32+4 nädalat ootust

Tänasega 32+4 nädalaid oodatud, veidi veel minna, aga tegelikult lõpusirge juba vaikselt paistab. Isegi ämmaemand eilsel visiidil pani järgmised kohtumise ajad juba kuni tähtajani kirja, saame siis näha mitmele neist veel minema pean.

Enesetunne on hea, otseselt miski häda ei kimbuta, isegi tuju on ok 😀 Siin kuumade ilmadega kulus jäävett keskmisest rohkem, aga kõik oli üleelatav ja õnneks ei olnud probleemi ka tursete tekkega vms.

Küll aga peegeldus mu suht lebolt võtmine ja hea parema sisse vitsutamine eilsel visiidil kaalust rääkides, sest 7 nädalaga oli juurde tulnud 6kg, mis teeb kaalutõusu tempoks pea 1kg nädalas ja seda on kuidagi metsikult palju. Ma loodan, et sellega on nüüd suurem kosumine läbi ka ning eeloleva 7 nädalaga siiski samas tempos juurde ei tule – eks selleks saan ikka ise miskit teha ja rohkem jälgida, et mida ja millal süüa (jumal küll, miks ma avastasin, et imeliselt maitsvaid sõõrikuid saab ka koju tellida 😀 )
Numbrites väljendub siis see kaal selliselt, et tänaseks näitab tabloo 65kg, algkaal 53kg, kui nüüd vähegi võimalik end siin piirata, siis päriselt loodan, et absoluutseks max kaalu piiriks oleks sel korral 70kg, sest mis teha, tundub, et poiste ootamine teeb mind suuremaks.

Kusjuures, on vist selline ütlemine, et poiste ootamine annab emale ilu ja tüdrukud võtavad – ma enda puhul tunnen küll täiesti vastupidist. Poistega muudkui paisun ja väljanägemine on nagu on, näonahk näiteks läks nüüd alguses suht tuksi omadega, seevastu Jennit oodates oli tunne teine – ilusam ja kergem 😀 Kuigi tõele au andes, kui ma peeglist vaatan, siis ma päris täpselt aru ei saa küll, et kuhu need 12kg lisaks on tulnud praegu.

Muud näitajad on korras – vererõhk normis, analüüsid hästi, vähemalt tundub, et sel korral ei pea GTT rohkem ette enam võtma, selle üle olen küll siiralt rõõmus.
Ja hoolimata kiirest paisumisest oli nt mõõdetud EPK täpselt vastavuses nädalatega ehk 32cm, beebi südamelöögid kenad ja ka liigutused absoluutselt igapäevaselt ja tihti ning tugevalt tunda.

Kui siiski mingit “häda” nimetada, siis on kõhu kasvamisega nahk nii tundlikuks ja kuivaks läinud, et hakkas kergelt sügelema ja tekkis ebamugavust küll, kuid praeguseks kasutan rasedatele mõeldud õli ja see on olukorda tublisti parandanud, pean aind ise hoolas olema selle õlitamisega.

Lähiajal plaanin kokku panna oma haiglakoti ja näitan kindlasti ka selle sisu siin – sisu, mis iga lapsega järjest kahanenud on. Siis on tarvis veel mõned riided ja asjad beebile osta, olen selles osas ka oluliselt valivam ja tagasihoidlikum kui varem, et nö suvalisi asju sahtlisse ei varu. Praegu tundub, et vaja ongi mõned bodyd just lisaks osta, samuti sokke ja õiges mõõdus villa-siidi mütsi võiks ka leida (avastasin, et olemas olev on pisut liiga suur päris vastsündinule). Ja siis midagi hälli-voodi tüüpi ning mul pole veel õrna aimugi kuidas või kus mähkimise koht teha, aga aega on, küll jõuab selle ikka välja mõelda, lisaks siis ka kogu kraami läbi pesta-triikida.
Arvestades, et tegelikult on aeg pigem kiiresti läinud, siis tundub, et see 7 nädalat on piisav, et kõik valmis jõuda aga ega kuskile kaugusesse siin asju enam edasi lükata ka pole ja seda enam, et päris viimase vindi peal rasedana keset südasüve ma ehk liiga toimekas enam ka olla ei viitsi.

IMG_7917

Advertisements

Rasedana lapsekandmisest

Üldiselt on rasedus selline aeg, et millegi päris uuega alustada pole mõtet – eriti mis puutub füüsilisse koormusesse, kuid kui lapsekandmine pole nö võõras ja enesetunne lubab, siis saab ka kasvava beebikõhuga edukalt oma suuremaid lapsi vajadusel kanda ning võimalusi selleks on mitmeid.

Kõige olulisem ongi enda keha kuulata – ka siis kui kandmist enne rasedust oli igapäevaselt võib keha tunda anda, et ei tule sellest  nüüd midagi välja. Igasuguse valu või ebamugavuse ilmnedes tasuks kandmine lõpetada – see pole aeg kangelase mängimiseks.

Ausalt öeldes raseduse alguses, kui enesetunne oli selline kahtlane, pidevalt iiveldas, ei arvanud, et ma üldse ootusajal kumbagi last kandma hakkaks, aga läks veidi aega ja olemine muutus paremaks ning sellega koos tuli ka tunne ja tahtmine mõned käigud ja toimetused teha laps seljas.
Esimese vahendina haarasin ikka lina, sest sellega annab lapse mõnusalt kõrgele selga siduda ning boonusena saab teha siduseid lõpetustega, mis üle ega ümber kõhu ei jookse (mu lemmik kiire variant on ruck tied at shoulder with candycane chestbelt). Aga kuna rasedus ikkagi mõjutab keha omamoodi, siis muutus lina sidumine mingist hetkest raskeks, lihtsalt tundsin kuidas ei jaksa korralikult lina pingutada, sest võhm saab otsa (ilmselt seotud tol hetkel ka suht väikse kõhu ja samas kasvava beebiga, kes end kuskile kopsu surus).

IMG_4362

Igatahes olin juba loobumas sellest tärganud kandmise plaanist, kui juhuslikult sai Jenni selga Tula kotiga, pihavöö panin kõhust kõrgemale ja nii kandes oli ja on siiani mul täitsa mugav. Laps on seljas heal kõrgusel, saan ise ta suurema pingutuseta selga ja halb ei hakka ka pikemal kandmisel. Nii ongi siiani (täna siis juba 30+1 nädalaid) meie “go to” kandmisvahendiks just kandekott – olgu see siis Tula või Lennylambi LennyUP, mis parajasti sobib või mida Jenni ise tahab.
Kuigi minule sobib pihavöö kõrgemal asetsemine, siis on ka neid, kes tunnevad end mugavamalt, kui vöö jookseb hoopis kõhu alt – ega seda kumb sulle sobib, enne ei teagi, kui lihtsalt proovides. Ühel päeval katsetasin siin ka tandem kandmist, nii et Jenni oli kotiga kõhul, mille rihm jooksis siis kõrgemalt ning JJ oli teise kotiga seljas ja selle rihm jooksis kõhu alt – ei saa öelda, et oleks nüüd jube maru kerge olnud, aga samas tehtav. Laste raskus oli piisavalt tasakaalus ning vööd toetasid, aga ei surunud kõhule.
Kõhul kandmisega tasub olla muidugi ekstra ettevaatlik, sest oli ka juhus, kus Jenni kõhule panin kuid ta seal ülemeelikult hüpata tahtis ja see ei olnud tore ning pärast torkis kõhus veel mõnda aega. Ma ise pigem soovitakski seljas kanda rasedana.
Enda jaoks avastasin ka selle, et õues kõndides on mul kanda kergem kui toas, seega tubasteks toimetusteks ma kedagi praegu selga ei pane.

 

Katsetasime ka laenuks saadud onbuhimoga kandmist, mis on justkui kott, aga millel puudub üldse pihavöö, seepärast on see ka tihti rasedate poolt eelistatud kandmisvahend. Muidugi võib seda kasutada ka mitte rasedana, eriti hästi sobib see kiireteks käikudeks-toimetusteks, kus tahaks lapse ruttu ja lihtsalt selga saada – muidugi see omale mugava olemise saavutamine tahab selle vahendiga ka veidi harjutamist ja sättimist.
Proovitud Soulslingi onbu sain Jenniga päris hästi paika ja oli täitsa mõnus, samas ei tundnud ma, et see minu jaoks oleks olnud märkimisväärselt parem nt praegu kasutatavatest kottidest ja nii ma selle juurde ka pikemalt ei jäänud. Samas, keda see pihavöö ikkagi rõhub ja linaga pole sina peal või pole jaksu, siis on onbu täiesti kaalumist väärt variant.

IMG_5388

Soulsling onbuhimo

Kaua ma kanda plaanin? – ei oskagi seda ennustada, praegu on tunne hea, muidugi hetke kuumalaine ajal hoian end pigem tagasi ja ei kurna kandmisega keha lisaks, aga veidi talutavama temperatuuriga on jalutuskäik, kus Jenni oma ca 10+kg seljas on, igati mõnus, eks kui see tunne muutub või lihtsalt enam ei jaksa, siis tuleb paus kuniks uus beebi on meiega liitunud ning algab meie pere lapsekandmises uus peatükk 🙂

25+ nädalat, glükoosi taluvusest jms

Kui eriti täpne olla, siis varaseima tähtaja järgi on täna juba 25+4 nädalat oodatud ja 101 päeva veel jäänud – eks näis kui täpne see laps olla kavatseb.
Kahe lapse kõrval rase olla on ikka mõneti paras õnnistus, sest suurema osa ajast ei ole isegi meeles, et rase oled ja nii on vist vähem aega ka selleks, et jõuaks mõelda, et kas on raske, kas kuskilt valutab või on ebamugav, aga ega tõele au andes, mul on lihtsalt vedanud ja ongi maru hea olla.

Nii hea olla ei olnud teisipäeva hommikul, kui sain taas teha glükoositaluvuse testi, selleks oli vaja eelmine päev ka siis nüüd maru normaalselt süüa ja et mul sel korral oleks esimene nn paastu vere näit normis, siis esmaspäeval pärast kella kuute ma enam midagi ei söönud. Enne tankisin veel avokaado ja kodujuustuga, tarbisin terve päeva jooksul rohkelt vett ja kuigi kartsin, et enesetunne võib kehvaks minna õhtul, kui miskit näksida ei saa, siis tegelikult ei olnud midagi häda.
Hommikul olin kella 8 paiku ITK-s kohal, andsin kõvasti verd, jõin suhkrusiirupit ja püüdsin mitte oksendada. Õnneks oli minuga koos veel üks juulibeebi ootaja ja koos jutustades oli see ootamise aeg ikka palju talutavam (kel võimalus, soovitan ka kellegagi koos minna sinna).
Siinkohal mainin ka, et seda testi pidin tegema, kuna esimesel trimestril antud vereproovis oli mu veresuhkru näit lubatust kõrgem. Mul ei ole probleeme kaaluga, enesetundega, mu peres ei esine diabeeti ja ma ei ole kõrgendatud riskiga, AGA rasedusdiabeet ongi tihti sümptomiteta ja võib nö avalduda siis kui on juba hilja (kui ohus on ema ja/või lapse elu), sellepärast seda ka nii hoolsalt kontrollitakse ja nii kergekäeliselt ka seda testi tegema saadetakse. Ja oleme ausad, ma teeks ka kümme testi kui vaja, et oleks südamerahu ja teadmine, et kõik on korras või teadmine, et on probleem ja sellega tuleb tegeleda kõigi heaolu huvides.
Ja südamerahu ma sain, sest mu testi tulemused olid absoluutselt ideaalsed ning mu keha saab glükoosiga imehästi hakkama. Lootus on, et rohkem ma seda testi tegema ei pea, kui ka järgmiste vereproovide eel suudan end eelmise päeva õhtul veidi piirata, et seda näitu mitte saboteerida.

Lisaks headele uudistele seoses selle testiga sai eile ämmaemanda vastu võtul ikka mõõdetud vererõhku, mis oli normis (ilmselt tänu mu kahe tassi kohvi praktikale 🙂 ) ja EPK oli ka nüüd täiesti nädalatele vastav 25cm, eelmise korraga võrreldes kaalu juures +2kg  ehk siis hetkel tiksun 59kg peal ning kokku juures 6kg. Kui võrrelda eelmiste ootustega, siis on tõenäoline, et umbes teine sama palju on veel lisandumas – oh joy, peab need veidi suuremad raseda riided ka välja otsima – veab, et kohe kohe on vast ka kleitide kandmiseks sobilikumad ilmad kohal.
Kui millegi üle kurta tahta, siis selle üle, et õhku vahel jääb väheks. Just siis kui toas toimetada, tahaks vahepeal eriti sügavalt hingata – aga veidral kombel õues seda muret pole, isegi mitte siis kui Jennit seljas kannan, ju tuleb vähem toimetada ja rohkem õues olla. Rasedana lapsekandmisest kirjutan varsti ka eraldi postituses.

Postituse alguse juurde tagasi tulles, 101 päeva wow – see aeg, kus meil saab olema kolm last pole enam üldse kaugel, äge!

IMG_6025

25+4 nädalat oodatud

21 nädalat, pool aega oodatud

Kogu selle haige olemise tralli kõrval täitus vahepeal ka see maagiline 20. nädal, mis tähendas ämmaemanda visiiti, aga ilmselgelt olulisem oli looteanatoomia ultraheli, kus lisaks sellele teadmisele, et kõik on beebiga hästi, saime teada ka, et oodata on väikest poissi.

Sisetunne ütles ammu, et poiss ta on, aga samas sisimas ma ikka lootsin natuke tüdrukut – see roosa ja slehvid ja kõik tundus jälle nii ahvatlev ja nunnu. Aga jumala eest, mul on õnneks siin ees ka väga nunnu poiss, nii et ainult tore, et üks juurde tuleb. Tegelikult on see kõik muidugi hästi vahva – Jenni ja tema vennad, ideaalne kamp. Vaid nüüd teadlikumalt beebiriideid jms asju osteldes pean jätkuvalt tõdema, et see nn poiste valik on kesisem ja armsaid, samas mitte klounaadile kalduvaid riideid on keerulisem leida.

Tervis ja enesetunne on paremad kui varem, ei ole enam iiveldust, ka on järgi andnud vahepeal juba häirivalt tihti esinenud migreenihood (ikka sellised, kus silm selgelt ei seletanud ja ainuke viis olla oli pikali). Mulle endale tundus, et need hood olid seotud madala vererõhuga, kaks tassi kohvi päeva jooksul tundub, et on selles osas abiks olnud, lisaks muidugi normaalne söömine, et liiga tühi kõht nõrkuseni ei viiks. Söögiisu on hea, samas igasugu magusa ja rämpsu sisse ajamine on pigem taandnud (ilmselt tänu iivelduse kadumisele), pigem on tunne, et tahaks värskeid asju.. isegi kõht igatseb kevadet 😀 ja vürtsi, india jms toidud lähevad eriti hästi peale.

Ämmaemanda visiidil sai mõõdetud vererõhku, mis oli normis, lisaks mõõtis ta ka emakapõhja kõrgust (EPK), mille kohta vaid imestas, et isegi mitmendal mõõtmisel sai tulemuseks 18cm, kuigi korduvsünnitajatel pigem tavaline, et see mõõt nädalatega võrdne või isegi 2-3cm suurem, ütles, et nagu esmasünnitaja emakas 😀 Kui sellest võiks nüüd ka muret tunda, et äkki on laps liiga väike, siis õnneks ultraheli selles osas kinnitas, et kõik hästi ja laps oma suurusega vastas täiesti päeva pealt õigetele nädalatele.
Kaalu tuleb vaikselt juurde ka mul, hetkel 57kg  kuigi ma ise seda lisandumist isegi eriti ei tunneta, aga ilmselt see sellest, et pärast haigust ja kõike on lihtsalt nii hea olla, et sellest “kergem” tunne.
Kokku sai lepitud ka GTT aeg, mille pean tegema 24. nädalal, selleks tarbeks tuleb leida apelsini maitsega glükoosijook, sest Jenni ootamise ajast on meeles, et see oli neist kahest, mida proovisin, kõige normaalsem, vaarika oma jätaks sel korral vahele. Hoian ikka väga pöialt, et nüüd kõik näidud saavad normis olema ja seda teed rohkem ette võtma ei peaks ning diabeediga meil tegemist teha ei tule.

Seniks tuleb nüüd lihtsalt mõnuga edasi oodata ja valmistuda, nüüd kus sugu on teada hakkasin ka vajalikke riideid ostma/otsima, lisaks peame läbi mõtlema kas ja millist nn beebikraami meil veel vaja on. Näiteks üks õhtu hakkasin beebile voodit otsima, kuid arvestades, et suure tõenäosusega magab ta kaisus ei ole voodil ehk üldse mõtet, samas nn mähkimiskeskust oleks vist vaja, sest selle saaks nüüd suuremasse vannituppa mahutada ja kui voodit pole, mille peale mähkimisalust panna peab selle koha ju kuhugi ja kuidagi tegema, sest lihtsalt oma voodil või maas päevas kordi ja kordi mähkmeid vahetada hakkab seljale. Ja eks neid valikuid ja otsuseid tuleb veelgi, hetke seisuga kindel on käru, milleks on Bugaboo Cameleon 3 ning terve valik erinevaid kandelinasid, mis pisikest ootavad.

IMG_4835

Poisiks valmistumas

IMG_4930

Käisin Telliskivis Minu Väike Maailm poes, muidugi pidin seal üht lina proovima ja no muidugi pidin selle ära ostma, sest see oli niiii mõnus

Kolmas kord – kas ootamine läheb lihtsamaks või raskemaks

Nagu ma ühes eelnevas postituses lubasin, kirjutan veidi pikemalt sellest, milline see kolmas ootus mul on, sest on palju positiivset, aga samal ajal ka mõned murepilved.

Positiivne on kindlasti see, et nagu juba Jennit oodates on laste kõrvalt rase olemine mõneti lihtsam, sest sa lihtsalt ei saa näiteks endale lubada kehval enesetundel terveks päevaks end vallutada, ka ei istu ja ei aja sa enam näpuga järge rasedust kajastavates raamatutes, foorumites – sest noh, sul ei ole eriti aega ja tegelikult sa tead juba niigi üsna hästi, et mis toimub, mis seal ikka lugeda.
Beebile asjade ostmine tundub ka selline väiksem ettevõtmine kui varem, sest  nüüd on juba päris hea aimdus sellest varustusest, mida me tegelikult vajame ja kasutame, osa sellest on olemaski. Ma ilmselt teen nimekirja nüüdki, lihtsalt, et oleks lihtsam järge pidada, aga ausalt, see nimekiri kahaneb iga lapsega. Riiete osas ma muidugi kahtlustan, et kui paari nädala pärast lapse soo teada saame, siis see praegune rahu natuke asendub ikka shoppamisega, aga liiga palju ette ei plaani varuda, pigem sellise basic kraami, et kohe alguses oleks riideid piisavalt, et ei pea esimese asjana poodi jooksma (tegelikult ma ei jookse ka praegu, netist ostes palju mugavam ju).
Ka käru osas oleme hetkel üsna äraootaval seisukohal – kui Jennit ootasin olin kindel, et kahe lapse käru on meil absoluutselt vaja ja oli ka, see oli üsna asendamatu abiline. Sel korral mul sellist tugevat veendumust ei ole – sest Jenni on vanem, kui oli JJ siis, samuti olen ma lapsekandmisega nüüd nii kodus, et see lahendab päris mitmed olukorrad ise ära. Täiesti välistatud pole ka võimalus, et Jenni lasteaiaga alustab sügisest ja siis liigun ma enamasti hoopis ühe lapsega.
Kui ma üldse kogu selle valmistumise osas millegagi päriselt hoogu olen läinud, siis need ongi vist hoopis kandevahendid, mis esikus meil lausa eraldi riiuli on omale hõivanud – et noh, iga lapse jaoks midagi ja beebile siis veidi ekstra lisaks 😀
Kõik see osa on chill.

Veidi vähem chill olen ma siis, kui mõtlen, et ok, kolmas kord tuleb ka sünnitada, ärevus poeb sisse, igasugused mõtted tulevad pähe. Mis sel korral saab? – esimesed hirmud on seotud sellega, et kas ma saan õigel hetkel nüüd aru, et on minek ning, et ma samas ei hakkas liialt sabistama ja iga valehäire peale haiglasse jooksma. Selle ajastamise stressi osas olen mõelnud ka planeeritud kodusünnituse varianti, samas, ma annan aru, et Jenniga oli kõik ilus ja tore, aga see oli ka vedamine, kas mul veab uuesti, kas ma tahan seda riski võtta? Ja kui kodusünnitus, siis kus JJ ja Jenni oleks, ma pole päris see tüüp, kes tahaks neid sünni hetkel pressides oma kõrvale, hakkaksin neile mõtlema selmet endaga tegeleda ja ma pole ka kindel, kuidas neile selle protsessi kuulminegi kõrvaltoast näiteks tunduda võiks. Ning kui ma kardan, et ma ei jõua õigeks hetkeks haiglasse, siis on täpselt sama suur võimalus, et ämmaemand ei jõua õigeks hetkeks minu juurde ehk siis jälle üksi? ja kas on jälle õnne?
Oeh, see õnn, sellega seoses võib olla mul üldse ei veagi sel korral kerge sünnitusega nagu varem, valutan ja möllan hoopis 24h, mille jooksul jõuaks ka mitu korda haiglasse ja tagasi minna – ega seda ette ju ei ennusta, samas, enda poolt püüan ikka kõik nii teha, et ise ennast ei takistaks või pidurdaks – kui hakkab pihta, siis ikka liikuma ja siht silme ette, aga kui ma oskan tuua põhilise erinevuse JJ ja Jenni sündide juures, siis on see sekkumine. JJ-ga oli seda haiglas ikka üksjagu, see pigem segas, ma olin KTG küljes, mingist liikumisest ei olnud juttugi “lama küljel”, mul oli paha, abitu ja nõrk olla. Kindlasti korduvsünnituse juures mängib rolli eelnev kogemus ja see sisemine teadmine, et mis toimub ja mida tegema peab, ilma liigse sekkumiseta oli ennast nii palju lihtsam kuulata, ma tahaks eeldada, et see kogemus ka nüüd minu kasuks on, kuid kas ma saan haiglas piisavalt rahu, et ennast kuulata ja mitte protseduurireeglite sisse ära kaduda (siinkohal, mainin ära, et ma olen igati meie nn tavameditsiini pooldaja, paljud asjad on vajalikud, et ema ja laps ikka koos sellest kõigest eluga välja tuleks ja selle nimel kõik see personal ka oma tööd teeb – aga kas alati on kõigil aega ja mahti konkreetsetel juhtudel sekkumisest sekkumise pärast hoiduda, ma ei tea).
Variant on kaaluda ka individuaalse ämmaemanda teenuse kasutamist haiglas või hoopis doula valida – viimase osas tekkis mul ka küsimus, et kuidas sünnitusosakonna personal douladesse suhtub, kas neid nähakse positiivse abina või hoopis segajatena, kas see võib tekitada mingit negatiivset hoiakut hoopis? Kellel on kogemusi doulaga, jagage neid julgelt, see on huvitav.

See kõik on nii ennustamatu asi, et ma ei tea tõesti, miks ma oma pead sellega vaevan, aga tunnen vist, et ehk on kergem kui need erinevad võimalused vähemalt nn paberil läbi mängin ja kaaluda – läheb siis kuidas minema peab.

Sellised mõtted seoses praeguse ootusega, hetkel veidi reaalsem teema on lähenev LA ultraheli, kus ehk õnnestub ka beebi sugu teada saada, selles osas olen ma täiesti 0 üllatuse sõber ja kui see vähegi võimalik on, siis teada me ka tahame 😀

IMG_4343

17+5

14+ ja sellele eelnev

Üle pika aja saan jälle neid nädalate postitusi teha, ühtpidi, ega nagu midagi uut ju ei saa olla, teistpidi iga kord on ikka oma moodi ja nii ka see, kolmanda beebi ootus.

Algus oli ilus, ei ajanudki oksele, suurt väsimust ka polnud, täitsa mõnus – loomulikult see nii ei jäänud. Alates ca 8. nädalast saabus mu vana “sõber” iiveldus ja noh, asi ei piirdunud hommikutega. Tavaliselt peaks nüüd praeguseks see faas möödas olema, aga mul mitte – on päevi, kus kõik on ok ja on päevi, kus ma olen vahepeal rohkem vannitoas kui mujal, rääkimata sellest, et siis ka üldine olek üsna kehva on, aga lootus on, et ühel hetkel see siiski möödub.

Eelmisel nädalal oli ka kuklavoldi mõõtmise ultraheli, see oli küll varasematest erinev. Otsustasime, et ei hakka kahe rüblikuga sinna kõik koos minema, seega jäi Teet lastega ja ma läksin üksi, eeldus oli ka, et ega seal eriti kaua ei lähe. Tegelikult olin ma seal vist maksimaalse võimaliku aja, sest beebi oli küll muidu absoluutselt ideaalses asendis, aga paraku mitte vajalike asjade mõõtmise jaoks. Algas missioon teda end keerama motiveerida – arst sudis (üsna jõuliselt) kõhtu selle UH aparaadiga, mille peale beebi küll veidi võimles, aga ei muud, kui ikka 20 minutiga miski ei aidanud, siis pidin end püsti ajama ja hüppama, siis veel veidi seda kõhu mudimist ja lõpuks ta end õigesti keeras – meie rõõmuks olid kõik näidud igati tip top ja normis.

Kuna reedel oli nö tavaline ÄE visiit, siis sai ka kaalule astutud, mis näitas 54kg, mis on umbes täpselt sama number mis samal ajal Jennit oodates oli (algkaal oli sel korral aga 53kg ja jumal tänatud, sel korral ei alustanud kaal enne tõusu langemisega, siis ma ilmselt püsti poleks püsinud ka). Muus osas kõik ok, aga kehva uudise sain ka –  jälle pean  selle glükoositaluvuse testi tegema, seda küll alles 24. nädala paiku, aga paraku sellest ei pääse (ma lihtsalt ei ole võimeline päev enne neid vereproove piisavalt nälgima, eriti kui samal ajal iivelduse ja nõrkusega võitlen).

JJ ja Jenni asjast veel eriti midagi aru ei saa, ma pole liiga palju rääkinud ka muidugi, mulle tundub, et see “emme kõhus on beebi” jutt on nende jaoks liiga abstraktne (eriti kuna praegu on kõht suht tavalise moega ka). Küsinud ma olen, et kas tahaksite, et meil siin oleks üks beebi juures ja selle peale vähemalt JJ on rõõmsalt “jaa” vastanud.

Mul endal seoses kolme lapsega hakkama saamisega erilisi hirme pole, küll kõik paika loksub, kui aeg on käes, mis siin ikka ette muretseda.
Sünnituse osas on veidi teised emotsioonid, kolmas kord võiks tähendada ju seda, et hirmu pole ja nii vara ehk isegi ei mõtleks veel sellele, aga on hoopis kuidagi vastupidi. Mul on olnud kaks suhteliselt erinevat kogemust, siiski pigem kerged mõlemad, aga pärast Jennit ma tean, milline on minu “ideaalne sünnitus” ja nüüd kuidagi on hirm sees, et tuleb midagi vähem ideaalselt, hirm selle pideva sekkumise-kontrollimise-segamise ees ja hirm selle ees, et ma unustan ennast kuulata. Ok, hirm selle ees ka, et kuidas sel korral siis ikkagi õigel hetkel haiglasse minna ja samas küsimus, et kas üldse minna? Need on mõtted ja ideed, mida pean enda jaoks ees oleva ootusega selgeks mõtlema ja eks kirjutan sel teemal ka juba õige varsti.

IMG_3527

IMG_3735

Whoop, siiani veel tavalistes teksades 😀

 

39+4 ja ÄE visiit

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1