39+4 ja ÄE visiit

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1

37+4 ja ÄE visiit

Käes on see aeg, kui neid visiite ämmaemanda juurde tuleb nüüd ette iga kahe nädala tagant. Ka sel korral kohtusin veel asendajaga, järgmine aeg on juba jälle nö oma ÄE juures kirjas (kes küll julgelt arvas, et ega me ei kohtu ja kelle arvamuses ma hetkel juba kahtlema hakkan).

Enesetunne on hea, mõnel ööl saan eriti hästi magada ja samas mõni öö on külje keeramine nii piinarikkalt valus, et läbi une mõtlen “fine, mis siis, et see külg surema hakkab, olen nii veel järgmise tunni”. Samas neid nö raskeid öid on õnneks olnud vaid mõned üksikud.
Beebi on jätkuvalt väga aktiivne ja hetkel on tema lemmik tegevus enda (ilmselt tagumiku) pressimine vastu ühte mu kõhukülge, et siis näha, kui ebaloomuliku kuju see kõht ikka võtta võib – no mu silme läbi vaadates – ikka väga ebaloomuliku 😀 ma tegelikult ei tea, et kas see selline enese sirutamine ja sättimine seal tähendab, et tal ruumi veel küll ja veel ja niipea välja ei hakka tulema või hoopis vastupidi, et katsub piire ja tunneb, et kitsaks läheb (siin kirjutamise hetkel teeb ta seda taas).
Pea on tänase kontrolli järgi ikka all, ma loodan, et ta oma võimlemisega siis end ümber ei keera kuidagi ehk ikka selleks vast enam ruumi pole.

Kõik näitajad olid meil korras, minul vererõhk normis, EPK 36cm, beebi südametööga kõik hästi (miskipärast sellel ämmaemandal ta on lasknud neid südamelööke väga eeskujulikult kuulata). Kaal näitab hetkel 67kg, mis tähendab, et viimase 2 nädalaga on juurde tulnud +1kg ja kokku siis nüüd 10kg selle rasedusega (ja usun, et tuleb veel see 2-3kg ka ära).

Ma siin küll heietan, et beebi võiks ometigi juba tulla ja no tõesti võiks, kuna hetkel on ta juba nö tähtajaline laps, aga samas muidugi kuulsin äsja sünnitanud sõbrannalt, et ITK on jälle täiesti puupüsti täis ja ega seal suurt kuskil olla ei ole, nii et selles osas oleks jälle hea veidi oodata, äkki läheb rahulikumaks. Või kas läheb? Vaatasin ITK FB sündide tabelit ja no mu meelest on seal suht kõik päevad nagu beebibuum, vahet pole, mis kuu või nädal.

Paaril õhtul on justkui mingeid valusid tunda olnud, aga ei midagi regulaarset ja ilmselt pigem on beebi end sel hetkel jälle mingi “hea” närvi peale sättinud. See ootus on ikka üks naljakas asi – ühtpidi ma tõesti ootan, et hakkaks pihta ja saaks juba sünnitatud ja meie uue beebiga kohtuda, aga teistpidi, mõte, et peab ju jälle sünnitama ja see on valus ja natuke õudne ja pärast on paha jne, paneb väikse hirmujudina üle selja jooksma ikka ka. Ainus, mis lohutab on see, et nüüd ma ju tõesti tean, et kõik see valu, mis tuleb, on mööduv ja üleelatav.

Ämmaemand tänasel kohtumisel igatahes mingeid vihjeid peatsele sünnitusele ei andnud ja mainis, et viimasel ajal paljud lapsed tulevad pigem hiljem kui et varem ning, et see 37+ nädal aeg ei ole üldiselt väga populaarne sünnitamise aeg. Nojah, eks siis tuleb teda uskuda ja salamisi loota, et enam siiski pole palju jäänud.

FullSizeRender-56

37+4

 

35+4 ja ÄE visiit

Põnevus-põnevus, täpselt kuu pärast on mul märgitud sünnituse tähtaeg, enesetunne on selline 50/50, mõnel päeval hakkan juba mõtlema, et oot-oot, kas miskit toimub ja mõnel teisel päeval võib vabalt ununeda, et üldse rase olen.

Selles osas on see rasedus üsna omamoodi olnud, mitte, et mul JJ-d oodates megaraske oleks olnud või mingid tohutud vaevused, aga ma mäletan, et see “lõputüdimus” tuli üsna jõuliselt peale ja oli selline ebamugav olla. Ma arvasin, et ega sel korral väga teisiti ei ole, kuna keha ehk rohkem kurnatud veel eelmisest ootusest + imetamisest, aga tunne on ootamatult hea. Just arutasime Teeduga siin ühel õhtul, et selle rasedusega on kergem olla ja ma ei vingu ka nii palju 😀 Kergem on olla mitmes mõttes, sest vaatasin eelmisest rasedakaardist järele, et JJ-d oodates kaalusin ma umbes sama palju kui praegu juba 23+. nädalal, seega on täiesti arusaadav, et liikuda ja toimetada on praegu lihtsam.
Migreen, mis eelmine kord mind lausa haiglasse kupatas, on sel korral end paar korda ilmutanud (just siis kui on olnud eriti palav ja lämbe ilm), aga kuna nüüd tean, kuidas ja millega reageerida, siis olen hullemast alati pääsenud.
Kui üldse millegi üle kurta, siis kõrvetised on siin vahepeal ikka päris jubedad olnud ja Rennie tabletid selles osas abiks. Ma muidugi pole sel korral ka mingi eriti tubli toituja olnud ja sisse läheb kõik, mis isutab, alates mahlapulgast lõpetades rosoljega (arvake, kas mul just tuli selle jutu peale mahlapulga ja rosolje isu 😀 😀 ).
Kohvi joon hommikuti siiani, aga vaikselt tunnen, et see isu hakkab otsa saama, mis on super, sest plaanin pärast beebi sündi sellest mõneks ajaks loobuda (nagu JJ-ga).
Pikemat maad kõndides hakkab ka veidi ebamugav ja enam eriti kuskil pargis või mänguplatsil JJ järel joosta ei taha, õnneks selles osas on Teet tubli ja poisid saavad õhtuse mänguka tiiru kahekesi edukalt tehtud.

Täna tuli teha ka käik ÄE juurde ja sel korral kohtusin siis asendus ämmaemandaga, temaga on mul ka järgmine visiit, mis nüüd lõpus on juba 2 nädala pärast. Õnneks oli see ÄE väga tore ja rõõmus ja igati asjalik.

Kaalu on hetkel 66kg, kuuga juures +2kg ja kogu raseduse peale siis +9kg, JJ-d oodates võtsin kokku juurde 13kg, tundub, et sel korral tuleb see suht sama… erinevus siis ainult selles, et nüüd oli algkaal madalam (halleluujah imetamine ja elu väikse lapsega, mis töötab paremini kui kõik trennid 😀 ).
Vererõhk oli normis, beebi südamelöögid samuti – ja kui tavaliselt peab teda selle anduriga veits taga ajama ja möllama, siis täna sai ÄE südamelöögid kätte kohe, kui selle anduri kõhule asetas.
EPK oli 34cm, katsumine ja kiire UH kinnitasid, et beebi on peaseisus ja päris-päris sügaval vaagnas (kui ÄE pead katsus, siis tekkis küll korra tunne, et issver, beebi peaaegu väljas ju 😀 ). Sellest siis ka kerge ebamugavustunne, kui pikemalt kõndinud olen.
Viimati tehtud GTT osas kinnitas ÄE mu enda välja loetud järeldust, et kõik oli tip-top ja sellega on nüüd ilmselt ühel pool ka.
Muus osas oligi see visiit üsna lühike ja mingeid märke, et beebi varem võiks tulla, ÄE ei täheldanud. Küll aga soovitas ÄE mul oma vedeliku tarbimisel silma peal hoida ja seda natuke tublimalt teha, eriti praeguste palavate ilmadega võiks päevas 1,5-2L vett päevas ära juua.

Eks siis ootame rahulikult edasi, pühapäeval täitub juba 36. nädal ja siis on täiskantud beebini jäänud vaid 1 nädal (ja mu poolest võib ta siis ka südamerahuga tulema hakata).

kõht_35

Sel korral sai kõhupilt tehtud kohe pärast ÄE visiiti 🙂 

GTT vol. 2

Käisin eile jälle glükoosi taluvuse testi (GTT) tegemas, kuna nagu varem kirjutasin, siis suutsin enne eelmisi tavapäraseid analüüse kummikommidega liialdada ja ilmselt sellest oli glükoosinäit üle normi.

Sel korral mõtlesin siis proovida uut glükoosijooki, milleks oli Glucosepro – ilgelt magus vaarika maitsega jook, mida tuli 5 minuti jooksul ära juua 250ml. Ma muidugi hoidsin seda terve öö külmikus, sest külmalt juues on need glükoosijoogid veidi talutavamad, aga ega see jook just suure lustiga alla ei läinud. Võrreldes eelmine kord joodud apelsini maitselise lahusega ei olnud neil eriti suurt vahet, mõlemad on ühtviisi lääged ja tuleb veidi pingutada, et see pudel ära juua (osad tõesti joovadki seda 5 minutit, ma ei tea, kuidas nad suudavad, ma kallasin selle ikka minutiga sisse, sest mõte selle joogi pikemast “nautimisest” oleks juba oksele ajanud).

Sel korral oli mul ühe “kaaskannatajaga” kokku lepitud, et lähme seda testi koos tegema, 2 tundi läheb jutustades ikka kiiremini kui seal niisama passides. Ühtlasi oli näiteks mul eile rohkem nö paha olla kui eelmine kord ja  jutustamine aitas mõtted mujal hoida, et mitte seda kallist kraami välja oksendama minna.
Ma ise kahtlustan, et selline “hõredam” olek on tingitud ka sellest, et rasedus on juba päris kaugel ja igasugune selline ekstreemsus võtabki rohkem läbi, tänase seisuga on ju nädalaid juba 33+2

Kuna mu enda ämmaemand on nüüd puhkusel ja ma ei lootnud ka, et asendaja mulle enne meie kohtumist helistaks, siis tuli mulle pähe, et näen ju oma analüüside vastuseid ITK iPatsiendi lehelt (selle võimaluse avastasin alles hiljuti, aga seal on olemas kõigi mu ITK analüüside tulemused, mida näiteks Digiloo lehele pole sisestatud). Vaadates siis seal neid tulemusi ja referentsväärtuseid – tundub, et oli ka sel korral GTT siiski korras (eks 100% saab seda siis ÄE visiidil kinnitada).
Aga see, et erinevad arstid patsiendi terviseandmeid igaüks oma kohta sisestavad, on küll tegelikult nõme. Kui meil on olemas ja loodud selline asi nagu “digilugu”, siis võikski kõik seda ühte kohta kasutada – nii ei oleks mingit probleemi, kui näiteks Pärnus suvitades juhtun seal sünnitama – kõik andmed oleks ka seal kohe nähtavad (sest isegi kui hoian oma rasedakaarti pidevalt kaasas, siis ei ole seal tegelikult kogu infot kirjas, mis digiloos samas võiks kenasti kättesaadav olla).

Loodan, et nüüd edasi saab rahulikult võiduka lõpuni minna ja ei pea rohkem selliseid katsumusi läbima. Ühtlasi muidugi siis väike meeldetuletus, et enne analüüside andmist ei tasu eelmine päev magusaga liialdada (seda muidugi ei tasu ka niisama teha) ja oma proovide tulemusi saboteerida 😛

GlucosePro_pilt

See “meeldiv” vaarikajook

31+4, ÄE visiit ja mitte liiga õnnelik

Vahepeal olen kõvasti siin valmistumisega tegelenud, haiglakotti pakkinud, viimaseid asju ostnud jne. Kiiret veel pole, praegu jooksmas siis 32. nädal ja taas oli aeg teha käik ämmaemanda juurde.

Üldiselt enesetunne on jätkuvalt hea, väsimus väga ei piina, kõht muidugi muudkui kasvab.
Kõht ongi kõvasti kasvanud ja no tegelikult tähendab see muidugi seda, et beebi seal sees on kosunud, ühtlasi on tunda, et ega ta selle ruumiga seal liiga rahul ei ole ja vahel on juba praegu tunne, et ta üritaks end siit läbi kõhu välja pressida. Kui väga hooga või pikemalt kõndida, siis tõmbab kõhu kõvaks ka ja on päris ebamugav – eile jalutamas liikusin suht väikeste sammudega ja teokiirusel (aga noh, enne seda sai JJ-l pargis maratoni järel joostud 😀 )
Mingeid turseid pole õnneks tulnud, ennetavalt üritan ikka piisavalt vett ka juua (sest enamasti tähendavad rasedal tursed seda, et on vedeliku puudus) ja diivanil istudes hoian ka jalgu pigem kõrgemal.
Kõrvetised on siiski endast märku andnud, eriti pärast halba otsust pakk kummikomme ära süüa – siis sai niisama kõrvetistest lausa väike okseralli, hoian meeles, et kummikommidega nüüd pigem piiran end. Nende kummikommidega läks üldse kehvalt, sest ma üldse ei mõelnud, et järgmine hommik lähen tavapäraseid analüüse andma. Tulemuseks oligi jälle liiga kõrge glükoosi näit ja selle tulemuseks omakorda siis taaskord GTT-le minek. Oh jah, ei saa öelda, et ma liiga rõõmus just oleks, aga kuna eelmine kord see GTT polnud midagi väga hullu, siis eks elan selle nüüd ka üle – lõpuks siiski parem rohkem kontrollida, kui et vähem.

Kaalu on nüüd kuuga 2kg juurde tulnud, seega kogu rasedusega kokku siis 7kg, end ise peeglist vaadates ütleks, et sellest enamus on läinud kõhtu ja rindadesse 😀

Beebi oli ka visiidi ajal tavapäraselt aktiivne, pea oli all ja südamelöögid igati normis ja regulaarsed. Huvitav on see, et JJ-d oodates ei olnud mul ultrahelisid tehes kunagi ebamugav või valus vms, aga selle preiliga on iga UH paras piinamine, kõht läheb valusaks, tema põgeneb selle anduri eest ja pärast pean veidi istuma ja rahunema sellest kõigest 😀

Jõudsime tänasel kohtumisel ÄE-ga suht paljust rääkida, sest ta läheb nüüd puhkama ja on täiesti reaalne võimalus, et me temaga enam ei kohtu ka enne sünnitust, eriti kui meie beebi otsustab, et ta väga viimase minutini ei kavatse kõhus püsida. Panime kirja kolm kohumist kuni tähtajani, aga mõlemad mõtlesime, et see kolmas kohtumine on siuke suht kahtlane 😀 Ta arvas, et suure tõenäosusega peaks mul ka teine sünnitus pigem kiire olema ja kui kõik hästi, siis on võimalus ka juba 6 tunni möödudes koju saada (kuigi igaks juhuks uurisin ka selle suurema peretoa kohta, kuhu ka JJ meiega ööbima saaksime võtta, ITK-s siis üks selline peretuba täiesti olemas).
Koju kaasa sain ka sünnitusplaani paberi ja anestesioloogia nõusoleku lehe, mille siis enne haiglasse minekut ära täidan.

Ühtpidi on see praegune ootus läinud nii kenasti, et suurema osa ajast ei tule meeldegi, et rase olen. JJ-ga toimetamisele ja muudele tegemistele läheb aeg ära ja ei jää väga seda hetke, kus saaks liigselt näiteks muretseda või mingied hädasid endale külge mõelda. Samas ootusärevus on ikka, tahaks  ju teada, et millal ta täpselt tuleb ja kuidas sel korral see sünnitus ikka läheb jne jne.

Aga ega polegi muud teha kui oodata, olen plaaninud, et juuli jooksul võtan ette ja pesen-triigin beebi asjad ära ning sorteerin tema sahtlid nõnda, et asjad oleks kasutusvalmis. Võrevoodile tuleb külg tagasi ette panna, põhi kõrgemale tõsta, Baby Joggeri kahene käru tuleks ära hooldada-puhastada ja lastetoas on veel nipet-näpet viimistleda.

Ootame siis põnevusega edasi!

kõht_31+4

31+4

 

27+2 ja ÄE visiit

Täna sai jälle tehtud käik ämmaemanda juurde, sel korral veidi pelgasin seda visiiti, kuna pidin JJ ka kaasa võtma, aga selgus, et täiesti asjatu kartus. Maailma mõistlikum laps istus mul süles vaikselt, vaatas kuidas vererõhku mõõdeti ja kuulas väikse õe südamelööke ja sebimist. Suur rõõm oli ka näha, et ITK-s on nüüd seal ÄE-de ukse taga ootamiseks olnud ebamugavad toolid mõnusate diivanite vastu vahetatud, mu keha tänab 😀

Üldiselt midagi erilist teada ei saanud, samas suureks kergenduseks oli, et eelmisel nädalal tehtud GTT on korras ja ilmselt seda rohkem tegema ei pea. Ka vererõhk oli normis, beebi südamelöögid kenasti olemas ja EPK 26cm. Mul endal on nüüd võrreldes eelmise käiguga kaalu juurde tulnud ca 4kg (see on siis vimase 5 ja poole nädala tõus). Eks magusa osas peab end veidi kontrollima, aga tegelikult on see tõus igati ok, sest hetkel on siis raseduse jooksul juurde tulnud kokku 5kg (JJ-d oodates võtsin kokku juurde lõpuks 13kg).

Enesetunne on jätkuvalt hea. Hoolimata nüüd juba jõudsalt paisuvast kõhust, ei tunne ma, et see mind (veel) igapäeva toimetuste juures segaks. JJ-d oodates hakkas kasvav kõht üsna pea mugavat magamist häirima – ei osanud kuidagi olla ja ennast sättida, sel korral pole nagu probleemi.
Kui üldse miskit välja tuua, siis paar korda on kõrvetised nüüd olnud, aga õnneks Rennie tabletid selles osas abiks.
Beebi on ka ikka väga aktiivne, ju siis jätkub praegu kõhus veel piisavalt ruumi, et seal hullata ja möllata.

Täitsa metsik tundub mõelda, et tegelikult on 10 nädala pärast beebi põhimõtteliselt valmis saabuma, vaid 10!!! nädalat. Õnneks on mul vajalike asjade osas ettevalmistused üsna lõpusirgel, nii et selles mõttes on kõik chill – kirjutan meie varudest ja valikutest ka juba üsna pea.

kõht_27+2

 

26+4 ja GTT – lõpuks tehtud!

Vereproovis, mis sai antud enne KV ultraheli oli mul veresuhkru näit natu-natuke üle normi ja nii siis arvas arst, et võiksin teha ka GTT ehk siis glükoositaluvustesti. Kuigi see nö soovituslik aeg sai kirja 24-28. rasedusnädal, siis tegelikult ütles mu ämmaemand, et võin selle teha ka mis iganes varasemal ajal. Seda aga ei juhtunud, sest pikka aega oli mul ju see hommikune iiveldus ja ÄE soovitas selle testiga oodata seni, kuni ma pigem ei oksenda seda lahust seal kohe välja 🙂

Eile oli siis nädalaid mul 26+4 ja hommikul sai külmikust kaasa haaratud seal juba vaat, et paar kuud seisnud glükoosi siirup, Teet tõi mu ITK-sss ja võttis JJ tööle kaasa.

Eelneval õhtul pärast kaheksat ma enam midagi ei söönud, vaid vett jõin, ka magusat püüdsin sel päeval vältida, et mitte seda esimese vereproovi tulemust korrata (siis oli ju ka see aeg, kus alla läks vaid sai ja coca-cola, seega ei imesta, et näit üle normi läks). Hommikul just liiga tugev tunne ei olnud, samas tühi kõht enam iiveldama ka ei ajanud.

ITK-s sain veidi järjekorras seista ja siis esimese vereproovi anda, mis järel pidin sisse jooma selle siirupi. Ma kartsin, et see on paksema konsistentsiga, aga õnneks oli see siiski üsna vedel ja kuna see oli kaua külmas olnud, siis oli selle joomine ka enam-vähem talutav, lihtsalt väga magus apelsini maitsega “jook”, mille viimane lonks oli siiski juba suhteliselt võigas. Siis algas ootamine, sest järgmise vereproovi pidin andma täpselt tunni pärast.

Ootamise ajal saab istuda seal samas vereproovide andmise koha kõrval asuvas puhkenurgas, kus on olemas diivanid ja tugitoolid, mängib telekas (aga hääletult) ja laual on mõned vanad ajakirjad. Seega tasub sinna endale mingit ajaviidet pigem ise kaasa võtta.

Esimene tund möödus mul unega võideldes, poleks eriti midagi muud teha tahtnud kui seal tukkuda – mõneks hetkeks ma ka silmad kinni panin. Veidi oli ka siukest hästi kerget iivelduse tunnet, aga ei midagi hullu. Pigem on piin see niisama istumine seal, kuna ka ringi liikumine ei ole proovide andmise vahel lubatud ja no raske on leida mugavaid asendeid, et lihtsalt niisama istuda.

Ma arvasin ka, et kui istun seal tühja kõhuga, siis tekib igasugu isusid, et mida kõike tahaks, aga tegelikult oli pigem siuke “mitte-midagi-ei-taha” tunne.

Teist tundi sisustas sealt proovide võtmise osast kostuv nutt, kus üks noor tüdruk oma nõelahirmuga parasjagu võitles. Kahju kohe teisest, aga no samas peab ütlema, et need ITK vere võtjad on super head ja profid ja teevad alati nii kiiresti ja valutult, et no ei jõua põdema hakatagi, kui asi juba tehtud. Rahvast selles puhkenurgas hakkas ka tasapisi vähemaks jääma, kõik need, kes olid juba varakult enne mind seal, said ka varem minema. Avatud on see ITK vereanalüüside kabinet juba alates kella 7.30-st, mina alustasin oma testiga alles 8.30 (sest just eile oli JJ-l ka hommikul magus uni). Teisel ooterunnil õnneks enam seda iivelduse tunnet ka peal ei olnud.

Lõpuks saigi siis see aeg läbi, andsin veel kolmandat korda verd ja Teet tuli koos JJ-ga mulle järele. Vereproovi võtja oli nii tore ja meeldiv, mainis veel, et neil 4. korrusel on ka kohvik, juhuks kui soovin nüüd midagi süüa, õnneks meil oli siiski juba plaanitud käik Sõõrikukohvikusse, nii et ITK kohvik jäi minu poolt külastamata.

Tulemust veel ei tea, ilmselt räägime sellest ÄE-ga meie järgmise nädala kohtumisel. Aga neil, kel see tee veel ees, siis midagi väga ette karta või põdeda selle testi osas pole mõtet. Ei tasu endale sisendada, et kindlasti hakkab paha või, et kindlasti hakkad seal oksele vms. Ka see söömata-joomata olek on talutav – parem kannatada see aeg ära, kui et mingite vee joomistega oma neid tulemusi rikkuda ja võib-olla veel uuestigi seda testi teha.

gtt