Reverso on meil selliste valikute juures nö üle, siis saab JJ kuni beebi saabumiseni seal vabalt edasi sõita – kui reisijate paigutus ei nõua vahepeal ka uue NSS tooli kasutust.

Ma olen selle lahendusega võrdlemisi rahul, jah, ideaalis oleks ma tahtnud JJ-d hoida SSS toolis maksimaalselt nii kaua kui tema kasv seda võimaldaks (ja vähemalt 4-aastani), aga kuna auto vahetus ei tule hetkel kõne alla, siis peame mõtlema ka sellele, et kuidas kogu see kamp kõigi jaoks inimlikult autosse sisse saaks – ja ka sellele, et mingis kriitilises olukorras oleks kõigil võimalus kiirelt autost väljuda.

Mis ma selle otsustusprotsessi juures uut teada sain/õppisin? – kindlasti seda, et kui hakata oma autosse turvatoole paigutama, tuleb vaadata konkreetse auto kasutusjuhendit, ausalt, ma ei oleks selle peale tulnud – noh, eks kahe lapsega ei ole ka vist sellist nuputamist olnud – äärtesse enamasti ikka võib panna. Selle juhendi soovituse ja palju muud head nõu sain Facebookis tegutsevast Turvahällide ja -toolide jutunurgast, ühtlasi vedas veel nii palju, et saime ühe toreda emaga kokkuleppele, et nende peres kasutuses olevat Axkidi tooli ka oma autosse enne tellimist proovida ning selle sobivuses veenduda. Kui hakkasime sellele toolide vahetusele-valikule mõtlema, siis ausalt, õhtuks mul pea valutas ja silme eest oli kirju kuid asjalike kaasamõtlejate abiga sai siiski valik tehtud. Aitäh sellele grupile!
Ühtlasi, kes tahab infot ja end teemaga kursis hoida, siis on ka loodud tänuväärne MTÜ Laps Turvaliselt Autos, nende FB lehel on igasugust vajalikku materjali sel teema, kuidas lapsi autos turvaliselt sõidutada ning mida turvavarustuse valikul silmas pidada.

Kel samuti hälli või tooli valik ees, siis võtke ikka hetk süvenemiseks ja ka soovituste kuulamiseks, sest turvalisse liiklemisse ei tohiks meist keegi suhtuda liiga kergekäliselt.

IMG_3944

Punane Axkid Minikid, kõrval Maxi Cosi Pebble, all vasakul Concord Transformer XT Pro ja kõrval Concord Reverso

IMG_3936

Meie auto kasutusjuhendist pildid laste turvavarustuse paigutusvõimaluste kohta. Kuna meil on ka kolmas rida kahe istmega, siis idee poolest saaks sinna ilma isofixita toole panna, kuid ligipääs igapäevaseks kasutamiseks on üsna kehv.

14+ ja sellele eelnev

Üle pika aja saan jälle neid nädalate postitusi teha, ühtpidi, ega nagu midagi uut ju ei saa olla, teistpidi iga kord on ikka oma moodi ja nii ka see, kolmanda beebi ootus.

Algus oli ilus, ei ajanudki oksele, suurt väsimust ka polnud, täitsa mõnus – loomulikult see nii ei jäänud. Alates ca 8. nädalast saabus mu vana “sõber” iiveldus ja noh, asi ei piirdunud hommikutega. Tavaliselt peaks nüüd praeguseks see faas möödas olema, aga mul mitte – on päevi, kus kõik on ok ja on päevi, kus ma olen vahepeal rohkem vannitoas kui mujal, rääkimata sellest, et siis ka üldine olek üsna kehva on, aga lootus on, et ühel hetkel see siiski möödub.

Eelmisel nädalal oli ka kuklavoldi mõõtmise ultraheli, see oli küll varasematest erinev. Otsustasime, et ei hakka kahe rüblikuga sinna kõik koos minema, seega jäi Teet lastega ja ma läksin üksi, eeldus oli ka, et ega seal eriti kaua ei lähe. Tegelikult olin ma seal vist maksimaalse võimaliku aja, sest beebi oli küll muidu absoluutselt ideaalses asendis, aga paraku mitte vajalike asjade mõõtmise jaoks. Algas missioon teda end keerama motiveerida – arst sudis (üsna jõuliselt) kõhtu selle UH aparaadiga, mille peale beebi küll veidi võimles, aga ei muud, kui ikka 20 minutiga miski ei aidanud, siis pidin end püsti ajama ja hüppama, siis veel veidi seda kõhu mudimist ja lõpuks ta end õigesti keeras – meie rõõmuks olid kõik näidud igati tip top ja normis.

Kuna reedel oli nö tavaline ÄE visiit, siis sai ka kaalule astutud, mis näitas 54kg, mis on umbes täpselt sama number mis samal ajal Jennit oodates oli (algkaal oli sel korral aga 53kg ja jumal tänatud, sel korral ei alustanud kaal enne tõusu langemisega, siis ma ilmselt püsti poleks püsinud ka). Muus osas kõik ok, aga kehva uudise sain ka –  jälle pean  selle glükoositaluvuse testi tegema, seda küll alles 24. nädala paiku, aga paraku sellest ei pääse (ma lihtsalt ei ole võimeline päev enne neid vereproove piisavalt nälgima, eriti kui samal ajal iivelduse ja nõrkusega võitlen).

JJ ja Jenni asjast veel eriti midagi aru ei saa, ma pole liiga palju rääkinud ka muidugi, mulle tundub, et see “emme kõhus on beebi” jutt on nende jaoks liiga abstraktne (eriti kuna praegu on kõht suht tavalise moega ka). Küsinud ma olen, et kas tahaksite, et meil siin oleks üks beebi juures ja selle peale vähemalt JJ on rõõmsalt “jaa” vastanud.

Mul endal seoses kolme lapsega hakkama saamisega erilisi hirme pole, küll kõik paika loksub, kui aeg on käes, mis siin ikka ette muretseda.
Sünnituse osas on veidi teised emotsioonid, kolmas kord võiks tähendada ju seda, et hirmu pole ja nii vara ehk isegi ei mõtleks veel sellele, aga on hoopis kuidagi vastupidi. Mul on olnud kaks suhteliselt erinevat kogemust, siiski pigem kerged mõlemad, aga pärast Jennit ma tean, milline on minu “ideaalne sünnitus” ja nüüd kuidagi on hirm sees, et tuleb midagi vähem ideaalselt, hirm selle pideva sekkumise-kontrollimise-segamise ees ja hirm selle ees, et ma unustan ennast kuulata. Ok, hirm selle ees ka, et kuidas sel korral siis ikkagi õigel hetkel haiglasse minna ja samas küsimus, et kas üldse minna? Need on mõtted ja ideed, mida pean enda jaoks ees oleva ootusega selgeks mõtlema ja eks kirjutan sel teemal ka juba õige varsti.

IMG_3527

IMG_3735

Whoop, siiani veel tavalistes teksades 😀

 

Juhhei – JJ sai 3!

Eelmisel neljapäeval oli see tore päev, kus sai JJ-le hommikul sünipäevalaulu laulda, hommikusöögiks tema lemmikuid pannkooke teha ning õhtul perega kooki süüa. Juba 3! – põhimõtteliselt teist sama palju aega veel ja peab koolile mõtlema hakkama 😀

Kolmene JJ on lihtsalt üks hästi tore tüüp, tema absoluutne lemmiktegevus on puslesid kokku panna ja ta on selles tõesti väga osav, nii jõulud kui sünnipäev tõid mõned uued juurde ja tal lähevad need mängleva kergusega kokku. Üldse talle meeldib selline nokitsemine, ilmselt seepärast on hitt ka jõuluks saadud Osmo tangram, millele sünnipäevaks lisandus Monster mäng, mis haaras lisaks lastele kaasa ka vanaema ja onu 😀 Ja see ongi üks oluline osa, et see polegi mõeldud lapse ja ekraani omavaheliseks ajaks vaid tegelikult terve pere koos tegutsemise ajaks.

Tegutseda meeldib JJ-le ka mänguköögis, eriti kui ta seal segab kokku piparkoogitaigent ja keedab mulle kohvi, meie uues kodus tehtud otsus, et lastel on mängutuba ja magamistuba eraldi, on end väga õigustanud, tõesti mängitakse nüüd seal mängutoas rohkem ja õhtul magama minnes ei ole pooleli jäänud mäng silme ees. Asju on ka lihtsam ära panna ja koristada, boonusena jõuab vähem mänguasju päeva jooksul ka elutuppa.
Omapärased lemmikud on JJ-l kustukummid, mis loomade vms kujuga ja mida nagu talismanina kaasas peab kandma, muidug need vahel kaovad ja siis peame terve perega otsima kustukaid 😀 Aga ma mäletan oma lapsepõlvest, et mulle meeldisid ka mingid vidinad, millega mõtlesin mingi loo või mängu välja ja tassisin kaasas – ju siis on ta minusse.

Sünnipäeva pidamise osas otsustasime ka juba kolmandat aastat, et teeme kodus, nüüd ju ruumi veel rohkem ja mõneti mulle tundub nende koduste sünnipäevade juures seda päris sünnipäeva tunnet rohkem olevat, mängutoad on ägedad, aga kui see juhtub eriti suur koht olema, siis kaovad lapsed vahel sinna nii mängima ära, et hea kui enne peo lõppu üldse sünnipäevalast näha õnnestub. Lastel on muidugi mängutubades väga lõbus, aga vaadates seda tralli, mis siin meie juures toimus, siis lõbust puudu ei jäänud – kes mängis köögis, kes sõitis tõuksiga, kes pani puslesid – kõigile midagi. Ajalises mõttes oli ka hea, et ei pidanud kedagi ära ajama, et vot nüüd pidu läbi ja tuleb järgmine peale – selline mõnus rahulik.
Et pannkoogid on JJ lemmikud, siis oli ka pidu pannakatega – tegin nii suuri kui väikseid, lisaks kohupiimaga ning siis kõrvale oli igasuguseid lisandeid, soolastest magusateni – tundus, et ka teistele lastele maitsesid hästi.

Rõõmsalt ja vahvalt keris see 3 siin end ette, loodame, et see emotsioon jääb JJ-d saatma terve aasta!

IMG_31591

Sünnipäeva hommik lemmikutega