Wear all the toddlers*

Lapsekandmisega seonduvalt võib ekslikult jääda mulje, et see on miski, mis on mõeldud väikestele beebidele ja no või maksimaalselt esimesele eluaastale, Tegelikult see muidugi nii ei ole, aga, et ka suurema lapsega oleks kandmine mõnus ja vaevata tegevus mõlemale, tasub siis kui aeg seal maal, investeerida õiges suuruses kandmisvahendisse. Näitan, mis meil JJ-ga kasutuses on.

* kuna enamud väikelapse suurus kotte on inglisekeelselt “toddler size”, siis on mul see toddler igapäevaselt nii kasutuses sõna  ja kui instagramis otsida väikelaste kandmise pilte, siis töötab hästi #wearallthetoddlers, nii, nagu beebidega on kasutusel # wearallthebabies 🙂

Tula Toddler
Kuna Standard Tula on JJ-le väike mis väike ehk siis ei koti põhi ei ole piisavalt lai, et ulatuks tal põlve alt põlve alla ning seljaosa ei ole ka enam piisavalt pikk, siis võtsime kasutusse Tula toddler koti, sellest olen ma pikemalt kirjutanud siin postituses. Ega seda kotti ju pidevalt vaja ei ole, aga kuna tihti tuleb ette käike, kus minnes on ta väga ise kõndija, aga tulles on peal väsimus – näiteks mänguväljakule, siis on see kott hea kiire viis selga visata ja suurema vaevata see 13kg last koju tuua. Selle koti kaalupiirang on kuni 27kg, nii et tegemist on päris pika kasutusajaga ka (NB! seda kotti ei saa kasutada lapsega, kes on kergem kui 11kg ja lühem kui 81cm).
JJ-le kotis meldib ja no miks ei peakski, sealt on ju imehea vaade ümbrusele ja palju mõnusam täiskasvanutega suhelda, kes muidu temast palju kõrgemal ju on. Seda viimast tunnetasin ise ka, kui JJ oli Teedul seljas ka siis jalutades temaga nii vahvalt rääkida sai – nagu võrdsega 😀
Sellest, et JJ-l seal kotis mõnus ja mugav on, annab aimu kindlasti ka see, et näiteks loomaaia külastuse lõpetuseks jäi ta Teedul seljas magama ja magas seal segamatult terve lõunaune, mille jooksul me jõudsime ka toidupoe shoppingu teha 😀

Kootud kandelina
Uuuhhh… linaga on liikvel nii palju eksitavaid eelarvamusi ja mis seal salata, eks olin ka mina seal küüsis siis kui JJ beebi oli, et keeruline ja kole ja palju võtab aega jne.
Reaalsus on muidugi vastupidine täiesti. Kootud (ehk siis lina ei ole trikotaažist, nagu on olemas trikoolinad, aga need on umbsed ja sobivad oma kandevõime mugavuspiiri pärast pigem kuni 6-8kg beebi kandmiseks) lina on lihtsalt kohutavalt lihtne ja mugav kandmisvahend. Väiksema beebiga on hea kõhule siduda, aga juba suurema lapsega eelistan mina selga sidumist. Kootud lina annab hästi palju võimalusi, kuidas siduda ja kõik need võimalused tähendavad seda, et lina peaks selga saama kõik endale mugavalt.
Kui baassuuruses lina on keskmist kasvu inimesele suurus 6 ehk siis 4.6m, siis selga sidumiseks meeldib mulle kasutada linasid suurus 3 ja 4 ehk siis vastavalt 3.2m ja 3.7m. Kui kerget beebit kandes sobib hästi ka õhukese tihedusega lina, mille gsm on 200 ringis ja vahel alla selle, siis raskema, üle 10kg lapsega on parem tihedam lina, mis toetab kandjat rohkem ja aitab lapse raskusel paremini jaotuda, omast kogemusest ütleks, et tasub vaadata linasid, millel see tihedus ehk gsm on märgitud vähemalt üle 250, aga vahel oleneb see ka tootjast ja konkreetsest linast, seega tasub uurida teiste kasutajate kogemusi.
Hetkel on mul lühikesed linad mõlemad Oschalt, vahepeal oli kasutuses ka laenatud Yaro puuvilla ja kanepisegust lina, mis minu veendumust lühikese lina mugavusse süvendas – Yaro linasid kiidan, need on hea kvaliteediga ja mõistliku hinnaga, seega eriti sobilikud oma linatamise tee alguses 😉 (Eestis saab neid ka näiteks Villapai.ee tellida, nad teevad ka ühistellimusi, kui parasjagu pole seda lina sees, mida soovid ja näha saab neid Telliskivis Minu Väike Maailm poes).
Suurus 3 lina on mul 100% puuvillane ja 260gsm Oscha Stewart Tartan, see on piisavalt tihe ja tugev, et JJ kandmine ka mugav oleks. Ühtlasi olen ma selle ruudumustri fänn 😀
Teine lina on suurus 4 Oscha Alto Bergamote ja selle materjal pisut huvitavam, koosneb see kaamlikarvast, siidist,linasest ja orgaanilisest puuvillast, gsm 250. See lina nõuab käsipesu ja eks sissetöötamist on olnud omajagu, aga kasutada on super – samas, JJ kandmiseks jääb ta natuke liiga nõrgaks ja õhukeseks ning võib mind soonima hakata. Jenni kandmiseks on see praegu mu suur-suur lemmik, kuigi ma villaseguga lina esmalt pelgasin, siis praegu on see nii imepehme ja meeldiv hoopis.
JJ ja tegelt ka Jenni kandmiseks (sest ega on ju temagi varsti meil väike toddler) meeldib mulle sidus “ruck tied at shoulder with candy cane chestbelt” , lühidalt “ruck tas cccb” miks ma selle inglisekeelsena kirja panen on see, et nii on kõige lihtsam otsida õpetusvideosid (selle oma siin). See sidus on MEGA lihtne ja VÄGA kiire, seega kasutan seda alati, kui on kärmelt vaja emb kumb lastest selga panna ja mingi toimetus ära teha.
Lina pluss ja eelis koti ees on see, et selle saab veel väiksemaks kokku panna, kasutada ka tekina või pleedina või lihtsalt omale salliks ümber panna (just lühema linaga) ja see ei nõua kandja vahetumisel mingit rihmade ümberseadistamist nagu kotiga on vajalik.

Oscha Cairis
Cairised ostsin ma meil eelkõige Jenniga kasutamiseks ja seepärast babysize suuruses, aga kuna JJ ei ole just maksimum mõõtmetega, siis väikeste mööndustega saab isegi teda selles suuruses kanda. Kui see peaks olema tema jaoks igapäevane ja ainus kandmisvahend, siis valiksin kindlasti Toddler mõõdus Cairise, sest ka see on olemas. Oscha Cairisest kirjutasin hiljuti rohkem siin postituses. Hetkel on meil üks Cairis selle sama Stewart Tartan mustriga ja teine siidi-puuvilla segust Misty Mountains Aduial. 
Kui lina mugavusse ma uskusin enne proovimist nüüd, siis Cairise ja võrdlemisi raske lapse kooslus tundus veidi kahtlane, Seda suurem oli üllatus, kui JJ Cairisega selga panin – niiii mõnus. Kindlasti tuleb need seotavad linaosad suuremal lapsel mõnusalt laiali tõmmata pepu alla lisatoeks, see annab palju juurde ja jälgima peab, et laps liiga madalale ei jääks, sest siis hakkab ka raskus kergelt kandja õlgadele.
Cairise põhi eelis koti ees on ehk lihtsalt mõneti ägedam ja vähem robustne välimus. Miinus on see, et tuleb ka veidi siduda ja eelnevalt linaosa pingutada, ning kuna otsad on pikad siis võivad need ka mööda maad lohiseda sidumise ajal. Samas, kõik on õpitav ja minu jaoks isiklikult need miinused ei ole.

Need on meie toddleri kandmise vahendid ja kuigi ma olen vist varemgi öelnud, et mul on kahju, et ma JJ beebieas kandmisvahendeid ei kasutanud, siis see aeg praegu on ikka väga hea ja tore viis ka temale lisaläheduse pakkumiseks. Mulle tundub, et see lähedus võib veel eriti teemaks tulla nüüd, kus lasteaiaga alustame. Seepärast ei välista võimalust, et näiteks Jenniga temale järgmi minnes, panen Jenni kärusse ja JJ selga – seda muidugi siis, kui ta ise väss või seda soovib – ühtlasi maru hea trenn emmele 😀 Lisaks lasteaiatee transpordile on kandekott suurema lapsega hea variant ikka ka reisidel, eriti siis, kui käru kaasa võtmine tundub juba tarbetu, aga päevased vahemaad lapsele siiski väsitavaks võivad osutuda + lennujaamades liikumine.

Ühesõnaga, ärge peljake lapsekandmist ka juba pisut suuremate põnnidega, enesekindla lapse kasvatusel mängib lähedus suurt rolli ja see on võrratu võimalus vanemana seda oma lapsele pakkud – lisaks muudele mugavustele, mida see endaga kaasa toob. Meeldiva ja mugava kandmisvahendi peaks ka kõik edukalt leidma 🙂

 

Lapsekandmine: Tula Free-to-Grow ja Tula Coast

Kuna mul on hetkel võimalus teha selline hea võrdlus, siis kasutan seda ära ja näitan kolme kandekotti Tulalt – kaks neist on free-to-grow mudelid, mis tähendab, et neid saab kasutada alate sünnist (3.2kg) ilma beebisisuta.

kolmtulat.jpg

Alustamegi neist FtG mudelitest, mõlemal saab koti põhja sättida kitsamaks, et ka pisike beebi saaks olla toestatud põlve alt põlve alla, aga samas ei tõmbaks jalgu liigselt laiali, samuti saab selja osa ülevalt rihmadega lühemaks pingutada.
Erinevus neil kahel kotil on tegelikult juba peale vaadates näha, lilleline ehk “Blossoms” muster on nö tavamudel, mis on pehmest ja mõnusast riidest, südametega “Wild hearts” on Coast versioon, mis tähendab, et seljal see must ruut on ekstra õhku läbilaskev võrk (mesh) kangas, see peaks eriti hästi sobima soojale maale reisides või lihtsalt palavama ilmaga. Coast mudelil on ka kapuuts sellest samas võrkkangast, tavamudelil ülejäänud kotiga samast pehmest riidest.
Koti põhja kitsamaks ja laiemaks seadistamine käib trukkidega ja võimalik on 3 eri laiust panna. Seadistamine on hästi lihtne ja kiire.

tulablossoms

Tula Free-to-Grow Blossoms

tulawildhearts

Tula Free-to-Grow Coast Wild Hearts

freetogrow3

Free-to-Grow 3 suurust

Kolmas kott on samuti Coast, aga standard ehk baby suurus, mis tähendab, et pisikese beebiga on vajalik kasutada beebisisu, tavaliselt umbes 6. elukuust saab juba ilma selle ekstra sisuta. Ka sellel on seljaosa võrkkangast, samuti kapuuts, aga standardil kinnitub kapuuts kummiaasadega õlarihma “konksu” külge, FtG mudelil on kinnitamiseks kapuutsi küljes trukkidega paelad. Kõigil mudelitel saab kapuutsi ka eemaldada – sest ega seda muul ajal vaja ei lähe kui vaid siis kui beebi magama jääb – siis on see hea toestus peale.

tulaprance

Tula Coast Prance

Kas kasutades on vahet tunda coast ja tavamudelil?
Jah, ma ütleks, et veidi ikka on. Eestis ilmselt tegelikult ei ole see coast mudel eriti oluline, sest meie suve juures on umbes täpselt 3 päeva ehk sellised, kus ilm nii palav, et see võrkkangas rolli mängiks. Õnneks on ka tavamudelid ju lihtsalt riidest ilma igasugu paksu polsterduseta, mida ei tohiks koti seljaosas kindlasti olla nii või naa, sest see ei laseks lapse seljal loomulikus asendis olla. Mulle meeldivad mõlemad mudelid, Blossoms muster on neist üks kauneimaid mu meelest ja no see lilla “Prance” on oma ükssarvikutega lihtsalt nagu loodud väikestele preilidele – ja samas on see Wild hearts neist kahest justkui kokku pandud 2in1, seega ainsaks kotiks hirmus praktiline – eriti kui reisimist ka ette tuleb.  Seepärast jääbki see südametega kott hetkel meile ja teised kaks lähevad uusi seiklusi otsima, kuigi pean tunnistama, et ostaks mõlemad silmagi pilgutamata uuesti, sest need on lisaks praktilisusele ju ka imeilusad.

Lisainfoks veel nii palju, et loomulikult on seda võrkkandgast coast mudelit saadaval ka Toddler suuruses, mis sobilik lastele 11-27kg ja mis on paras siis, kui laps kannab vähemalt suurus 86 pükse.

IMG_8027

Lapsekandmine: Oscha Coorie vs Oscha Cairis

Lapsekandmisvahendeid on lisaks kandekottidele ja linadele teisigi, tutvustan täna meil kasutuses olevaid Oscha Cooriet ja Cairist, mis oma olemuselt on pigem linale sarnased, veel täpsemalt ruutlina ehk Meh Dai tüüpi.

Kui koti puhul on selge see, et kinnitused on pannaldega ja rihmad nagu seljakotil ja pikk lina, nagu nimigi ütleb on üks pikk lina, siis ruutlina ehk meh dai on samuti oma nimega suht hästi ära kirjeldatud. Enamasti tähendab see seda, et keskel on üks ruudukujuline kanga osa, mille neljas otsas on siis kitsamad linaotsad. Alumistest seod endale vöö (nagu kotil on puusavöö) ja ülemised lähevad üle õlgade, seljalt risti, siis eest lapse pepu alt ja uuesti kandja taha, kus need sõlmitakse (neid lõpetuse variante on erinevaid).

Cairis ja Coorie on mõlemad sellest klassikalisest ruutlinast veidi erinevad, alustame Cooriest, mis on meil kauem kasutuses olnud.

Coorie
Cooriede valik uuena kohe ostes on üsna olematu, kuna Oscha teeb neid pigem tellimuse peale ja igast linast väikse arvu.
Materjaliks ongi alati Oscha enda kandelinad, mis tähendab, et see varieeriub väga laialt – on lihtsalt orgaanilisest puuvillast, aga ka linase ja puuvilla segu või kanep ja puuvill või hoopis siidi ja puuvilla segust ja veel teisigi variante. Meie Coorie on tehtud Okinami Kiri mustriga linast ja materjaliks on linane koos puuvillaga, see on kandmisega läinud super pehmeks ja hingavaks ja tohutult mugavaks.

Coorie vöö on sisuliselt nagu volditud lina, mis kinnitub pandla ja sidumise asemel hoopis rõngastega (nagu rõngaslina). See volditud tehnika teeb minu jaoks vöö hästi mugavaks – ei ahista kuidagi ja saab sättida kitsamalt-laiemalt (see vöö ongi tavalise pika kootud lina laiuses)
Õlapaelad on pehmenduse asemel samuti volditud ja kuigi seda eriti oodata ei oskaks, siis igati mugavad, ülejäänud paela osa on jälle nagu lina, olles oma laiuselt pool tavalisest pika kandelina laiusest – see tähendab, et saad näiteks selle risti seljale max laiali tõmmata, et oleks hea toestus kandjale, lisaks saab need otsad lapse pepu all laiali tõmmata, mis omakorda pakub lisatuge.
Seljapaneel ehk siis see osa, kus laps sees on, on pehme ja võtab kergelt lapse järgi kuju, olemas on ka kapuuts, mis ei ole küll eemaldatav, aga mille saab kokku rullida ja kinnitada. Kui kapuuts on kasutuses, siis saab selle paeladega sõlmida õlarihmal oleva aasa külge.

Cooriet saab kasutada nii kõhul, seljal kui ka puusal kandmiseks, mina kasutan peamiselt kõhul, aga oleme proovinud Jennit ka sellega seljas kanda ning on täitsa mõnus, küll aga tahab veidi harjutamist, et ära tabada õige kõrgus ja see, kuidas pingutada need lina otsad piisavalt, et toetaks hästi ja liikudes ei hakkaks laps vajuma ning kandjal raske.
Coorie puhul on ilmselt love/hate suhe selle alumise vööga – sest kui see rõngastega saab kinnitatud, siis jääb ülejäänud osast selline elegantne saba – pika lina juures mulle sabad ei meeldi ja seon alati kõik max kinni, aga Coorie puhul see jääb mu meelest nii kenasti, et mulle täitsa meeldib.

IMG_6875

Coorie Jenni esimesel jaaniõhtul

IMG_7137

Cooriega autosid vaatamas

IMG_7793

Coorie Okinami Kiri väga temaatiliselt merereisil

IMG_7894

Kapuuts lahtiselt

FullSizeRender-37

Siin näha ekstra laia vööd, kapuuts kokkurullitult

Kuna Cooriega on meil olnud väga positiivne kandmiskogemus, siis julgesin nüüd tellida ka Cairise – et võrrelda ja proovida ja lihtsalt vahelduseks.

Cairis
Nii nagu Coorie, on ka Cairis tehtud Oscha linadest, positiivne on see, et Cairiste valik on kohe ostmiseks palju palju laiem – saadaval nii baby kui ka toddler suuruses (tegelikult ka Coorie on kahes suuruses, aga baby suurus on kasutatav alates 6kg, seega vastsündinule ei sobi). Cairise baby suurus on kasutatav alates 3kg beebiga, sest kaasas on “cynch” ehk pael, millega põhja kitsamaks siduda ja kaalupiirang on 20kg, aga lapse pikkuse poolest on see kasutatav enamasti kuni 2-2.5 aastani. Toddler suurus on alates 11kg lapsega kasutatav ja kaalupiirang samuti 20kg, kuid väiksemale lapsele ei sobi, kuna see seljapaneel on laiem, et pakuks pikemalt lapsele põlve alt põlve alla toetust, küll aga, saab ka seda toddler suurust cynchiga kitsamaks teha, et see sobiks juba ca 1.5-aastasele lapsele. Enamasti on “toddler” suuruses kotid parajad ilma abivahenditeta siis, kui laps hakkab kandma suurus 86 pükse.

Cairise vöö on väikse pehmendusega ja kui tavalisel kotil on selja pealt ainult rihm koos pandlaga, siis Cairise vöö on peenemal inimesel täisring pehmendusega ja kinnitub pandlaga, seega ei jää ka Cooriele omast saba lehvima.
Seljapaneel ei erine Cooriest, aga kapuuts on eemaldatav, kinnitub paneeli külge trukkidega ja õlapaeladele seotav.
Õlapaelad on õlgade peal kerge pehmendusega, õhemad kui enamus kottidel, aga pisut paksemad kui Coorie volditud linast paelad. Ülejäänud paela osad on samuti laiali tõmmatavad olles pool pika lina laiusest, mis tähendab, et ka need otsad saab lapse alla lisatoestuseks sättida ja tegelikult näevad need nii väga kenad välja ka 🙂

Kui meie Cairist valisin, siis oli mul kindel soov võtta see erinevast materjalist kui olemas olev Coorie ja valituks sai Misty Mountains Aduial – siidi ja puuvilla segust – ja nüüd seda katsudes ja kasutades tunnen, et sai tõesti väga hea valik tehtud. See on naha vastas nii mõnus ja ka lämbema ilmaga kandes oli tunda, et kangas tõesti on hingav ja ei hakka nii kergesti palav.

FullSizeRender-36

Misty Mountains Aduial Cairis

FullSizeRender-35

FullSizeRender-39

ilma kapuutsita

FullSizeRender-40

Koos avatud kapuutsiga (saab ka kokku rullida)

IMG_7898

Koos õlarihma kaitsmetega

FullSizeRender-38

sobivad ka teistele kottidele rihmade kaitseks, kinnituvad 3 trukiga

Lisaks saab osta ka õlarihmade ilakaitsed, mis on samuti tehtud kandelina kangast ja saab valida täpselt oma Coorie või Cairise mustriga sama, aga ka hoopis erineva värvi ja mustri ja materjali. Hea on see, et neid saab kasutada ka teiste kottide rihmade ümber.

Kas ma sovitan ühte rohkem kui teist? – ei, nad on piisavalt sarnased, aga ka piisavalt erinevad, et mõlemad on mugavad ja meeldivad. Jennile meeldib ka mõlemas, kuna need on hästi pehmed, siis saab ta seal end mugavalt liigutada ja ringivaadata ja magada.
Kellel võimalust ja tahtmist ning leiab omale meeldiva variandi, siis soovitan proovida küll, vahet pole kumba.

Suvi lastega – mis teinud oleme

Ok, alustuseks, mis suvest me räägime eks, ilmad on olnud siiani sellised varakevadise temperatuuriga, hea kui vihmata, aga kindlasti tuulega. Jube tüütu, ausalt öeldes, aga noh, kui mõned kaugemad käigud olemegi hetkel ootele jätnud, siis lähemad tegemised on ikkagi tehtud.

NUKU muuseum
Tallinnas, vanalinnas, NUKU teatri juures on juba aastaid tegutsenud muuseum, piinlik küll, aga sinna teatrisse me JJ-ga pole siiani jõudnud, sest need väiksematele mõeldud etendused on mulle kuidagi suts õõvastava mulje jätnud, aga muuseumi otsustasime üle vaadata. ma täpselt ei tea, et mis see vanuseklass sellele muuseumile mõeldud on, aga tundus, et JJ oli kahepoolesena just seal alumisel piiril, väiksemal seal vist väga põnev ei ole. Aga JJ-l oli põnev, uuris ja uudistas, proovisime kostüüme ja natuke mängis seal mingite konstruktoritega, aga ütleme nii, et mu meelest võiks seal seda ise tegemist-proovimist-katsumist isegi rohkem olla.
Ja kui kõik muu oli muidu tore ja vahva, siis kahju oli ka sellest, et keset päeva kohvik kinni oli – ok, keegi ei lähe muuseumisse kohviku pärast, aga kui oled seal tükk aega mänginud ja ringi vaadanud, siis oleks päris mõnus olnud üks amps põske pista, meil jäi see seal tegemata ja selle asemel kostitasime end hoopis Balti Jaama turul.

IMG_7362IMG_7360IMG_7361

Tallinna Loomaaed
Selle üle võib vaielda, et kas lapsi või ka täiskasvanuid peaks üldse loomaaeda külastama viima, aga meie otsustasime oma sammud sinna seada, loomad on seal nii või naa ja mingu siis meie piletiraha nende heaks.
JJ-l oli sinna jõudes põhimõtteliselt ainult üks siht – mõmmi, kõik muud loomad olid toredad, aga karud olid need, kelle juurde me kindlasti pidime minema ja kes kõige suurema emtosiooni tekitasid, emotsioon number kaks oli kindlasti elevantide juures.
Loomaaeda minnes võtsime kaasa nii käru kui kandekotid ja kui sealt väljusime, siis pidime Teeduga tõdema, et käru kaasa vedamine oli nii tarbetu – mõlemad lapsed olid meil kottidega seljas. JJ-l polnud kõndimise tuju ja me ei treeni ka teda Tallinna maratoniks, et peaksime kuidagi nui neljaks kõndima sundima, kärru polnud mõtet kumbagi panna, sest seal istudes oleks lapsed olnud täpselt kõikvõimalike piirete ja tarade kõrgusel ja näha oleks olnud umbes 0 looma. Ja no endal oli ka palju mõnusam lapsega suhelda, kui ta on kohe sinu juures, saad jutustada, näidata, ei pea kuskile tara peale laps turnima (mida seal oli massiliselt näha ja mida saatis vanemate tänitav vadin:”ära roni nii kõrgele, ära mine sinna, ära mine tänna”. Ja kui lapsed olid seljas, siis oli endal ka maru kerge liikuda ja ei väsitanud nii nagu seda teeks niisama süles tassimine.
Olime seal päris mitu tundi, lõpetuseks käisime selles lasteloomaaia osas ka, mis on mu meelest suht tarbetu osa ja võiks vabalt ka olemata olla. Küll aga, on seal kõrval see uus keskkonnaharidusekeskus, kus sees on tore nurgake võimalusega väikseid loomi lähedalt näha, seal oli JJ küll päris pikalt uudistamas. Samas majas on ka meenepood, mis oma valikuga üllatas – ei olnud mingi suvaline pudi-padi vaid suuuuur valik pehmeid loomi ja kõiksugu muud kraami loomade ja loomaaiaga seonduvat. Aga selle poe toredat valikut silmas pidades oli võrdlemisi veider mu jaoks see, et miks keset loomaaeda oli ka paar sellist täiesti suvalist hiinakräpi müügiletti – milleks seda rämpsu müüa-osta ja liiatigi veel loomaaias, ma ei tea.
Külastuse lõpuks olid mõlemad lapsed nii väsinud, et jäid magama, kui Jenni jaoks on kandekotis – linas magamine täiesti tavaline, siis JJ magas nii esimest korda ja uni oli lausa sedavõrd magus, et ärkas ta alles siis, kui olime Prismas toidushoppingut lõpetamas 😀
Tegelikult oli loomaaias tore ja ilmselt lähme sinna veel, sest palju kohti ja loomi jäi seal sel korral vaatamata.

IMG_7450IMG_7454IMG_7457IMG_7469

Rõõmsate Laste Festival
Laupäeval tegime väljasõidu Pärnusse, aga mitte end randa grillima vaid hoopis Rõõmsate Laste festivalile. Eelmisel aastal me magasime selle kuidagi maha, aga sel aastal tundus see suurepärase variandina, et natuke Tallinnast välja ka saada. Üritus oli vahva, kohal oli vist küll suurem osa Eesti lastedisaini tegijatest, lisaks muud põnevat lastele ja lastega seotult, tegevusi, mänge, muusikat ja head sööki. Isegi ilm pidas end võrdlemisi normaalselt üleval ja kui alguses tundus, et pagan võtaks, jälle pilves ja jahe, siis õnneks selle põhilise aja, mis me seal veetsime, oli päike väljas ja täitsa suve moodi olemine. JJ lemmik oli sealne väike takistusrada ja maasikad… ta vist toitus sel päeval ainult maasikatest 😀 ringi liikusime jälle kandekottidega, mis oli super mugav lahendus, kui lapsed seal trallimisest väsisid, neid samu maasikaidki sõi JJ Teedu seljas olles – jah issi valge särk sai küll mõned plekid, aga õnneks meil on pesumasin täitsa töökorras 😀
Usun, et see festival toimub ka järgmisel aastal, nii et selle võite omale juba plaanidesse kirja panna.

IMG_7483

Siis kui veidi külm oli – õnneks kandelina töötab ka tekina 😀

IMG_7485

IMG_7486

maasikad-maasikad-maasikad

Tänast ilma vaadates tundub muidugi, et see päris suvi vist nüüd siiski algas, aga meil hetkel suuremaid plaane rohkem väga polegi. Kui siis ehk õnnestub veel enne JJ lasteaiaga alustamist teha päevareis Helsingisse, et minna Linnamäe lõbustusparki ja SeaLife’i, kus ma usun, et talle väga-väga meeldiks, aga peame vaatama, kuidas see minek õnnestub, sest Teedul puhkus nüüd läbi ja üksi ma kahe lapsega terveks päevaks nii minna ei tihka. JJ muidugi on nüüd enda jaoks Muumid ka avastanud, aga otsustasime, et Muumimaale, sel aastal ei hakka minema ja lähme järgmine suvi kui Jenni ka juba veidi neist midagi mõikab.
Ja kui kellelgi on lahedaid soovitusi, kuhu minna-mida teha lastega, siis võib need meie poole teele panna 😀

Lapsekandmine: 3+1 kandekotti

Suvi on aeg, kus paljud pered liiguvad aktiivsemalt ringi kui muidu, ka lapsekandmise teema võib just nüüd rohkem aktuaalne olla.
Meile lapsekandmine meeldib ja selleks, et see oleks võimalikult mugav nii lapsele kui ka  kandjale soovitan valida hea kandekott (või muidugi on alati võimalus ka kandelina hoopis kasutada). Tutvustan täna kolme meil kasutuses olevat kandekotti ehk on kellelegi valiku tegemisel abiks – kindlasti julgen kõiki kolme soovitada.

3xkotid

Vasakult: Ergobaby, Liliputi, Tula 

Ergobaby, Liliputi ja Tula – 3 omavahel suheliselt sarnast kandekotti, kõik on kasutatavad alates sünnist (kasutades beebisisu) ja kõik on tegelikult head valikud. Aga ükskõik, mis kotti valides tasub silmas pidada paari asja – et koti põhi oleks nii piisavalt lai, et toetab lapse ühe põlve alt teise põlve alla (laps ei ripu kotis) ja et seljaosa oleks kotil pehmest riidest, mis võtavad lapse järgi kuju ja mitte vastupidi (väldiksin tugeva seljapaneeliga kotte).
EDIT: Lisan veel, et kuigi kõigi nende kottide kaalupiirang on kuni 20kg, siis nii Ergobaby kui ka Tula Standard jäävad enne kaalu täitumist lapsele väikseks pigem pikkuse osas, Liliputi kotil on lisaks kaasas pikendused ja seepärast pikem kasutusaeg ja täiesti eraldi suurte laste kott on siis Tula Toddler, mis kuni 27kg – kõigist nüüd juttu siin järgemööda:

Ergobaby Organic “Rose Harmony”
See on meie esimene kandekott, mida kasutasime Jennil koos beebisisuga. Ergobaby beebisisu on üsna paks, aga samas on beebi seal mõnusalt ja turvaliselt pesas, mis teeb kandmise mugavaks. Küll aga, kui on väga soe ilm/tuba ja ise oled ka pigem “kuumavereline”, siis võib selle beebisisuga pisut palav hakata. Meie kogemuse põhjal sai beebisisu kasutamisest täielikult loobuda ca 5-6-kuuse beebiga.
Materjal on sellel kotil orgaaniline puuvill ja ilmselt kõigist neist meie kottidest kõige pehmem. See õrnroosa toon koos peene mustriga on muidugi veel omaette boonus mu jaoks.
Kandevõime on Ergobaby Organicul (sama mis Original)  kuni 20kg – kanda saab nii kõhul (näoga kandja poole), puusal kui ka seljas (laps peab selleks olema vähemalt 6 kuud vana, tugeva keha-, pea- ja kaelahoiuga, veel parem kui võimeline iseseisvalt istuma).

Mulle meeldib, et Ergobabyl on koti peal päris hea suurusega lukuga suletav tasku, kuhu näiteks pangakaart, ilalapp või muu väike ja pigem pehme asi panna. Lisaks on veel lahtine tasku, mis mõeldud koti kapuutsi hoidmiseks – kapuuts koti küljest Ergobabyl ära ei käi, kui magamise ajal seda tahad üle lapse pea tõmmata, siis kinnitub see trukkidega õlarihmade külge. Kuna ma pigem kasutan seda kapuutsi vähe, siis mulle meeldiks kui see oleks eemaldatav, samas, ega see ei sega ka.
Puusavöö on täpselt nii lai, et toetaks piisavalt ja liikumist ei segaks, vöö on nii palju pikendatav, et peaks ümber minema ka suuremale kandjale. Samuti on ülemine rihm muudetava pikkusega ja loomulikult saab seda nihutada üles-alla vastavalt kandjale (ideaalne kõrgus peaks olema selliselt, et see rihm jookseb naistel rinnahoidja paelaga kohakuti). Rihmade pingutamine-seadistamine on kerge – näiteks siis kui laps juba kotis on ja oleks vaja ta lähemale endale pingutada saab seda ilma suurema pusimise ja jõu rakendamiseta teha (jah, ka kotti tuleb pingutada ja vaadata, et laps liiga kaugele kandjast ei jääks, sest siis on raskus juba paigast ära ja lapsel ka seal ligadi-logadi olla).
Mõned ostukohad: Looduspere, Kidzone, Juku, Windeln.de

IMG_6815

Ergobaby Organic

IMG_6819IMG_6797

IMG_6798

Peal lukuga tasku Ergobabyl. Alumine kott võrdluseks Tula Standard

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

IMG_6799

Võrdlus: 3 kotti – kõige all Tula Standard, keskel Ergobaby ja peal Liliputi ilma pikendusteta

Liliputi kandekott “Nawaho”
Liliputi on Ungari firma ja need kotid on teistest natuke erilisemad, kuna üks ja sama kott on maksimaalselt pika kasutusajaga – alates sünnist kuni paari-kolmeaastaseni kindlasti. Kaalupiirang on sarnaselt Ergobabyle 20kg, AGA kotiga on kohe kaasas lisaks beebisisule (mida ei pea eraldi ostma ja mis on teistmoodi süsteemiga kui näiteks Ergobaby oma – õhem!) ka suurema lapse jaoks mõeldud istmeosa pikendused – nende abil saab selle koti laiemaks teha, et materjali jaguks ikka põlve alt põlve alla toestuseks ja lapse jalad ei jää rippu. Kuigi kaalupoolest võiks JJ meil Ergobabys olla, siis koos nende pikendustega on Liliputi kott talle parem ja parajam, just temale sai meil see ka ostetud ja kõige rohkem kasutus leidis see reisil.
Mu meelest on see kott hea valik ka siis, kui tahta üht ja sama kotti kasutada vaheldumisi nii väiksema beebiga kui ka suurema “toddleriga”, pikenduste külge panek ja ära võtmine võtab ehk minuti, nii saab koti alati vastavalt lapsele tema jaoks mugavaks teha.

Lisaks pikale kasutusajale meeldib mulle Liliputi koti juures see, et lapse kapuutsi saab lukuga koti küljest ära võtta, magamise ajaks toeks sättides on see võimalik kinnitada aasadega koti õlarihma küljes asuvate konksude külge.
Rihmad on seadistatavad sarnaselt Ergobabyle ja seega kandja suurus võib ka selle koti puhul päris suurel skaalal varieeruda, küll aga liiguvad rihmad mu meelest pisut jäigemalt ja seepärast ma eelistan seda kotti enne selga panekut enam-vähem maksimaalselt parajaks ette timmida – on lihtsam.
Liliputi plussiks võib nimetada ka päris head valikut erinevaid lahedaid printe kottidel – samas on olemas ka tagasihoidlikud ühevärvilised.
Ostukohaks: nahastpapud.eu

IMG_6828

JJ koos pikendustega Liliputis

IMG_6824

Jenni ilma pikendusteta

IMG_6837

IMG_6006

JJ reisil Liliputi kotiga seljas

 

Tula Standard “Willow”
Tula on loodud ühe etevõtliku ema poolt Poolas, aga tänaseks on tegemist hirmus populaarse brändiga üle maailma. Eks see populaarsus räägib ka selle eest, et tõesti paljud just neid kotte lapsekandmiseks mugavaks lahenduseks peavad.
Tula Standard on kasutatav koos beebisisuga alates sünnist ja kuni 20kg. Beebisisu on vaja eraldi juurde osta ja oma olemuselt on ka selline paksem nagu Ergobabyl (kui tahta Tula kotti, mida ei pea vastsündinuga kandes beebisisuga kasutama, siis on Tulal ka uus Free to Grow kott just sellise võimalusega).

Tula kasutamine on sama lihtne kui eelmise kahe kotiga, suure seadistamise võimalusega puusavöö ja seljarihm, seega kandja suurus väga rolli ei mängi. Pandlad liiguvad lihtsalt ja seepärast on ok ka seljas seda enda järgi timmida. Koti kapuuts on eemaldatav ja kinnitub seljapaneeli külge kahe trukiga ja õlarihma külge aasadega. Liliputi ja Tula kapuutsid on sarnaselt rihmade materjalile sellisest tugevamast riidest, Ergobabyl on see kapuuts pehmem ja mu meelest vastu beebi pead panemiseks veidi mõnusam ja ühtlasi ka nagu “hingavam” materjal.
Teistest meie kottidest erinevalt on Tulal selle puusavöö peal ka väike krõpsuga tasku, kuhu edukalt mahub telefon ja pangakaart – oma suuruse poolest on ta Ergobaby taskust väiksem, samas see asetus on parem, sest lapse selja taha ma tõenäoliselt telefoni nii väga panna ei tahaks.
Veel võib erinevusena välja tuua, et erinevalt Ergobabyst ja Liliputist Tula kotti puusal kasutada ei saa – saab ainult kõhul ja seljal.

Tula kasuks räägib kindlasti ka see, et kotte on väga väga suur valik erinevate piltide-värvidega – lisaks on populaarne ka kandelinadest nö ümber konverteeritud Tula kandekotid – mõned neist nii erilised, et võivad järelturul maksta isegi kordi rohkem kui uuena. Tula kasutajate “maailm” on kindlasti neist kolmest kõige aktiivsem, mis tähendab ka kõige aktiivsemaid rahul kasutajaid 😀

IMG_6802

Jenni Tula Standard kotis

IMG_6809

IMG_6788

vööl näha taskut

IMG_6789

seest

IMG_6767

Tula Standard

Tula teeb jälle eriliseks see, et neil on olemas ka Tula Toddler (meie piltidel toon “Frolic”) kott, mis on spetsiaalselt mõeldud suuremate laste kandmiseks, see kott on kasutatav alates 11kg ja vähemalt 81cm pika lapsega (ideaalne mõõt alustuseks on siis, kui lapsel on parajad 86 suurus püksid). Tula Toddler koti kaalupiir on lausa 27kg!! nii et seda kotti kasutad rahulikult kuni igasuguse kandmisaja lõpuni. Meie JJ-le on näiteks see Toddler just parajaks saanud ja pole võimatu, et Liliputi koti kõrvale tema tarbeks ka selle koti soetame.
Nagu piltidelt näha, siis on see Toddler kott teistest oluliselt suurem – mis on muidugi loogiline kui peab suutma mugavalt mahutada ka 7kg raskema lapse. Kõik muud funktsioonid on sarnased Tula Standard mudelile (välja arvatud võimalus kasutada beebisisuga siis eks).

IMG_6833

JJ Tula Toddleris (täname Annikat ja Franciscat, kes oma toddler kotti meile laenasid)

IMG_6790

Tula Toddler toonis Frolic

IMG_6791

IMG_6792

Võrdlus: all Tula Toddler ja peal Tula Standard

IMG_6793

Võrdlus: all Tula Toddler ja peal Liliputi kott koos pikendustega (põhi tuleb u sama lai, seljapaneel on tulenevalt suuremast kaalupiirist Tulal ka suurem)

2xkott

Paremaks võrdluseks kõrvuti Tula Toddler ja pikendustega Liliputi kott

Tula kotid on Eestis veel üsna vähe levinud, aga tundub, et koguvad kasutajate seas aina suuremat populaarsust ka siin ja seda täiesti teenitult.
Mõned ostukohad: Minu Väike Maailm pood Telliskivis, babytula.eu

Lapsekandmine: mugav viis reisil liikumiseks

Kes mind vähegi teab, teab ka, et olen ikka olnud läbi ja lõhki käruinimene, pole siiani ühelgi reisil ei kandekotti ega kandelina kasutanud ja puudust neist tundnud. Sel korral, kahe lapsega reisides, said kaasa ka 2 kandekotti – jah lausa !2!

Esialgu oli mõte, et võtan rohkem Jenni tarbeks kaasa kas meie roosa Yaro lina või Ergobaby koti, kott tundus alguses mõistlikum, et vajadusel ka JJ selga sellega panna, aga tegelikult sai mõni aeg enne reisi selgeks, et Ergobaby kott on JJ-le väike.
Kuidas väike? – kaalu poolest oleks tal seal kotis ok veel mitu aastat olla (Ergobaby organic mudelil piirang 20kg), aga vot pikkus on see, mis koti tema jaoks väikseks teeb. Nüüd, kus ta on ca 88-90cm pikk, ei jagu Ergobaby kangast tal nii, et see toetaks teda ühe põlve alt teise põlve alla – tulemuseks on see rippuv asend, mis kohe kindlasti lapsele hea ei ole.
Ok, siis oli mõte, et võtame ikka lina kaasa, kuna seda saab siduda täpselt lapse järgi ja olenemata kasvust. Selle plaaniga ma juba olingi arvestanud kui vahetult enne reisi silmasin müügikuulutust Liliputi kandekotile. Mille poolest siis see kott näiteks Ergobabyst erineb? Liliputi kott on tavasuuruses EB kotiga sama suur, aga, kaasas on ka väikelapsega kasutamiseks mõledud istmepikendused, mis koti külge panduna teevad selle koti põhja siis laiemaks ning pakub toestust jälle põlve alt põlve alla.
Tegelikult on olemas ka teisi kotte, mis ongi mõeldud “toddler” ehk väikelapse suurusele (selleks ajaks kui need standard kotid väikseks jäävad, mida beebiga kasutasid), meie oleme proovinud ka näiteks Tula Toddler kotti, mis oli super mõnus (oleks hea meelega ka selle reisile võtnud, aga meie soovitud mustrit ei olnud kohe saada – Tula mustrid on kottidel muidugi imelised!). Tula puhul ongi siis kotte kahte eri suurust, sinna suuremasse toddler kotti ei saa panna last, kes on lühem kui 81cm (pigem peaks sellest ka paar cm pikem olema) ja kaalub vähem kui 11-12kg (väiksema lapse jaoks on see kott lihtsalt liiga suur ja ta ei saa seal sees mugavalt ega õigesti olla), toddler koti kaalupiirang on lausa 27kg 😀

Aga tagasi siis meie reisile tulnud kandekottide juurde. Nüüd, kus JJ-l oli ka kott olemas, otsustasime, et Jennile võtame Ergobaby ja lina jääb koju (tegelt oleks võinud kaasa võtta, paar korda oleks eelistanud seal “kodus” lina kasutada).
Kui varasemalt oleme alati käruga lennukini läinud, siis nüüd andsime käru kohe check-inis koos muu pagasiga ära (kiletasime selle lennnujaamas ära ka kaitseks). Meie seisukohast oli see otsus õige – mugavam oli liikuda kandekottidega kui et mässata kahe lapse ja käruga lennukiuksel. Kuna minnes meil lend ka hilines ja ümberistumiseks Frankfurdis jäi napilt aega, siis olime veel eriti õnnelikud, et seal käru meile “piduriks” kaasas polnud. Ka tagasi tulles, kui kahe lennu vaheline ooteaeg oli ca 3h, oli kottidega väga okei liikuda ja “kaks kätt taskus” lennukile kõndida.
Ja kuigi ma ei lähe kindlasti reisile mõtetega, et “äkki midagi juhtub”, siis päris ausalt tundsin end lennujaamas lapsi kandes turvalisemalt kui neid kärus hoides – mõeldes sellele, et paanika puhkedes oleks lapsed mul küljes ja igasugune tegutsemine kiirem võrreldes nende kärust välja võtmisele kuluva ajaga. Nõme, et sellistele asjadele tänasel päeval mõtlen ja eks see on suures osas ülemuretsemine, aga samas… reaalsus on meil just selline nagu ta on.

Reisi jooksul päris iga päev neid kandekotte vaja ei läinud, aga peaaegu üle päeva küll. Kiire jalutskäik hommikuste croissantide järele oli palju lõbusam, kui JJ sai mul seljas olla või õhtune tiir resordis pärast vihmasadu, kui käru lompide sisse ei tahtnud viia või kui Tarragonas JJ ei tahtnud pärast uinakut ei kärus olla ega kõndida, aga issi seljas olla sobis ja eks neid vajadusi ja olukordi oli tegelikult päris mitmeid. Sellist tunnet, et asjatult sai need kandekotid kaasa võetud, ei tekkinud kohe kindlasti.
Kokkurullitult mahtusid need probeemideta käru alla korvi, kui oli plaanis selline käik, kus polnud kindel kumma lapse jaoks võib kotti vaja  minna ja kahte ei tahtnud kaasa võtta, siis haarasin Liliputi koti, sest sellel sai Jenniga kasutamiseks need pikendused eemaldada ja nii oli see mõlema lapse jaoks universaalne.

Arvestades, et soojakraade oli meil seal üsna korralikult, peab mainima, et palav kumbagi kotti kasutades ei hakanud ja lapsed seal sees ei higistanud, aga muidugi ei pand ma neile ka üleliigseid riideid selga, piisas pluusist/bodyst/pükstest.
Sel päeval kui Sanguli resorti külastasime, sai proovitud ka varianti, et kandsin korraga mõlemat last. Jenni oli kõhul oma Ergobabyga ja JJ Liliputiga seljas – olin ikka päris üllatunud, et see “koorem” nii mugav kanda oli, samas muidugi loogiline, sest oma raskustega nad mõjusid kumbki oma poolel tasakaalustavalt ja see selle kandmise nö kergeks tegigi. Lapsed olid muidugi maru rahul, sest nad on ju nagu sukk ja saabas ja oli nii tore koos emme “süles” olla. Ma ei tea, kas ma väga pikalt viitsiks neid nii kanda, aga vajadusel saab nii ilusti hakkama küll ja midagi keerulist ei ole.

Mõned soovitused, kui reisil plaan last/lapsi kanda:
– hea kui olete kasutatava kandmisvahendiga juba kodus tuttav – nii laps kui kandja, nii ei ole lisaks uue koha uudsusele vaja tegeleda ka uue asja tundma õppimisega
– kuigi kiusatus mingi odava kandekoti ostmiseks võib enne reisi olla suur (et no äkki ei kasutagi), siis valik langeta ikka koti omaduste järgi – et laps oleks ergonoomiliselt seal sees (toestus põlve alt põlve alla, seljapaneel kotil pehme ja lapse järgi kuju võttev) ning, et kandjal ka mugav oleks. Häid kotte saab ka laenutada 😉
– võta see hetk ja last selga pannes seadista kott korralikult teie mõlema järgi – st pinguta vajalikud rihmad, vaata, et kott oleks piisavalt kõrgel, laps mugavalt seal sees – nii on kindlam, et ei lapsel ega kandjal ei hakka ebamugav.
– jälgi, et nii kõhul kui seljas kandes oleks päikselise ilmaga laps piisavalt päikese eest kaitstud – laia äärega müts, jalgadele päikesekreemi jms. Jahedama ilmaga hoia lapse jalad soojas!!
– kasuta lapsele meelelahutuseks näiteks nn imetamiskeed või mõnd koti külge kinnitatavat mänguasja, millega ta saaks kandmise ajal veidi mängida
– ära kanna last nägu välja poole – lisaks sellele, et see on halb lapse seljale (ka neis muidu ergonoomilistes kottides, mis sellist funktsiooni pakuvad) on see lapse jaoks väga väga väsitav, kui niigi võõras kohas ja olukorras on kogu see “infomüra” talle siginas saginas otse näkku,  oma pilku puhata pole nii kusagil ja ema-isa rahustavat nägu ka ei näe. Hiljem võib sul õhtuks olla üleväsinud ja jonnine laps. Uudishimuliku lapse puhul on hea variant last seljas kanda – nii tegin ma ka Jenniga kui nägin, et ta tahtis rohkem ringi vaadata.

IMG_6192

pildi tegemiseks polnud mütse peas, muidu ikka olid 😉 

FullSizeRender-26

IMG_6006

IMG_5958

Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

Lapsekandmine: harjutamine teeb meistriks!

Oi, kuidas linatamine meile jätkuvalt meeldib, Jenni hakkab iga kord naeru lõkerdama kui teda linasse panen, aga nagu mul juba päris alguses plaanis oli, tahtsin, et asjatundja meil selle sidumise ka üle vaataks ja vajadusel nõu annaks.

Õnneks on selline inimene täiesti olemas, lapsekandmisnõustaja Kadri (kellel on ka oma väga hea infoga blogi, mida soovitan lugeda), kes oma sammud eile meie juurde seadis. Et aga seltsis ikka lõbusam, siis kutsusin kampa mõned lapsekandmishuvilised emmed ja beebid ka Jenni beebigrupist.

Kadri tutvustas meile põgusalt lapsekandmise ajalugu, rääkis sellest, miks lapse kandmine hea on ja millist positiivset mõju see avaldab. Samuti tutvustas ta erinevaid kandmisvahendeid ning seejärel siis said kõik ka ise oma lapsed linasse panna. Kuna meil olid kõigil pikad kootud linad (eriline kiitus emmedele, sest paljud jätavad selle hoopis viimaseks variandiks, kuna tundub kõige keerulisem – aga ei ole), siis just nende jaoks sobivatele sidustele sai eile ka keskendutud.
Ma siin ei hakka meie kohtumise sisu ümber jutustama, kel huvi, soovitan lugeda  Kadri blogi ja väga soovitan ka minna ise tema juurde nõustamisele (siin olemas tema kontakt).

Ma tunnen end lina sidudes aina kindlamalt ja väga hästi (loomulikult seda siis hetkel selle ühe sidusega), kuid eilsest oli siiski tõesti palju kasu,  eriti ikka seoses lina pingutamisega – et kuidas seda õigesti teha, sest sellest sõltub, kas nii lapsel kui kandjal on mugav (ja ka ohutu). Just sellised väiksed nipid ja võtted on need, mida videodest on pigem raske õppida ja mis nõustamise juures on suurimaks plussiks. Ja kui juhtub, et miski jääb segaseks, siis saab ka kohe küsida ja arutada.
Lisaks oli see meie eilne kohtumine kuidagi väga inspireeriv – tekitas tahet proovida ka teisi siduseid kui ainult see üks tuttav ja turvaline FCC (front cross carry) ja üldse soovi rohkem lina kasutada – kui varem plaanisin reisile pigem Ergobaby kaasa võtta, siis hetkel tundub, et see jääb koju ja kaasa tuleb lina…. küsimus on vaid – milline? 😉

Ma mõistan neid, kes proovivad kuidagi lina siduda ja seejärel käega löövad, sest tundub, et ei sobi või, et lapsele ei meeldi, sest see lina maailm on ikka omaette kunst. Samas, ei ole see tegelikult üldse raske, kui veidi süveneda, uurida ja näiteks asjatundjal end aidata lasta. Ei pea ju alati ise ja omaette pusima kui koos saab paremini 🙂 Kindlasti ei tasu pärast paari korda proovimist loobuda, sest eks vajab nii laps kui ema/isa ka selle uue asjaga harjumist.

Ja no edasi tuleb lihtsalt praktiseerida, sest harjutamine teeb meistriks ja lapsekandmine on vahva!

img_4256fullsizerender568654