Laupäev Helsingis

See Soome mineku plaan oli meil vahelduva eduga terve suve, aga lõpuks muudkui lükkus edasi kuniks nüüd laupäeval käidud saime. Piirdusime päevareisiga ja sellest tulenevalt palju teha ei jõudnud, aga ei olnud ka sel korral eesmärgiks.

Osustasime minna varahommikul 7.30 laevaga, et siis jääks piisavalt palju aega kohapeal kolamiseks ja et tagasi tulla õhtul 19.30 laevaga (selleks, et lapsed saaks koju normaalsel ajal magama). Otseselt liiga raske see kell 5 ärkamine polnud, aga pean jääma oma varasema arvamuse juurde, et tegelikult peaks neid väga varajasi minekuid lastega vältima, sest ööuni jäi napiks ja sellist head pika une tegemise võimalust päeva jooksul ei avanenud ning väikestest tukastustest ei piisanud, et tuju päris lõpuni hea oleks olnud – eriti JJ-l.

IMG_8949

Jenni jõudis hommikul mul seljas ka väikse uinaku teha

Minnes oli laevaks uus Megastar ja see oli tõesti mõnus ja ilus ja viks ja viisakas. Suurema osa veetsime hommikusöögi lauas, mis hommikuse sõidu juures meil üsna tavapärane on olnud. Siis jõudsime veidi ringi vaadata ja oligi juba aeg autosse minna ning päev Helsingis võis alata.
Meie õnnetuseks kostitas ilm suht lakkamatu vihmasajuga ja olime vaid õnnelikud, et otsustasime autoga tulla.
Esimene ja ainuke kindel eesmärk oli Sea Life, kuhu jõudsime minuti pealt avamise ajaks. Tundus isegi veidi jabur, et nii vara kohal olime, aga pärast lahkudes pungil täis parklat nähes oli selge, et meil vedas, et saime seal peaaegu omaette käia, rahvamassidega trügides oleks oluliselt kitsam ja vähem rahulikum olnud. Jenni oli mul kandekotiga seljas ja JJ uudistas seal omal jalal ringi, laenasime ka reisile Baby Jogger City Tour käru, aga enamasti leidis see kasutust asjade transpordiks.
Sea Life-is JJ-le meeldis väga, õhinaga vaatas seal erinevaid kalasid ja vee-elukaid. Jenni oleks tahtnud rohkem asju oma käega katsuda, aga mõne akvaariumi juures jälgis temagi sealseid asukaid huviga. Parajalt lühike käik oli see ka (eriti kuna olime suht esimesed), veetsime seal umbes tunnikese.

Kuna ilm õues olemist jätkuvalt ei soosinud, siis pidime vaatama tubaseid tegevusi ja võtsime nõuks minna just sel nädalavahetusel toimuvale disaini turule. See kujunes juba üsna väsinud lastega parajaks katsumuseks – rahvast oli metsikult, ruumi oli vähe ja lapsed protestisid häälekalt. Saime siiski kiirelt seal tiiru tehtud ja silma jäi nii mõndagi lahedat, helgematel hetkeld sai ise mõne ostu sooritada. Kindlasti läheks sinna ka järgmisel aastal, aga lastele vaataks selleks ajaks siis mingit muud tegevust. Lemmik ost sealt oli KUI design jänestega bambustekk-sall, mida hea lastele kuskil magamiseks peale panna või muul ajal omale salliks keerata 😀

IMG_9124

Pärast turul käiku hakkas ka ilm veidi järgi andma ja kui olime peaegu tunni ringi sõitnud, et lapsed veidigi magada saaks, siis otsisime üles Muumi kohviku, et seal veidi keha kinnitada ja põnnidel end liigutada lasta. Kohvik, kus me käisime, asub Liisankatu 21, olemuselt selline suht pisike kohake, kus valikus saiakesi-kooke-quiche ja külmi ning soojasid jooke, boonusena väike mängunurgake ja võimalus muumikraami kaasa osta. Hinnad on muidugi keskmisest kõrgemad ja sellega tasub kohe arvestada. Lastele seal meeldis ja said endal seal tuju heaks möllata.

Enne laevale suundumist jõudsime teha veel ka väikese shoppingu ja siis oligi juba aeg sadamasse minna. Tagasi tulime Stariga ja hommikuse laevaga võrreldes nägi see tiba väsinud välja muidugi, aga noh, see paar tundi läks sellegipoolest kiirelt ja Jenni otsustas lõpuks käru ka järgi proovida ning tegi seal väikse uinaku.
Koju saime veidi peale kümmet, koos selleks hetkeks täiesti üle väsinud JJ-ga, kes oleks tahtnud vist laeva peale jääda mängima 😀 Õnneks tuli mõlemal lapsel kodus uni ruttu ja võisime oma päeva siiski kordaläinuks lugeda.

Advertisements

Esimest korda ratsutamas

Täna oli lahe päev, hommikul alustasime muusika aasta lastele mõeldud kontserdil ja pärast suundusime JJ esimesse ratsutamise trenni – mis läks minu üllatuseks lausa suurepäraselt.

Alustama peaks vist sellest, et nooremana käisin ka ise ratsutamas ja kui üldse millestki kahju oli, siis sellest, et varem ei alustanud ja kaugemale ei läinud. Seega tuli mõte, et äkki meeldiks JJ-le ratsutamine – selles vanuses pole just kerge leida mingit head trenni/hobi lapsele. Ega ma ei ütle, et 2a8k nüüd mingi super ideaalne vanus ratsutamisega alustamiseks on, ilmselt aasta pärast oleks ta veel iseseisvam, aga kuna hobused talle väga meeldivad, siis see andis tõuke juba nüüd proovida ja no muidugi oli abiks seegi, et tall meil peaaegu kodust paistab. Ühtlasi on ratsutamine suurepärane võimalus lapsel loomadega suhelda, õppida kellegi eest hoolitsemist ja lisaks siis muidugi füüsiline aktiivsus.

Tondi Maneežis on olemas septsiaalsed ponirühma tunnid, mis mõeldudki alla neljaastastele. Otsustasime vähemalt proovida ja nii sedasimegi täna sammud talli suunas. Meiega samal ajal oligi veel ka üks ca neljaastane tüdruk trenni tulnud. Alustasime talliga tutvumisega, et mis kus asub, siis vaatasime üle osad sealsed asukad ning otsisime üles need ponid, kellega trenn toimuma pidi. Sellele järgnes oma ponide puhastamine-harjamine, mida lapsed kaasas olnud vanematega koos tegid, siis sadul selga, valjad pähe ja suundusime sisemaneeži. Esmalt jalutasime lihtsalt hobuse kõrval ja seejärel oli lastel aeg ponidele selga istuda, kenasti puki pealt ja ise – JJ läks nagu väike proff – ei mingit hirmu või umbusku asjasse.
Edasi saigi treening sammus tehtud, kuna lapsed olid esimest korda ja väiksed, siis olid sel korral emad pidevalt kõrval jalutamas ja abistamas. Treener käis ja juhendas, põhirõhk lihtsalt harjumisel ja istakul (et rüht kenasti sirge oleks). Kui alguses ikka kipub see pisut kössis olek hobuse seljas tavaline olema, sest tasakaal pole veel päris käpas, siis poole trenni peal oli JJ istak juba silmnähtavalt julgem ja kena sirge. Õppis ta veel, kuidas poni seisma saada ja edasi liikuma ning lisaks ka mõned tasakaalu harjutused seisu ja liikumise pealt.

Selleks, et ratsutamine lapsele mugav oleks, tasub muidugi tähelepanu pöörata ka riietusele, kõige mugavamad on sellised üsna ligi hoidvad püksid/retuusid (kindlasti ei ole mugavad teksad), mingi hea ja vastavalt ilmale piisavalt soe jakk/vest (eriti hea kui pole kapuutsi, mis rühi jälgimist segada võib), pikemad sokid, mis võib pükste peale tõmmata ja tegelikult tossude asemel on mugavamad mingid sellised  (pool)saapad, millel on ka väike konts (siis parem jalga jaluses hoida). Kindlasti võiksid riided olla sellised, et ei sahise-kahise või muud moodi ei häiri hobuseid ja lapse liikumist.

Kogu kord võttis ajaliselt peaaegu 1.5 tundi, mis läks tegelikult jube kiiresti. Mulle tundus, et JJ-le see ratsutamine täitsa sobis, ta ise kinnitas ka, et meeldis ja et tahab jälle minna. Mul on selle üle muidugi ainult hea meel ja nii ongi plaan nüüd 1 kord nädalas teda sinna ratsutama viia, selleks jääb siis ka see üks päev tal lasteaiast vabaks.
Vaatame kuidas minema hakkab, aga loodan, et ikka positiivselt ja see on tore algus ühele imelisele hobile 🙂

jj_ratsutamas

JJ ja poni Matu (ja suurem trennilaps, kes tuli pärast meid trenni)

Vaht ja lima – vanniks? mänguks? mõlemaks!

Saime proovida Crazy Soap vormitavat vannivahtu ning Zimpli Kidsi vannilima, aga lisaks vannile leidsime neile ka muud rakedust.

Tegelikult kasutasime JJ vannitamisel esimesed 1,5 aastat ainult puhast vett, ei tahtnud tema õrna nahka millegi muuga “töödelda”. Aga mingil hetkel tundus, et võiks vanniskäigule lisada veel rohkem rõõmu ja hakkasime vannivahtu kasutama. Esimene kord ta muidugi põlgas igasugust vahtu, kuid edasi hakkas meeldima. Sealt tekkis nüüd ka mõte, et võiksime proovida ka vormitavat/voolitavat vahtu ning vannilima.

Vaht läks hästi kaubaks, eriti kui sellest tehtud palle sai veepritsiga haihtuma panna, lima osas oli näha, et sellesse vanni meie JJ oma jalga ei tõsta 😀 Okei, mõtlesin siis, et kas seda saaks kuidagi muud moodi kasutada-katsetada ja välja mõtlesin – beebikunst.

Me tegime eelmine aasta mitu varianti kompimismeelele mõeldud mängu- sensory bag, püreega värvimine, mängutainas. Selleks tuli ise kraami kokku segada, et vastavad vahendid mängimiseks valmis saada (mis tähendas, et oli vaja ka kõik koostisosad endale koju varuda ja valmistamiseks aega leida).
AGA nii see lima kui vormitav vaht on absoluutselt suurepärased vahendid, mida taolisteks sensory play tegevusteks kasutada – eriti heaks teeb need see, et need on just lastele mõeldud. Seega ei pea nendega mängimiseks üldse vannigi olema, vabalt võib maha panna suurema kile või suuremate lastega kolida hoopiski laua äärde, kus saab vahust voolida kujusid, katsuda, mis see vaht õigupoolest üldse on ja nuusutada muidugi ka ( lõhnab jube hästi). See vaht on ikka päris tugev ja seda õnnestub edukalt vormida/voolida, tavalise vahuga oleks see üsna keeruline või lausa võimatu.
Lima panime me suuremasse klaasanumasse, kus seda hea vaadelda oli, ühtlasi sai sinna ka igasugu kraami peitu panna ja välja otsida. Tegelikult on alguses hea seda panna ka näiteks väikestesse klaasidesse või läbipaistvatesse topsidesse, et seal sees nii näppude kui ka näiteks pulkadega segada ja solberdada.
Suvel õues mängimiseks on need ka päris ägedad mu meelest, näiteks limaga “liberada” 😀
Meil olid katsetamiseks nii vaht kui ka lima sinist värvi, aga valikut on rohkemgi, nii et lõbu peaks laialt olema.

Ühe komplekti roosa vahu ja punase limaga loosime ka välja, eks siis võitja ise vaatab, kas tahab neid kasutada vannis hullamiseks või kuival maal uurimiseks – meelelahutust saab igal juhul.

Loosis osalemiseks kirjutage kommentaar, milliseid põnevaid vahendeid olete te lastele mänguks leidnud või ise teinud või mida proovida tahaksite.
EDIT: unustasin lisada, et loos lõppeb 30.12.16
Loos on läbi ja VÕITJAKS osutus Liisa.

*nii vaht kui ka lima saadeti meile kingitusena

img_3925

See roosa vaht ja punane lima ootavad uut omanikku!

vahtjavann1

Üks “lumevangis” auto või hoopis pesulas. Kui vaht kandikule määrida, saab sinna sisse näpuga kirjutada või auto ratastega jälgi sisse sõita

img_4023

 

img_3932

Tavalist vahtu palli sisse väga ju ei saa 😀

limajapart

LIMA! Tõeliselt limaseks läheb umbes 5-10 minuti jooksul

img_3928

Limal on kaasas ka põhjalik juhend

 

Jenni esimene ujutamine

Kui see tänane käik lühidalt kokku võtta, siis selgus, et meil on siin kodus delfiinipoeg Jenni, sest see tüdruk lihtsalt nautis vees olemist.

Nagu ma varem juba kirjutasin, siis sain Jennile ujutamise ajad detsembrisse, aga kuna keegi oli oma aja ära öelnud, siis avanes võimalus esimene käik juba täna teha. Jõudsime kodus oma hommikused toimetused ära teha, kes kohvi juua, kes piima või putru süüa ja sättisime end minekule. Tänane aeg oli hommikuks ja seepärast tuli minu ema ujutamise ajaks JJ-ga tegelema, läksimegi siis kõik koos õue.

JJ ajal oli meil täiesti imeline inimene tema ujutajaks, kuid kuna tema on vist jätkuvalt ka beebipuhkusel praegu, siis Jennit ootas üks teine naisterahvas, kes osutus samuti võrratult toredaks ja leidis meie preiliga üsna koheselt väga hea klapi (kuigi jah, ega Jenniga seda pole ka raske saavutada 😀 ).

Eest ootas mõnus suur ja soe vann, kus see ujutaja siis esialgu ise Jenniga tegeles ja näitas mulle, et kuidas saab last vees erinevates asendites hoida ja mida seejuures silmas pidada. Kuna Jenni oli super rahulik ja tõesti nautis seda kõike, siis saime proovida ka seda üsna populaarset kaelarõngast, mis tundus, et temale täitsa sobis, kuigi tõesti ei ole keeruline last ujutada ka ilma selleta (Jensiga ei kasutanud me seda kordagi). Lisaks nö tavalisele ujutamisele pandi Jenni jaoks tööle ka vanni mullitamise režiim ja lõpuks sai ta ka dušiga veealust massaaži.
Jenni vist olekski hea meelega sinna vette jäänud, kuid kui ettenähtud pooltund läbi sai, siis oli aeg end jälle sisse pakkida ja koju suunduda.
Seal on võimalus ka last toita, aga Jenni oli enne kodust lahkumist tegelikult söönud, siis seda soovi tal ei olnud ja ta jäi hoopis mul juba süles magama enne ku jõudsin ta isegi kärru panna.

Ootame juba detsembrit, et siis jälle vette minna. Kel veel huvi pisikeste beebide ujutamise vastu, siis sarnaselt Magdaleena tervise keskusele saab seda teha ka Pelgulinna perekeskuses (registreerimine järgmiseks kuuks algab iga kuu 20. kuupäeval ja siis peab seal bronnsüsteemis lihtsalt kiire olema), samuti on võimalus minna ka ITK Järve üksusesse, kus on nii individuaalne ujutamine kui ka grupis ujutamine. Seda üle ääre ujutamist saab teha ka Kesklinna Lastepolikliiniku taastusravi osas.
Kes aga tahab juba veidi suurema beebiga koos vette minna, siis sellist võimalust pakuvad mitmed koha, üks popimaid ja mugavamaid on ilmselt Reval Sport, meie proovisime JJ-ga Audentese ujulat ja ka see oli tore.

jenniujumas

Tundub, et sportlase aura on sel tüdrukul täitsa olemas, eile käisime võimlemas täna ujumas ja tema ainult naudib. 

Meie kunstiline kolmapäev ehk KUMU väikelastehommik “Tasapisi”

Suvel käisime JJ-ga KUMU väikelastehommiku nö eelsoojendusel, tol korral toimusid tegevused ja ringkäik KUMU sisehoovis. Nüüd on sügisele kohaselt “Tasapisi” kolinud siseruumidesse ehk siis KUMU näitusesaaalidesse, kus täna hommikul hooaja esimesel üritusel käisimegi.

Alguses oli plaan, et saadan ka sinna JJ koos Teeduga ja jään ise Jenniga koju, kuid kuna KUMUs saab liikuda ka lapsevankriga, siis mõtlesin, et lähme ikka meie ka kaasa ja vaatame asja üle.
Algus oli kell 11 ja loomulikult me lõpus juba pidime natuke jooksma, et nibin-nabin õigeks ajaks kohale jõuda. Fuajees tehti lastega tutvumisring ning edasi suundusime juba saali, kus oli üleval hüperrealismi näitus. Toreda juhendaja eeskujul istusime koos lastega seal maha, juhendaja seletas veidi selle näituse olemust, seda kuidas näitusel käituda (mis on lubatud ja mis mitte) ja edasi said lapsed veidi teemaga seonduvalt joonistada ja kleepida, mis JJ-le väga meeldis.
Läbi sellise kaasava mängu ja tegevuste vaatasime veel paari teost lähemalt ning edasi suundusime eraldi töötuppa, kus lapsed said ka meisterdada.
Need hommikud on mõeldud 1-3 aastastele lastele, muidugi 3-aastased oskavad rohkem kaasa teha ja ka kaasa rääkida, aga ma olin isegi pisut üllatunud, et JJ ka väga kenasti vastu pidas ja temaga neid asju seal teha andis. Lõpus muidugi oli näha, et väsimus hakkas võimust võtma ja koostöö enam nii hästi ei sujunud, aga no arusaadav.
Meil tegeles JJ-ga täna Teet ja mina siis kärutasin Jenniga niisama kaasa, saab ilusti käruga seal hakkama küll, aga nagu juhendajagi nentis, siis kõige keerulisem on käruga KUMUsse sisse pääsemine, sest välisuksed on rasked ja käruga sealt üksi läbi pressida pole liiga tore. Samas ei ole see ka midagi ületamatut ja edasi saab juba hõlpsasti.

Organiseeritud tegevus kestis veidi üle tunni, edasi said soovijad minna näitustega tutvuma, aga meie seadsime sel korral sammud alla KUMU kohvikusse pirukat ostma ja siis koju, sest uneaeg hakkas JJ-l lähenema.

Need “Tasapisi” hommikud hakkavadki nüüd toimuma iga kuu teisel kolmapäeval ja igal korral on siis oma teema. Järgmine üritus on kavas 12. oktoobril ja ma loodan, et me suudame end taas kohale organiseerida.

img_2112

Tutvustusring ja nimelise kleepsu pusale kleepimine

img_2114

Alustuseks tegid lapsed oma nimetähe

img_2118

img_2123

Jenni magas kunsti lihtsalt maha

img_2124

Töötoas meisterdamas

 

img_2129

Valmis sai selline nägu

kunst

KUNST

kumust

Bugaboo Donkey oli meil täna kaasas monona, kuna JJ-l seal käru vaja ei olnud

18 päeva neljakesi

Selle nädala lõpus saab Jenni juba 3-nädalaseks, sünnitus tundub nüüd vaid mingi kauge ja häguse unenäona ning elu kahe lapsega on muutunud nii tavapäraseks, et ega enam teisiti seda kõike ette ei kujutaks.

Mis siis vahepeal teinud oleme?

Beebi
Täna oli esimene käik perearsti juurde. Kuna Jenni alles nii pisike, siis suurt muud ei tehtudki, kui sai ta nimistusse kirja ja ka kaalu peale jõudsime ta panna – tulemuseks 3900g (sünnikaal oli 3455g, kõige madalam kaal oli vist 3250g ja 4-päevasena ehk siis täpselt 2 nädalat tagasi oli kaal 3468g), seega kahe nädalaga ca 400g juurde tulnud – võib rahule jääda.
Söömine talle üldiselt meeldib, magamine ka, nüüd siiski hakkab vaikselt ärkvel oleku aeg pikenema, kus ta siis tahab ka seltskonda ja ringi uudistada.
Nädalavahetusel sai tehtud ka esimene pikem autosõit, käisime Pärnus Jenni väiksel sõbranna külas. Minek õnnestus eriti hästi, saime ilma peatusi tegemata kohale, mõlemad lapsed magasid terve tee. Tagasi tulek jäi toreda seltskonna ja mõnusa olemise tõttu üsna hilja peale, esialgu jälle mõlemad lapsed magasid, kuid enne Märjamaad oli Jennil mõõt täis – vaja oli mähkmevahetust ja süüa ning sellega oli tal nii kiire, et isegi tanklani me enam ei jõudnud. Tundus, et see külaskäik ja võõras keskkond tekitasid suurema läheduse vajaduse ja seepärast oli ka seda peatust vaja.
Ööd on õnneks praegu päris rahulikud, Jenni tahab öösel 2-3 korda süüa, aga need on sellised kiired tankimised, mis kestavad 5-10 minutit ja magame kõik magusalt edasi. Voodi osas oleme siiani laisad olnud ja beebi on jätkuvalt kaisus (kuigi võrevoodi on kohe meie voodi kõrval ja seal peal oleval alusel käib ka öine mähkmevahetus).

Pere
JJ on iga päevaga järjest tublim ja vahvam vend – tahab ikka õele pai tegemas käia, istub tal kõrval ja hoiab käest või siis lihtsalt käib teda vaatamas. Ka siis kui Jenni on paar korda kõvemat häält teinud, tahab JJ abiks olla ja toob õele suuremeelselt mõne oma puhta mähkme või mänguasja. Nii ootan seda aega, kui Jennist ka rohkem mänguseltsilist JJ-le juba on, usun, et see saab tore olema.
Hetkel on meil elu üldse väga lebo ja lihtne, Teet on veel 1,5 nädalat kodus ja otsus, et ajastada tema puhkus + isapuhkus kõik beebi saabumise ajale, oli igati õige ning sellest on väga suur abi olnud, et meil see algus siin mõnusalt sujunud on. Kel vähegi võimalik, siis soovitan sarnaselt talitada, et isa saaks kauem kodus olla koos perega kui vaid 2 nädalat.
Aga, et me siin päevast päeva päris niisama ei istuks ja üksteisega tõtt ei vahiks, siis sügishooaja algusega algasid ka JJ huvitegevused. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis hakkasid nad Teeduga nüüd laupäeviti Korrus3 beebide ja väikelaste trennis käima ja samuti algas uuesti muusikaring, kus juba eelmine aasta käisime – kuigi Teedu sõnul ei ole ta seal kuigi agaralt asju kaasa tegev (vaatame ehk järgmine nädal lähen mina temaga sinna tundi kaasa ja saadan Teedu Jenniga seniks jalutama, et kas emmega koos on kaasategemine parem või ei).
Homse osas pole me veel suutnud otsustada, et kas lähme KUMU-sse, kus alustab uus üritustesari väikelastele kunsti tutvustamiseks (suvel käisime selle ürituse nö eeltutvustusel ja oli päris tore). Ja neljapäeval võiks poisid ujuma saata, me Jenniga alustame ujutamisega siis, kui tal 2 kuud täitunud aga võimlema plaanime minna juba oktoobri alguses.

Mina
Taastumine läheb jätkuvalt kenasti ja kergemini kui pärast JJ sündi. Hea meelega lähen kodust välja ja ei hirmuta isegi see, et siis kaasas on nüüd 2 last 😀 Selles kahe lapsega liikumise osas on muidugi asendamatu abi Bugaboo Donkey kärust, sest nii on poes käimised või mänguplatsile jalutamised ideaalselt korraldatud.
Kaal muidugi nii hooga ei lange nagu pärast JJ sündi, hetkel olen 60kg peale saanud, mis tähendab, et raseduse eelse kaaluni on veel 3kg minna – aga noh, kiiret pole ja rannahooaeg sai ka just läbi ju. Olulisem on korralikult süüa ja sööki läheb praegu isuga, sest imetamisega kaasneb ka hirmus nälg. Imetamine üldiselt ongi juba paremaks läinud, ei ole enam nii valus, piima voolab ojadena ja ma päris iga kord enne imetama asumist ei mõtle, et kus on lähim väljapääas, et põgeneda 😀
Emotsionaalselt on ka hea olla, nüüd saan aru, et pärast JJ-d olin palju kurvemas seisus, kuigi ei olnud ka raske sünnitus ja beebi käitus nagu ideaallaps, aga no ju siis tegid tol korral hormoonid jõhkramalt tööd. Praegu on mõnusalt normaalne olla ja selle üle ainult hea meel.

Lõpetuseks mõned pildid ka:

img_1955

Jenni

img_1978

Käisime mänguplatsil ja Jennil läks kõht tühjaks – imetamise võlud!

img_1992

Selline varandus on mul

img_2003

Nii me shoppame – mõlemad lapsed magavad 😀

img_2019

Uni on magus

img_2054

Saan nüüd avastada neid rõõme, mis kaasnevad tütardega – ma arvan, et peapaelade kollektsioon saab peatselt lisa

img_2065

Pärnust saabudes oli vaja unine JJ autost tuppa toimetada – selleks sobis ka õe vankrikorv

img_2086

Kohe näha, et JJ on kasvanud käruhulluga ühes peres

parast-kohtu

18 päeva pärast sünnitust

Isa ja poeg trennis – Korrus 3

Juba mõnda aega mõtlesin, et JJ-l oleks vaja mingit “trenni” ehk miskit sellist tegevust, kus saab liikuda, aga kus see liikumine on natuke rohkem mõtestatud kui niisama mänguplatsil või pargis ringi jooksmine. Mulle tundub, et enamus taolisi beebidele/väikelastele mõeldud võimlemistunde jms on ikka nädala sees ja hommikuti, aga meie praeguse elukorralduse juures ei oleks see just parim variant, sest Jenni ilma minuta ei saa ja kahe lapsega üksi kuskile võimelma minna tundub hetkel liiga hull plaan 😀

Aga mõned päevad tagasi nägin FB feedis Korrus3 postitust, et ka nemad alustavad beebide võimlemisega, aga samuti on oodatud ka juba suuremad põnnid. Tunnid toimuvad esmaspäeval, teisipäeval ja laupäeval. Ja vot see laupäevane tund äratas meis huvi, sest sinna saaks ideaalselt minna Teet koos JJ-ga (ja no kui Jenni suurem veidi, siis juba terve perega).

Nüüd, kus poisid on rõõmsate ja rahulolevate nägudega tagasi koju saabunud, panen kirja nende muljed.

Kohal oli ca 10 põnni, kellega koos võimlema hakati. Treener Martin Plaser näitas harjutusi koos oma lapsega ette ja emad-isad said oma lastega järgi teha (Teedu sõnul oligi kohal just rohkem isasid lastega). Harjutused olid sellised, et saaks lastel keha liikuma ja väikse koormuse saavad seal juures siis muidugi ka emad-isad. See võimlemise osa kestis ca 15-20 minutit, mis nii pisikestele on selliseks koordineeritud tegevuseks vägagi piisav ja pärast seda võisid lapsed seal edasi niisama mängida ja hullata.
Ja kuigi JJ on alles 1a8k (ja ühtlasi oli ta seal täna üks pisemaid) siis oli ta täiesti tublilt asju kaasa teinud – eks rolli mängibki see, et näidatakse lastega ette, mida teha ja kambavaim aitab ka kaasa.

Treener Martinile jagub Teedul vaid kiidusõnu, lastega leiab ta kergesti hea kontakti ja suudab kõiki (ka emasid-isasid) tublisti asju kaasa tegema panna.

Ühesõnaga, Teet ja JJ jäid tänase sportliku hommikuga väga rahule ja on kindlasti ka järgmisel nädalal kohal.
Tundub, et JJ nädala kavas saabki olema see võimlemine ja sellest nädalast hakkas taas ka muusikatund Miia-Milla Lastemuuseumis, kus juba eelmisel aastal käisime. Ideaalis tahaks ka ühe korra nädalas temaga basseini jõuda, aga no vaatame, et kuidas siin oma asjad klappima saame.

dsc_0820

korrus3

dsc_0811