Beebiga reisil: imetamine

Imetamisel on palju plusse ja selle headuses ei kahtle ilmselt keegi, aga minu jaoks on veel üks lisaboonus – reisides on imetamine lihtsalt nii metsikult mugav variant lapse janu ja nälja kustutamiseks ning turvatunde pakkumiseks.

Ma olen kahe käega nö avaliku imetamise poolt, usun, et imetamisega seoses ei ole vaja kellelgi tunda mingit valehäbi oma keha ja/või selle “eksponeerimise” pärast – seda nii kodumaal kui ka reisides.
Loomulikult oleneb reisil see imetamine natukene ka sihtkohast, sest paraku on tõesti kultuure, kus taoline tegevus ilmselt võib kaasa tuua liigse tähelepanu või hoopis probleeme – mõtlen siis teatud religioone, kus naine võiks sealsete tavade kohaselt üldse kotis elada. Eks seda tasub pisut enne reisi planeerimist ka uurida.
Aga.. Euroopas reisides ei näe ma probleemi, kui laps on näljane, siis tuleb talle süüa pakkuda ja ilmselgelt ei ole ühegi reisi eesmärk tulla lihtsalt hotellituppa beebit tissitama. Ikka käid ringi, lebotad rannas või basseini ääres, tutvud vaatamisväärsustega, shoppad, käid söömas – mida iganes ja ikka läheb lapsel ka kõht tühjaks. Portugalis käies oli JJ meil 3-kuune, toitmist tuli seega üsna tihti ette ja peab ütlema, et seal oli ka palju laste peale mõeldud. Olid suuremates keskustes olemas korralikud imetamis- mähkimistoad, aga samas ei pilkunud kellegi silm ka selle peale, kui JJ-d toitsin restoranis, rannas, basseini ääres, bussis…

Nüüd Hispaanias olles sööb Jenni ka muud toitu, hommikuti putru, lõunaks püreed ja õhtulgi putru, kuid iga toidukorra peale läheb ka hea sõõm rinnapiima, lisaks siis veel paar korda nende mainitud toidukordade vahel. Ka siin ei ole kohanud ma mingit silmade pööritamist või üldse mingit reaktsiooni, kui teda siis imetanud olen – pole nagu kellegi asi ja veider peaks olema sellel, kes vahtima kukub ja end häirituna tunneb 😀
Eile õhtul näiteks käisime ühes toredas india toidukohas õhtustamas ja sinna jõudes oli selge, et Jennil ka nälg peal, ega ei olnudki muud kui võtsin ta sülle ja seal samas laua taga sai ka tema söönuks. Imelik ei olnud Teedul, mu vennal, kes meiega koos siin ega ka teise pere isal, kes meie kaaslasteks sel õhtul olid. Ja miks peakski.

Kuumas kliimas on tegelikult eluliselt oluline, et rinnalaps saaks piisavalt rinda, et ei tekiks vedeliku puudust või toitainete puudust (kui rinna asemel hakata muudkui puhast vett sisse kütma ja sellega justkui beebi omal kõhu täis saaks ning hiljem piima ei taha, sest lihtsalt ei mahu). Beebiga soojal maal reisides peaks olema valmis selleks, et ta võib tahta tissi tihedamini kui tavaliselt kodus, sest noh, ise ju ka ilmselt tarbid siis vedelikku rohkem ja ajab janule.

Ka lennukis oli hea nii õhkutõusu kui maandumise ajal imetada – üks asi on see, et siis beebi neelab ja kõrvad ei lähe lukku, kuid vaat, et olulisemgi on lihtsalt see lähedus ja turvatunne, mis sellises uues olukorras lapsele vägagi ära kulub.

Ma olen palju lugenud kommentaare, et oi, see avalik imetamine on okei küll, aga ainult siis, kui ema läheb beebiga koos näiteks söögilauast eemale või seltskonnast kaugemale või varjab end salliga või või no ma ei tea, mis tsirkust veel tegema peaks, et täiskasvanud inimesed siis selle müstilise imetava ema kõrval end mugavalt tunneks. Ometigi ei jookse keegi salliga katma pesupoe reklaame tänaval või päevitavat rahvast Pärnu rannas – ja uskuge mind, paljast ihu on seal kordades rohkem kui selle imetava ema puhul ja kujutage ette, seal on ka lapsed ja mehed kõik kõrval ja saavad kuidagi elatud.
Kuskilt on tekkinud arusaam, et avalik imetamine tähendaks justkui seda, et siis see ema võtab ennast paljaks, lehvitab tisse, pakub piima möödujatele ja igaks juhuks võib olla veel ka tilistab kellukest ja puhub vilet, et kas kõik näevad, et ma ikka imetan.
Tegelikult tähendab avalik imetamine vähemalt minu jaoks seda, et mul on seljas imetamiseks mugavad riided, tänu  millele ma ei pea pluusi üle pea tõmbama või mõlemat tissi välgutama, ma lihtsalt paljastan täpselt nii palju oma rinda, et laps saaks selle kätte ja söönuks, seejärel tõmban topi või pluusi jälle peale ja ongi kogu moos. Igasugune sallidest telgi ehitamine ja muidu meeleheitlik sahmimine tõmbab palju enam tähelepanu, kui see eelnev minu poolt kirjeldatud variant.

Seega minu kogemus ja soovitus on rahulikult imetada just seal, kus lapsel on vaja ja ema end hästi tunneb, olgu selleks Ülemiste keskus, Lufthansa lennuk, restoran, mänguplats või pargipink.

Ühtlasi soovitan reisile kaasa võtta ka mõned asjad, mis ehk kodus juba mõnda aega kasutust pole leidnud, kui peaks juhtuma nii nagu minul. Nimelt suutis Jenni siin kuidagi hambaga  mul rinna ikka päris katki imeda… nii katki, et söömist lõpetades voolas tal üle põse korralik verenire. Õnneks oli mingi isetunne mind sundinud kaasa pakkima Garmastan nibukreemi testrid, mis siis kohe kasutusse läksid ja no jumal tänatud, ka abiks olid. Ma läksin siin siis apteeki ja ostsin  lisaks ka nibukaitsmed, aga paraku neist meil abi ei olnud, sest me Jenniga lihtsalt ei oska neid kasutada (ta pidas kaitsmega nibu lutiks ja hakkas seda valesti imema tehes mul olukorra isegi hullemaks kui ilma kaitsmeta). Aga kel need asjad on teemaks olnud, tasub see kraam ka endale kohvrisse visata – never know, millal vaja läheb.
Riietuse osas on mu lemmikud ka reisil jätkuvalt HM imetamise topid, paar kleiti (1 spets ja teine lihtsalt eest avatav), bikiinides on muidugi juba niisama lihtne toita ja pole midagi vaja juurde mõelda.

Beebidel kõhud piima täis ja mõnusat puhkust!

IMG_6075

avalik imetamine

IMG_6092

Taustaks meil lähenev äikese pilv, mis hetkeks vihmasabinaga õhu veidi värskemaks lõi

Esimene nädal reisil – lumetorm, kolimine, päike

Mõtlesin, et teen sel korral reisilt jooksvaid postitusi selmet pärast üritada kõik toimunu ühte monstrum sissekandesse mahutada. Seega, alustame esimese reisinädala ülevaatest, kuidas kohale saime ja mis meid siin ees ootas.

Ütleme nii, et Eesti ei tahtnud meid minna lasta või õigemini siis Eesti ilm, mis otsustas meie lennu päevaks korraldada aprillikuus lumetormi, mille tõttu lend viibis ja mis pani meid hetkeks juba muretsema, et kas oma jätkulennule ikka jõuame. Õnneks ilmataat ikka halastas meie peale ja minema me saime ning Frankfurdis oodanud lennule, mis meid Barcelonasse tõi, jõudsime ka – lihtsalt planeeritud 2.5h ootamise asemel oli meil kahe lennu vahel napp 1h, mis samas oli väga piisav wc pausiks ja kergeks sirutamiseks.

Oma käru lasime Tallinna lennujaamas ära kiletada, kui check-in järjekorras ootasime – tegelikult oli meil CI tehtud kodus juba, aga pidime oma jalgrattad jms pagasi seal ikka ära andma, seepärast ka ootamine. Käru läks koos meie ratastega suuremõõtmelise pagasi ära andmise kohta (Tallinnas on see 9 ja 10 check in laua vahel).
Lennujaamades liikusime kandekottidega – Jenni jaoks on mul kaasas meie Ergobaby ja JJ jaoks ostsin veel vahetult enne reisi Liliputi kandekoti, millele on külge pandud toddler e. väikelapse pikendused, et see ka temale piisavalt tuge pakuks ja rippu teda seal kuidagi ei jätaks. Tegelikult minnes JJ-ga me kotti ei kasutanudki, kuna pidime lennujaamades nii vähe kõndima ja pigem tahtsime, et ta liikuda saaks.

Lennud läksid üle ootuste kenasti, mõlemad lapsed magasid, sõid, mängisid ja kohal me olimegi – heaks ideeks osutusid kleepsuraamatud, mida JJ-le päev enne reisi lausa 3tk ostsin.
Barcelonasse saabusime veidi enne kaheksat õhtul ja seal ootas meid tellitud transfeer. Trasfeeri kasuks otsustasime seepärast, et siin igapäevaselt meil autot vaja pole ja seega ei näinud mõtet auto rendil, eriti kuna meie rataste transpordi kohvrid on nii piisavalt suured, et oleks nõudnud suht suurt autot ka.
Nii laadisime oma kraami ja endid minibussi ja sõit Cambrilsi poole võis alata. Ilm tegi muidugi teel olles tunde kohe kodusemaks, sest hakkas sadama, õnneks küll vaid tibutades.

Oma peatuspaika Cambrils Park Resorti jõudsime veidi enne kella kümmet õhtul, väljas oli pime, üsna jahe ja eks oli ka väsimus peal juba kõigil. Saime kiirelt oma bungalosse ja enne und tegime veel esimese õhtusöögi tellitud pitsadega. Esimene öö oli ikka päris külm, kliimaseadme saime küll tööle, kuid nii soojaks kui oleks tahtnud, see esimene öö ei kütnud, samas tekke oli piisavalt ja otseselt häda midagi ei olnud.

Järgmised kaks päeva sedasime end sisse, Teet ja mu vend alustasid rattatreeningutega ja mina siis taasavastasin lastega meie resorti. Kõik oli ilus ja tore, kuniks tulin lastega jalutamast ja otsustasin veidi põrandaid puhastada ning kui meie kohvri maast tõstsin avastasin päris korraliku hulga sipelgaid sealt. Okei, kiirelt korraldati meie tuppa puhastus ja tõrjuti äädikaga, aga mul jäi sellest veie paha tunne sisse ja hakkasin kaaluma majutuse vahetust.
Eelmine aasta elasime samas resortis, aga apartmentides, sel korral tundus hea mõte bungalot proovida, et oleks nagu oma mõnus majake, aga tegelikult lastega ei olnud see bungalo ikka parim valik. Maas külmad kivipõrandad ei kutsunud Jennit sinna roomama panema, paljajalu ei tahtnud ka JJ-d sinna peale lasta ja no kui lõpuks siis see sipelgate intsident ka oli, otsustasingi, et uurin, kas saan meid ümber kolida.

VEDAS – kogu kompleksi peale oli 1!!!! vaba apartment meie puhkuse ajaks ja selle me siis võtsime. Pakkisime jälle kõik oma tavaari kokku ja kolisime uude “koju”. Saime siin max 10 minutit olla, kui laes asuvast konditsioneeri avast hakkas vett tilkuma, siis nirisema ja lõpuks põhimõtteliselt juba sadas toas 😀 Ütleme nii, et oli küll tunne, et nüüd sattusime vihma käest räästa alla – sõna otseses mõttes.
Aga okei, kutsusime vastavad töötajad vaatama ja kui nägid seda vett siin toas, siis hakati kibekiirelt tegutsema – selgus, et ülemisel korrusel oli miski kraan katki ja kui see korda sai lõppes ka “vihmasadu”. Meie apartment tehti kuivaks ja nüüd võis siis lõpuks puhkus muretumal toonil jätkuda.
Õhtul olime kõik ühel nõul et see majutuse vahetus oli olnud õige mõte ja on meile kõigile mugavam ja mõnusam. Boonusena eelmainitud plussidele on apartmendis ka nõudepesumasin, mis meie jõuguga igati abiks on. (kes ikka tahab kõigi mugavustega majutust, soovitan just see apartment valida).

Õnneks on muus osas puhkus täitsa puhkuse moodi, päevitame ja rullime murul (seda  viimast siis põhiliselt teevad JJ ja Jenni), käime palju jalutamas ning veedame aega mänguplatsil.  Ujuma pole veel läinud, aga kuna homseks lubab +25 kraadi ja Teedul on puhkepäev trennist, siis ma arvan, et tuleb ka esimene suplus.

Kärust ka veidi – kuigi JJ siin tublit kõnnib ja vahepeal on mul kandekotiga seljas, siis une ajal on meie Baby Jogger City Mini Double end igati õigustanud, ka eile linnas käies oli hea, et said mõlemad lapsed mõnusalt seal sees olla ja ringi vaadata. Kokkupandult mahtus ilusti taksosse ja üldse pole mahtumisega mingeid probleeme olnud – ka apartmendi uksest saame probleemideta sisse sõita.

Juhhei ja kirjutan varsti jälle!

IMG_5873

Meie reisikraam

IMG_5879

Kiletatud käru

IMG_5904

lennukis

IMG_5910

esimese päeva varahommik

IMG_5958

Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀

IMG_5966

Õhtu Cambrilsis

Palju õnne Jenni – 8 kuud!

Meie väike Jenni ei olegi ju enam nii väike – vaid neli kuud veel ja saame siin juba esimese aasta üle hõistata. See rõõm, mis Jenni meile igapäevaselt toob on ikka piiritu ja seda nii mulle Teeduga kui ja JJ-le, sest nüüd saavad õde-venda juba koos päris asjalikult tegutsetud.

Söögi osas liigume ikka üsna tasasel sammul, menüüs on igasugused köögivilja püreed lihaga, puder pirni või õuna püreega ning joogiks pakume peale sööki ka vett. Neid lisatoidu kordi on päevas enamasti 3 – hommiku ja õhtu puder, ning lõunaks siis püree, kogused on samas pigem väiksed ja rinnapiima saab ikka täpselt nii palju ja tihti kui soovib. Liha lisandumine mingeid probleeme või vaevusi ei ole põhjustanud, saanud on nii veiselihaga püreed kui ka kanalihaga.
Suurim muutus on sel kuul olnud siis tükilise toidu proovimine, selleks tegin Beebipere kokaraamatu retsepti järgi bataadi kotlette (mis, muideks, on JJ absoluutsed lemmikud ja mu süda sulab rõõmust, kui mõtlen, et mu poja lemmik toit on miski, mis on päris minu valmistatud otsast lõpuni). Neile kotlettidele soola muiduig ei lisa ja bataati ostan ka mahedat.
Mahedaga seoses – kui ma alles üks päev olin valmis minema Prismast ka tavalist bataati ostma, siis ma sain kerge šoki seal neid nähes – tavaline ehk siis mitte mahe (öko) bataat oli metsikult suur, lausa hirmuäratavalt suur 😀 Samal ajal Biomarketist või isegi sealt samast Prismast ostetud mahe bataat on 2 x väiksem. Pani korraks mõtlema küll, et hmm.. millega seda tavalist siis küll väetatakse, et selline kasv saavutatakse (ok, vahe võib ehk ka sordist oleneda muidugi mingil määral).
Jennile panin paar seda kotletti siis taldrikul ette ja eks ta uuris, vaatas, katsus ja noh, rohkem meenutas see tegevus ehk mõnda kunstitundi kui lõunat, aga samas läks ikka veidi suhu ka ja algus on tehtud. Ahh jaaa, kamapalle pakkusin talle ka, aga neid kasutas ta ainult oma peenmotoorika arnedamiseks ja noppis neid rõõmsalt kandikult ning loopis maha… suhu aga mitte ühtegi 😛

Kui hambad ei sega, siis on ööd meil väga rahulikud 2 tankimist on jätkuvalt teemaks, aga siis magame kohe edasi (täna öösel ei olnud ühtegi söögikorda!). Päeva jooksul on unesid ikka 2-3, olenevalt päevast võib õhtune uinak vahele jääda, aga mulle tundub, et pigem on selleks veel vara, sest nii on maru kerge juhtuma, et ööunne mineku ajaks on ta juba üleväsinud. Ööunne lähevad lapsed meil 21-22 vahel. Ma ei taha seda aega ka varasemaks nihutada, sest sellisel juhul oleks näiteks suvel üsna raske kuskile külla pisut kauemaks minna või ise kedagi siin võõrustada, kui lapsed kell 19 näiteks magama soovivad.

Kaalu ja pikkust saame koduste mõõtmiste järgi öelda, et on 8kg ja 70cm (tundub, et kaal pigem seisab, aga pikkust on juurde tulnud, ühtlasi on loogiline, et kuna ta hakkas nüüd ise liikuma, siis kaalutõus pidurdub), järgmine arstivisiit on vist alles 9-kuuselt plaanis.

Liikumiskiirus on preilil märkimisväärne ja ühest toast teise läheb ta juba nii ruttu, et vahel pean teada lausa taga otsima, sest “alles ta ju oli siin”. Liikumisviisiks on hetkel roomamine. Ehk ei ole ka käputamine kaugel, sest tundub, et tublisti üritab ta ka istuma saada – samas… kiiret pole ja näha on, et ega siin midagi tulemata ei jää.

Jenni ja JJ on lihtsalt nii musud koos, et lausa lust on vaadata. Loomulikult tahab Jenni ikka olla seal, kus suur vend mängib ja asjatab. Üldiselt läbi saavad nad ikka hästi, aga eks tuleb ette, et väga hoogne trall võib Jennile veidi hirmutav tunduda ja siis peame mängu veidi rahustama. Kuigi mängud muutuvad iga päevaga järjest ühisemaks, tuleb ikka vahepeal meeldetuletada, et Jenni on veel väikseke.

Varsti asume teele oma esimesele suurele seiklusele neljakesi ja see on ikka suur rõõm, aga ühtlasi ka päris põnev ettevõtmine, sest Jenni vanuses lapsega ma sellist reisi polegi varem teinud.
Juhhei kõigele heale, mis ees ootab!

IMG_5862

Lastega reisile: hakkame pakkima!

Panen kirja, mis varustuse ma meie lastele, kellest üks on reisil  8-kuune ja teine 2-aastane, kaasa pakin. Oluline on arvestada, et meie nimekiri on mõeldud 3-nädalase reisi jaoks, samas, riideid võtan kaasa nö nädala jagu, meil on pesupesemise võimalus olemas ja seega lähevad need asjad siis lihtsalt pesust uuesti kasutusse. Lisaks toon välja, mis asjad ma pakin meile lennukisse salongi kaasa ning mis riietega lapsed lendudel on.

Alustame Jenni nimekirjast (siin olen arvestanud, et tegu on roomava-käputava beebiga, seega asjad määrduvad igapäevaselt kindlasti)

  • 4 pikkade käistega body
  • 5 lühikeste käistega body
  • 1 maikabody
  • 7 paari retuuse
  • 3 paari lühikesi pükse
  • 3 pikkade käistega kleiti
  • 2 lühikeste käistega kleiti + 1 jumpsuit (eks need kleidid on rohkem kärus kandmiseks nii väiksel)
  • 4 pikkade käistega pluusi (neid on hea õhtul lv body peale panna)
  • 5 paari sokke + 1 paar villaseid sokke siit minnes
  • 3 nn ilasalli
  • 3 peapaela
  • 2 laia äärega päikesemütsi/kübarat + 1 pikema kuklaosaga rannamüts + 1 puuvillane õhuke müts (kasutame kindlasti siit minnes)
  • UV kaitsega lühike rannakombe + UV kaitsega pv pluus (neist kirjutasin siin)
  • voodri ja kapuutsiga kampsun
  • õhuke puuvillane kampsun

Lisaks riietele on temale kaasa vaja ka:

  • 1 õhem puuvillane tekk (mis piisavalt suur, et vajadusel a mitmekordselt kasutada)
  • 7 marlit – imetamiseks ja vajadusel õhukese tekina
  • pakk niiskeid lappe
  • väike pakk nr 3 püksmähkmeid (kuna seda suurust seal ei ole saada, siis pikematel käikudel kasutaksime neid nö oma mähkmeid +kindlasti lennukis)
  • 2 lutti + lutiketti
  • mõned mänguasjad + kaisukas
  • 5 aluslina mähkmevahetuseks
  • 10 lihaga tuubipüreed, 5 ilma lihata püreed (kuna Hispaanias meie eelistustele vastavaid püreesid on väga keeruline leida, siis on mõistlikum mõned ise kaasa võtta, mida sealse kraamiga kombineerida saaks)
  • pakk Holle riisiputru
  • 1 pestav pudipõll
  • päiksekaitsekreem

Ja siis JJ pakkimise nimekiri:

  • 3 pikkade käistega pluusi
  • 5 T-särki
  • 1 lühikeste käistega body (läheb kasutamiseks lennukis, kus mähku ka kasutuses)
  • 4 paari pikki pükse (2 dressid, 1 chinod, 1 linased)
  • 3 paari lühikesi pükse
  • 5 paari aluspükse
  • 4 paari õhukesi sokke
  • pidžaama
  • UV kaitsega lv särk ja ujumispüksid
  • nokamüts+pikema kuklaosaga päikesemüts
  • eest lahti käiv paksem kapuutsiga pusa
  • tossud+crocs sandaalid+crocs kotad (otsustasime, et basseini papusid ei võta siiski, kuna crocse saab paremini ise jalga)

Lisaks riietele on temale vaja kaasa võtta veel:

  • puuvillane tekk (sama nagu Jennilegi)
  • püksmähkmed (arvestusega, et vajalikud vähemalt lendamiseks)
  • lemmikumad mänguasjad
  • lennukisse tuubipüreed + snäkid
  • kaisukas

Mõlema jaoks tuleb siis kaasa kahe lapse jalutuskäru Baby Jogger City Mini Double ja istmepehmendused.
Kuna käru plaanime sel korral kohe check-inis ära anda, siis lennujaamades mugavamalt liikumiseks võtame kaasa kandelina ja kõhukoti. Usun, et tegelikult leiavad need kasutust meil ka kohapeal olles.

kandma

Fjällräven Kanken seljakott, Ergobaby kandekott ja Yaro kandelina

bjcmd

Meie reisikäru: Baby Jogger City Mini Double (ja Bugaboo istmekatted)

Kõik need asjad tulevad kaasa, aga osa nendest pakime siis nii, et need tuleks kindlasti meiega lennuki salongi. Arvestama peame, et meil on 2 lendu (1h25min ja 2h) ja nende vahel ooteaeg ca 2.5h + 1h30min transfeer

Jennile:

  • 1 lv body
  • 1 pv pluus
  • 1 retuusid
  • 1 sokid
  • 1 ilasall
  • 7 mähkut
  • 1 väiksem marli
  • lutt koos lutiketiga + varulutt
  • 1 tuubipüree (kuigi ilmselt on lendude päeval põhitoit rinnapiim) + pudipõll
  • mänguasi

JJ-le

  • 1 pv pluus
  • 1 dressid
  • 1 sokid
  • 4 mähkut
  • 2 tuubipüreed, kamapallid koos snäkitopsiga + 2 ampstükki
  • joogipudel
  • veega värvimise raamat

Ja siis neile lisaks:

  • 2 aluslina mähkmevahetuseks
  • niisked lapid
  • 10 väikest kilekotti (kasutatud mähkmete jaoks, määrdunud riiete jaoks vms)
  • väike desinfitseeriv pihusti
  • pabertaskurätid
  • mulle varu pluus
  • iPad (erinevate JJ-le sobilike mängudega)

k2sipagas2

k2sipagas3

puudu on tuubikad ja 2 ampstükki, varuriided pakendasin eraldi suletavatesse kottidesse (selleks sobivad hästi ka tavalised minigrip kotid)

Põgusalt ka sellest, et mis lastele lendude ajaks selga panna. Kuna JJ-le läheb selleks ajaks ka mähku, siis selga läheb lühikeste käistega body, peale pikkade käistega pluus, püksid, sokid-tossud ning õues liikumiseks paksem pusa ja müts. Jennile läheb pikkade käistega body, pikad retuusid, kaelasall, müts, voodriga kampsun ning sokid ja veidi paksemad sokk-papud. Jennile läheb selga üks kiht vähem, kuna tema on eeldatavasti pidevalt kellegi süles ja see siis soojendab lisaks.

lennukisse

<- JJ & Jenni ->

Uus käru ilma uut käru ostmata

Meie käruelu on pärast Bugaboo saabumist muutunud ebatavaliselt rahulikuks, suure käru, kus igapäevased pikad lõunauned tehakse, rolli täidab jätkuvalt Bugaboo Donkey ja no Bee5 on lemmik olnud hetkest, kui ta meie kodu uksest sisse sõitis. Aga, rahutu hing, nagu ma olen, tahaks ju ikkagi vaheldust ka, eriti kui varasemast harjumus sees, et kauaks ühel mudelil ei peatu.

Mida siis teha, kui oma lemmikkärudest loobuda ei taha, aga värskendust tahaks? Bugabool on lahendus olemas – ostad lihtsalt teist värvi katted ja ongi käru nagu uus!
Donkey üleni mustade varjudega olen ma väga rahul ja neile asendust isegi ei tahaks, eriti seepärast, et suveks vahetame mustad varjud välja khaki toonis Breezy varjude vastu, millel on külgedel õhutusavad, peal piiluaken ja lisaks ääre all ka putukavõrk. Hetkel veel kasutusele võtmisega ootame, aga kui ilmad jäävad sinna üle +10 kraadi juurde lõpuks pidama, siis tasub juba vahetuse peale mõtlema hakata.

Aga siis see meie väike aga super tubli Bee5. Käru ostes valisin muidugi selle liblikatega Botanic varju, see on lihtsalt maru ilus ja tundus, et üht pisikest printsessi võiks see vari päikese eest kaitsta küll. Samas toonis valisin ka Beele suveks Breezy ja siis jäin lõpuks mõtlema, et äkki oleks hoopis hea, kui üks vari oleks teistmoodi. Mõeldud – tehtud, nagu ikka meie puhul nende asjadega ja kohale saabus uus vari, Nirak1 limited edition kollektsioonist. Ja no, mis ma oskan öelda muud, kui et super äge valiku tegime. Kui Botanic oli pigem selline kergelt romantilise olemisega, siis see Niark1 on hoopis selline funky ja teistmoodi äge (samast kollektsioonist on olemas ka see suuvevari). Niark1 kollektsiooni tausta kohta saab lugeda siit.

Bee5digimuutus

Imeline digimuutus 😀 Botanic -> Nirak1 

Nüüd ongi meil ühel kärul 2 täiesti erinevat nägu ja mis seal salata, kui tuleb tahtmine, siis võib neid nägusid olla ka rohkem 😀

Aga uuendused sellega ei piirdunud. Mäletan, et juba enne Jenni sündi soovitati mulle, et kahe lapse käru asemel ostaksin lihtsalt JJ-le seisulaua. Tol hetkel ei tundunud see mulle hea ideena, JJ oli ikka päris väike ja tundus kuidagi ebaõiglane ta mugavast istmest lauale seisma panna. Teine asi on muidugi see, et JJ magab siiani iga päev lõunaund kärus, mis tähendab et kahe lapse käru on meil jätkuvalt asendamatu (sest lõunaune teevad nad Jenniga samal ajal).
Küll aga on meil muul ajal käike, kus ta hea meelega kõnnib, näiteks mänguplatsile minnes või lihtsalt niisama jalutamas käies, sellisteks puhkudeks meeldib meile väga Bee5 kasutada. Samas, kui käik läheb pikemaks, siis ühel hetkel ta siiski väsib ja tuleb ta siis kas sülle võtta, kandekotiga selga panna või siis sülle/linasse hoopis Jenni panna ja JJ kärusse. Aga noh, kui Jenni on samal ajal ka magama jäänud, siis ei tahaks teda väga liigutada ning üksi ma õues JJ-d ka väga endale selga ei saa.
Niisiis – saabus meie juurde ka lõpuks seisulaud, mis sarnaselt muule Bugaboo kraamile on jälle üsna geniaalne vidin.

Bugaboo seisulaud kinnitub Bee5 mudeli külge ilma igasuguste lisaadapteriteta, mis on esimene suur mugavus. Laual on all sama suur korralik kummist ratas nagu Beel endal ning laua peale saab hõlpsasti kinnitada ka istme, kandevõime on kuni 20kg Nüüd, kui JJ õues soovib kõndida, saab seisulaua lihtsalt ühe liigutusega üles tõsta, kus see fikseeritult seisab ja saab käru kasutada nii nagu muidu. Kui JJ hakkab väsima ja soovib istet, siis lihtsalt tõmban laua alla ja saabki meie ühe lapse kärust kahe lapse oma 😀 JJ-le see laud meeldib väga, sõitnud on ta seal peal nii istudes kui ka seistes ja tundub, et väike uhkuse helk on ka silmis seal nõnda veeredes.

Boonuseks mugavusele on selline “setup” ka lastele muidu hästi vahva, sest sellises asetuses on neil maru mõnus seal teineteisega suhelda – ja see neile lahutamatutele sõpradele meeldib.

Päris ausalt, KUI JJ ei magaks oma lõunaund kärus, siis tuleks Bee5 koos seisulauaga meiega reisile, aga samas on see kärus ja õues magamine väga mõnus ja ei tahaks seda JJ-lt veel ära harjutada, eriti kui selleks muul ajal meil siiski vajadust ei ole.
Aga kel, on tarvidust kasutada käru näiteks kolme eri vanuses lapsega, siis näiteks Donkey + seisulaud on päris hea variant mu meelest 😉

IMG_5700

Selline funky vari

IMG_5701

ja selline on vari seest, et ka laps osa saaks sellest lahedast prindist

IMG_5686

Hea uni suure venna kaitsva pilgu all

IMG_5685

Siis kui seisulauda ei kasuta. Ühtlasi on see laud disanitud nii, et hoiab rohkem vasakule küljele ja nii mahub vanem ka käru lükkama 🙂 

IMG_5589

ja suveks Breezy

IMG_5598

Lastega reisile: kuidas päikese eest kaitsta

Kui eelnevad reisid on meil olnud pigem varakevadisse Lõuna-Euroopasse, siis sel korral lähme veidi hiljem ja seepärast on ka päikesekaitse rohkem teemaks.

D-vitamiini saamiseks ei pea lapsed kohe kindlasti päevitama ja kui päikse käes viibitakse pikema aja jooksul, siis tuleks kindlasti lapsi ka vastavalt vajadusele katta ja kreemitada. Väike lootus on, et keskpäeval, kui päike kõige intensiivsem on, meie lapsed magavad lõunaund ja kuna nad teevad seda eeldatavasti kärus, siis oli mulle oluline, et reisikäru oleks väga hea ja suure kaarvarjuga – meie valitud Baby Jogger City Mini Double vastab igati tingimustele 🙂 (boonusena on olemas ka suur õhutusava).

Rannas ja basseini ääres tegutsemiseks on mul plaanis lastele kaasa võtta UV kaitsega riided ja lastele mõeldud päikesekreemid spf 30-50. Kreemi valiku juures on kindlasti oluline, et see kaitseks  nii UVA kui ka UVB kiirte eest ja intensiivse päikese kätte minnes alla spf 30-50 ma ei hakkaks üldse vaatama. Eriti hea kui kreem oleks ka igasugu lõhna jms halbade aineteta, samas soovitan ükskõik millist kreemi enne laste peale määrimist enda peal katsetada. Olen ise ostnud näiteks igati öko kreemi, aga naha peal tekitas see nii õhetava tunde, et lastele ma seda küll panna ei julgeks. Kreemide valik on suur ja lai, aga otsustasin Windelnist tellida sellise Eco Baby kreemi, kindlasti on ökomaid, aga meile sobib see variant ka (kaitseks on võimalik kasutada ka erinevaid õlisid, aga minu arvates lastele seal intensiivse päikese all selliste õlide pakutavast kaitsest ei piisa, olgugi, et see oleks ülimalt naturaalne). Kuna see Eco Baby on üsna väikses pudelis, siis on seda hea pidevalt reisil endaga kaasas hoida ja vajadusel peale määrida, ühtlasi on see spf50, seega on hea seda pana just kõrvadele, ninale jms kergesti “ära põlevatesse” kohtadesse. Lisaks on mul tellitud ka suuremas pudelis Eucerini laste päiksekaitsepiim spf 30 (mis tellimisse puutub, siis kogu meie reisi jaoks vajaliku apteegikraami tellisin Apotheka netiapteegist, hea lihtne ja ei pea ise kuskile kohale shoppama minema).

Aga, et pidevalt ei peaks kreemitama ja selle kreemiga ei peaks liialdama (ja kreemiga ei tohiks liialdada), siis on mõistlik just lastel kasutada ka UV kiirte eest kaitset pakkuvaid riideid. JJ-le on meil kaasas lühikeste käistega UV särk ja ujumispüksid, lisaks tagant pikema kuklaosaga nokamüts, mis katab ka kõrvad – NB! just kõrvadele ja kaelusepiiril olevale kukla-kaela piirkonnale peaks kindlasti tähelepanu pöörama, sest need kohad kipuvad kõige kergemini ära põlema.
Jennile on kaasas mitu varianti – ühes tükis UV kaitsega kombe ja püksid+pikkade käistega pluusi komplekt, seda viimast on hea kasutada ka näiteks siis, kui pükse üldse ei pane ja lasta tal seal lihtsalt mähkuga olla (või näiteks ujumismähkuga, kui vette minna) lisaks siis samuti see tagant pikem müts ning mõned sellised suvekübarad (mida on okei pähe panna ka mujal kui ainult rannas).
Neid UV kaitsega riideid saab nüüd juba päris paljudest kohtades, näiteks H&Mis, Mohtercareis, Po.Pis kui ka meie lemmikus GAPis ja Nextis jne jne – värve ja valikut leidub, samuti on valikut ka hinnaklassist sõltuvalt.
JJ asjad on Ripcurli, Reima ja HM omad, Jennil on GAP, Smafolk, Po.P.

Muidugi, kui pole võimalust või juhust neid spets UV kaitsega riideid osta, siis parem kui mitte midagi on ka tavaline pikkade või lühikeste käistega õhem puuvillane särk. Nende spets riiete pluss on muidugi see, et nendega passib ka ujuma minna.

Lisaks riietele ja kreemidele jälgin ma üldiselt ka seda, et lapsed saaksid mängida veidi varjulisemas kohas, pakkugu seda varju siis palmipuu või päksevari. Muidugi on olukordi, kus seda ei saa teha, näiteks ajal kui nad vees sulistavad, aga just siis on olulised eelmainitud kreemid ja riided. Päris pisikesele beebile ma kreeme aga üldse ei paneks ja pigem hoiaks teda lihtsalt varjus ning kõige kuumema päikesega ajal päevast randa ei kipuks.

Päris otseselt päiksekaitsega jalanõud küll ei haaku, aga kui juba mõtetega rannas ja basseini ääres olla, siis põgusalt mainin ära ka meie põnnide jalanõude valiku. Jenni eeldatavasti jalanõusid ei vaja ja temale pole ma plaaninud midagi kaasa võtta, aga JJ jaoks on olemas nii Crocsi kotad, sandaalid kui ka spets ujumissussid – libisevad vähem, pole ohtu palja jalaga millegi otsa astuda ja pole probleemi kui need ka märjaks saavad. Samas, kui on mõnus puhas liivarand, siis võiks lapsed ikka paljajalu ka olla 😉 Crocsid on  liiva sisse ja vees solberdamiseks hea valik, sest neid on lihtne puhastada ja kuivatada. Mul on JJ-le ka ühed maru ilusad kollased Kavati sandaalid, aga need on mu meelest sobilikumad niisama kõndmiseks tänavale, parki jms.

sunprotection

Lastega reisile: pass, kindlustus, käepael

Lapsega reisile minnes tasub alustada sellest, et kogu perele on vaja reisidokumente, kui tegemist on lapse esimse reisiga, siis ei pruugi tal veel passi üldse ollagi ja see on vaja teha, aga suures reisituhinas soovitan passid ja ID-kaardid üle vaadata ka lapsevanematel, et lennujaamas ei tabaks halb üllatus aegunud dokumendi näol.

dokumendid

Passi taotlemiseks on mitu varianti, seda saab teha posti ja e-posti teel ning ka PPA esinduses kohapeal. Meie valisime e-posti variandi.
Ka pildi tegemiseks on põhimõtteliselt 3 varianti, teed ise (nõuded pildile on olemas PPA veebis), lähed fotograafi juurde või teed esinduses fotoboksis. Meie käisime fotograafi juures.

Ühel õhtul oli meil Solarise keskusesse asja ja kui seal juba olime, siis hüppasime sisse Fotoluksi salongi, et saaks Jennist passi jaoks fotod tehtud. Pildi tegemine käis äärmiselt lihtsalt ja kiirelt. Toetasin ta seal tooli peale istuma, hoidsin ise teda istumas ja kükitasin seal tooli kõrval. Fotograaf siis tõmbas tema tähelepanu endale, tegi klõpsu ja pilt oli olemas – esimese korraga 😀 Siis käisime ise korra poes, ning tagasi jõudes olid pildid valmis, tahtsin mälestuseks fotot paberile ning ühtlasi lasime selle saata ka meilile, et pilt oleks olemas ka digitaalselt. Kokku läks see maksma 6-7€ (täpselt ei mäletagi).

Kodus võtsime ette PPA lehelt passi taotlemise ankeedi, täitsime ära ning koos selle digitaalse foto ja riigilõivu maksmise kinnitusega saatsime kogu selle kupatuse digiallkirjastatult ära. Pass sai valmis nädalaga. Riigilõiv on lapsele (alla 15- aastasele) passi taotlemisel 20€

Lisaks passile tellisin Jennile (sest teistel pereliikmetel on see juba olemas) ka Euroopa ravikindlustuskaardi. Seda, kuidas ühes või teises riigis selle kaardi alusel ravi/abi antakse, tasub ette uurida ja seda saab teha Haigekassa lehelt. Kaardi saab tellida eesti.ee lehelt ning see saadetakse postiga koju, meil jõudis kohale ka umbes nädalaga. Ma arvan, et selle kaardi võiks ikka igaks juhuks teha, midagi ta ei maksa ja pigem hea kui olemas on.
Lisaks tuleks absoluutselt kindlasti teha reisikindlustus VÕI kui olemas on krediitkaart, siis uurida selle tingimusi, osadel kaartidel on ka reisikindlustus kasutajale (ja tema perele), aga täpseid tingimusi soovitan ikka oma konkreetse kaardi kohta ise lugeda.
Lastega reisimisel vajalikest dokumentidest on juttu ka Välisministeeriumi Reisi Targalt lehelt, sellega seoses on mul plaan võtta ka laste kohta rahvastikuregistri väljavõtted, tõenäosus, et neid vaja läheb on väike, aga samas, parem tunne on ikka, kui kõik vajalik olemas on.

Ja siis veel üks “kindlustus” – käepael lapsele, kus peal on vanema telefoni number ja näiteks ka lapse nimi vms. Rahvarohketes kohtades võib ikka ette tulla, et laps kaob, isegi kui hoiad silma peal, siis ega ei tea ja ette ei ennusta, millal sinu laps võib kadunud olla. Nii ongi see pael hea nö kindlustus, et laps jõuab ema-isa juurde võimalikult kiiresti tagasi. Maksab selline pael tõesti ülivähe ja seda saab korduvalt käe ümber panna ja ära võtta (mugav lahendus, saab ööseks magamise ajal näiteks ära võtta ja vanni minnes jms). Mina tellisin siit lehelt ja maksis 2.94€/tk

infoband