Reis nelja lapsega Hispaaniasse on selleks korraks läbi ja jagan natuke kogemust meiega kaasas olnud reisikäru kohta, milleks sel korral sai valitud eriti värskelt saabunud Easywalker Miley2.
See roheline Miley toon võlus mind suht kohe, kui seda nägin
Kohe algatuseks tuleb mainida, et ma ei pea end just “minikärude” inimeseks ja ka reisidele olen eelistanud kaasa võtta kärusid, mis tunduvad selleks mugavad ja vähem mõelnud sellele, et need oleks väiksed ja kerged. Aga sel korral olid võimalikud käru kasutajad ka kõik suuremad kui meil varasemalt ja siis tundus, et mõned omadused – nagu nt selg sõidu suunas istme võimalus, ei olegi nagu enam niiii olulised. Ja kuna pagasi suurust tahtsime ka minimeerida tundus mingi pisema käru valik igati mõistlik.
Kaalutud sai erinevaid, aga Miley2 kasuks rääkisid nii soodne hind, super lahe roheline värv kui ka kerge kaal (7kg) ning samas ruumikas iste. Lisaks tulevad käruga kaasa trnaspordikott (määrdumise eest kaitseks) ja vihmakile.
Hakkasime käru kohe kodus proovima Käruga kaasas olev transpordikott
Käru saabudes oli muidugi korraks natuke error endal, sest terve pika talve ja sellele eelnenud suvegi oleme ju sõitnud oma Easywalker Harvey3 Premium mudeliga ja see käru oma võimekusega nii käe sees. Aga tuli endale meenutada, et tegemist ongi täiesti erinevast kategooriast kärudega ja nad ei peagi nö sarnased tunduma.
Nii jõudsimegi enne reisi ka mõned kodused toimetused just Miley2-ga teha ja vaikselt hakkas seegi käru nö omaks saama. Minu jaoks oli esialgu harjumatu, et laps ainult nägu sõidu suunas ja ma teda ei näe, samas Jonasel oli sellest täitsa suva ja istus kärus suurima hea meelega.
Reisitarbeks kasutasime ka natuke lisavarustust – juba varasemast olid olemas telefonihoidja lükkesangale ning suvine Easygrow istmepehmendus, lisaks tahtsin ma ka mingisugust organisaatorit sangale, et reisil mugavam oma esmavajalikku kraami kaasas hoida ja, et alati ei peaks omale õlakotti vms külge panema. Easywalkeri enda organisaator jäi mu maitse jaoks natuke liiga madalale, aga Tinkafu organisaator tundus sangal täpselt õige. Ideaalis oleksin valinud musta värvi variandi, aga kuna ostuhetkel seda polnud, tuli hall ja ausalt ei häirinud see ka selle rohelise käru küljes. Organisaatorit kasutasime tõesti igapäevaselt, nii varumähkmete, päikesekreemi, veepudelite aga ka snäkkide ja plaastrite jms asjade hoiustamiseks. Eriti hea oli see suures lõbustuspargis, kus ei pidanud muretsema, et kellegi käsi nt seljakotist või õlakotist midagi väärtuslikku kaasa viib 😅
Organisaatorisse mahub kiirest haaratavalt kaks joogipudelit ning lisaks on kaks lukuga taskut.Eriti hea, et organisaator ei jää ette õhutusavadele, kui need avatud
Miley2 oli meie reisil väga eeskujulik kaaslane, hätta ei jäänud temaga ka metsikumat parki külastades, linnast ja basseini ääres veeremisest rääkimata. Jonase jaoks sai sellest kärust tema täielik lemmik koht, kus end turvaliselt ja mõnusalt tunda ja mitmel korral avaldas ta ise soovi sinna chillima minna. Ka oma uinakud tegi ta kärus ja isegi kui väljas oli 26C, siis avasime Miley2 tuulutusavad (mida on päris mitu) ja palavus teda seal ei seganud. Jonas eelistab magada nii, et iste on kerge kalde all, aga pisikeste beebide jaoks käib iste ka päris lamavasse asendisse.
UneaegÕhutusavasid sellel kärul jagub Siis kui käru ja outfit sobivad 10/10 😅Ka ebaühtlasel pargiteel ei jäänud Miley hätta
Boonusena sai käru kasutada ka peagi neljaaastane, kui ikka jaks otsa sai ja jalad puhkust vajasid, siis oli lihtsam Jonas omale kandekotiga selga panna ja Joni kärus lükata. Sõidumugavus raskemat last sõidutades ei kannatanud ja kaalupiirangu pärast ei pidanud ka muretsema, sest kandevõime on Miley2 mudelil 22kg.
Lõbustuspargis keerasin selle organisaatori teistpidi, et pisike lukuga tasku jäi vastu käru, sinna oli hea oma väärtuslikum kraam peitu panna.
Alumine kaubakorv on väikse käru kohta väga hea suurusega, poes käies sai sinna kõvasti toidukraami laduda, samuti mahtusid sinna ära kogu pere jaoks rätikud jms, et kõik vajalik saaks basseini äärde kaasa võetud.
Kõik vajalik alati kaasas
Peale peaaegu kahte nädalat igapäevast kasutust olen meie käru valikuga igati rahul, kui ma midagi muudaks siis tahaks selliseid magnetiga rihmakinnitusi nagu nt Harveyl ja no turvahälliga kasutuse võimalus oleks ka boonus, samas hetkel meie jaoks see võimalus ei olnud oluline ja käru sai just Jonasele valitud, kes juba kaheaastane. Minu hinnangul on Miley2 tõesti hea reisikäru ja hea variant ka kodus kui on vajadus nö auto-poe käru järele, sest avastasin ennastki just Mileyt kaasa haaramas kui kodus olles kuskile kiirem käik oli vaja teha.
Seiklustele!
Soodsast hinnast rääkides on Easywalker Miley2 mudeli täishind 299€ (kaasas siis vihmakile ja transpordi kott), aga koodiga lifeatlucky13, saab selle käru (ja muu täishinnaga kauba) koostöös Babyshop.ee poega neilt 15% soodsamalt ning eriti magusa pakkumisena tuleb Miley2 ostuga juuni lõpuni kingituseks kaasa ka rool turvakaarele (meie laste lemmik lisa 😆) ja topsihoidja. Ehk kellel on plaanis omale just mõni selline väike käru hankida, siis meie kogemusel võime Miley2 mudelit soovitada küll.
Pole ammu midagi kirjutanud, aga mõtlesin, et panen siia siiski kirja natuke muljeid meie reisist nelja lapsega Hispaaniasse.
Kõik mu lemmik inimesed ❤️
Alustame algusest… see reis oli plaanitud esialgu hoopis septembrisse 2020, aga me kõik teame kui vahva aasta see 2020 oli ja, et reisimine oli tol hetkel suht kahtlane. Lükkasime oma plaanid edasi ja otsustasime vaadata, et kas minek oleks 2021 kevadel või sügisel. Ja siis algasid jamad Jonase tervisega, operatsioon, ebakindlus, ebaõnn ja veel üks operatsioon – kõige selle keskel oli kevad ammu möödas ja vahepeal tundus juba ebatõenäoline, et seegi september reisima saaks. Aga Jonas oli vapper, arstid olid kiired ja selles osas oli roheline tuli.
Tegelikult me tegime majutuse bronneeringud ja lennupiletite ostu juba hiliskevadel-suve alguses ära, lihtsalt lootsime, et kõik läheb hästi. Natuke lisakindlust andis ka see, et kevadel kõik covidi läbi põdesime – et ausalt öeldes ei tundnud tänu sellele ka mingit hirmu, lisaks saime suve peale ka vaktsineeritud, nii et takistusi reisimiseks väga polnudki. Jälgisime kohalikke olusid ja piiranguid, aga midagi hullu polnud ja reisi algus aina lähenes.
Muidugi jäid lapsed enne reisi haigeks, sest said peale suvepuhkust natuke lasteaias käia 😅 Õnneks õnnestus nad kõik õigeks ajaks siiski tervisele turgutada ja kuigi ma kogu eelnevat aastat silmas pidades ei julgenud veel hõisata, siis tundus, et omg, me tõesti tõesti lähemegi.
Pakkima hakkasin juba peaaegu nädal varem, nelja lapse ja kahe täiskasvanu jaoks kolme nädala asjad oli nii stressivabam kokku saada – kui miski sai puhtaks pestud, viskasin kohvrisse ja siis vahetult enne mienkut voltisin kõik kenasti ära, et asjad mahuks paremini ja oleks ülevaade ka, et kus mis asub. Minu ja nelja lapse asjad mahtusid ühte suurde kohvrisse. Teet pani enda asjad eraldi väiksemasse ja lisaks oli eraldi kohver Jonase riidest mähkmetele ja kandelinadele (sest ma ei suutnud ainult ühte valida 😅). Oleks saanud hakkama ka kahe suure kohvriga, aga kuna meil olemas oli 1 suur ja 2 väiksemat, siis kasutasime neid.
Selliselt pakkides oli hea ülevaade, et mis juba kohvrisse saanud
Kõigele lisaks pidi kaasa tulema meie Easywalker Harvey3 käru Jonasele, selle pakkimise jätsin reisi eelõhtule, hakkasime seda siis meie olemasolevasse transpordikotti pakkima ja peale pikemat pusimist ja proovimist sai selgeks, et sinna kotti see käru ei lähe. Variandid olid, et kas võtta käru ilma kotita, otsida uus kott või väiksem käru 😅 Ilma kotita me minna ei tahtnud, tundus natuke liiga hea käru sinna pagasisse retsimisse anda. Uut kotti ka polnud kuskilt võtta, lisaks oli aega vähe, et midagi väga organiseerida. Aga õnneks oli Perelas veel Babyshopi Easywalker Charley, mis tundus paljulubav variant ja mulle endale rohkem meeldiv kui nt Jackey mudel, sest saab istet kasutada mõlemat pidi. Ja nii Teet sellele järgi läks ja see meil kaasa pakitud saigi.
Tagantjärele võin vist tegelikult isegi natuke õnne tänada, et selle käruga nii läks, sest Charley oli absoluutselt ideaalne reisikäru. Piisavalt kompaktne, samas ruumikas iste ja suur kaarvari õhtusavadega – sest reisil oli väga soe ja õhutust oli vaja nagu ka päikese eest varju. Pakikorvi mahtus ka kõik vajalik ning basseinide ääres manööverdada oli ülimugav. Kordagi me koduse Harvey järgi ei igatsenudki 🤷♀️
Pakikorvi mahtus isegi meie suur Älly seljakott, mis reisimiseks ideaalne
Varasemate kogemuste pealt olin ma lootnud, et me ei peaks öiseid lendusid kasutama, paraku aga nii ei läinud ja kõige mõistlikum oli lend, mis läks 5.45 ja mis omakorda tähendas, et me olime juba nelja paiku öösel lennujaamas. Kartsin, et nelja lapse keset ööd äratamine on keeruline, aga õnneks läks kõik hästi sujuvalt, ainult Jon vajas natuke rohkem veenmist, et reis on parem kui parajasti oma voodis magamine. Üllataval kombel magasin isegi mina päris hästi ja kuna läksin magama juba 9 õhtul koos Jonasega, siis oli öösel päris värske olla.
Teel Tallinnast Riiga
Lend läks läbi Riia, kus õnneks oli vaja ülivähe oodata. Esimene lend oli lastele natuke nagu soojendus pikemale lennule, kõik sujus. Ainuke, kes mõlemal lennul magas ka, oli Jonas, seda ka suuresti tänu sellele, et teda imetasin. Teised lapsed olid ikka nii elevust täis, et magamisest midagi välja ei tulnud – uudistasid, jutustasid, mängisid, sõid ja küsisid miljon korda, et kas me hakkame kohale jõudma 😅 Jon oli lõpuks muidugi täiesti soss omadega ja veits halaga pooleks jõudis silmad kinni panna umbes 5 minutit enne Barcelonasse maandumist.
Süüa, süüa pakkige kaasa kui lastega lendate 🤣🤷♀️
Barcelonas läks kõik jälle sujuvalt – kus vaja näitasime ette tõendid ja täidetud ankeedid, saime kätte oma pagasi ning otsisime üles oma transfeeri. Oleks saanud sõita ka nn tavabussiga, aga sellist mõõtu seltskonnaga oli eraldi transfeer kindlasti mõistlikum ja mugavam. Juba mitmendat korda kasutasime firmat Ziptransfers ja siiani pigem alati rahule jäänud.
Ilm, mis meid Barcelonas tervitas oli varahommikuse Eesti omaga võrreldes ulme kontrast +27C ja meenutas meie südasuvist leitsakut, mis siis, et kell oli alles 10 hommikul. Aga kuna me just sooja olime lootnud, siis tegi see suvi ikka rõõmu.
See mahl phmt hingati sisse omale selle +27C sees
Meie majutus asus Barcelonast ca 85km kaugusel, seega sõit sinna läks ruttu ja juba enne keskpäeva olime kohal. Selle eriti varajase lennu pluss oli kindlasti see, et esimene päev ei olnud lendude all nö raisku läinud. Oma apartmendi pidime kätte saama küll alles kell 16, aga seniks sai juba mõnusasti meie resordis puhkama hakata – esimesena lõunasöök ja jahedad joogid, siis mänguväljak ja siis juba bassein.
Kui inimene saab lõpuks basseini 😍
Majutus oli Cambrils Park Resordis, kus nüüd olime neljandat korda (fun fact, et igal järgmisel korral on üks laps rohkem olnud… tea, kas viiendat korda tasub plaanidagi..). Selles kohas on olemas tõesti kõik, et lastega mõnusalt ja stressivabalt puhata. Suur pluss mu jaoks ka see, et territoorium on kinnine ja nii on vähem võimalust kellelgi ära kaduda.
Meie apartmenti ees
Majutuseks pakutakse kolme tüüpi elamisi – väiksemad ja tagasihoidlikumad Aloha bungalod, veidi suuremad ja lisamugavustega Villa Bonitad ning kõigi mugavustega Mediterrania Apartmendid. Meie valik on siiani olnud just nende apartmentide kasuks, sel korral siis 3 magamistoaga (iga toa juures oma wc ja vannituba), elutuba-köögi ja terrassiga variant. Terrass on esimese korruse omadel, teise korruse aprtmentidel on rõdu – olles olnud mõlemas, siis lastebandega on esimene korrus mugavam, eriti kui kaasas ka käru.
Üks magamistuba Kuigi söögilaud oli ka toas, eelistasime pigem süüa õues terrassil IdüllVilla Bonitade vahel Jonast lõunaunne kärutamas
Elamine on olnud piisavalt asjaliku köögiga, et süüa oleme alati ise teinud. Vahelduse mõttes saab muidugi käia ka restoranides, mida resordi enda alal on 3, hommikuti läbi hüpata pagaripoest värskete saiade ostmiseks või õhtuti hoopis kaasa osta pitsad oma terrassil nautimiseks, muidugi ei puudu ka jäätise lett.
Jäätiseid valimas Jäätis, mis näeb välja nagu play doh 😅
Väike toidupood on resordi alal olemas, kust saab sellised basic asjad omale osta, aga suur market asub ca 200m kaugusel, kust saab kõik vajaliku, mis toidu tegemisel ära kulub.
Poes käies on käru pakikorvist alati kasu
Sel korral meil ei olnud erilisi plaane, põhiline eesmärk oligi puhata ja lasta lastel lustida. Mulle tundus, et see eesmärk sai ka täidetud. Suurema osa ajast olime kuskil basseini ääres, mida kogu alal ka piisavalt. On täitsa väikestele sobilikke, aga ka juba suurematele lahedaid – kus nt ka liumäed olid olemas (aga mitte siis veepargi mõõtu). Eriline pärl on resordi keskel nn Vahemere bassein, mille mõlemad kaldad on liivased, seal oli lastega mu meelest eriti tore, sest kui veest välja saadi, siis kaevati ja ehitati liivaga, et igav ei hakanud ja nii oli täiskasvanutel ka natuke lebom olla.
Joni lemmikud olid kilpkonnadVäike basseini nunnuLiivakallastega basseini ääresLiivasupi meisterKõige suurem ja kõige väiksem ❤️Selles basseinis oli eriti hea ujumist ka harjutadaPeale basseini oli linas hea puhata ❤️Aga puhkust tahtis ka Jon, mingis meeltesegaduse hoos unustasin ma maha kandekoti, mis oleks temale sobinud, järgmine kord seda viga ei teeks. Õnneks ajas rõngaslina ka tema puhul asja siiski ära.
Lisaks basseinidele on muidugi olemas ka mänguväljak ja eraldi ka batuudid ning ronimislinnak + saab laenutada minigolfi varustust või erinevaid pallimänge.
Ronimine ehk õhtune väsitamine
Meie lastel oli tegevust piisavalt, nende puhul on pluss muidugi see ka, et neid on palju 🤣 ehk siis neil on omavahel ka hea mängida, seega alati ei pidanud isegi kuskile ronima või seiklema minema. Ja noh, hispaaniakeelseid multikaid vaadati ka vabal hetkel hea meelega.
Mini Halloweeni paraadil, mis lastele korraldati (kuna päris Halloweeni ajal on see koht juba suletud talveks)
Varasemalt oleme me oma apartmendi valinud õhtusest show melust võrdlemisi kaugele, sel korral olime aga päris lähedal ja kuna lapsed tahtsid muusikat kuuldes “peole” minna, siis nii tegime. Ja tegelikult oli seal ka päris tore (kuigi ma tavaliselt sellistest programmidest midagi ei arva), laste mega lemmik oli kindlasti mustkunsti etendus, aga ägedat muusikat ja tantsu oli seal ka.
Maskott Parkyga
Suuri plaane meil polnud, aga külastatud sai nt Parc Sama-d, mille eelmine kord suht reisi lõpus avastasime. See on nagu botaaniaaia-pargi ja miniloomaaia hübriid koht. Kevadel oli seal palju õitsvaid taimi + imeline lavendli väli, sügisel aga oli kõik selline natuke vähem värvikam aga ikka ilus ringi uitada. Elamus omaette on seal vabalt ringi jalutavad paabulinnud, aga laste hitt oli ka keset veesilma asuvast tornist vaadata all ujuvaid väikseid kilpkonnasid. Nii sinna parki kui lähematesse linnadesse – Cambrils, Tarragona, Reus, Salou saab hõlpsasti taksoga, aga ka bussidega. Kasutasime ise ka mõlemat varianti. Arvestades, et bussides väga kärude kohti ei ole, siis väike ja kompaktselt kokku käiv käru oli siin kohal eriti tervitatav.
Parc SamáPoisid uurivad, kas kilpkonnasid on nähaSelline metsiku olemisega koht Bämbid ja loomafännIkka kilpkonnasid silmamas Enam mitte nii lõhnav lavendelKolm paabulinnu karjust 😅
Nii mõnus oli olla soojas, nautida päikest ja basseine ja vaadata kui äge lastel olla on. Suuremad on juba päris mõistlikud inimesed, kes vajadusel said ise nt toa ja bassini vahet käia, kui miskit maha jäi. Ka basseinides polnud nad varem nii südamega hullanud, kelle puhul oli näha talvise ujumistrenni tulemusi ja kellele olid need basseinid sel sügisel algava ujumistrenni soojenduseks. Jens oli kohati rohkem vee alla sukeldumas kui vee peal, nii et siin võib olla vihje, et varsti ta valmis oma Mammaga koos sukelduma minekuks mõnel järgmisel reisil, see eest Jenni oli see julge, kes Mammaga ka meres ujumas käis lainete sees, nii et asja võib mõlemast saada😅
Kui rätik tuppa ununes, siis ajas kandelina ka asja ära 🙈😍Meri ja mööda rannapromenaadi saab ka jalutada nii Cambrilsi kui SalousseCambrilsis shoppamasTeet sel korral oma ratast kaasa ei võtnud, aga oma riided smuugeldas kohvrisse küll ja nii ta seal mõneks päevaks omale ratta laenutas.
Ja kui suuremaid lapsi oli äge vaadata lõbutsemas, siis mu süda oli Jonast toimetamas vaadates küll nii palju armastust ja tänulikkust täis, et peale kõiki neid katsumusi oli ta meiega meie lemmik kohas ja talle nii nii meeldis.
Puhkuse beebiJonasele olid kaasas ka riidest mähkmed – nii ujumiseks kui muidu olemiseks. Pesumasinat majutuses eraldi ei ole, aga saab kasutada pesumaja teenust. Aga et musliinide oesu ei ole midagi ülemäära keerulist, siis pesin neid käsitsi. Villaste katete pluss peale selle, et need on mõnusalt hingavad ja pehmed, on ka see, et need ei vaja tihedat pesu ja piisab hoopis kasutuskordade vahel tuulutamisest. Lendude ajal kasutasime sel korral ühekordseid.
Üldse olid kõik lapsed tublid reisisellid. Mina võtan kaasa ka teadmise, et mina ja Teet oleme päris korras närvidega vanemad, meie lapsed kindlasti ei istu enamus aega vaikselt käed süles, aga nad on ju lapsed ja ausalt mu lemmik inimesed siin maailmas, reisile läheks nendega tõesti iga kell ❤️
Viimase reisipäeva hommikul, kui kõik asjad olid juba pakitud, aga natuke oli aega veel sulistada enne lennujaama poole teele asumistTagasilennud läksid samuti hästi, kuigi üldse ei tahtnud tagasi tulla ja hea meelega oleks veel sinna sooja puhkama jäänud
Meenus, et meil ju kirjutamata, kuidas Lottemaal ja sealt edasi Riias käisime, parem hilja kui üldse mitte, nii et siit see tuleb.
20. augusti puhkasime kodus ja sellest järgmisel päeval alustasime oma väikse reisiga.
Lottemaale läksime täiesti esimest korda, alles sel aastal on lastel tulnud Lotte vaimustus ja nad üldse rohkem kursis kogu selle maailmaga, tundus ka, et nüüd neil paras hetk, et teha ja näha seal kõike.
Kuna oli kolmapäev, siis rahvast oli pigem hästi vähe, mis tähendas, et ei olnud kuskil tunglemist, samas ei teinud tegelased seal kuskilt järeleandmisi oma olemuses ja etteastetes, ikka full power, mis jättis mulle küll super hea mulje. Mul on vahel selline tunne, et lastele mõeldud kohtades taieldakse kuidagi üle või alla, ollakse liiga “lihtsad” ja võltsid ning eks see väike hirm oli ka Lottemaale minnes. Nüüd võin kinnitada, et asjatult, Lottemaa on nii ehe, et ma ise ka ei usu 😀 Kõik see kiitus, mis selle kohta kuuldud oligi teenitud ja võime kaasa kiita. Mu meelest ekstra äge on nende muusikaline programm, ma oleks võind neid lugusid sinna kuulama jäädagi.
Lastele meeldis ja ma usun, et järgmisel aastal oleme jälle minemas.
Lottemaalt oli plaan edasi sõita otse Riiga, lapsed jäid magama põhimõtteliselt enne kui parklast välja saime.
Mõned pissipeatused ja uinakud hiljem olimegi kohal, tegime kiire toidupoe shoppingu ja suundusime oma AirBnb korterisse, mis oli kaheks ööks oluliselt mõistlikum ja mugavam, eriti kuna meid olid kokku päris palju (meie armsad naabrid olid ka koos meiega). Hotellide puhul pole just alati selliseid variante, kuhu üldse kolme lapsega pere mõistlikult mahuks ja kaheks päevaks kuskil ühes toas olla tundus ka liig, isegi magamiseks.
Meie Riia “kodu”
Meie korter oli täiesti kesklinnas, lühikese jalutuskäigu kaugusel vanalinnast ja suurest pargist, ruumi oli mõnusalt ja kõik said end tunda koduselt, ei välista, et taas Riiga sattudes just sinna end uuesti majutaks.
Kuigi meil oli mitmeid mõtteid ja plaane järgmiseks päevaks, siis reaalsuses olid lapsed veel vist eelmise päeva Lottemaast pisut väsinud, ning peale vanalinnas jalutamise ja pargis mängimise palju muud ei jõudnudki – peale tuli pikk pikk lõunauinak, ja mina suundusin naabrnaisega Ikeasse sel ajal. Saime mõned vajalikud asjad ning ma jõudsin pilgu peale visata mõnedele narivooditele, sest meil väike plaan laste magamistoas kerge uuenduskuur just voodite osas teha.
Kui vaja aega parajaks teha ja mäng mängimist
Viimasel Riia päeval suundusime loomaaeda, et põhiliselt kaelkirjakuid vaatama minna, aga muidugi käisime kõik teised loomad ka läbi ning JJ-le avaldas kõige enam muljet vist hoopis troopikamaja ning seal olnud maod ja alligaatorid. Mõneti tundub Riia loomaaed kuidagi kitsam, loomad natuke üksteise otsas, väiksematel aladel kui nt Tallinnas. Samas rohkem puude varjus ja hubasem? – Tallinnas alati päike lagipähe. Ja kuigi seal oli tore ja lastele tundus meeldivat, siis veidi on nagu paha ka, kogu see loomaaia mõte, kus nad peavad olema oma väikestes kohtades, et inimestele end näidata, uuuhh… keeruline. Tore vähemalt, et nende elupaikasid siiski paremaks ja veidigi loomulikumaks tehakse, nii Tallinnas kui Riias.
Igatahes läks loomaaias piisavalt aega ja lapsed jõudsid end taas kõvasti väsitada, et loomaaiast lahkudes vajusid neil silmad kinni ja uuesti lahti tehti need Tallinna piirile jõudes – see oli täiesti uskumatu. Me olime plaaninud, et super, kui saame otse Pärnuni ära sõita, aga kuna Pärnus kõik nohisesid magada, siis sõitsimegi ühe jutiga ära. Nii on ju lausa lust lastega reisida 😀
Lastega autoreisist veel – vahetuslt enne minekut tegime turvatoolide osas muudatused. Jenni kolis oma sss toolist nss tooli – Concord Transformer Pro, sest sss tool ja meie auto istmekalle kokku tegid kombo, kus lapsel pea rippus magamise ajal praktiliselt põlvede vahel – see ei olnud enam ikka kuidagi normaalne ega ohutu. Kuna JJ jäi seega toolita, vaatasime temale ka uue – okei, me oleks tegelt teise selle Concordi lihtsalt ostnud, aga kuna see ainumas pood, kes seda Tallinnas müüb oli tol päeval suletud ja ma reisi hommikule seda ostu ei julgenud jätta (samas meil naabrid nii tegid ja said omale selle tooli just tol hommikul kätte :D), siis valisime temale hoopis BeSafe iZi Flex FIX tooli (mis kasutatava alates 100cm ja kuni 150cm). Nii selle BeSafe mudeli kui Concordi saab panna korraliku kalde alla, et lapsed saaksid magada ja ei oleks pead ripakil, mis mu meelest ka päris oluline omadus. Jah, oleks Jennit hea meelega veel aasta vähemalt sss sõidutanud, aga arvestades olusid, siis olen tegelikult rahul. Jonile varsti sss tooli valides on plaan ilmselt ka BeSafe poole vaadata ja kindlasti proovida autos, et kas istmekalde muutmine meie autos ikka toimib.
Aaa ja sellistele 3-4 aastastele ning vanematele julgen soovitada SmartGames magnetmänge, mis pakuvad nuputamist pikaks ajaks ning tänu magnetitele on autos kasutada eriti mugav ja mõistlik (ning kui lapsed tüdinevad, siis on endalgi huvitav neid lahendada 😀 ).
Ühesõnaga, meil oli tore ja mul on hea meel, et enne suve lõppu selle käigu veel ette võtsime ning ühtlasi andis see kinnitust, et võime järgmisse suvesse ka mõne pikema taolise autoreisi plaanida, äkki läheks siis vähemalt Leeduni välja või võtaks hoopis suuna Rootsi, sest Pipimaa plaani pean juba viimased paar aastat ja sinna minekuks kulub nii palju aega, et ongi mõistlik ehk miski nädalane reis ette võtta.
Ja talvel.. kas oleks aeg küps Lapimaaks ning Jõuluvanale külla minekuks?
Nädal tagasi käisime Muumimaal, kes mitmendat, kes esimest korda – vahva oli kõigil.
Varasemalt oleme pigem eelistanud Tallinkiga reisimist, aga sel korral minekut planeerides hakkasime vaatama, et Viking Line oleks soodsam ja tegelikult oleks ka ajaliselt mugavam, sest saaks hommikul lastel veidi kauem magada lasta kuna Viking Line stardib hommikul kell 8 vs Tallink kell 7. Ka tagasi tulek tundus mõistlikum 21.15 vs 22.30.
Kui mainitud eelised nüüd välja jätta, siis muidugi Tallink oma Megastariga on oluliselt meeldivam kui Viking XPRS, mis oli paraku üsna väsinud moega. Oleme alati hommikuti minnes võtnud ka hommikusöögid ja okei, kõhud saime täis, kuid ka söögid on olnud Megastaril paremad, seega kui ajaliselt sobib ka varasem minek ja hilisem tulek, siis ma valiks pigem Tallinki.
Kohale saime Soome ilusti, sisestasime sihtkohaks Muumimaa ja selline ca 2h autosõit võis alata. Õnneks üsna varakult ärganud lapsed vähemalt osa teest magasid, et siis Muumide juures paremini vastu pidada.
Kuigi hooaja alguses ja nädala sees võib olla üsna Muumimaa silla läheduses parkimiskohti, siis hooaja keskel on kohe mõistlik end parkida spetsiaalsesse külastajate parklasse, mille pilet on 10€/auto. Sealt parklast viib tasuta buss Muumimaa silla kanti ning väike jalutuskäik ja ongi sissepääs. See parkla on hea ka ses osas, et olemas on täiesti viisakad wc-d, mis pärast pikka autosõitu ära kuluvad ning mis on head ka enne tagasisõitu, et vahepeal pissipeatusi ei peaks tegema. Kõrval on kohe supermarket ka, et miskit kaasa haarata, kui vaja.
Piletid saab netist ette osta, võitu annab see hinnas 1€ pileti pealt, kuna lastega võib igast asju ette tulla, siis otsustasime, et pigem ostame saabudes sealt piletid ja maksame siis veidi peale. Üksik pilet on 31€, tasuta on kuni 2-aastased lapsed, meie peres oli pileteid seega neljale liikmele vaja ning siis oli ok osta perepilet 120€, see siis üheks päevaks.
Kohe sisenedes algas parajasti Emma teater, mida me nn saali vaatama ei läinud, aga mida lapsed veidi kõrvalt piilusid, sest juba olidki seal kohal mitmed tuttavad tegelased. Edasi võtsime nõuks esimese asjana minna otsejoones Muumimaja juurde ja siis kõike muud avastama hakata.
Muumimaja on nunnu, mitte liiga suur, aga oma väikeste krutskitega siiski, sel hooajal on laste käepaelte küljes miski, mis majas leiduvate puust merekarbi kujutiste vastu pannes tekitab seal erinevaid juhtumisi – näiteks süttivad tuled või heliseb telefon vms. Majja sisse kärudega minna pole mõtet, sest korruseid on mitmeid ja üles-alla viib vaid trepp. Nii ootaski Teet Joniga õues kuniks ma lastega majas tuiasin. Majja tahtsid lapsed muideks mitu korda minna ja seda me ka tegime.
meil olid sõbrad ka kaasas
Piripiigaga esimene tutvus
suurim fänn
Muumipapa
Piripiiga oli Jennil lemmik
vahepeal on Muumimaja ümber ikka palju sagimist
Haisuli ja JJ
Tegelasi on ka enamasti kõige rohkem just Muumimaja läheduses, kus saab nendega patsu lüüa, kallistada ja pilti teha – mina ja Jenni olime suht sõiduvees, JJ piidles oma lemmik Haisulit turvaliselt distantsilt – tal on veidi see too cool olemine ka käsil, et jumala eest keegi pilti ei teeks temast või midagi 😀 Esimese pai tegi ka Jon ära, ei olnudki õudne, nagu alguses ehk tundus.
Seal samas kõrval on Muumitrolli majake koos liumäega, Hemuli maja, Snifi hütike ja mitte kaugel ka näiteks Muumioru vangla ning tuletõrjedepoo. Muumimaja tagant läheb omaette rada, mis viib Piripoisi ja Tuu-Tikki juurde, kus saab laevukesi ujutada ja katseid teha, samal rajal on ka vaateplatvorm, lebotamise ala erinevate varjualuste, kiikede ja patjadega, Nuuskmõmmiku telk , paljajalu rajake ja niisama mõnus veidi varjulisem metsake. Teine rada läheb Muumimaja vastast metsast, kus saab kohata nõida, Hatifnatte, otsida väljapääsu labürindist, käia Urri koopas ning läbida väike seiklusraja osa. Sealt pääseb ka Muumimaa randa, kus ilusa ilma korral võimalik suplema minna.
Me olime küll üsna palju aega seal olemiseks planeerinud, kuid rannas olemise jaoks sel korral siiski mahti polnud, olgugi, et ilm oleks seda soosinud.
Jenni puhkehetk
Supelmaja
laevukeste ujutamine
Olemas on seal ka mitmeid söögipoolist pakkuvaid paiku, aga vabalt võib teha ka pikniku oma söögiga, mis kaasa võetud ning kohapeal vaid jäätisega end lisaks turgutada.
Muidugi on olemas ka pood igasuguse muuminänniga, aga seal tasub asja mõistusega võtta ja näiteks tassid või võtmehoidjad on soodsamad isegi laeval või hoopis koduses Prismas 😀 Samas mõned tegelastega lauamängud me ostsime küll, et ei oleks lihtsalt seisma jääv nipsasjake vaid miski, mis ka kodus vahvaid ühiseid emotsioone pakuks. Kodusesse Muumimajja sai tegelikult Tuu-Tikki figuur ka ostetud, sest seda meil polnud,
Teha ja näha oleks olnud veelgi – on seal loosirattaid, näomaalinguid, perepildistamise võimalus või hoopis mõne tegelasega ühises seikluses osalemine (kus soomekeele oskus muidugi kasuks tuleb).
Aga peale tükkis juba vaikselt väsimus ning ega ka sulgemiseni palju aega ei jäänud (suvisel ajal see kell 18 õhtul).
Vantsisimegi taas bussile, mis meid parklasse viis ning asutasime end sadama poole teele, kus küll suht palju oodata tuli, aga laevareis ise hilisest ajast hoolimata kulges mõnusalt – eriti uusi lauamänge mängides.
Lastele jäi käigust igati hea tunne ja kodus mängiti veel mitu päeva Muumimaale reisimist. Mul on tugev tunne, et järgmine suvi läheme sinna jälle, aga siis ehk võtame plaani ka ööbimise – kas telkides lähedal kämpingus või hoopis mõnes toredas hotellis, et oleks veel rohkem aega tegutseda ja kõigest osa saada – sest ilmselt on järgmisel aastal ka lastel vanus jälle selline, et nad tahavad seal rohkem asjatada.
Üle poole meie kolmenädalasest reisist kolme lapsega on nüüd möödas, aeg läheb puhates küll topelt kiirusega vist ning see on ka põhjus, miks alla kolme või no vähemalt alla kahe nädala ma sellist perereisi ei hakkaks vist üldse plaani võtmagi. Umbes pool esimesest nädalast kulus lastel sisse elamiseks ja uue rütmi leidmiseks, sealt edasi on olnud mõnus.
Päris algusest alustades, tulime siia kahe lennuga, millest esimene läks vara-vara hommikul, seega ärkasime praktiliselt öösel ja uni jäi poolikuks. Samas selle esimese lennu pidasid lapsed vapralt vastu, sõid, mängisid ja natuke veiderdasid, aga ei midagi hullu, Jon sai isegi korraks silma kinni. Kahe lennu vahel olime ca 2.5h Frankfurdi lennujaamas, kus sai sada korda pissil käidud ja veidi söödud ning liigutud, sellele järgnes lend Barcelonasse, mille õhkutõus veidi viibis aga millest ei lapsed ega mina end häirida ei lasknud, nii et me jäime magama enne kui lennuk õhku sai, lapsed magasidki kuni maandumiseni välja – enam ideaalsemat varianti oleks olnud raske ette kujutada.
Barcelonasse jõudes oli mul meile ette tellitud transfeer, et saaksime võimalikult kiirelt ja mugavalt oma majutusse, kuhu sõit kulges täpselt tunni. Aga üsna hästi toimib ka avalik buss, mis otse lennujaamast siia kanti sõidab.
Juba kolmandat korda naasesime Cambrils Park Resorti, sest siin on lastega peredel lihtsalt nii nii mugav ja mõnus olla. Hetkel ei otsi ma reisist teravaid elamusi või metsikuid seiklusi, pigem tahaks et kõik oleks võimalikult stressivaba ja seda siin saab.
Elame kahe magamistoa (millel kummalgi oma vannituba) ja elutuba-köögi ning suuure rõduga apartmendis – kõik mugavused alates nõudepesumasinast lõpetades Disney channeliga on siin olemas. Mänguväljakuni on paar sammu, lähima basseinini paar sammu rohkem – MEGA.
Võrreldes paari aasta taguse käiguga on suurim muutus just laste vanus ja sellega kaasnev asjalikkus, tol korral bassein just lemmik kohaks ei saanud, sel korral hakkab juba hommikul jutt pihta, et kuhu basseini täna minek on. Lobistavad ja sulistavad seal mõnuga.
Jon on muidugi väike, suvalt kuskile sulistama tema ikka ei lähe, aga õnneks õde-vend teda ka meelsasti lõbustavad ja reisisellina on talle raske midagi ette heita, sööb ja magab nagu miška, enamasti tuju hea ning silmad säramas. Vaid maasikate suhtes tundub ta tundlik olema nagu minagi ja neist peame me mõlemad siin loobuma. Sööb Jon nagu mitme lapse eest, ma ei kujuta ette, et mis tal see kaalutõus võib olla kui koju jõuame ning kaaluda saame, tundub ta küll siin kõvasti kasvanud olevat.
Ringi liigume jala ning ühistranspordiga, sest ühendused on siin head ning näiteks rendiautol pole siiani mõtet näinud, ei viitsiks eriti hetkel lastega mingeid poole päevaseid autos istumise retki teha ka ning muud asjad saame ka ilma aetud. Laste jaoks on kaasas kandevahendid, mis end tuhandega õigustanud on, sest jalad on väsinud ka kõige tublimatel kõndijatel siiski ning seljas kandes pole pidanud kellegi väsimuse pärast midagi tegemata jätma.
Reisikäruga oli meil üldse paras hullumaja puhvet. Mul oli ammu ostetud selleks Mountain Buggy Mini, päev enne reisi oli see kotti pakitud ning Teet pidi selle koos oma jalgrattaga juba lennujaama äragi viima, aga siis tekkis võimalus osta hoopis Uppababy Cruz, mis oli mul juba pikka aega hingel olnud, ning millel oli hetkel mu jaoks oluline lisaboonus – selle istet saab panna ka näoga lükkaja suunas. Natuke jebimist, Teedu veenmist, et ta saaks ja viitsiks veel kuskile käru järele minna ning nii see Uppababy meiega kaasa tuligi. Täna võime mõlemad kinnitada, et valik oli lihtsalt super – iste mugav, pakikorv hiiiiiglaslik ning hädapärast mahutab ka kaks last ära 😀 Käru on jäik, aga väga stabiilne, materjalid mõnusad ning minu silmale ka ilus vaadata (ja mu jaoks peab käru ikka ilus ka olema).
Järele jäänud ajaga tahaks mõned käigud siiski ette võtta, näiteks Parc Samà, mis vist meenutab sellist botaanikaaia ja loomapargi vahepealset asja ning kaalumisel on ka Portaventura lõbustuspark koos veepargi ning Ferrarilandiga – ma ühtpidi tahaks minna, sest lapsed peaks seal saama mitmeid asju kasutada, samas teistpidi on nad siiski veel üsna väiksed ning paljude asjadega nad seal sõita ei saaks ning see võib jällegi tuju veidi alla viia (ja kas see ka rahaliselt mõistlik on). Mõtleme ja otsustame selle ilmselt jooksvalt. Mingit sundi kuskile minna ei ole ja see teeb sellise kulgemise ekstra mõnusaks, sest lõpuks ongi ju eesmärk ikkagi puhata ja mängida 😀
Ah jaa, veel üks asi, Joniga kasutame ka reisil riidest mähkmeid – kuna pesumasinat pole, siis käsipesu jaoks mõistlik variant oli kaasa pakkida mähkmekatted ja hunnik marlisid ja kuiva tunde jaoks fliislappe. Eks väike hirm ikka oli, et kuidas see asi siin välja mängib ning kujuneb ja äkki on see kõik lihtsalt liiga tüütu, aga ausalt, käsi südamel – väga lebo on. Marlid ja katted kuivavad soojas kiirelt, nende pesemine on lihtne ning lapsel ka hea keemiavaba olemine siin soojas. Tõesti, kel see mõte on aga pole julgenud, siis soovitan. Ja seda enam soovitan riidekaid kodus pesumasina mugavusega kasutada, see ju lausa lust ja lillepidu.
Mul on kaasas selgelt liiga palju katteid jms, aga kuna mahtumisega probleemi polnud, siis said kaasa kõik lemmikumad katted 😂🙈
Kui kellelgi on küsimusi meie reisi osas, siis andke märku või kui on soov, et millestki lähemalt räägiksin, siis saab seda ka.
Veel paar kuud tagasi aeg venis, lugesin päevi ja ei suutnud ära oodata, et millal see kevadpuhkus üks kord juba saabub. Märkamatult on aga aeg siiski ära tiksunud ja mõne päeva pärast end reisile sätimegi. Kõik koos, esimest korda kolme lapsega, meie armas Hispaania ootab meid.
Ma olen alati see, kellel on kaasa pakitava kraami listid mingi kuu varem juba kirjas ja suure tõenäosusega isegi proovi pakkimine tehtud. Antud hetkel aga on nii, et ega ma päris täpselt ei teagi, et mis ma kaasa võtan, millal pakin, kas kõik mahub ja kas lõpuks kõik vajalik kaasa saab. Samas elu kolme lapsega veidi õpetab ka, õpetab adapteeruma ja lahendusi leidma ja nii ei olegi sa enam turvalistes kuid üsnagi piiravates nimekirjades kinni, vaatad tihti asju ka jooksvalt. Ma hakkasin tegelikult laste riietele listi ka tegema, aga see tundus lõputu ja parema plaanina tundus lihtsalt vaadata, et mis kohvrisse mahub, sest tahaks võimalikult väheste kohvritega hakkama saada.
Aga ma ei hakka seda pakkimist nüüd reisi eelõhtusse ka kõige täiega jätma, sest lend on meil vara-vara hommikul ja mul on ses osas plaan, et kõik asjad peavad magama minnes olema ukse juures valmis, ärgates põhimõtteliselt vaid riided selga ja minek.
Mõtlen nii, et alates tänasest tõstan nii mööda minnes, mis sahtlist, mis pesurestilt nii laste kui enda riietest miskit kõrvale nö pakkimise hunnikusse ja kui päriselt pakkimiseks läheb, siis teen lõplikud otsused, et mis kaasa saab. Asjad, mida pakin nimekirja järgi on ravimid (mida usaldan erinevates olukordades toetudes kogemusele ning mida ma häda korral ei taha kuskil öösel otsima hakata) ning muud sellised hügieenitarbed.
Riidest mähkmetele teen ka listi, et teaksin, mis kaasa said ja mis koju tagasi peavad jõudma.
Mida ma siis tean hetkel, et kaasa pakime?
No näiteks on kindel, et kaasa saab käru ja selleks on Mountain Buggy Mini, valituks osutus oma alla 8kg kaaluga (sest elame reisil teisel korrusel) ning et vajadusel saab ükskõik kes me lastest seal jalga puhata, sest kandevõimet on sel pisikesel 20kg. Rattad ka hea suurusega, et saaks hakkama vajadusel kehvemal pinnasel kuskil munakividel vanalinnas, mida ilmselt ikka ette võib tulla.
Kahe lapse käru sel korral ei võta, sest JJ ja Jenni on üsna meelsad kõndijad, meil on lisaks kaasas ka kõigi jaoks kandevahend ning kärus saabki olla see laps kelle jaoks see hetkel kõige vajalikum on.
Lennujaamades kasutame kandekotte ning käru plaanime ära anda check in’i tehes, selleks, et oleks suurem tõenäosus see sihtkohas kasutuskõlblikuna kätte saada, pakin käru transpordi kotti, mis mul varasemast juba siin olemas oli.
Teedu jalgratas on ka kindel, sest kolme nädala jooksul saab ta siis eelmisest suvest suht pausil olnud hobiga jälle tegeleda.
Riidest mähkmete osas on täpsed valikud veel lahtised, aga ilmselt ca 5 katet ja 15 sisu, millest paljud marlid ja ülejäänud ka käsitsi lihtsalt pestavad. Plaan on määrdunud mähe kohe ära pesta ja kuivama panna, et saaks jälle kiirelt uuesti kasutusse. Kui tekib variant, et ei jõua siiski vajalik kogud kuivada nii kiirelt kui vaja või kui tundub problemaatiline kuskil käies mustade mähkmete kaasa tassimine (sest me ei kasuta rendiautot) või lihtsalt on vaja “day off” võtta, siis selleks tarbeks on kaasas ka Grovia ühekordsed sisud. Ööseks vist võtan Pop In mähkmed öö sisudega, vaatame, kas õnnestub kasutada.
Kandevahenditega on mõtteid, aga need päris kindlad ei ole – ilmselt JJ-le Kinderpack Preschooler, Jennile tema lemmik Tula toddler ning universaalseks kasutamiseks üks suurus 6 lina. Joni tarbeks ilmselt ka üks Tula ning veel mõtlen, et kas lennujaamade jaoks jääb Tula või oleks mugavam Oscha Cairis, mis sisuliselt nagu ruutlina.
Ja lastele siis mitu paari lühikesi riideid ja mõned pikad, sest õhtul võib ikkagi olla selline pikkade käiste ilm, mere ääres ka kindlasti tuulisem. UV kaitsega riides, millega rannas, basseini ääres olla ja muidugi päikesekreem.
Ja siis nipet-näpet veel, mütsid, jalanõud, joogipudelid mänguasjad, ipad ja Osmo. pean veel jõudma mõned kleepsuraamatud osta ja ehk mõned nuputamise vms tegevusega raamatud ka – kel soovitusi, laske tulla!
Lapsed igal hommikul küsivad, et kas täna lähme reisile 😀
See Soome mineku plaan oli meil vahelduva eduga terve suve, aga lõpuks muudkui lükkus edasi kuniks nüüd laupäeval käidud saime. Piirdusime päevareisiga ja sellest tulenevalt palju teha ei jõudnud, aga ei olnud ka sel korral eesmärgiks.
Osustasime minna varahommikul 7.30 laevaga, et siis jääks piisavalt palju aega kohapeal kolamiseks ja et tagasi tulla õhtul 19.30 laevaga (selleks, et lapsed saaks koju normaalsel ajal magama). Otseselt liiga raske see kell 5 ärkamine polnud, aga pean jääma oma varasema arvamuse juurde, et tegelikult peaks neid väga varajasi minekuid lastega vältima, sest ööuni jäi napiks ja sellist head pika une tegemise võimalust päeva jooksul ei avanenud ning väikestest tukastustest ei piisanud, et tuju päris lõpuni hea oleks olnud – eriti JJ-l.
Jenni jõudis hommikul mul seljas ka väikse uinaku teha
Minnes oli laevaks uus Megastar ja see oli tõesti mõnus ja ilus ja viks ja viisakas. Suurema osa veetsime hommikusöögi lauas, mis hommikuse sõidu juures meil üsna tavapärane on olnud. Siis jõudsime veidi ringi vaadata ja oligi juba aeg autosse minna ning päev Helsingis võis alata.
Meie õnnetuseks kostitas ilm suht lakkamatu vihmasajuga ja olime vaid õnnelikud, et otsustasime autoga tulla.
Esimene ja ainuke kindel eesmärk oli Sea Life, kuhu jõudsime minuti pealt avamise ajaks. Tundus isegi veidi jabur, et nii vara kohal olime, aga pärast lahkudes pungil täis parklat nähes oli selge, et meil vedas, et saime seal peaaegu omaette käia, rahvamassidega trügides oleks oluliselt kitsam ja vähem rahulikum olnud. Jenni oli mul kandekotiga seljas ja JJ uudistas seal omal jalal ringi, laenasime ka reisile Baby Jogger City Tour käru, aga enamasti leidis see kasutust asjade transpordiks.
Sea Life-is JJ-le meeldis väga, õhinaga vaatas seal erinevaid kalasid ja vee-elukaid. Jenni oleks tahtnud rohkem asju oma käega katsuda, aga mõne akvaariumi juures jälgis temagi sealseid asukaid huviga. Parajalt lühike käik oli see ka (eriti kuna olime suht esimesed), veetsime seal umbes tunnikese.
Kuna ilm õues olemist jätkuvalt ei soosinud, siis pidime vaatama tubaseid tegevusi ja võtsime nõuks minna just sel nädalavahetusel toimuvale disaini turule. See kujunes juba üsna väsinud lastega parajaks katsumuseks – rahvast oli metsikult, ruumi oli vähe ja lapsed protestisid häälekalt. Saime siiski kiirelt seal tiiru tehtud ja silma jäi nii mõndagi lahedat, helgematel hetkeld sai ise mõne ostu sooritada. Kindlasti läheks sinna ka järgmisel aastal, aga lastele vaataks selleks ajaks siis mingit muud tegevust. Lemmik ost sealt oli KUI design jänestega bambustekk-sall, mida hea lastele kuskil magamiseks peale panna või muul ajal omale salliks keerata 😀
Pärast turul käiku hakkas ka ilm veidi järgi andma ja kui olime peaegu tunni ringi sõitnud, et lapsed veidigi magada saaks, siis otsisime üles Muumi kohviku, et seal veidi keha kinnitada ja põnnidel end liigutada lasta. Kohvik, kus me käisime, asub Liisankatu 21, olemuselt selline suht pisike kohake, kus valikus saiakesi-kooke-quiche ja külmi ning soojasid jooke, boonusena väike mängunurgake ja võimalus muumikraami kaasa osta. Hinnad on muidugi keskmisest kõrgemad ja sellega tasub kohe arvestada. Lastele seal meeldis ja said endal seal tuju heaks möllata.
Jennil oli äge kiik söögitooli asemel 😀
Ja kõik asjad muumi taldrikutel
Lõpuks sai möllata ka
Jenni ja sõbrad tal
Enne laevale suundumist jõudsime teha veel ka väikese shoppingu ja siis oligi juba aeg sadamasse minna. Tagasi tulime Stariga ja hommikuse laevaga võrreldes nägi see tiba väsinud välja muidugi, aga noh, see paar tundi läks sellegipoolest kiirelt ja Jenni otsustas lõpuks käru ka järgi proovida ning tegi seal väikse uinaku.
Koju saime veidi peale kümmet, koos selleks hetkeks täiesti üle väsinud JJ-ga, kes oleks tahtnud vist laeva peale jääda mängima 😀 Õnneks tuli mõlemal lapsel kodus uni ruttu ja võisime oma päeva siiski kordaläinuks lugeda.
Ühes ettevalmistuste postituses ma mainisin, et JJ-le võtan lennukisse veega värvimise raamatu ja ipadi, päev enne lendu tuli mul aga mõte, et peaks natuke veel asju kaasa pakkima ja see otsus osutus igati õigeks.
Lennukis me selle veega värvimiseni ei jõudnudki, samas koha peal ta sellega mängis küll ja oli hea, et kaasa sai.
Lennukis osutusid hitiks hoopis kleepsuraamatud, mille järgi ma päev enne reisi siis Teedu otse töölt veel saatsin. Tegin küll Apollo veebipoes mingi valiku, aga poes Teet kõiki neid ei leidnud ja tegi seal ise omakorda valiku – nii sai kaasa 3 päris erinevat raamatukest. Kõik olid natuke rohkema tegevusega kui ainult kleepsude suvaline kleepimine ja see oli JJ vanuses lapsele täitsa hea, sest hoidis tähelepanu ja huvi kauem. Ühes raamatus tuli vastavalt ette antud piltidele kleepida lehele õiged asjad, teises tuli piltide järgi ise samasugused kokku kleepida – lisaks siis kujundite õppimise osa ning kolmas oli lisaks kleepimisele ka värvimise raamat (me pliiatsid unustasime maha, seega värvima sai JJ alles Hispaanias kohal olles).
Kui oli näha, et huvi raamatu vastu hakkas kaduma, siis andsin lihtsalt järgmise kätte ja oli jälle rahu majas.
Minnes kulus pool lennu aega JJ-l ka magamiseks nii, et tegevusi oli ka selle võrra vähem.
Tagasi lendudele olid mul kaasas samad raamatud, aga lisaks ostsin siis Hispaaniast mõned niisama kleepimise raamatud – Miki Hiir on tal suur hitt, nii et sellega oli ka tegevust üsna pikalt. Aga kuna uni sel korral väga tulla ei tahtnud, siis oli vaja ka tegevusi rohkem. Nii olid nüüd kaasas ka väiksed mudelautod ja järgemööda andsin talle kotist väikseid loomafiguure. Need olid uued ja põnevad ja kitsastes oludes mängimiseks ideaalsed.
Boonusena olid nii autod kui loomad head asjad ka Jennile uudistamiseks anda, sest ka tema tahtis tegevust ja ilmselgelt kleepsude jms asjade jaoks on ta veel liiga väike.
Kui minnes ei pidanud me ipadi isegi kotist välja võtma, siis tagasiteel leidis ka see rakendust. Aeg oli viimasel lennul hiline ja muud asjad enam tähelepanu ei köitnud. Ipadis on JJ jaoks meil mitu erinevat mängu, Miki Hiire mängumaja äpp, Põrsas Peppa joonistamise äpp ja paar sellist tema vanusele sobilikku nuputamise äppi, kus on erinevad mängud nagu memo, pusled, nn nupupusled jms.
Tean, et on peresid, kus nutiseadmeid ei lubata lastele ka reisil (või just reisil ei lubata), aga tunnistan, et minu meelest on need täiesti okeikad abivahendid ja ma ei pea õigeks nui neljaks kuskil kitsas lennukis meeleheitlikult “perega aega veeta” ja lapsi kuidagi moodi lõbustada. Ütlen ausalt… et selles osas on mul suva ja kui see aitab lennu paremini ja meeldivamalt kõigi jaoks mööda saata, siis las mängib – küll aga võiks mängud ja tegevused siis eakohased olla ja selleks ma ka need mängud talle varem valmis sinna tõmbasin. Ühtlasi, on ipadis näiteks tal 10 puslet, mida ma ilmselgelt ei hakkaks ju lennukisse päris puslena kaasa vedama, nii et see lahendus mu meelest mõistlik (Lufthansa puslesid ta muidugi lennukis endale sai, aga need olid õnneks koti sees ja jõudsid kõigi tükkidega ka koju).
Põgusalt söögist-joogist ka. Joogiks ostsime lennujaamast vett kaasa ja kui see oli JJ-l otsas, siis lihtsalt küsisime lennukis juurde. Näksimiseks olid mõned küpsised, tuubikad ja lennuki võileivad. Jenni mingit muud einet peale rinnapiima lennukis ei võtnud 😀
Ma soovitangi asju kaasa pakkida mõõdukalt, kindlasti võiks olla midagi uut ja samas ka midagi lapsele tuttavat, et ühtpidi oleks uus ja huvitav, teistpidi tuttav ja turvaline.
Ja vanematel soovitan kaasa pakkida omale rahulik meel, siis on kõigil toredam.
Kes mind vähegi teab, teab ka, et olen ikka olnud läbi ja lõhki käruinimene, pole siiani ühelgi reisil ei kandekotti ega kandelina kasutanud ja puudust neist tundnud. Sel korral, kahe lapsega reisides, said kaasa ka 2 kandekotti – jah lausa !2!
Esialgu oli mõte, et võtan rohkem Jenni tarbeks kaasa kas meie roosa Yaro lina või Ergobaby koti, kott tundus alguses mõistlikum, et vajadusel ka JJ selga sellega panna, aga tegelikult sai mõni aeg enne reisi selgeks, et Ergobaby kott on JJ-le väike.
Kuidas väike? – kaalu poolest oleks tal seal kotis ok veel mitu aastat olla (Ergobaby organic mudelil piirang 20kg), aga vot pikkus on see, mis koti tema jaoks väikseks teeb. Nüüd, kus ta on ca 88-90cm pikk, ei jagu Ergobaby kangast tal nii, et see toetaks teda ühe põlve alt teise põlve alla – tulemuseks on see rippuv asend, mis kohe kindlasti lapsele hea ei ole.
Ok, siis oli mõte, et võtame ikka lina kaasa, kuna seda saab siduda täpselt lapse järgi ja olenemata kasvust. Selle plaaniga ma juba olingi arvestanud kui vahetult enne reisi silmasin müügikuulutust Liliputi kandekotile. Mille poolest siis see kott näiteks Ergobabyst erineb? Liliputi kott on tavasuuruses EB kotiga sama suur, aga, kaasas on ka väikelapsega kasutamiseks mõledud istmepikendused, mis koti külge panduna teevad selle koti põhja siis laiemaks ning pakub toestust jälle põlve alt põlve alla.
Tegelikult on olemas ka teisi kotte, mis ongi mõeldud “toddler” ehk väikelapse suurusele (selleks ajaks kui need standard kotid väikseks jäävad, mida beebiga kasutasid), meie oleme proovinud ka näiteks Tula Toddler kotti, mis oli super mõnus (oleks hea meelega ka selle reisile võtnud, aga meie soovitud mustrit ei olnud kohe saada – Tula mustrid on kottidel muidugi imelised!). Tula puhul ongi siis kotte kahte eri suurust, sinna suuremasse toddler kotti ei saa panna last, kes on lühem kui 81cm (pigem peaks sellest ka paar cm pikem olema) ja kaalub vähem kui 11-12kg (väiksema lapse jaoks on see kott lihtsalt liiga suur ja ta ei saa seal sees mugavalt ega õigesti olla), toddler koti kaalupiirang on lausa 27kg 😀
Aga tagasi siis meie reisile tulnud kandekottide juurde. Nüüd, kus JJ-l oli ka kott olemas, otsustasime, et Jennile võtame Ergobaby ja lina jääb koju (tegelt oleks võinud kaasa võtta, paar korda oleks eelistanud seal “kodus” lina kasutada).
Kui varasemalt oleme alati käruga lennukini läinud, siis nüüd andsime käru kohe check-inis koos muu pagasiga ära (kiletasime selle lennnujaamas ära ka kaitseks). Meie seisukohast oli see otsus õige – mugavam oli liikuda kandekottidega kui et mässata kahe lapse ja käruga lennukiuksel. Kuna minnes meil lend ka hilines ja ümberistumiseks Frankfurdis jäi napilt aega, siis olime veel eriti õnnelikud, et seal käru meile “piduriks” kaasas polnud. Ka tagasi tulles, kui kahe lennu vaheline ooteaeg oli ca 3h, oli kottidega väga okei liikuda ja “kaks kätt taskus” lennukile kõndida.
Ja kuigi ma ei lähe kindlasti reisile mõtetega, et “äkki midagi juhtub”, siis päris ausalt tundsin end lennujaamas lapsi kandes turvalisemalt kui neid kärus hoides – mõeldes sellele, et paanika puhkedes oleks lapsed mul küljes ja igasugune tegutsemine kiirem võrreldes nende kärust välja võtmisele kuluva ajaga. Nõme, et sellistele asjadele tänasel päeval mõtlen ja eks see on suures osas ülemuretsemine, aga samas… reaalsus on meil just selline nagu ta on.
Reisi jooksul päris iga päev neid kandekotte vaja ei läinud, aga peaaegu üle päeva küll. Kiire jalutskäik hommikuste croissantide järele oli palju lõbusam, kui JJ sai mul seljas olla või õhtune tiir resordis pärast vihmasadu, kui käru lompide sisse ei tahtnud viia või kui Tarragonas JJ ei tahtnud pärast uinakut ei kärus olla ega kõndida, aga issi seljas olla sobis ja eks neid vajadusi ja olukordi oli tegelikult päris mitmeid. Sellist tunnet, et asjatult sai need kandekotid kaasa võetud, ei tekkinud kohe kindlasti.
Kokkurullitult mahtusid need probeemideta käru alla korvi, kui oli plaanis selline käik, kus polnud kindel kumma lapse jaoks võib kotti vaja minna ja kahte ei tahtnud kaasa võtta, siis haarasin Liliputi koti, sest sellel sai Jenniga kasutamiseks need pikendused eemaldada ja nii oli see mõlema lapse jaoks universaalne.
Arvestades, et soojakraade oli meil seal üsna korralikult, peab mainima, et palav kumbagi kotti kasutades ei hakanud ja lapsed seal sees ei higistanud, aga muidugi ei pand ma neile ka üleliigseid riideid selga, piisas pluusist/bodyst/pükstest.
Sel päeval kui Sanguli resorti külastasime, sai proovitud ka varianti, et kandsin korraga mõlemat last. Jenni oli kõhul oma Ergobabyga ja JJ Liliputiga seljas – olin ikka päris üllatunud, et see “koorem” nii mugav kanda oli, samas muidugi loogiline, sest oma raskustega nad mõjusid kumbki oma poolel tasakaalustavalt ja see selle kandmise nö kergeks tegigi. Lapsed olid muidugi maru rahul, sest nad on ju nagu sukk ja saabas ja oli nii tore koos emme “süles” olla. Ma ei tea, kas ma väga pikalt viitsiks neid nii kanda, aga vajadusel saab nii ilusti hakkama küll ja midagi keerulist ei ole.
Mõned soovitused, kui reisil plaan last/lapsi kanda:
– hea kui olete kasutatava kandmisvahendiga juba kodus tuttav – nii laps kui kandja, nii ei ole lisaks uue koha uudsusele vaja tegeleda ka uue asja tundma õppimisega
– kuigi kiusatus mingi odava kandekoti ostmiseks võib enne reisi olla suur (et no äkki ei kasutagi), siis valik langeta ikka koti omaduste järgi – et laps oleks ergonoomiliselt seal sees (toestus põlve alt põlve alla, seljapaneel kotil pehme ja lapse järgi kuju võttev) ning, et kandjal ka mugav oleks. Häid kotte saab ka laenutada 😉
– võta see hetk ja last selga pannes seadista kott korralikult teie mõlema järgi – st pinguta vajalikud rihmad, vaata, et kott oleks piisavalt kõrgel, laps mugavalt seal sees – nii on kindlam, et ei lapsel ega kandjal ei hakka ebamugav.
– jälgi, et nii kõhul kui seljas kandes oleks päikselise ilmaga laps piisavalt päikese eest kaitstud – laia äärega müts, jalgadele päikesekreemi jms. Jahedama ilmaga hoia lapse jalad soojas!!
– kasuta lapsele meelelahutuseks näiteks nn imetamiskeed või mõnd koti külge kinnitatavat mänguasja, millega ta saaks kandmise ajal veidi mängida
– ära kanna last nägu välja poole – lisaks sellele, et see on halb lapse seljale (ka neis muidu ergonoomilistes kottides, mis sellist funktsiooni pakuvad) on see lapse jaoks väga väga väsitav, kui niigi võõras kohas ja olukorras on kogu see “infomüra” talle siginas saginas otse näkku, oma pilku puhata pole nii kusagil ja ema-isa rahustavat nägu ka ei näe. Hiljem võib sul õhtuks olla üleväsinud ja jonnine laps. Uudishimuliku lapse puhul on hea variant last seljas kanda – nii tegin ma ka Jenniga kui nägin, et ta tahtis rohkem ringi vaadata.
pildi tegemiseks polnud mütse peas, muidu ikka olid 😉
Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀
Hehe, puhkus on nii mõnus, et ei tulnud sellest jooksvalt kursis hoidmisest suurt midagi välja. Seda postitust kirjutama hakates on mõtted juba vaikselt asjade pakkimise juures ja homme asume tagasiteele koju. Aga tehtud on siin nii mõndagi ja sellest siis kohe lähemalt räägingi.
2. nädal
Teise nädalaga saabus ikka tõsine suvi siia, kui esimesel nädala oli pigem Eesti suve taoline ilm, siis nüüd tuli päris leitsak ka kohale, kraadid stabiilselt +25 mõnel päeval +27-29C. Lapsed on selle ilma isegi hästi vastu pidanud, aga päevauned on palavaga siiski lühemad kui muidu, nii juhtuski, et tavalise ühe pika lõunaune asemel teevad mõlemad lapsed pigem kaks lühemat uinakut. Mõtlen vaid, et jumal tänatud, et meie kärul on lamavas asendis need suured õhutusavad ja õhk pääseb liikuma, muul juhul oleks nad kärus nagu saunas.
Ühel trennivabal päeval võtsime ette käigu Tarragonasse, läksime bussiga puhtalt seepärast, et see sõit sinna on hästi ilus, mööda kaldajoont praktiliselt (samas on bussisõit oluliselt pikem kui oleks rongiga käik). Tarragonas lõunatasime, pisut shoppasime ja põhiliselt lihtsalt kondasime linnas ringi, eriti just nö vanalinnas, amfiteatri kohal vaateid nautides. Käimata jäi seal vaateplatvormi juures kohvikus, aga midagi peab jääma ju järgmiseks korraks ka.
Lõunapaus Tarragonas
Bändiproov ja lõunauinak 2in1
Järgmisel puhkepäeval läksime kohe hommikul Barcelonasse, kuhu siit viib 1,5h pikkune rongisõit. Minnes oli rong selline, et kärud tuli kokku panna ja kuidagi end oma tavaariga istmetesse mahutada, etteruttvalt olgu öeldud, et tagasi tulime aga sellise rongiga, kus lapsed said sõidu ajal kärus olla ja polnud nii kitsas (umbes nagu meie Elroni rongid).
Barcelonasse jõudes magasime sõprdega jutuhoos oma peatuse maha, tahtsime esialgu maha minna Barcelona Sants rongijaamas, aga lõpuks läksime hoopis Estacio Francas, korraks oli tunne, et appi, kus me oleme – kuhu sattusime, aga väike pilk kaardile andis teada, et oleme oma sihtkoha mõttes isegi paremas kohas kui algselt plaanitud Sants. Nii ei pidanudki metrooga jändama ja Sagrada Familia juurde lihtsalt jalutasime. Kuna meie olime sees seal käinud, siis ootasime mu venda SF kõrval pargis aega parajaks tehes ning edasi võtsime suuna La Rambla poole. Jalutuskäigu ajal sai taaskord üle vaadatud kõik teel olnud vaatamisväärsused ja lisaks ikka shopatud ka 😀
La Rambla rahvasummas leidsime mõned vabad pingid, kus tegime käigu pealt pikniku ning võtsime suuna Kolumbus monumendi poole, sest sel korral oli plaan, et poisid käivad seal üleval ära. Mul ei ole kõrgustega just parimad suhted ja seepärast sobis hästi, et jäin magavate lastega sinna alla ootama. Veidral kombel ei ole see üldse väga reklaamitud võimalus, et sinna monumendi otsa saab ka üles minna ja seda lausa liftiga. Kui mujal oli sel päeval rahvast kui murdu (kaasa aitas ka see, et oli reede ja samal nädalvahetusel oli Barcelonas F1 etapp), siis seal polnud mitte mingit järjekorda ja Teet ning mu vend olid seal tipus vaid koos veel ühe inimesega 😀 aga no seda parem ja rahulikum – nii et, kes plaanib Barcelonasse minna, võtke see plaani, sest vaated olid super olnud.
Sealt samast avanes vaade ka uuesti Estacio Franga rongijaamale ja otsustasime, et alustame ka kojusõitu siis sealt ning ei hakka sinna Sants jaama suurde saginasse üldse minema. Sedasi õnnestus meil ka terve päev nii liigelda, et metrood ei kasutanudki. Rongijaamas oli vaid mõni üksik inimene, aega oli parajalt, et kohvikus kohvid teha ja siis tagasi Cambrilsi minna.
Vaade La Ramblale
3. nädal
Õudne, ükskõik kui kaua reisil ka ei oleks, siis viimane nädal sisuliselt jookseb käest.
Rohkem me sel korral ringi käimisele ei panustanud ja tegelesime pesuehtsa lebotamisega, põnnid tutvusid basseinidega, kus selgus, et Jenni on jätkuvalt väike veeloom ja oleks võinud vabalt sinna jäädagi. JJ basseinide suhtes nii sooje tundeid üles ei ole näidanud ja tema lemmik on ikka siin asuv suur mänguväljak, kus ta kiirelt endale mõne sõbra leiab, kellega koos lõputult liugu lasta ja kiikuda. Ühel õhtul ta konkreetselt ka püherdas liivakastis ja kui ma ütlen püherdas, siis see ei ole kunstiline liialdus 😀 😀 Põnev on näha kui julgeks JJ siin on saanud, vabalt tahab ise uitama minna ja mänguplatsil ei pea ka sugugi kätt hoidma – pigem lehvitab, et noh minge te suured tehke omi asju. Seda kõike on väga tore näha, arvestades, et puhkuse ajal pidime tegema ka otsuse lasteaeda mineku osas – sellest sügisest saab ka temast lasteaialaps.
Nii palju siiski veel siin uudistasime, et külastasime Cambrils Park Resorti kõrval asuvat Sanguli Salou Camping&Resorti (need on tegelikult ühe ja sama halduse all, aga siis veidi erineva suunitlusega). Kui eelmisel aastal siin olime, siis alles ehitati Sanguli uut osa, mis nüüdseks valmis ja Aafrika stiilis tehtud. Kui Cambrils Park on ehk veidi selline luksuslikum, siis Sanguli on pigem lihtne koht, kus puhkuse ajaks oma nö staap teha – on sealgi restorane, pood ning mitu erinvat basseini, aga majutus on sellistes erinevates kämpingu majades – mida on siis päris palju kogu hiiglasliku maa-ala peale, erilisema majutuse huvilistele on seal Aafrika osas põnevad telk-majad. Soovitan neid kodulehtedelt vaadata, et mis kellelegi paremini sobib-meeldib, meile on Cambrils Park südamelähedasem.
Sangulit külastamas – lapsekandmine rokib!
Uuuhh…. ja nüüd peame pakkima hakkama, kohtumiseni juba kodus!
Life at lucky 13 