Palju õnne Jenni – 1 aasta!

Eile möödus aasta sellest, hetkel juba peaaegu uskumatuna tunduvast päevast, mil meie kallis Jenni oma enda kodus turbokiirusel ilmavalgust nägi. Lühidalt öeldes, see aasta on olnud absoluutselt vinge.

Aastane Jenni kaalub 8.6kg ja on 74cm pikk, oma sünnipäeva eelõhtul tegi ta esimesed päris iseseisvad sammud, mida kordas ka sünnipäeval, kuid eelistatud ja kiirem liikumisviis on hetkel pigem ikka käputamine. Talle meeldib kohutavalt turnida ja ronida nagu ühele ahviaasta preilile kohane ja ta teeb seda väga osavalt, muideks.

Magada meeldib talle ka väga, eriti öösel, kui suur vend hommikul äratama ei tule, siis võib Jenni vabalt kell 10-ni põõnata, magama minnakse tavaliselt siin 21-22 vahel õhtul, öiseid söömisi enam ei ole. Päevaseid unesid on pigem kaks kui üks ja neist esimene 2-3h, teine ca 1h.

Söögiks on hommikul ja õhtul puder, lõunaks püreed, aga sama hästi läheb ka tükilisem toit juba. Kui miskit kätte saab endale, siis see ka söödud saab.
Eelmise kuu postituses kirjutasin, et rinnapiimast võõrutuse plaane meil polnud ja tõesti, ei olnud, aga kuidagi täiesti loomulikult ja möödaminnes läks nii, et umbes nädal enne aastaseks saamist sai meil see teekond läbi. Öised söömised lihtsalt jäid ära, päeval piisas muust söögist ja veest. Ainsaks imetamiskorraks oli veel enne ööunne minnes, aga see lihtsalt ühel õhtul jäi ära ja rohkem polnud vaja. Ühtpidi on tore, et kõik läks nii lihtsalt ja kenasti, teispidi isegi veidi kurb, sest kui aus olla, siis ma vist isegi ei mäleta seda viimast korda.
Mulle endale tundub, et Jennil läks see võõrutamine nii kergelt, kuna ta saab kandmisega palju lähedust ja selle võrra oli imetamine tema jaoks väiksema tähtsusega nüüd, kus söök oli juba peamiselt muu. Ja õnneks saan ka mina seda “meie” aega ikka tema kandmisega ja ei ole ka kuigi kurb.

Lemmikud mänguasjad on autod, aga eriti üks suurem Lego buss, millega ta võib mööda tubasid ringi rallida (tihti vennaga võidu), Muumide maja, kus ta hea meelega nende figuuridega ringi askeldab ja siis ikka Ikea mänguköök, kus vennaga koos, aga ka üksi süüa tehakse (või joogitopsist sinna kraanikaussi vett kallatakse, et saaks nõusid pesta 😀 ).
Ühest heast liivakastist ta ka pigem ära ei ütle ja meelsasti kaevab ja möllab seal sees.
Aa ja veel üks lemmik tegevus on meie kodune kandelinade-kottide kollektsioon kokku kuhjata ja siis sinna kuhja otsa pikutama end visata 😀

Sünnipäeva peo korraldasime kodus, kutsusime külla mõned sõbrad ja pakkusime hilist hommikusööki, kust ei puudunud munapuder, muffinid ja pannkookid, ning loomulikult  ka tort. Tordi tegi minu armas sõbranna Annika ja see oli 4kg puhast perfektsust ükssarviku kujul.
Lapsed said kõvasti möllata ja mängida ning ma ei tundnud puudust, et mängutoas sünnipäeva ei pidanud, kodus oli palju mõnusam.

See aasta läks sama kiirelt kui silmapilk, aga on andnud meile nii nii palju häid emotsioone ja ilusaid mälestusi, et ootan põnevusega kõike seda, mis alles ees.

jenni12

IMG_8481-1

Tort peaaegu sama suur kui sünipäevalaps

Advertisements

Wear all the toddlers*

Lapsekandmisega seonduvalt võib ekslikult jääda mulje, et see on miski, mis on mõeldud väikestele beebidele ja no või maksimaalselt esimesele eluaastale, Tegelikult see muidugi nii ei ole, aga, et ka suurema lapsega oleks kandmine mõnus ja vaevata tegevus mõlemale, tasub siis kui aeg seal maal, investeerida õiges suuruses kandmisvahendisse. Näitan, mis meil JJ-ga kasutuses on.

* kuna enamud väikelapse suurus kotte on inglisekeelselt “toddler size”, siis on mul see toddler igapäevaselt nii kasutuses sõna  ja kui instagramis otsida väikelaste kandmise pilte, siis töötab hästi #wearallthetoddlers, nii, nagu beebidega on kasutusel # wearallthebabies 🙂

Tula Toddler
Kuna Standard Tula on JJ-le väike mis väike ehk siis ei koti põhi ei ole piisavalt lai, et ulatuks tal põlve alt põlve alla ning seljaosa ei ole ka enam piisavalt pikk, siis võtsime kasutusse Tula toddler koti, sellest olen ma pikemalt kirjutanud siin postituses. Ega seda kotti ju pidevalt vaja ei ole, aga kuna tihti tuleb ette käike, kus minnes on ta väga ise kõndija, aga tulles on peal väsimus – näiteks mänguväljakule, siis on see kott hea kiire viis selga visata ja suurema vaevata see 13kg last koju tuua. Selle koti kaalupiirang on kuni 27kg, nii et tegemist on päris pika kasutusajaga ka (NB! seda kotti ei saa kasutada lapsega, kes on kergem kui 11kg ja lühem kui 81cm).
JJ-le kotis meldib ja no miks ei peakski, sealt on ju imehea vaade ümbrusele ja palju mõnusam täiskasvanutega suhelda, kes muidu temast palju kõrgemal ju on. Seda viimast tunnetasin ise ka, kui JJ oli Teedul seljas ka siis jalutades temaga nii vahvalt rääkida sai – nagu võrdsega 😀
Sellest, et JJ-l seal kotis mõnus ja mugav on, annab aimu kindlasti ka see, et näiteks loomaaia külastuse lõpetuseks jäi ta Teedul seljas magama ja magas seal segamatult terve lõunaune, mille jooksul me jõudsime ka toidupoe shoppingu teha 😀

Kootud kandelina
Uuuhhh… linaga on liikvel nii palju eksitavaid eelarvamusi ja mis seal salata, eks olin ka mina seal küüsis siis kui JJ beebi oli, et keeruline ja kole ja palju võtab aega jne.
Reaalsus on muidugi vastupidine täiesti. Kootud (ehk siis lina ei ole trikotaažist, nagu on olemas trikoolinad, aga need on umbsed ja sobivad oma kandevõime mugavuspiiri pärast pigem kuni 6-8kg beebi kandmiseks) lina on lihtsalt kohutavalt lihtne ja mugav kandmisvahend. Väiksema beebiga on hea kõhule siduda, aga juba suurema lapsega eelistan mina selga sidumist. Kootud lina annab hästi palju võimalusi, kuidas siduda ja kõik need võimalused tähendavad seda, et lina peaks selga saama kõik endale mugavalt.
Kui baassuuruses lina on keskmist kasvu inimesele suurus 6 ehk siis 4.6m, siis selga sidumiseks meeldib mulle kasutada linasid suurus 3 ja 4 ehk siis vastavalt 3.2m ja 3.7m. Kui kerget beebit kandes sobib hästi ka õhukese tihedusega lina, mille gsm on 200 ringis ja vahel alla selle, siis raskema, üle 10kg lapsega on parem tihedam lina, mis toetab kandjat rohkem ja aitab lapse raskusel paremini jaotuda, omast kogemusest ütleks, et tasub vaadata linasid, millel see tihedus ehk gsm on märgitud vähemalt üle 250, aga vahel oleneb see ka tootjast ja konkreetsest linast, seega tasub uurida teiste kasutajate kogemusi.
Hetkel on mul lühikesed linad mõlemad Oschalt, vahepeal oli kasutuses ka laenatud Yaro puuvilla ja kanepisegust lina, mis minu veendumust lühikese lina mugavusse süvendas – Yaro linasid kiidan, need on hea kvaliteediga ja mõistliku hinnaga, seega eriti sobilikud oma linatamise tee alguses 😉 (Eestis saab neid ka näiteks Villapai.ee tellida, nad teevad ka ühistellimusi, kui parasjagu pole seda lina sees, mida soovid ja näha saab neid Telliskivis Minu Väike Maailm poes).
Suurus 3 lina on mul 100% puuvillane ja 260gsm Oscha Stewart Tartan, see on piisavalt tihe ja tugev, et JJ kandmine ka mugav oleks. Ühtlasi olen ma selle ruudumustri fänn 😀
Teine lina on suurus 4 Oscha Alto Bergamote ja selle materjal pisut huvitavam, koosneb see kaamlikarvast, siidist,linasest ja orgaanilisest puuvillast, gsm 250. See lina nõuab käsipesu ja eks sissetöötamist on olnud omajagu, aga kasutada on super – samas, JJ kandmiseks jääb ta natuke liiga nõrgaks ja õhukeseks ning võib mind soonima hakata. Jenni kandmiseks on see praegu mu suur-suur lemmik, kuigi ma villaseguga lina esmalt pelgasin, siis praegu on see nii imepehme ja meeldiv hoopis.
JJ ja tegelt ka Jenni kandmiseks (sest ega on ju temagi varsti meil väike toddler) meeldib mulle sidus “ruck tied at shoulder with candy cane chestbelt” , lühidalt “ruck tas cccb” miks ma selle inglisekeelsena kirja panen on see, et nii on kõige lihtsam otsida õpetusvideosid (selle oma siin). See sidus on MEGA lihtne ja VÄGA kiire, seega kasutan seda alati, kui on kärmelt vaja emb kumb lastest selga panna ja mingi toimetus ära teha.
Lina pluss ja eelis koti ees on see, et selle saab veel väiksemaks kokku panna, kasutada ka tekina või pleedina või lihtsalt omale salliks ümber panna (just lühema linaga) ja see ei nõua kandja vahetumisel mingit rihmade ümberseadistamist nagu kotiga on vajalik.

Oscha Cairis
Cairised ostsin ma meil eelkõige Jenniga kasutamiseks ja seepärast babysize suuruses, aga kuna JJ ei ole just maksimum mõõtmetega, siis väikeste mööndustega saab isegi teda selles suuruses kanda. Kui see peaks olema tema jaoks igapäevane ja ainus kandmisvahend, siis valiksin kindlasti Toddler mõõdus Cairise, sest ka see on olemas. Oscha Cairisest kirjutasin hiljuti rohkem siin postituses. Hetkel on meil üks Cairis selle sama Stewart Tartan mustriga ja teine siidi-puuvilla segust Misty Mountains Aduial. 
Kui lina mugavusse ma uskusin enne proovimist nüüd, siis Cairise ja võrdlemisi raske lapse kooslus tundus veidi kahtlane, Seda suurem oli üllatus, kui JJ Cairisega selga panin – niiii mõnus. Kindlasti tuleb need seotavad linaosad suuremal lapsel mõnusalt laiali tõmmata pepu alla lisatoeks, see annab palju juurde ja jälgima peab, et laps liiga madalale ei jääks, sest siis hakkab ka raskus kergelt kandja õlgadele.
Cairise põhi eelis koti ees on ehk lihtsalt mõneti ägedam ja vähem robustne välimus. Miinus on see, et tuleb ka veidi siduda ja eelnevalt linaosa pingutada, ning kuna otsad on pikad siis võivad need ka mööda maad lohiseda sidumise ajal. Samas, kõik on õpitav ja minu jaoks isiklikult need miinused ei ole.

Need on meie toddleri kandmise vahendid ja kuigi ma olen vist varemgi öelnud, et mul on kahju, et ma JJ beebieas kandmisvahendeid ei kasutanud, siis see aeg praegu on ikka väga hea ja tore viis ka temale lisaläheduse pakkumiseks. Mulle tundub, et see lähedus võib veel eriti teemaks tulla nüüd, kus lasteaiaga alustame. Seepärast ei välista võimalust, et näiteks Jenniga temale järgmi minnes, panen Jenni kärusse ja JJ selga – seda muidugi siis, kui ta ise väss või seda soovib – ühtlasi maru hea trenn emmele 😀 Lisaks lasteaiatee transpordile on kandekott suurema lapsega hea variant ikka ka reisidel, eriti siis, kui käru kaasa võtmine tundub juba tarbetu, aga päevased vahemaad lapsele siiski väsitavaks võivad osutuda + lennujaamades liikumine.

Ühesõnaga, ärge peljake lapsekandmist ka juba pisut suuremate põnnidega, enesekindla lapse kasvatusel mängib lähedus suurt rolli ja see on võrratu võimalus vanemana seda oma lapsele pakkud – lisaks muudele mugavustele, mida see endaga kaasa toob. Meeldiva ja mugava kandmisvahendi peaks ka kõik edukalt leidma 🙂

 

Natuke ootust ja natuke ärevust – algab lasteaed

Eelmine aasta umbes samal ajal kirjutasin, kuidas JJ lasteaeda mineku vähemalt aasta edasi lükkame, nüüd ongi see aasta möödas ja otsustasime, et proovime ja vaatame, kuidas talle lasteaias meeldib.

Tegelikult selle otsuse pidime tegema siis, kui kevadel reisil olime, sest tol hetkel oli vaja oma soov kinnitada või uuesti edasi lükata. Vaatasime tema käitumist ja olemist reisil ja see andis kindlust ja julgust, et talle võiks tegelikult nüüd lasteaias meeldida küll. Ideaalis oleks ma tahtnud kõigis kolmes lasteaias ka korra kohal käia enne otsuse tegemist, aga kuna reisi tõttu seda teha ei saanud, siis läksime seda teed, et jäime kindlaks oma esimesele eelistusele ja sinna ka koha kinnitasime. Meil on selles osas mõnus et kodu ümber on väga lähedal lausa 4 eestikeelset lasteaeda, lisaks üks venekeelne, seega oleks kõik variandid olnud head, aga meie jaoks oli määravaks lõpuks see, et valitud aed on teistest vaiksemas ja rahulikumas kohas, ümbritsetud eramajadest ja peaaegu 0 liiklusega.  Lasteaia nime ei plaani ma blogis mainida 🙂

Nii alustabki JJ järgmisel nädalal lasteaiaga, ma millegi pärast arvasin, et ma kuidagi valmistun selleks rohkem, aga tegelikult ma vist veel ei adu päriselt ise ka, et kui suur see muutus meid ees ootab.
Praktilise poole pealt on meil esialgu vajalikud asjad olemas, mul on talle tubaseid riideid 5+1 komplekti (tegelt saab ju pesta ka kahte komplekti, aga no las olla lapsel vaheldust), nii on igaks päevaks riided + see varukomplekt lasteaeda. Õueriietele tegin ka  ülevaatuse, mitmed asjad on veel kevadest parajad, jope siiski sai number suurema vastu vahetatud. Õueriided on siis kevad-sügis komplekt Po.P-it, k/s kombe Jonathanilt, üks lisa trööpamise kombe samuti Po.P-ilt, eraldi tuuletõkkefliis Geggamojalt ja talvekombe samuti Geggamoja, eks jooksvalt lisandub ilmselt miskit veel.
Jalanõudega on ka miskit olemas, Crocsi kummikud, Move by Melton termokummikud ja Soreli talvesaapad, lisaks valik igapäevaseid tenniseid jms. Sisejalanõud on veidi keerulisem teema, kuna JJ on harjunud toas paljajalu olema, aga see vist lasteaias pole lubatud ja no poleks ka ideaalne, kui tema on paljajalu ja sõber kõrval sandaalidega jala peale astub.
Kuna mulle tundub, et lastega seonduvalt ei tasu kuskile äärmustesse laskuda, siis plaanin talle tuppa kahte tüüpi jalanõusid, ühed nö kõvemad Kavat sandaalid ja teised siis barefoot põhimõtet järgivad Tikki nahast sandaalid, kasutaksime neid siis vaheldumisi. Samamoodi vahelduseks mõtlen ka õue talle ühed barefoot jalanõud võtta Baby Boggsilt, mis veekindlad ja kuni -10 kraadiga kantavad, boonusena super kerged.

Ja no isegi kui meil on kõik ettevalmistused tehtud ja asjad olemas, siis tegelikult vaatame ikka seda, et kas ja kuidas JJ seal kohaneb. Ta on küll super sotsiaalne ja ei taha kunagi mänguplatsilt-toast lahkuda ja kui pakun, et kas jääd “siia” ja emme läheb ära, siis ta lehvitab mulle selle peale tavaliselt 😀 Aga eks lasteaed on midagi muud ja ega ta siiski varem pole kuhugi üksi jäänud. Samas olen ma kindel, et täna on ta absoluutselt rohkem valmis aeda minekuks võrreldes eelmise aastaga, kus ta oli selgelt ikka veel liiga väike.
Kuna meil ei ole mingit sundi teda igaljuhul aeda panna, siis kui on ikka näha, et ta ei harju või talle ei meeldi või, et see põhjustab mingeid suuremaid probleeme käitumises vms, siis jääb ta uuesti lihtsalt koju ja proovime mõne aja pärast uuesti. Kuid ja kuid temaga keegi lasteaeda kaasa istuma ei plaani meist minna. Esialgu ilmselt viib teda aeda Teet ja järgi läheme meie Jenniga, nii peaks see ka edaspidi välja nägema, kui harjutusperiood venib, siis võib olla vaja, et ka viime meie Jenniga.
Tegelikult ongi mul ärevus sees ka Jenni pärast, sest nad on vennaga ju nagu sukk ja saabas, kõike tehakse koos, eks näis kuidas ta suhtub sellesse, kui venda kodus pole ja peab ka omaette toimetama. Teisalt, kui JJ-l aias kenasti läheb, siis mõtlen, et võiks Jenniga sügisest kuskile muusika ringi minna, ilma, et oleks vaja JJ-le hoidjat otsida selleks ajaks – nii võidaks ikka mõlemad lapsed sellest uuest elukorraldusest.

Kel häid nippe ja mõtteid lasteaeda mineku osas (ja eriti kui koju jääb väiksem õde või vend), siis jagage julgelt!

IMG_8221

Umbes nii meil see tee lasteaeda ja tagasi hakkab välja nägema 😀 

Lapsekandmine: Tula Free-to-Grow ja Tula Coast

Kuna mul on hetkel võimalus teha selline hea võrdlus, siis kasutan seda ära ja näitan kolme kandekotti Tulalt – kaks neist on free-to-grow mudelid, mis tähendab, et neid saab kasutada alate sünnist (3.2kg) ilma beebisisuta.

kolmtulat.jpg

Alustamegi neist FtG mudelitest, mõlemal saab koti põhja sättida kitsamaks, et ka pisike beebi saaks olla toestatud põlve alt põlve alla, aga samas ei tõmbaks jalgu liigselt laiali, samuti saab selja osa ülevalt rihmadega lühemaks pingutada.
Erinevus neil kahel kotil on tegelikult juba peale vaadates näha, lilleline ehk “Blossoms” muster on nö tavamudel, mis on pehmest ja mõnusast riidest, südametega “Wild hearts” on Coast versioon, mis tähendab, et seljal see must ruut on ekstra õhku läbilaskev võrk (mesh) kangas, see peaks eriti hästi sobima soojale maale reisides või lihtsalt palavama ilmaga. Coast mudelil on ka kapuuts sellest samas võrkkangast, tavamudelil ülejäänud kotiga samast pehmest riidest.
Koti põhja kitsamaks ja laiemaks seadistamine käib trukkidega ja võimalik on 3 eri laiust panna. Seadistamine on hästi lihtne ja kiire.

tulablossoms

Tula Free-to-Grow Blossoms

tulawildhearts

Tula Free-to-Grow Coast Wild Hearts

freetogrow3

Free-to-Grow 3 suurust

Kolmas kott on samuti Coast, aga standard ehk baby suurus, mis tähendab, et pisikese beebiga on vajalik kasutada beebisisu, tavaliselt umbes 6. elukuust saab juba ilma selle ekstra sisuta. Ka sellel on seljaosa võrkkangast, samuti kapuuts, aga standardil kinnitub kapuuts kummiaasadega õlarihma “konksu” külge, FtG mudelil on kinnitamiseks kapuutsi küljes trukkidega paelad. Kõigil mudelitel saab kapuutsi ka eemaldada – sest ega seda muul ajal vaja ei lähe kui vaid siis kui beebi magama jääb – siis on see hea toestus peale.

tulaprance

Tula Coast Prance

Kas kasutades on vahet tunda coast ja tavamudelil?
Jah, ma ütleks, et veidi ikka on. Eestis ilmselt tegelikult ei ole see coast mudel eriti oluline, sest meie suve juures on umbes täpselt 3 päeva ehk sellised, kus ilm nii palav, et see võrkkangas rolli mängiks. Õnneks on ka tavamudelid ju lihtsalt riidest ilma igasugu paksu polsterduseta, mida ei tohiks koti seljaosas kindlasti olla nii või naa, sest see ei laseks lapse seljal loomulikus asendis olla. Mulle meeldivad mõlemad mudelid, Blossoms muster on neist üks kauneimaid mu meelest ja no see lilla “Prance” on oma ükssarvikutega lihtsalt nagu loodud väikestele preilidele – ja samas on see Wild hearts neist kahest justkui kokku pandud 2in1, seega ainsaks kotiks hirmus praktiline – eriti kui reisimist ka ette tuleb.  Seepärast jääbki see südametega kott hetkel meile ja teised kaks lähevad uusi seiklusi otsima, kuigi pean tunnistama, et ostaks mõlemad silmagi pilgutamata uuesti, sest need on lisaks praktilisusele ju ka imeilusad.

Lisainfoks veel nii palju, et loomulikult on seda võrkkandgast coast mudelit saadaval ka Toddler suuruses, mis sobilik lastele 11-27kg ja mis on paras siis, kui laps kannab vähemalt suurus 86 pükse.

IMG_8027

Lapsekandmine: Oscha Coorie vs Oscha Cairis

Lapsekandmisvahendeid on lisaks kandekottidele ja linadele teisigi, tutvustan täna meil kasutuses olevaid Oscha Cooriet ja Cairist, mis oma olemuselt on pigem linale sarnased, veel täpsemalt ruutlina ehk Meh Dai tüüpi.

Kui koti puhul on selge see, et kinnitused on pannaldega ja rihmad nagu seljakotil ja pikk lina, nagu nimigi ütleb on üks pikk lina, siis ruutlina ehk meh dai on samuti oma nimega suht hästi ära kirjeldatud. Enamasti tähendab see seda, et keskel on üks ruudukujuline kanga osa, mille neljas otsas on siis kitsamad linaotsad. Alumistest seod endale vöö (nagu kotil on puusavöö) ja ülemised lähevad üle õlgade, seljalt risti, siis eest lapse pepu alt ja uuesti kandja taha, kus need sõlmitakse (neid lõpetuse variante on erinevaid).

Cairis ja Coorie on mõlemad sellest klassikalisest ruutlinast veidi erinevad, alustame Cooriest, mis on meil kauem kasutuses olnud.

Coorie
Cooriede valik uuena kohe ostes on üsna olematu, kuna Oscha teeb neid pigem tellimuse peale ja igast linast väikse arvu.
Materjaliks ongi alati Oscha enda kandelinad, mis tähendab, et see varieeriub väga laialt – on lihtsalt orgaanilisest puuvillast, aga ka linase ja puuvilla segu või kanep ja puuvill või hoopis siidi ja puuvilla segust ja veel teisigi variante. Meie Coorie on tehtud Okinami Kiri mustriga linast ja materjaliks on linane koos puuvillaga, see on kandmisega läinud super pehmeks ja hingavaks ja tohutult mugavaks.

Coorie vöö on sisuliselt nagu volditud lina, mis kinnitub pandla ja sidumise asemel hoopis rõngastega (nagu rõngaslina). See volditud tehnika teeb minu jaoks vöö hästi mugavaks – ei ahista kuidagi ja saab sättida kitsamalt-laiemalt (see vöö ongi tavalise pika kootud lina laiuses)
Õlapaelad on pehmenduse asemel samuti volditud ja kuigi seda eriti oodata ei oskaks, siis igati mugavad, ülejäänud paela osa on jälle nagu lina, olles oma laiuselt pool tavalisest pika kandelina laiusest – see tähendab, et saad näiteks selle risti seljale max laiali tõmmata, et oleks hea toestus kandjale, lisaks saab need otsad lapse pepu all laiali tõmmata, mis omakorda pakub lisatuge.
Seljapaneel ehk siis see osa, kus laps sees on, on pehme ja võtab kergelt lapse järgi kuju, olemas on ka kapuuts, mis ei ole küll eemaldatav, aga mille saab kokku rullida ja kinnitada. Kui kapuuts on kasutuses, siis saab selle paeladega sõlmida õlarihmal oleva aasa külge.

Cooriet saab kasutada nii kõhul, seljal kui ka puusal kandmiseks, mina kasutan peamiselt kõhul, aga oleme proovinud Jennit ka sellega seljas kanda ning on täitsa mõnus, küll aga tahab veidi harjutamist, et ära tabada õige kõrgus ja see, kuidas pingutada need lina otsad piisavalt, et toetaks hästi ja liikudes ei hakkaks laps vajuma ning kandjal raske.
Coorie puhul on ilmselt love/hate suhe selle alumise vööga – sest kui see rõngastega saab kinnitatud, siis jääb ülejäänud osast selline elegantne saba – pika lina juures mulle sabad ei meeldi ja seon alati kõik max kinni, aga Coorie puhul see jääb mu meelest nii kenasti, et mulle täitsa meeldib.

IMG_6875

Coorie Jenni esimesel jaaniõhtul

IMG_7137

Cooriega autosid vaatamas

IMG_7793

Coorie Okinami Kiri väga temaatiliselt merereisil

IMG_7894

Kapuuts lahtiselt

FullSizeRender-37

Siin näha ekstra laia vööd, kapuuts kokkurullitult

Kuna Cooriega on meil olnud väga positiivne kandmiskogemus, siis julgesin nüüd tellida ka Cairise – et võrrelda ja proovida ja lihtsalt vahelduseks.

Cairis
Nii nagu Coorie, on ka Cairis tehtud Oscha linadest, positiivne on see, et Cairiste valik on kohe ostmiseks palju palju laiem – saadaval nii baby kui ka toddler suuruses (tegelikult ka Coorie on kahes suuruses, aga baby suurus on kasutatav alates 6kg, seega vastsündinule ei sobi). Cairise baby suurus on kasutatav alates 3kg beebiga, sest kaasas on “cynch” ehk pael, millega põhja kitsamaks siduda ja kaalupiirang on 20kg, aga lapse pikkuse poolest on see kasutatav enamasti kuni 2-2.5 aastani. Toddler suurus on alates 11kg lapsega kasutatav ja kaalupiirang samuti 20kg, kuid väiksemale lapsele ei sobi, kuna see seljapaneel on laiem, et pakuks pikemalt lapsele põlve alt põlve alla toetust, küll aga, saab ka seda toddler suurust cynchiga kitsamaks teha, et see sobiks juba ca 1.5-aastasele lapsele. Enamasti on “toddler” suuruses kotid parajad ilma abivahenditeta siis, kui laps hakkab kandma suurus 86 pükse.

Cairise vöö on väikse pehmendusega ja kui tavalisel kotil on selja pealt ainult rihm koos pandlaga, siis Cairise vöö on peenemal inimesel täisring pehmendusega ja kinnitub pandlaga, seega ei jää ka Cooriele omast saba lehvima.
Seljapaneel ei erine Cooriest, aga kapuuts on eemaldatav, kinnitub paneeli külge trukkidega ja õlapaeladele seotav.
Õlapaelad on õlgade peal kerge pehmendusega, õhemad kui enamus kottidel, aga pisut paksemad kui Coorie volditud linast paelad. Ülejäänud paela osad on samuti laiali tõmmatavad olles pool pika lina laiusest, mis tähendab, et ka need otsad saab lapse alla lisatoestuseks sättida ja tegelikult näevad need nii väga kenad välja ka 🙂

Kui meie Cairist valisin, siis oli mul kindel soov võtta see erinevast materjalist kui olemas olev Coorie ja valituks sai Misty Mountains Aduial – siidi ja puuvilla segust – ja nüüd seda katsudes ja kasutades tunnen, et sai tõesti väga hea valik tehtud. See on naha vastas nii mõnus ja ka lämbema ilmaga kandes oli tunda, et kangas tõesti on hingav ja ei hakka nii kergesti palav.

FullSizeRender-36

Misty Mountains Aduial Cairis

FullSizeRender-35

FullSizeRender-39

ilma kapuutsita

FullSizeRender-40

Koos avatud kapuutsiga (saab ka kokku rullida)

IMG_7898

Koos õlarihma kaitsmetega

FullSizeRender-38

sobivad ka teistele kottidele rihmade kaitseks, kinnituvad 3 trukiga

Lisaks saab osta ka õlarihmade ilakaitsed, mis on samuti tehtud kandelina kangast ja saab valida täpselt oma Coorie või Cairise mustriga sama, aga ka hoopis erineva värvi ja mustri ja materjali. Hea on see, et neid saab kasutada ka teiste kottide rihmade ümber.

Kas ma sovitan ühte rohkem kui teist? – ei, nad on piisavalt sarnased, aga ka piisavalt erinevad, et mõlemad on mugavad ja meeldivad. Jennile meeldib ka mõlemas, kuna need on hästi pehmed, siis saab ta seal end mugavalt liigutada ja ringivaadata ja magada.
Kellel võimalust ja tahtmist ning leiab omale meeldiva variandi, siis soovitan proovida küll, vahet pole kumba.

Testisime käru – Recaro Citylife

Vahelduseks jälle kärujuttu, sest meil õnnestus siin hiljuti testida Recaro Citylife kergkäru, mis osutus vähemalt minu jaoks täitsa meeldivaks üllatuseks.

Recarol, kes muidu pigem tuntud autoistmete ja laste turvatoolide tootjana, on tootevalikus ka kaks käru, päris kerge kergkäru Easylife ja veid tummisem ja funktsionaalsem Citylife. Esmalt tasubki kohe ära mainida, et nagu nimigi ütleb on tegu ikka linnakäruga ja kuskile “maale” põldude ja metsade peale ma sellega sõitma ei läheks. Samas linnatänavate konarused ja ebatasasused selle käruga probleem ei ole.

Tehnilist infot:
– käru kaal 10.2kg
– kandevõime 17.5kg
– kõik 4 ratast on kummist, esimesed on pöörlevad ja fikseerimise võimalusega
– jalgpidur, mis on väga mugav ja võimalik peale panna ning maha võtta ka paljajalu, plussina võiks mainida ka seda, et tagumiste rataste vahel ei ole seda pulka, kuhu pikema sammuga sisse võiks astuda
– mõnusalt suur pakikorv, mis igast küljest kinnine ja ei ole kuskilt võrgust, mis võiks välja venida või rebeneda, parim ligipääs on korvile käru tagant, aga võimalik on ka eest ja külgedelt.
– lükkesanga võimalik panna eri asenditesse ehk siis liigendiga, käepideme kate on vahtkummist
– turvakaar eemaldatav ja võimalik avada ka vaid ühelt küljelt, kaar on kaetud riidest, mida saab näiteks pesemiseks eemaldada
– ise on ruumikas, et ka pontsakam laps seal end hästi tunneks, pikkust ca 90cm ja meeldiva omadusena on istme ots jalanõude all kummisest materjalist, et sopasemal ajal oleks seda lihtsam puhastada. Saab panna täislamavasse ning jalatugi käib üles. Istme liigutamiseks on paelasüsteem
– vilunud kasutaja saab panna kokku ühe käega, käib võileivaks, istme kangas jääb välja poole, olemas on transpordilukk
– kaarvari on suur koos “nokaga”, mille saab vajadusel varju sisse keerata, peal on üks piiluaken, mis kinnitub magnetiga (juhhei hääletu avamine) ja mis lahtises olekus on samuti magnetiga fikseeritud (ei hakka tulle käes laperdama).
– adapteritega võimalik peale paigaldada ka vankrikorv ja turvahäll

Kasutusmugavus

Tegemist ei ole just mudeliga, mida saadaks suur turundus, aga seda lahedam oli seda proovida – ei oodanud eriti midagi ja sain positiivselt üllatuda.
Välimus on Citylifeil üsna tagasihoidlik, aga samas, materjalid meeldivad ja ei ole seda “kilejat” tunnet, mis mõne teise käru kangastel kohe silma riivab ja paha katsuda on. Käru on käe all tugeva olemisega ja ei pea pelgama, et jõulisema kasutamisega midagi ära murduks. Kui ma peaks selle käru kõige parema omaduse valima, siis selleks oleks ilmselt need kummist rattad, mis ülimõnusalt veerevad. Rattad sõites häält ei tee, aga kui konarlikumal teel sõita, siis mingi kinnitusest tingitud hääl on – aga ei häiri.
Kui lükkesanga vahtkumm kate pole kindlasti mu lemmik materjal (aga seda saab muidugi ise nahkkatted näiteks peale pannes muuta), siis väga meeldis mulle see kaarvarju materjal ja lahendus. Eriline kiitus läheb teele selle piiluakna eest, mis nii lahtiselt kui ka kinniselt on fikseeritud magnetiga – ja see ON suur pluss, sest kui käru on ainult nägu sõidu suunas istmega, siis last magama sõidutades on sealt aknast hea olukorda jälgida ja no kõrpsuga avatava aknaga võid juba magava lapse vabalt üles hoopis äratada. Kaarvari ei tundu ehk just kõige pikem, aga õhtupäikeses jalutades tõmbasin selle noka ka ette ja magvale lapsele päike näkku ei paistnud.

Istmel on 5-punkti turvarihmad, millel ei pea ülemisi osasid omavahel puslena kokku panema vaid saab eraldi mõlemad alumisse kinnitusse panna – mu meelest mugav. Ruumist puudu ei tule nii laiuses kui ka pikkuses, JJ on veidi üle 90cm pikk ja pikutas seal hea meelega, olgugi, et tema pidi jalgu pisut kõverdama. Tihti on kuulda seda muret, et kuidas sopasel ajal (ja seda Eestis jagub) käru kangast määrdumise eest kaitsta (just jalanõude all) – Recaro Citylife istme jalatoel on seal osas mõnus kummine kate ja selle puhastamine on tõesti super lihtne, tahaks kohe kiita hea lahenduse eest 🙂
Turvakaar on eemaldatav ja liigendiga, aga kui tahta nuriseda, siis avades ühelt küljelt jääb ta suht püsti (st ei paindu alla), see pole iseenesest probleem, aga võib veidi harjumatu olla.

Sõitsime sellega üsna tavalistes ja igapäevastes linnatingimustes, erinev asfalt, aga sekka sinna ka muru ja veidi raskem kruusatee. Kui asfaldil ja murul ei olnud tõesti probleemiraasugi, siis seal kruusal oli seda rappumist oma jagu, sest vedrustus ei ole sellel mudelil just mainimisväärne, samas kinni ei jäänud, edasi läks ja Jenni, kes kärus sel hetkel magas ei ärganud ka üles.
Tuulise ilmaga oli laps kärus mõnusasti pesas ja kuigi palavat ilma meie vahva suvi pole siiani pakkunud ja ei teinud seda ka meie käru testimise ajal, siis on pikali asendis olemas ka võimalus lapse pea tagant see kate üles kerida – arvestama peab vaid, et seal ees ei ole võrku vms. Lisaks toimib tuulutusavana ka see sama varem mainitud piiluaken, mis avatuna on võrguga kaetud.

Kuhu ma seda käru soovitaks? – linnas elades võiks see olla täitsa tubli igapäevane jalutuskäru, aga sama hästi ka reisile või nö autokäruks hea valik. Suurte hangedega talvel sellega siiski välja minna pole mõtet (aga noh, mäletab keegi veel suuri hangesid linnas?).
Hinnaklassilt on Citylife üsna soodne, meile käru testimiseks andnud Autoekspert.ee lehelt saab selle 359€ ja värvivalikut on ka lausa 7 eri tooni (ka päris erksaid, kuigi mulle väga meeldis meil olnud “graphite” hall).

IMG_7515

Recaro Citylife

IMG_7517

täislamav asend

IMG_7542

IMG_7538

90+cm lapsega

IMG_7532

mugav pidur ja kummist rattad

IMG_7536

max õhutus

IMG_7519

kergesti puhastatav kate jalgade all

IMG_7534

istme kalde seadistamine

IMG_7518

piiluaken/õhutus

IMG_7521

topsihoidja

IMG_7533

suur pakikorv

IMG_7545

käru kokkupandult

IMG_7363

Boss beebi

IMG_7415

õhtupäikesega jalutamas

IMG_7416

kruusal

 

Palju õnne Jenni – 11 kuud

Umbes täpselt aasta tagasi üritasin märgata mingeid vihjeid Jenni saabumise kohta ja nüüd on ta meiega olnud juba 11 kuud, mis on läinud päris lenneldes.

Sel kuul mingeid väga suuri muutusi või sündmusi ei toimunud, pigem kõige varasema lihvimine ja no esimesed iseseisvad seismised ehk siin kõige mainimisväärsemad olnud.

Isu on nüüd jätkuvalt hea ja järjest rohkem läheb ka tükilisem toit + beebiküpsised-mõnglid, värsked marjad jms, mida vahel snäkiks saab. Rinnapiima osa oleme päeval nüüd vähendanud, aga öist söömist ei piira ja päris võõrutamise plaane veel ei tee ka.

Kärus magamist ta jätkuvalt eriti ei hinda ja eelistab kõhukotte-linasid, vahepeal oli paar nädalat ka selline trall, et meie varasem imeliselt lihtne ööunne uinuja ei jäänud enam ka voodis magama ja ma suigutasin teda jälle linas või kotis. Aga sel nädalal tundub, et see faas vist on nüüd möödas ja sobib ka voodis magama jääda. Mõni oleks ehk üritanud seda faasi nö maha suruda ja hakanud teda magama koolitama kuidagi, aga mulle tundub, et lihtsam on last “kuulata” ja teha nii, et ta end hästi tunneks – nii ei pidanud me neil nädalatel mingeid võitlusi vaid läksime rahumeelselt magama – lihtsalt tavapärasest veidi erinevalt.
Seda postitust siin trükkides magab ta mul kotiga selja peal näiteks 😀

Kuna ta pidevalt ringi trallib ja ei püsi pudeliski paigal, siis kaalutõusu eriti siit loota polnud ja kodune kaalumine annab tulemuseks ikka 8.5kg, pikkust on veidi nagu tulnud ja mõõtes venitab välja ca 74cm

Nüüd siis täpselt kuu, et esimeseks suureks sünnipäevaks valmistuda, nii vahva ja põnev!

IMG_7629