Lapsekandmine: 3+1 kandekotti

Suvi on aeg, kus paljud pered liiguvad aktiivsemalt ringi kui muidu, ka lapsekandmise teema võib just nüüd rohkem aktuaalne olla.
Meile lapsekandmine meeldib ja selleks, et see oleks võimalikult mugav nii lapsele kui ka  kandjale soovitan valida hea kandekott (või muidugi on alati võimalus ka kandelina hoopis kasutada). Tutvustan täna kolme meil kasutuses olevat kandekotti ehk on kellelegi valiku tegemisel abiks – kindlasti julgen kõiki kolme soovitada.

3xkotid

Vasakult: Ergobaby, Liliputi, Tula 

Ergobaby, Liliputi ja Tula – 3 omavahel suheliselt sarnast kandekotti, kõik on kasutatavad alates sünnist (kasutades beebisisu) ja kõik on tegelikult head valikud. Aga ükskõik, mis kotti valides tasub silmas pidada paari asja – et koti põhi oleks nii piisavalt lai, et toetab lapse ühe põlve alt teise põlve alla (laps ei ripu kotis) ja et seljaosa oleks kotil pehmest riidest, mis võtavad lapse järgi kuju ja mitte vastupidi (väldiksin tugeva seljapaneeliga kotte).
EDIT: Lisan veel, et kuigi kõigi nende kottide kaalupiirang on kuni 20kg, siis nii Ergobaby kui ka Tula Standard jäävad enne kaalu täitumist lapsele väikseks pigem pikkuse osas, Liliputi kotil on lisaks kaasas pikendused ja seepärast pikem kasutusaeg ja täiesti eraldi suurte laste kott on siis Tula Toddler, mis kuni 27kg – kõigist nüüd juttu siin järgemööda:

Ergobaby Organic “Rose Harmony”
See on meie esimene kandekott, mida kasutasime Jennil koos beebisisuga. Ergobaby beebisisu on üsna paks, aga samas on beebi seal mõnusalt ja turvaliselt pesas, mis teeb kandmise mugavaks. Küll aga, kui on väga soe ilm/tuba ja ise oled ka pigem “kuumavereline”, siis võib selle beebisisuga pisut palav hakata. Meie kogemuse põhjal sai beebisisu kasutamisest täielikult loobuda ca 5-6-kuuse beebiga.
Materjal on sellel kotil orgaaniline puuvill ja ilmselt kõigist neist meie kottidest kõige pehmem. See õrnroosa toon koos peene mustriga on muidugi veel omaette boonus mu jaoks.
Kandevõime on Ergobaby Organicul (sama mis Original)  kuni 20kg – kanda saab nii kõhul (näoga kandja poole), puusal kui ka seljas (laps peab selleks olema vähemalt 6 kuud vana, tugeva keha-, pea- ja kaelahoiuga, veel parem kui võimeline iseseisvalt istuma).

Mulle meeldib, et Ergobabyl on koti peal päris hea suurusega lukuga suletav tasku, kuhu näiteks pangakaart, ilalapp või muu väike ja pigem pehme asi panna. Lisaks on veel lahtine tasku, mis mõeldud koti kapuutsi hoidmiseks – kapuuts koti küljest Ergobabyl ära ei käi, kui magamise ajal seda tahad üle lapse pea tõmmata, siis kinnitub see trukkidega õlarihmade külge. Kuna ma pigem kasutan seda kapuutsi vähe, siis mulle meeldiks kui see oleks eemaldatav, samas, ega see ei sega ka.
Puusavöö on täpselt nii lai, et toetaks piisavalt ja liikumist ei segaks, vöö on nii palju pikendatav, et peaks ümber minema ka suuremale kandjale. Samuti on ülemine rihm muudetava pikkusega ja loomulikult saab seda nihutada üles-alla vastavalt kandjale (ideaalne kõrgus peaks olema selliselt, et see rihm jookseb naistel rinnahoidja paelaga kohakuti). Rihmade pingutamine-seadistamine on kerge – näiteks siis kui laps juba kotis on ja oleks vaja ta lähemale endale pingutada saab seda ilma suurema pusimise ja jõu rakendamiseta teha (jah, ka kotti tuleb pingutada ja vaadata, et laps liiga kaugele kandjast ei jääks, sest siis on raskus juba paigast ära ja lapsel ka seal ligadi-logadi olla).
Mõned ostukohad: Looduspere, Kidzone, Juku, Windeln.de

IMG_6815

Ergobaby Organic

IMG_6819IMG_6797

IMG_6798

Peal lukuga tasku Ergobabyl. Alumine kott võrdluseks Tula Standard

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

IMG_6799

Võrdlus: 3 kotti – kõige all Tula Standard, keskel Ergobaby ja peal Liliputi ilma pikendusteta

Liliputi kandekott “Nawaho”
Liliputi on Ungari firma ja need kotid on teistest natuke erilisemad, kuna üks ja sama kott on maksimaalselt pika kasutusajaga – alates sünnist kuni paari-kolmeaastaseni kindlasti. Kaalupiirang on sarnaselt Ergobabyle 20kg, AGA kotiga on kohe kaasas lisaks beebisisule (mida ei pea eraldi ostma ja mis on teistmoodi süsteemiga kui näiteks Ergobaby oma – õhem!) ka suurema lapse jaoks mõeldud istmeosa pikendused – nende abil saab selle koti laiemaks teha, et materjali jaguks ikka põlve alt põlve alla toestuseks ja lapse jalad ei jää rippu. Kuigi kaalupoolest võiks JJ meil Ergobabys olla, siis koos nende pikendustega on Liliputi kott talle parem ja parajam, just temale sai meil see ka ostetud ja kõige rohkem kasutus leidis see reisil.
Mu meelest on see kott hea valik ka siis, kui tahta üht ja sama kotti kasutada vaheldumisi nii väiksema beebiga kui ka suurema “toddleriga”, pikenduste külge panek ja ära võtmine võtab ehk minuti, nii saab koti alati vastavalt lapsele tema jaoks mugavaks teha.

Lisaks pikale kasutusajale meeldib mulle Liliputi koti juures see, et lapse kapuutsi saab lukuga koti küljest ära võtta, magamise ajaks toeks sättides on see võimalik kinnitada aasadega koti õlarihma küljes asuvate konksude külge.
Rihmad on seadistatavad sarnaselt Ergobabyle ja seega kandja suurus võib ka selle koti puhul päris suurel skaalal varieeruda, küll aga liiguvad rihmad mu meelest pisut jäigemalt ja seepärast ma eelistan seda kotti enne selga panekut enam-vähem maksimaalselt parajaks ette timmida – on lihtsam.
Liliputi plussiks võib nimetada ka päris head valikut erinevaid lahedaid printe kottidel – samas on olemas ka tagasihoidlikud ühevärvilised.
Ostukohaks: nahastpapud.eu

IMG_6828

JJ koos pikendustega Liliputis

IMG_6824

Jenni ilma pikendusteta

IMG_6837

IMG_6006

JJ reisil Liliputi kotiga seljas

 

Tula Standard “Willow”
Tula on loodud ühe etevõtliku ema poolt Poolas, aga tänaseks on tegemist hirmus populaarse brändiga üle maailma. Eks see populaarsus räägib ka selle eest, et tõesti paljud just neid kotte lapsekandmiseks mugavaks lahenduseks peavad.
Tula Standard on kasutatav koos beebisisuga alates sünnist ja kuni 20kg. Beebisisu on vaja eraldi juurde osta ja oma olemuselt on ka selline paksem nagu Ergobabyl (kui tahta Tula kotti, mida ei pea vastsündinuga kandes beebisisuga kasutama, siis on Tulal ka uus Free to Grow kott just sellise võimalusega).

Tula kasutamine on sama lihtne kui eelmise kahe kotiga, suure seadistamise võimalusega puusavöö ja seljarihm, seega kandja suurus väga rolli ei mängi. Pandlad liiguvad lihtsalt ja seepärast on ok ka seljas seda enda järgi timmida. Koti kapuuts on eemaldatav ja kinnitub seljapaneeli külge kahe trukiga ja õlarihma külge aasadega. Liliputi ja Tula kapuutsid on sarnaselt rihmade materjalile sellisest tugevamast riidest, Ergobabyl on see kapuuts pehmem ja mu meelest vastu beebi pead panemiseks veidi mõnusam ja ühtlasi ka nagu “hingavam” materjal.
Teistest meie kottidest erinevalt on Tulal selle puusavöö peal ka väike krõpsuga tasku, kuhu edukalt mahub telefon ja pangakaart – oma suuruse poolest on ta Ergobaby taskust väiksem, samas see asetus on parem, sest lapse selja taha ma tõenäoliselt telefoni nii väga panna ei tahaks.
Veel võib erinevusena välja tuua, et erinevalt Ergobabyst ja Liliputist Tula kotti puusal kasutada ei saa – saab ainult kõhul ja seljal.

Tula kasuks räägib kindlasti ka see, et kotte on väga väga suur valik erinevate piltide-värvidega – lisaks on populaarne ka kandelinadest nö ümber konverteeritud Tula kandekotid – mõned neist nii erilised, et võivad järelturul maksta isegi kordi rohkem kui uuena. Tula kasutajate “maailm” on kindlasti neist kolmest kõige aktiivsem, mis tähendab ka kõige aktiivsemaid rahul kasutajaid 😀

IMG_6802

Jenni Tula Standard kotis

IMG_6809

IMG_6788

vööl näha taskut

IMG_6789

seest

IMG_6767

Tula Standard

Tula teeb jälle eriliseks see, et neil on olemas ka Tula Toddler (meie piltidel toon “Frolic”) kott, mis on spetsiaalselt mõeldud suuremate laste kandmiseks, see kott on kasutatav alates 11kg ja vähemalt 81cm pika lapsega (ideaalne mõõt alustuseks on siis, kui lapsel on parajad 86 suurus püksid). Tula Toddler koti kaalupiir on lausa 27kg!! nii et seda kotti kasutad rahulikult kuni igasuguse kandmisaja lõpuni. Meie JJ-le on näiteks see Toddler just parajaks saanud ja pole võimatu, et Liliputi koti kõrvale tema tarbeks ka selle koti soetame.
Nagu piltidelt näha, siis on see Toddler kott teistest oluliselt suurem – mis on muidugi loogiline kui peab suutma mugavalt mahutada ka 7kg raskema lapse. Kõik muud funktsioonid on sarnased Tula Standard mudelile (välja arvatud võimalus kasutada beebisisuga siis eks).

IMG_6833

JJ Tula Toddleris (täname Annikat ja Franciscat, kes oma toddler kotti meile laenasid)

IMG_6790

Tula Toddler toonis Frolic

IMG_6791

IMG_6792

Võrdlus: all Tula Toddler ja peal Tula Standard

IMG_6793

Võrdlus: all Tula Toddler ja peal Liliputi kott koos pikendustega (põhi tuleb u sama lai, seljapaneel on tulenevalt suuremast kaalupiirist Tulal ka suurem)

2xkott

Paremaks võrdluseks kõrvuti Tula Toddler ja pikendustega Liliputi kott

Tula kotid on Eestis veel üsna vähe levinud, aga tundub, et koguvad kasutajate seas aina suuremat populaarsust ka siin ja seda täiesti teenitult.
Mõned ostukohad: Minu Väike Maailm pood Telliskivis, babytula.eu

Lapsekandmine: mugav viis reisil liikumiseks

Kes mind vähegi teab, teab ka, et olen ikka olnud läbi ja lõhki käruinimene, pole siiani ühelgi reisil ei kandekotti ega kandelina kasutanud ja puudust neist tundnud. Sel korral, kahe lapsega reisides, said kaasa ka 2 kandekotti – jah lausa !2!

Esialgu oli mõte, et võtan rohkem Jenni tarbeks kaasa kas meie roosa Yaro lina või Ergobaby koti, kott tundus alguses mõistlikum, et vajadusel ka JJ selga sellega panna, aga tegelikult sai mõni aeg enne reisi selgeks, et Ergobaby kott on JJ-le väike.
Kuidas väike? – kaalu poolest oleks tal seal kotis ok veel mitu aastat olla (Ergobaby organic mudelil piirang 20kg), aga vot pikkus on see, mis koti tema jaoks väikseks teeb. Nüüd, kus ta on ca 88-90cm pikk, ei jagu Ergobaby kangast tal nii, et see toetaks teda ühe põlve alt teise põlve alla – tulemuseks on see rippuv asend, mis kohe kindlasti lapsele hea ei ole.
Ok, siis oli mõte, et võtame ikka lina kaasa, kuna seda saab siduda täpselt lapse järgi ja olenemata kasvust. Selle plaaniga ma juba olingi arvestanud kui vahetult enne reisi silmasin müügikuulutust Liliputi kandekotile. Mille poolest siis see kott näiteks Ergobabyst erineb? Liliputi kott on tavasuuruses EB kotiga sama suur, aga, kaasas on ka väikelapsega kasutamiseks mõledud istmepikendused, mis koti külge panduna teevad selle koti põhja siis laiemaks ning pakub toestust jälle põlve alt põlve alla.
Tegelikult on olemas ka teisi kotte, mis ongi mõeldud “toddler” ehk väikelapse suurusele (selleks ajaks kui need standard kotid väikseks jäävad, mida beebiga kasutasid), meie oleme proovinud ka näiteks Tula Toddler kotti, mis oli super mõnus (oleks hea meelega ka selle reisile võtnud, aga meie soovitud mustrit ei olnud kohe saada – Tula mustrid on kottidel muidugi imelised!). Tula puhul ongi siis kotte kahte eri suurust, sinna suuremasse toddler kotti ei saa panna last, kes on lühem kui 81cm (pigem peaks sellest ka paar cm pikem olema) ja kaalub vähem kui 11-12kg (väiksema lapse jaoks on see kott lihtsalt liiga suur ja ta ei saa seal sees mugavalt ega õigesti olla), toddler koti kaalupiirang on lausa 27kg 😀

Aga tagasi siis meie reisile tulnud kandekottide juurde. Nüüd, kus JJ-l oli ka kott olemas, otsustasime, et Jennile võtame Ergobaby ja lina jääb koju (tegelt oleks võinud kaasa võtta, paar korda oleks eelistanud seal “kodus” lina kasutada).
Kui varasemalt oleme alati käruga lennukini läinud, siis nüüd andsime käru kohe check-inis koos muu pagasiga ära (kiletasime selle lennnujaamas ära ka kaitseks). Meie seisukohast oli see otsus õige – mugavam oli liikuda kandekottidega kui et mässata kahe lapse ja käruga lennukiuksel. Kuna minnes meil lend ka hilines ja ümberistumiseks Frankfurdis jäi napilt aega, siis olime veel eriti õnnelikud, et seal käru meile “piduriks” kaasas polnud. Ka tagasi tulles, kui kahe lennu vaheline ooteaeg oli ca 3h, oli kottidega väga okei liikuda ja “kaks kätt taskus” lennukile kõndida.
Ja kuigi ma ei lähe kindlasti reisile mõtetega, et “äkki midagi juhtub”, siis päris ausalt tundsin end lennujaamas lapsi kandes turvalisemalt kui neid kärus hoides – mõeldes sellele, et paanika puhkedes oleks lapsed mul küljes ja igasugune tegutsemine kiirem võrreldes nende kärust välja võtmisele kuluva ajaga. Nõme, et sellistele asjadele tänasel päeval mõtlen ja eks see on suures osas ülemuretsemine, aga samas… reaalsus on meil just selline nagu ta on.

Reisi jooksul päris iga päev neid kandekotte vaja ei läinud, aga peaaegu üle päeva küll. Kiire jalutskäik hommikuste croissantide järele oli palju lõbusam, kui JJ sai mul seljas olla või õhtune tiir resordis pärast vihmasadu, kui käru lompide sisse ei tahtnud viia või kui Tarragonas JJ ei tahtnud pärast uinakut ei kärus olla ega kõndida, aga issi seljas olla sobis ja eks neid vajadusi ja olukordi oli tegelikult päris mitmeid. Sellist tunnet, et asjatult sai need kandekotid kaasa võetud, ei tekkinud kohe kindlasti.
Kokkurullitult mahtusid need probeemideta käru alla korvi, kui oli plaanis selline käik, kus polnud kindel kumma lapse jaoks võib kotti vaja  minna ja kahte ei tahtnud kaasa võtta, siis haarasin Liliputi koti, sest sellel sai Jenniga kasutamiseks need pikendused eemaldada ja nii oli see mõlema lapse jaoks universaalne.

Arvestades, et soojakraade oli meil seal üsna korralikult, peab mainima, et palav kumbagi kotti kasutades ei hakanud ja lapsed seal sees ei higistanud, aga muidugi ei pand ma neile ka üleliigseid riideid selga, piisas pluusist/bodyst/pükstest.
Sel päeval kui Sanguli resorti külastasime, sai proovitud ka varianti, et kandsin korraga mõlemat last. Jenni oli kõhul oma Ergobabyga ja JJ Liliputiga seljas – olin ikka päris üllatunud, et see “koorem” nii mugav kanda oli, samas muidugi loogiline, sest oma raskustega nad mõjusid kumbki oma poolel tasakaalustavalt ja see selle kandmise nö kergeks tegigi. Lapsed olid muidugi maru rahul, sest nad on ju nagu sukk ja saabas ja oli nii tore koos emme “süles” olla. Ma ei tea, kas ma väga pikalt viitsiks neid nii kanda, aga vajadusel saab nii ilusti hakkama küll ja midagi keerulist ei ole.

Mõned soovitused, kui reisil plaan last/lapsi kanda:
– hea kui olete kasutatava kandmisvahendiga juba kodus tuttav – nii laps kui kandja, nii ei ole lisaks uue koha uudsusele vaja tegeleda ka uue asja tundma õppimisega
– kuigi kiusatus mingi odava kandekoti ostmiseks võib enne reisi olla suur (et no äkki ei kasutagi), siis valik langeta ikka koti omaduste järgi – et laps oleks ergonoomiliselt seal sees (toestus põlve alt põlve alla, seljapaneel kotil pehme ja lapse järgi kuju võttev) ning, et kandjal ka mugav oleks. Häid kotte saab ka laenutada 😉
– võta see hetk ja last selga pannes seadista kott korralikult teie mõlema järgi – st pinguta vajalikud rihmad, vaata, et kott oleks piisavalt kõrgel, laps mugavalt seal sees – nii on kindlam, et ei lapsel ega kandjal ei hakka ebamugav.
– jälgi, et nii kõhul kui seljas kandes oleks päikselise ilmaga laps piisavalt päikese eest kaitstud – laia äärega müts, jalgadele päikesekreemi jms. Jahedama ilmaga hoia lapse jalad soojas!!
– kasuta lapsele meelelahutuseks näiteks nn imetamiskeed või mõnd koti külge kinnitatavat mänguasja, millega ta saaks kandmise ajal veidi mängida
– ära kanna last nägu välja poole – lisaks sellele, et see on halb lapse seljale (ka neis muidu ergonoomilistes kottides, mis sellist funktsiooni pakuvad) on see lapse jaoks väga väga väsitav, kui niigi võõras kohas ja olukorras on kogu see “infomüra” talle siginas saginas otse näkku,  oma pilku puhata pole nii kusagil ja ema-isa rahustavat nägu ka ei näe. Hiljem võib sul õhtuks olla üleväsinud ja jonnine laps. Uudishimuliku lapse puhul on hea variant last seljas kanda – nii tegin ma ka Jenniga kui nägin, et ta tahtis rohkem ringi vaadata.

IMG_6192

pildi tegemiseks polnud mütse peas, muidu ikka olid 😉 

FullSizeRender-26

IMG_6006

IMG_5958

Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

Lapsekandmine: harjutamine teeb meistriks!

Oi, kuidas linatamine meile jätkuvalt meeldib, Jenni hakkab iga kord naeru lõkerdama kui teda linasse panen, aga nagu mul juba päris alguses plaanis oli, tahtsin, et asjatundja meil selle sidumise ka üle vaataks ja vajadusel nõu annaks.

Õnneks on selline inimene täiesti olemas, lapsekandmisnõustaja Kadri (kellel on ka oma väga hea infoga blogi, mida soovitan lugeda), kes oma sammud eile meie juurde seadis. Et aga seltsis ikka lõbusam, siis kutsusin kampa mõned lapsekandmishuvilised emmed ja beebid ka Jenni beebigrupist.

Kadri tutvustas meile põgusalt lapsekandmise ajalugu, rääkis sellest, miks lapse kandmine hea on ja millist positiivset mõju see avaldab. Samuti tutvustas ta erinevaid kandmisvahendeid ning seejärel siis said kõik ka ise oma lapsed linasse panna. Kuna meil olid kõigil pikad kootud linad (eriline kiitus emmedele, sest paljud jätavad selle hoopis viimaseks variandiks, kuna tundub kõige keerulisem – aga ei ole), siis just nende jaoks sobivatele sidustele sai eile ka keskendutud.
Ma siin ei hakka meie kohtumise sisu ümber jutustama, kel huvi, soovitan lugeda  Kadri blogi ja väga soovitan ka minna ise tema juurde nõustamisele (siin olemas tema kontakt).

Ma tunnen end lina sidudes aina kindlamalt ja väga hästi (loomulikult seda siis hetkel selle ühe sidusega), kuid eilsest oli siiski tõesti palju kasu,  eriti ikka seoses lina pingutamisega – et kuidas seda õigesti teha, sest sellest sõltub, kas nii lapsel kui kandjal on mugav (ja ka ohutu). Just sellised väiksed nipid ja võtted on need, mida videodest on pigem raske õppida ja mis nõustamise juures on suurimaks plussiks. Ja kui juhtub, et miski jääb segaseks, siis saab ka kohe küsida ja arutada.
Lisaks oli see meie eilne kohtumine kuidagi väga inspireeriv – tekitas tahet proovida ka teisi siduseid kui ainult see üks tuttav ja turvaline FCC (front cross carry) ja üldse soovi rohkem lina kasutada – kui varem plaanisin reisile pigem Ergobaby kaasa võtta, siis hetkel tundub, et see jääb koju ja kaasa tuleb lina…. küsimus on vaid – milline? 😉

Ma mõistan neid, kes proovivad kuidagi lina siduda ja seejärel käega löövad, sest tundub, et ei sobi või, et lapsele ei meeldi, sest see lina maailm on ikka omaette kunst. Samas, ei ole see tegelikult üldse raske, kui veidi süveneda, uurida ja näiteks asjatundjal end aidata lasta. Ei pea ju alati ise ja omaette pusima kui koos saab paremini 🙂 Kindlasti ei tasu pärast paari korda proovimist loobuda, sest eks vajab nii laps kui ema/isa ka selle uue asjaga harjumist.

Ja no edasi tuleb lihtsalt praktiseerida, sest harjutamine teeb meistriks ja lapsekandmine on vahva!

img_4256fullsizerender568654

 

Lapsekandmine – Yaro kandelina

Pärast kandekoti soetamist ja kasutamist hakkasin meile otsima sobivat kandelina, et ka see ise järgi proovida. Kui esialgu tundub, et kõik linad on justkui ühesugused, siis tegelikult see muidugi päris nii ei ole. Valida saab lina tüübi, materjali ja pikkuse osas ning muidugi värvi 😉

Esialgu vaatasingi trikoolinasid, mis nagu nimigi ütleb, on sellisest venivast kangast. Neid peaks olema algajal sidujal vastsündinuga lihtne kasutada. Samas ei ole trikoolina kasutusaeg kuigi pikk ja raskema lapsega võib ebamugav hakata. Seega need linad tänu kogenumate lapsekandjate soovitustele välistasin.
Rõngaslina jäi välja kuna toetub ühele õlale, aga ma soovisin sellist, mis kindlasti mõlemal õlal oleks.

Niisiis sai valituks kootud lina. Muidugi on neil linadel kõikvõimalikke kangasegusid kasutusel, tavalisest puuvillast siidi seguni. Samas, minu jaoks hetkel see kangas suurt rolli ei mänginud, sest eesmärk oli osta lina, et üldse proovida, kuidas see meile sobib. Seega valisin meile puuvillase lina. Hästi palju liigub meie turul Amazonase kandelina, mis oma hinna poolest vist üsna taskukohane, kahjuks aga välimuselt enamus neist minu jaoks igavad ja mitte just kaunid, seega jäid need ka valikust välja. Olin juba valmis ostma Pure Baby Love lina, aga kuna selle oleks pidanud tellima, siis oli mul eri lehtedel veel paar varianti silmas ja see otsustamine kuidagi ei sujunud. Kuniks nägin FB-s reklaami, et Telliskivis asuvas Minu Väike Maailm  poes (Villapai osas) on Yaro kandelinad -30% soodsamad, kui ostad selle koos Kangaroo Care imetamiskeega. Taolise kee ost oli mul samuti plaanis, seega haarasin võimalusest ja meie esimeseks linaks osutus Yaro “Four Winds” roosa sule mustriga kandelina, pikkusega 4.6m (mis peaks algajale sidujale väikse beebiga päris sobilik olema), materjaliks puuvill.
Linade hinnaklass on samuti väga lai, meie lina on pigem soodne ja maksis 75€, paremad on ikka paarisaja euro ringis ja eriti spetsid lähevad tuhandeteni välja.

Olenevalt materjalist nõuab kandelina ka enne kasutamist vähemal või suuremal määral “sisse töötamist”, puuvillase lina puhul peaks üldiselt piisama läbipesust ja triikimisest, mida vajadusel võib teha siis kord või paar. Meie lina pesin korra läbi ja seejärel triikisin mõlemalt poolt. Olin valmis kogu protsessi ka uuesti tegema, aga tundus, et lina sai niigi päris mõnus (ja läheb kasutades muidugi veel mõnusamaks).
Mulle tundub, et paljud, kes endale suurema eeltööta kandelina on soetanud, ei tea, et seda oleks mõistlik enne veidi töödelda ja seepärast ei ole ka lina kasutamine kuigi mõnus ning soiku ta jääbki.
Erinevate kangasegudega linade töötlemise kohta saab infot, kui otsida seda netist märkssõnadega “breaking in baby wrap” ja vastav kangas. Näiteks linane tahab palju rohkem mässamist kui puuvill ja selleks on igasugu tehnikaid välja mõeldud, lisaks pesemisele ja triikimisele, siis ka magatakse lina peal või istutakse, et see pehmemaks saada jne. Tasub uurimist, igatahes on see põnev maailm.

Kui meie lina sai pestud ja triigitud, siis ootasin põnevusega, et Jenni ärkaks ja saaksime seda proovida. Enne vaatasin paari pildiseeriat ja Youtubei õppevideot ja siis saime ise katsetada (hästi asjalikud ja laia valikuga õpetused on näiteks Wrapyouinlove Youtubei kanalis)
Ausalt, ma ei tea, miks ma arvasin, et see lina sidumine on mingi hirmus keeruline asi – oleks võinud varem ise proovida ja veenduda, et tegelikult ei ole üldse nii raske. Eks neid erinevaid sidumise viise on muidugi üksjagu ja võimalus last kanda nii kõhul, seljal kui ka puusal, kuid see esmane kõhule sidumine on küll absoluutselt kõigi jaoks tehtav ja, mis põhiline, ei võta ka üldse kaua aega.
Muidugi peab seda sidumist ka harjutama, et see ikka järjest paremini ja kiiremini välja tuleks ja et nii lapsel kui ka kandjal mugav oleks. Nii nagu hea kandekott laseb lapsel olla konna asendis, peaks laps nõnda olema ka kandelinas – põlved ülevalpool kui pepu, ning lina toetus põlvest põlveni. Laps peaks olema seotud kõrgemale kui kandja naba ning ilma pingutamata peaks kandja saama lapse peale musi teha – siis on kõrgus paras. Neid põhimõtteid pidasin siis mina silmas, kui Jennit enda külge siduma hakkasin. Hästi oluline on lina ka piisavalt pingutada, lõdvalt seotud linas võib lapsel olla ebamugav, lisaks ei pruugi see enam ohutu olla.

Juba esimene kord võttis meil vaid paar minutit ja mu suuuuuureks üllatuseks oli Jenni linas isegi rohkem rahul kui meie Ergobaby kotis. Samas on see ka üsna loogiline – 1 kiht kangast on õhem kui kott, mis ümber lapse on ja seega ei hakka nii kergest palav. Lisaks oli tal lihtsam ringi vaadata.
Selle esimese päeva jooksul kasutasime lina kohe mitu korda, et see sidumine rohkem käppa saada ja, et lihtsalt meid mõlemat selle uue asjaga harjutada.

Lina proovisin ka JJ-ga, sidusin ta endale kõhule ja talle meeldis seal nii väga, et esialgu ei tahtnud ta sealt enam välja tulla. See andis julgust ja muidugi uudishimu proovida teda ka seljale panna, selleks tuli appi Teet ja nii sai ka tema lina ära katsetada. Selga sidumine on siiski mõnevõrra raskem kui kõhule ja vajab rohkem harjutamist, ning esialgu üksi seda pole ehk üldse mõistlik teha. Ka meie esimestel katsetustel jäi JJ pigem liiga madalale, kuigi ta end sellest häirida ei lasknud, täielik kukru-laps 😀
Selleks, et last üldse selga siduda proovida, peaks tal olema tugev pea- ja kehahoid, seega on see variant ikka juba veidi suurematele mõeldudki.

Kui võrrelda nüüd kandekotti kandelinaga, siis mõlemal on omad plussid ja miinused. Koti võtad sa karbist välja ja see on kasutamiseks valmis (4.6m lina triikimist võib olla üsna tüütu), samas on kotti nii mõnusalt lapse ja enda järgi võimatu sättida nagu seda saab kandelinaga teha. Kui laps on vaja kandmiseks siduda kuskil kodust väljas, näiteks porisel ajal õues või mõnes määrdunud põrandaga kohas, siis vähemalt minul algajana oleks see ebamugav ja ma eelistaksin kotti. Kuigi ma kahtlustan, et kogenud linatajatel on selleks puhuks ka oma nipid olemas (muidugi on!).
Kui kotti (olgugi, et valisin meile spetsiaalselt ilusa variandi) näen ma pigem transpordivahendina, siis lina on ka omamoodi aksessuaar, mistõttu ma üldse ei imesta, et kogenumatel kandjatel on täitsa arvestatav kollektsioon eri kangastest ja värvidega linadest – ikka iga outfiti juurde sobilik.
Mulle tundub, et meestele meeldib ka pigem kandekotte kasutada ja lina tundub kuidagi selline hipi-hipi-jee asi, kuid kui valida endale tõesti meeldiv lina, siis mu meelest võib see väga stiilne ja üldse mitte hipi välja näha. Ja no linade valik on nii ilmatu lai, et sellise oma stiiliga sobiva, peaksid tegelikult kõik suutma leida ka (minu hetke lemmikud on Oscha linad – need värvid, mustrid ja materjalid on imelised, kuid esimeseks linaks ei raatsinud osta).
Ja no mida ilusam on lina või kott, seda suurema rõõmuga tahad seda ka kanda ju 🙂

Eriti hea ongi, kui saab proovida mõlemat – nii kotti kui lina, et näha kumb on endal ja lapsel mugavam ja sobivam. Samas – siis peaks ka sellele lina sidumisele võimaluse andma või laskma end juhendada, et lina justkui keerulisem olemise pärast kõrvale ei jääks. Mina näiteks olin täiesti koti usku, aga, midagi pole teha, lina on tõesti väga-väga mugav. Kuid ühest või teisest ma loobuda ei plaani, eri kohtades, on mõlemal oma eelised ja leiavad seepärast ka kasutust.

Mõned mõtted ja juhised, millest lapsi kandes lähtume
– investeeri kvaliteetsesse linasse või kandekotti, kus laps on õiges “konna asendis” – toetatud põlvest põlveni ja ei ripu jalgevahetpidi kotis
– last kantakse kõhul, puusal või seljas – nägu kandja poole.
– ettevaatus ei ole liiast, last kandes tasub oma tegevused läbi mõelda – arvestavama peab, kui õues on libe näiteks. Või kuna tihti soovitatakse lapse kandmist siis kui emal on tarvis köögis toimetada, siis tasuks ka seal olla ekstra ettevaatlik, isiklikult ei soovita laps kõhul minna pliidi äärde askeldama või kuuma veega tegeleda vms, mis kõhul olevale lapsele ohtlikuks võivad osutuda.
– tee enne lina või koti ostmist piisavalt eeltööd – mis on hea ja mis mitte, ning kuidas neid asju hooldada tuleb, nii enne kasutamist kui ka kasutamise jooksul, siis saad oma ostust rohkem rõõmu tunda, kui ka kasutad seda õigesti.
– kui tunned, et ei oska, siis leia need, kes oskavad ja küsi nõu ning abi 🙂

Head infot saab lapsekandmise blogist ja FB Lapsekandmise grupist.

img_3732

Esimesed katsetused linaga, sidusin selle video järgi.

fullsizerender-7

JJ esimest korda linas. Sidusin selle video järgi.

img_3761

JJ ja Teedu esimesed katsetused – siin pildil JJ siiski liiga madalal! Sidusime selle video järgi.

 

Lapsekandmine – Ergobaby Organic

Enne Jenni sündi arvasin ma pigem, et ei soeta ei kandekotti ega kandelina, aga kui mu pilku püüdis see imeilus Ergobaby organic kott, siis mõtlesin puhtalt edevusest ja nõrkusest ilusate asjade vastu, et no prooviks ikka ära. Muidugi ei saa kandekoti valikul lähtuda ainult selle välimusest – kõige olulisem on ikka see, et laps oleks seal sees õiges asendis (nö konna asend) ja et see kott ka kandjal siis mugav oleks.

Enamasti liigume me ringi käruga, sest minu jaoks tundub see kõige mugavam nii vanema kui ka lapse seisukohast – keegi pole kellegi küljes ja saab üsna vabalt liigutada. Tean, et paljud kasutavad kotti või lina hoopis kodus toimetades (või et üldse saaks midagigi lapse kõrvalt teha), samas ka seda muret meil ei ole, sest Jenni on hea meelega oma tegelustekil või (veel) hällis või Baby Björni toolis ja mul ei ole üldiselt üldse vaja teda süles hoida või tassida.
Niisiis on meil see kott rohkem vahelduseks ja niisama rõõmuks, aga õnneks päris nurka seisma pole see ikka jäänud.
Toas olen Jennit kandnud näiteks siis kui olen veidi tube koristanud. Reedel oli Jennil taas ujutamine ja siis tuli mõte, et võiksin ka sinna käru asemel Ergobabyga minna.
Esimene küsimus oli muidugi riietuse osas, mida panna lapsele selga ja mida endale, eriti kui väljas on -2 kraadi külma. Mõtlesin ja proovisin, et millega oleks Jennit mugav kotti panna ja et mis temal seal ka seljas mugavalt istuks. Valituks sai selline komplekt: õhem villane tuukrimüts ja selle peal villane müts, siidi-villa body, villased püksid, villane kampsun, villased sokid ja tuuletõkke kapukad ning kõige peal tuletõkkefliisist kombe koos kapuutsiga.
Endale panin selga topi, kampsuni ja talvjope, kaela panin tuubsalli ja lisaks ühe pika paksema salli, selle salli otsad panin siis üle kandekoti risti, et lisada veel ekstra kaitset külma eest, samas siseruumides oli hea kohe salli hõlmad pealt ära võtta. Kuna spets jopet mul ei ole, siis oli tavaline jope eest lahti, külm ei hakanud igatahes, samas pikemat maad nii ikka vast ette ei võtaks.
Nii palju kui selle kohta uurisin, siis lapsele on kandmise ajal parimad just taolised materjalid nagu siidi-villa segu seda on ja et silmas tuleb pidada just lapse jalgu, kuna need on kotist väljas ja võivad külma saada. Meie villase soki ja tuuletõkkefliisist kapuka kombo tundus, et töötas, lisaks olid jalad minu jope hõlmade all muidugi.
Kogu selle sisse pakkimise juures tuleb silmas pidada ka seda, et lapsel peab olema ikka ruumi hingata ka, eriti just sellise väikse beebi puhul, keda ehk kipuks liialt salli alla peitma vms. Isegi kui uksest väljudes on laps kotis kenasti paigas, peaks ikka kandmise ajal aeg-ajalt pilgu temale heitma, et ega pole salli äär või kombe kapuuts näole liikunud ega lõug rinnale liialt kokku surutud.

Veel lugesin, et laps tuleks koti või linaga panna siis ikka keha ligi ja mitte enda jope peale, see on ka igati loogiline, sest näiteks ujutama minnes sain lihtsalt jope ja sallid anda garderoobi ja siis kohe suunduda treppe mööda ujutamise ruumi – vahepeal ei pidanud Jennit kuidagi väntsutama, ka tema uuesti sissepakkimine oli nii mugav.

Kasutusmugavuse poolest ma Ergobaby kotile midagi ette heita ei saa, seljas on mugav ja selga saab ka üksi – kuigi selleks on esialgu vaja rihmad kõik parajaks timmida, et ulatuks siis pannalt selja ülemises osas kinnitama. Hilisem rihmade pingutamine, mis lapse rohkem kandja keha ligi hoiavad on väga lihtne.
Koti peal on ka väike lukuga tasku, kuhu on hea panna näiteks telefon, võtmed või pangakaart.
Lisaks on olemas ka nö kapuuts, mille saab üle lapse pea tõmmata kui tal peaks olema vaja rohkem varju. Kui ma selle koti tellisin, siis oli Jenni seal 5kg kandis ja otsustasin, et ostan ikka selle beebisisu ka, kuigi selle kasutamine on mõeldud kuni 5,5kg lapsega, samas saab selle sisu ühe osa panna lapsele alla ka siis, kui ta on juba veidi raskem (nagu meil praegu), aga vajaks siiski lisatoetust. Toas esialgu kasutasimegi kotti selle beebisisuga, kuid kuna nüüd õues käies oli ta seal kotis ka ilma selle sisuta täitsa hästi, siis ilmselt on selle kasutusaeg meil varsti ka toas läbi. Juurde võtsin ma ka õlarihmade katted, mis on abiks siis kui veidi suurem laps kipub ilastama või neid rihmasid närima. Nii kott, beebisisu kui ka need katted on meil kõik orgaanilisest puuvillast.

Mulle tundus, et Jenni kiitis meie esimese käigu igatahes heaks, sest kui olime paarkümmend meetrit kõndida jõudnud, siis oli tema juba unne suikunud ja magas kodus veel magusasti edasi – kotist magava lapse voodisse asetamine oli näiteks äärmiselt lihtne.

Meie puhul sai koti valiku juures ostustavaks veel üks omadus – Ergobaby organic mudeli kandevõime on kuni 20kg ja kuna seda saab kasutada ka lapse seljal kandmiseks, siis on see näiteks reisil eriti hea lahendus kui käru pole käepärast ja JJ kõndida ei jaksa. Teet oli muidugi selles osas üsna skeptiline, kuna JJ-ga matkamiseks kasutavad nad Vaude spets lapse kandmiseks mõeldud nö matkakotti, et kas ja kuidas see palju väiksem Ergobaby siis asja ära ajab. Aga pärast esimest selga proovimist oli ta väga positiivselt üllatunud – mugav oli temal kandjana ja JJ oli ka seal üsna lustlik, mängis isegi oma legodega samal ajal 😀
Lisaks saab selle mudeliga last kanda ka puusal, kuid seda pole me veel proovinud.

Mulle tundub, et päris seisma meil see kott kindlasti ei jää, kuigi ma pean jätkuvalt käruga liiklemist mugavamaks, on see lapse kandmine täitsa tore vaheldus ja suvisemal ajal kui riietumine on natuke vähem peavalu tekitav, on see kandmine ka oluliselt lihtsam. Ja nagu ma varem ühes postituses mainsin, siis oli mõte, et kui see kott Jennile sobib võiks ka kandelina ära proovida – eks tuleb nüüd siis õige lina valida ja proovida. Tänu kogenumatele linatajatele leidsin absoluutselt vingete värvide, materjalide  ja disainidega kandelinade firma, aga eks sellest kirjutan juba siis, kui esimene lina tellitud ja käes, siis saan ka päriselt võrrelda koti ja lina kasutuse plusse ja miinuseid.

Praeguse katsetamise järel võin kandekoti plussideks nimetada selle väikest mõõtu, mis tähendab, et seda on lihtne kaasas hoida, kui laps on kotis, siis mahud kindlasti igasse poodi jms kohta, käed on vabad, laps saab olla ema/isa lähedal. Samas on miinusteks see, et külmal ajal tuleb riietus väga läbi mõelda ja kui on palju õue ja siseruumide vahelist käimist, siis on päris raske leida varianti, kus kellelgi külm ega palav ei hakkaks, reedel ujutama minnes kartsin natukene ka seda, et äkki on kuskil teel libe koht ja käime koos Jenniga pikali, seega selliste olude korral eelistan kindlasti pigem käru.

Mainin ära, et tegemist ei ole sponsoreeritud postitusega ja kõik kraam on ikka ostetud oma raha eest 🙂 Kõige soodsama variandi leidsin Windeln.de lehelt.

Kellel on rohkem huvi või küsimusi seoses lapse kandmisega, siis soovitan Facebookis gruppi: Lapsekandmine (kandelinea, – märsid, -kotid jm). Lisaks on palju kasuliiku infot lapsekandmisnõustaja blogis (usun, et kui olen ka lina ostnud, siis lasen just kandmisnõustajal endale ka selle sidumist õpetada).

eb1

Ergobaby Organic, tooniks rose harmony

img_3385

Lutt tasub alati kuhugi kinnitada, muidu on see õigepa maas

IMG_3557.JPG

Tulime ujutamast

ebjb

Vasakul ilma beebisisu padjata, paremal on padi Jennil all ja väljavaade kotis parem

img_3357

Teet ja JJ testivad