Nii palju asju, mida ei pea(ks) ostma

Olles nüüd üle 2 aasta kõikvõimalike beebide ja laste asjade rägastikus orienteerunud võin ma rahuliku südamega öelda, et valdavat enamust neist ei lähe üldse ja absoluutselt vaja. Eriti ei lähe vaja neid, mis panevad lapsi tegema või neid olema selliselt, kuidas nad iseseisvalt sel ajahetkel ei oleks suutelised olema.

Mul on lausa kahju kõigist neist füsioterapeutidest, kes teevad tänuväärset tööd meie lastega võimeldes, masseerides ja ujutades ja püüavad ka lapsevanemate teadlikust tõsta, et ei tasu soetada neid abivahendeid, mis lapsele midagi head ei tee. Aga kahjuks ei suuda füsioterapeutide mõistuse hääl kajada nii valjult ja nii kaugele kui seda suudab mänguasjade tootjate hääl.
Ikka on ju reklaamid ja tootekirjeldused, kus kõik on hästi lõbusaks ja vahvaks kirjeldatud – sest on ju tohutult lõbus ja vahva oma 3-4 kuune beebi kuskile istuma suruda, kuigi ta ise veel õieti keeratagi ei oska või absoluutselt veel mitte seisev ega kõndiv laps suruda hüppekiiku või käimistooli, sest “talle nii meeldb”, saab “käest ära panna” jne. Veel eraldi teema on last absurdses asendis hoidvad kõhukotid, mis isegi kui on poelettidel pigem harvemini juba näha, siis leiavad tee kasutajateni järelturul 😦
Kui siis kuskil seltskonnas püüda infot jagada selle kohta, et taolised “abivahendid” pole tegelikult kuigi mõistlikud, siis saab tihtilugu vastuseks, et kui need müügil on, siis järelikult need pole ohtlikud. Jah, ohtlikuks teebki asja lapsevanem ise, sest kõiki neid asju hakatakse kasutama oluliselt väiksemate lastega kui võiks – miks? Sest need lapsed, kes vanuse ja füüsiliste oskuste poolest neid vahendeid kasutada võiks ei ole neist lihtsalt enam huvitatud. Hea artikkel selle kohta on leitav siit.

Ega ei saa ühtegi vanemat keelata ja kätt ette panna, aga ma loodan, et see teadlikkus ikka pigem aastatega tõuseb ja ei jää kasvava ostujõu varju.
Oleme ausad, meie lapsed vajavad kõige rohkem meie tähelepanu ja tegelemist, et kasvada, et õppida, et areneda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Mina pole oma lastega ei neid hüppekiikusid ja -toole ostnud ega kasutanud, sama on igasugu istmetega ja ei plaani neid ka meie majapidamisse tuua. Ometigi olen saanud emaks olemise jooksul käia wc-s (üksi) ja ka söök on kuidagi lauale jõudnud.

Minu soovitus on pigem oma kodu teha nö lapsekindlaks ja eemaldada need asjad, mis võivad ohtlikud olla, siis ei pea last pidevalt keelama ja ei pea teda ka kuskile kinni panema. Teine hea asi on vastavalt vanusele last oma toimetustesse kaasata, söögi tegemise ajal anda ka pott ja kulp talle uurida, pesu kuivama panemise ajal lubada tal sokke sorteerida või koristamise ajal tolmuimejal sõita – lastele meeldib jäljendada ja nii nad õpivadki, laseme neil seda siis teha.
Kui tõesti on väga vaja last millestki eemal hoida ja ohutuse mõttes piirata, siis pigem vaataks ma sel juhul nö mänguaediku – maneeži poole ja kui selle jaoks võimalust pole, siis sobib ju isegi võrevoodi, millel põhi madalaks lastud on.

Aaa ja kui mõnel päeval näiteks see koristamine ei sujugi ja laps tahab hoopis rohkem lähedust – siis nii lihtsalt on. Meil tuleb õhtul Teet koju ja kui päeval jäi kraamimata, pesu pesemata vms, siis teeme seda koos õhtul.

Kindlasti on asju, mis teevadki elu beebiga veidi kergemaks ja selle juures ei mõju lapsele halvasti, kasutame ju isegi lamamistooli või tegelustekki (kuigi saaks ka niisama tekiga maas hakkama), aga ennekõike soovitangi ma enne ostu teha natuke eeltööd ja mitte langeda osava reklaamijutu ohvriks. Ausalt, nende asjade tootjatel on täiesti suva, et kas su lapsel on tore, halb või kurb, nende töö on müüa.

Ühesõnaga, siin jõulusaginas, kus ikka kipume lastele kuuse alla või jõuluvana kingikotti tohutult igasugust kraami kuhjama – mõtleme ikka läbi, kas seda on vaja ja kellel seda rohkem vaja on, lapsel või vanemal?

img_3428

Teki peal on tore ka koos pikutada ja kui enam ei taha, siis saab sealt vehkat teha 😉 

 

Advertisements

Jenni esimene ujutamine

Kui see tänane käik lühidalt kokku võtta, siis selgus, et meil on siin kodus delfiinipoeg Jenni, sest see tüdruk lihtsalt nautis vees olemist.

Nagu ma varem juba kirjutasin, siis sain Jennile ujutamise ajad detsembrisse, aga kuna keegi oli oma aja ära öelnud, siis avanes võimalus esimene käik juba täna teha. Jõudsime kodus oma hommikused toimetused ära teha, kes kohvi juua, kes piima või putru süüa ja sättisime end minekule. Tänane aeg oli hommikuks ja seepärast tuli minu ema ujutamise ajaks JJ-ga tegelema, läksimegi siis kõik koos õue.

JJ ajal oli meil täiesti imeline inimene tema ujutajaks, kuid kuna tema on vist jätkuvalt ka beebipuhkusel praegu, siis Jennit ootas üks teine naisterahvas, kes osutus samuti võrratult toredaks ja leidis meie preiliga üsna koheselt väga hea klapi (kuigi jah, ega Jenniga seda pole ka raske saavutada 😀 ).

Eest ootas mõnus suur ja soe vann, kus see ujutaja siis esialgu ise Jenniga tegeles ja näitas mulle, et kuidas saab last vees erinevates asendites hoida ja mida seejuures silmas pidada. Kuna Jenni oli super rahulik ja tõesti nautis seda kõike, siis saime proovida ka seda üsna populaarset kaelarõngast, mis tundus, et temale täitsa sobis, kuigi tõesti ei ole keeruline last ujutada ka ilma selleta (Jensiga ei kasutanud me seda kordagi). Lisaks nö tavalisele ujutamisele pandi Jenni jaoks tööle ka vanni mullitamise režiim ja lõpuks sai ta ka dušiga veealust massaaži.
Jenni vist olekski hea meelega sinna vette jäänud, kuid kui ettenähtud pooltund läbi sai, siis oli aeg end jälle sisse pakkida ja koju suunduda.
Seal on võimalus ka last toita, aga Jenni oli enne kodust lahkumist tegelikult söönud, siis seda soovi tal ei olnud ja ta jäi hoopis mul juba süles magama enne ku jõudsin ta isegi kärru panna.

Ootame juba detsembrit, et siis jälle vette minna. Kel veel huvi pisikeste beebide ujutamise vastu, siis sarnaselt Magdaleena tervise keskusele saab seda teha ka Pelgulinna perekeskuses (registreerimine järgmiseks kuuks algab iga kuu 20. kuupäeval ja siis peab seal bronnsüsteemis lihtsalt kiire olema), samuti on võimalus minna ka ITK Järve üksusesse, kus on nii individuaalne ujutamine kui ka grupis ujutamine. Seda üle ääre ujutamist saab teha ka Kesklinna Lastepolikliiniku taastusravi osas.
Kes aga tahab juba veidi suurema beebiga koos vette minna, siis sellist võimalust pakuvad mitmed koha, üks popimaid ja mugavamaid on ilmselt Reval Sport, meie proovisime JJ-ga Audentese ujulat ja ka see oli tore.

jenniujumas

Tundub, et sportlase aura on sel tüdrukul täitsa olemas, eile käisime võimlemas täna ujumas ja tema ainult naudib. 

1 aasta imetamist – meie kogemus

Kuna imetamise etapp meie elus on selleks korraks läbitud, siis panen selle teekonna kirja – algusest lõpuni.

Enne JJ sündi olin kindel, et hakkan teda rinnaga toitma, sest see on lapsele kõige parem. Aga kui JJ sündis, siis hakkas mind kahtluseuss närima, et kas ma suudan, kas on piima, kas see peab nii valus olema – kas see kõik on seda väärt? Õnneks ümbritsesid mind imeliselt targad ja head inimesed eesotsas mu kalli Teedu ja minu emaga, lisaks mõned juba kogemustega sõbrannad. Kõik julgustasid ikka proovima ja kinnitasid, et see raske aeg läheb mööda. Kuigi ma seda tol hetkel ei uskunud, siis elasime päev korraga, vahel imetasin hambad ristis ja… ja paari nädalaga oligi korras kõik!

Mugavus
Lisaks sellele, et rinnapiim on lapse tervisele parim ja rinnaga toitmisel tekkiv lähedustunne ema ja lapse vahel on eriline on see kõik ka tohutult mugav olnud. Me saime alati minna kuhu vaja ja millal vaja, kui JJ-l tekkis nälg, sain teda ju kohe toita. Reisil oli see eriti võrratu, ei pidanud mingeid segusid kaasa tassima, pudeleid pesema jms – kõik oli nii nii lihtne. Ühtlasi ei põdenud ma absoluutselt avalikku imetamist, see on normaalne tegevus, ema ja lapse vaheline asi ja ei puuduta võõraid. Ma ei lehvitanud oma tisse, aga ma ei teinud ka mingeid naruväärseid sallide ja tekkide alla peitumisi – rinnaga toitmine on loomulik ja rahulik tegevus ja ei vaja mingit showd enda ümber. Nii me siis tissitasime lennukis, restoranis, laevas, Muumimaa parklas, ujulas, pargis jne jne.

Alates 6.-elukuust hakkas JJ ka lisatoitu saama, kuid veel paar kuud oli põhitoit pigem rinnapiim. Umbes 10-11 kuu ringis oli nüüd päevasel ajal JJ toiduks vaid lisatoit – püreed ja pudrud ning näputoit, kuid öine tissitamine jätkus. See oli ühtlasi ka kõige kurnavam aeg, sest kokku langes hammaste tulek ja nohu, mis tähendas, et JJ võis öö jooksul ka 5-6 korda rinda tahta. Samas – haiget last ei ole mõtet veel lisaks traumeerida ja ma tegutsesin täpselt nii nagu JJ tahtis.

Võõrutamine
Kui JJ oli taas terve ja hambad ka selleks korraks tulnud, otsustasin, et peame selle võõrutamise tee ette võtma. Plaan oli teha seda jõulunädalal, kuna siis Teet oli puhkusel ja sai rohkem abiks olla. Beebigruppides on levinud võõrutamise viis, et ema läheb paariks ööks teise tuppa magama, isa tegeleb tissi nõudva lapsega ja maagiliselt see kõik toimib ja ollaksegi tissist prii. Proovisime seda ühe öö, pärast 2 tundi kestnud tralli, loobusime sellest nõmedast plaanist, läksin võtsin JJ kaissu, andsin tissi ja üritasin välja mõelda, et mis edasi.

Selge oli see, et lapsele mõjus see meie teguviis topelt šokina – pole tissi ja pole äkki emmet ka. Leppisime hoopis kokku, et viime öise tissitamise kõigepealt miinimumini – 2x öö jooksul ja nende kahe korra vahel peaks olema vähemalt 3 tundi. See plaan töötas oluliselt paremini – kui JJ siiski pärast tissitamist tunni pärast uuesti ärkas, võtsin ta lihtsalt korraks sülle, kinnitamaks, et emme on jätkuvalt siin, kõik on hästi ja me võime edasi magada. Ja ta magaski.
Umbes nädala hoidsime seda programmi, et max 2 korda sai ta öö jooksul rinda ja see töötas, juba muutusid ööd rahulikumaks (see aeg on kindlasti individuaalne, et kaua seda miinimum tissitamist võiks teha, eks see rohkem ema sisetunne ikka). Vahetult enne aastavahetust oli aeg, et nüüd tissitamine lõpetada. Tegutsesime sama plaani järgi, kui ta ärkas, siis kallistasime, võtsime korra sülle ja lohutasime, vahel jäi ta kohe uuesti magama, aga oli ka tagasilööke, kus tuli keset ööd vaadata ära paar osa Põrsas Pepa multikat ja süüa beebiküpsist.

Nüüd on JJ olnud tissivaba veidi üle nädala – ööd on rahulikumad, vahel ärkab korra või paar, vahel peab natuke lohutama ja vahel ei pea midagi muud tegema kui ise lihtsalt edasi magama ja magab tema ka. Hetkel on ta meil kaisulaps (kuigi sünnist magas ta tegelikult oma voodis, vahepeal ka oma toas), hetkel on see meile kõigile parim lahendus – eks iga üks teab, mis nende lapsele ja perele hea on.

Kui ma midagi peaksin soovitama nendele, kel see võõrutamise tee varsti ees on, siis ma soovitaks rahulikult võtta. See on suur muutus, nii emale kui ka lapsele. Imetamine ei ole mingi tüütu kohustus, millest peaks vabanema, see on üks imeliselt ilus etapp meie elus ja ühel hetkel saab lihtsalt see aeg ja vajadus läbi – millal, eks jälle iga üks otsustab ise. Minu jaoks oli nö märguandeks see, et JJ sõi tahket toitu hästi ja tiss oli pigem öise läheduse rahuldamiseks. Aga seda lähedust saan ka teisiti talle anda ja see töötab.

Kuna me lõpetasime imetamise järk-järgult, siis tootis ka keha järjest vähem piima ja kui lõpuks üldse lõpetasime, ei olnud mul probleeme rinnapõletikuga ega ka vajadust piima välja pumpamise järele.

Oluline on ka see, et kui laps enam rinnapiima ei saa, siis peab ta piisavalt vedelikke ikka saama – selleks sobib hästi puhas vesi. Nii ongi, et JJ saab alati juua, kui ärkame, pärast igat toidukorda ja ühtlasi on tal oma kõrrega joogipudel pidevalt käepärast ja vajadusel joob ta sealt ise. Kui laps sööb ilusti mitmekülgset tahket toitu, saab lisaks ikka d-vitamiini ja piisavalt vett, siis ei ole absoluutselt vajalik hakata pärast imetamise lõppu mingit piimasegu talle sisse uhama.
Hetkel, aastasena, sööb JJ ca 5 toidukorda päeva jooksul – hommikupuder, lõunaks köögiviljad lihaga (püree või tahkemal kujul), õhtul samuti köögiviljad, siis mingi snäkk (vahel leiba, beebiküpsist, juustu, mingit juurvilja või puuvilja jms) ja õhtul veel puder. Isu on tal hea, toiduga ei pirtsuta.

Lõpetuseks, see imetamise aeg oli üks imeline aeg, osa minust jääb seda ikka igatsema, aga muidugi on ainult suur rõõm vaadata, kuidas mu kallis laps kasvab ja areneb ja ei ole enam see väike beebikene, kes imetamist vajab.

Rahulikku meelt ja jõudu kõigile! 

Ilusa aja meenutuseks

Ilusa aja meenutuseks

Beebide ujumine Audenteses

Täna oli see päev, kui seadsime sammud Audentese spordiklubisse, kus toimus beebide ujumistund. Kuna mina olen basseinivee suhtes väga tundlik, siis otsustasime proovida hoopis nii, et vette koos JJ-ga läks minu ema ja mina olin siis julgestuseks lihtsalt basseini kõrval.

Tund maksab 10€, koha saab nii ette broneerida kui ka lihtsalt kohale minnes (eeldusel, et siis ikka kohti jagub). Kärud saab jätta piletivärava juurde, nii et võõrastel sinna asja ei ole (samas midagi väärtuslikku sinna sisse ei tasu ikka jätta). Riietusruumis on siis võimalik oma asjad kappi panna ja seejärel  pesema koos beebiga suunduda (olemas on ka väiksed vannid beebidele). Kappide juures on olemas pingid, kuhu hetkeks saab beebi toetada (vist oli võimalik ka pehmeid mähkimisaluseid sinna pingile panna). Kui pesemas käidud, siis lapsele ujumismähe alla ja võibki lastebasseini minna.

Treener  Ave-Riin on seal vähemalt tund aega 10.30-11.30, aga beebid kõik nii kaua olema ei pea, ikka vastavalt sellele kuidas jaksu on (meil JJ sulistas seal täna ca 45minutit). Selle aja jooksul saab siis lapsega seal vees möllata, lasta tal seal olevate mänguasjadega sulistada ja siis treener käib kõigi juures individuaalselt ja näitab, et mida ja kuidas teha võiks parasjagu.

JJ oli algul päris nukker, kui oma Mammaga vette läks, ikkagi esimene kord basseinis ja emme ju kaasa ei tulnud (varasemalt olime kevadel käinud Magdaleenas beebide ujutamises). Aga pärast mõningast sulistamist ja teiste beebide saabumist läks tuju juba päris heaks. Nii ta siis ujus seal koos palliga ja eriline lemmik oli väike ämber 🙂

Veest välja tulles mässisin ta kohe räti sisse (enne seda tasub ühekordne ujumismähe kindlasti alt ära võtta, muidu on kogu rätik kohe märg) ja siis käisid nad Mammaga veel ka saunas soojenemas, uuesti pesus ja nii see ujumistund läbi saigi.
Selleks, et meie ujujad rahulikult maha jahtuda saaksid tegime ka kerge eine sealses söögikohas ja siis jalutasime koju (JJ kärus magusalt magades).

Meile meeldis ja lähme kindlasti uuesti!

FullSizeRender (12)

Suvi on läbi, mida lapsele selga panna?

Kuna JJ on jaanuari beebi, siis oleme me ühe talve juba üle elanud, selleks puhuks oli mul varutud ja lasin juurde kinkida siidi/villa riideid. JJ garderoobis olid bodyd, pluusid ja püksid firmalt Cosilana ja mul jätkub vaid kiidusõnu, sest need riided on ilusad, vastupidavad ja kasutusaeg on väga pikk. 56 suurus pluusid ja bodyd olid kasutuses 3-4 kuud. Nr 56 püksid, millega JJ haiglast koju tõime on tal täna jalas, lihtsalt enam ei saa neid otsi peale keerata. Seega on need riided oma veidi kallimat hinda kindlasti väärt.

JJ jalas püksid s56 ja pluus 62/68

JJ jalas Cosilana püksid s56 ja pluus 62/68

Nüüd, kus ilmad on juba jahedamad ja JJ toas muudkui mööda põrandat rallib, mis pole eriti soe, oligi tarvis mõned uued siidi/villa asjad osta. Sel korral otsustasime, et proovime JOHA bodysid lisaks ka villaseid sokke ja torusalli. Suurim põhjus, miks ma teise firma kasuks otsustasin on bodyde kaelused – Cosilana asjadel on nn ümbrikkaelus, mis aga praegu mööda maad nühkides kipub pool kõhtu paljaks jätma, minu valitud Joha asjadel on ühel nööbid teisel trukid ning ma loodan, et need katavad last paremini.

JOHA

JOHA asjad. Eriti meeldivad mulle need villased sokid, millel all on “stopperid” – nüüd, kus JJ end püsti ajab on see libisemise takistus igati kasulik.

Joha teeb ka väga ilusaid villaseid riideid, aga minu jaoks on need ikka kuidagi veidi karedad ja kuna JJ nahk on üsna õrn, siis ma pigem kasutangi siidi/villa segu riideid, mis on pehmemad, samas hoiavad ikka lapse paremini soojas kui tavaline puuvill 🙂

Kuidas teie talveks valmistute?

Mida teha, kuhu minna?

Nagu ma augustikuu plaanide postituses kirjutasin, siis soovisin JJ-le sügiseks valmis vaadata mõned trennid/ringid, mis beebidele mõeldud ja kuhu koos saaksime minna.

Meie valikud on:

Ujumine
Kuna JJ-le vesi väga meeldib, siis kõige lähem beebide ujumistund toimub meile Audenteses ja sinna plaanimegi minna. Kuna minul basseinidega väga häid suhteid ei ole, siis proovime nii, et JJ läheb ujuma koos vanaemaga.

Võimlemine
Esialgne plaan on võimlema minna Vello Vaheri tundi (koht veel täpsustub). Ma arvan, et see võib olla päris lõbus ettevõtmine nii vanemale kui ka lapsele, lisaks peaks see tasakaalu arendamise, painduvuse jms osas väga kasulik olema. Kui mingil põhjusel see tund meile siiski ei sobi, siis proovime uuest ITK beebide võimlemist.

Loovusring
Lisaks eelmainitud füüsilisele tegevusele võiks olla ka midagi rahulikumat, midagi mille abil laps õpib end väljendama käelise tegevuse läbi, aga enne kõike on lihtsalt tore ju veidi värvidega mäkerdada, erinevaid tekstuure ja vahendeid kasutama õppida ja teha seda koos teiste lastega. Lisaks ei pea siis koju endale kohe suuremat meisterdamis/mäkerdamis arsenali muretsema. Meie valikuks on Loovustoa loovustund beebidele, mis toimub Kadriorus Miiamilla lastemuuseumis vaatasin nüüd, et Miiamilla tunni toimumise aeg kattuks meil võimlemise ajaga, seega lähme loovustundi hoopis Nõmmele, juba järgmisel nädalal (teadmiseks, et Loovustuba korraldab tunde Kadriorus, Nõmmel, Mustamäel ja Pirital).

Muusika
Homme lähme Miiamillas esimesse  muusikatundi beebidele, kuna JJ-le muusika väga meeldib.

Kui nüüd neid valikuid vaadata, siis võib ju jääda mulje, et mis imelast ma siin kasvatada püüan, et alla aastasele lapsele selline programm on kokku pandud. Tegelikult pole siin ju midagi väga erilist – on normaalne, et lapsega igapäevaselt veidi võimeldakse, miks mitte siis teha seda kellegi juhendamisel. Ka ujumise osas olen arvamusel, et lapse veega harjutamiseks pole kunagi liiga vara ja samuti aitab see kaasa ka varajasele ujuma õppimisele – lisaks on see beebile ka lõõgastav. Ja kevadel beebidele mõeldud ujutamine meeldis JJ-le väga!
Loovusringi osas on tegemist mu enda laiskusega pigem, et ma ei pea neid põnevaid tegevusi ise välja mõtlema ja ka vahendeid ei tule siis huupi koju muretseda(millest paljud võivad lihtsalt seisma jääda). “Muusikatunni” teeks ma hea meelega kodus, aga kuna ma ei oska kahjuks ühtki pilli mängida, siis ehk on sedagi lõbusam teha kuskil juhendamisega tunnis. Kõigi nende tundide juures on ju boonus ka teiste laste ja lastevanematega kohtumine ja suhtlemine – mida me ikka siin koduseinte vahel omavahel ainult konutame.

Veel mõtlen ma seda, et lapsepuhkust võikski ju kasutada lapsega tegelemiseks ja temaga (huvitavalt)aja veetmiseks 🙂

Mis teil plaanis?

Vahel tundub mulle, et JJ söömine kujuneb ka väikseks loovustunniks :D

Vahel tundub mulle, et JJ söömine kujuneb ka väikseks loovustunniks 😀

An apple a day keeps the doctor away

Jah, täiskasvanutel on võimalik tervislike eluviisidega vältida pikka aega üldse arsti juurde sattumist. Beebidega see nii kahjuks ei ole. Kui alguses oli vaja JJ-ga ülevaatustel käia iga kuu, siis nüüd tänu vaktsineerimis kavale on vahe läinud 1,5 kuule.

Meil on olnud võimalus käia ortopeedi, neuroloogi, taastusraviarsti ja lastearsti juures. Kõik eel mainitud arstid on olnud meeldivad, asjalikud ja väga abivalmid. Kõiki neid arste ühendab ka see, et nende kõigi arvates on JJ terve ja tip-top poiss. Vaid massaaže oleme saanud välja kirjutatud, et spordipoisi lihaseid lõdvestada.

Aga, meie elus on ka arst, kes peaaegu iga kord leiab mingi häda. Mingit sügavat muljet ei ole meie perearst mulle kunagi jätnud, esmakordsetesse lapsevanematesse suhtub ta pigem üleolevalt kui abivalmilt ja kõik on justkui iseenesest mõistetav. Esimene nö alarm oli siis, kui ta kurjakuulutavalt meid JJ puusade pärast ortopeedi juurde saatis, et siin on ikka kindlasti midagi nihu. Ortopeedi juures naerdi meid lihtsalt välja, laps igati terve.
Palju tõsisem alarm oli mõned kuud tagasi, kui proua teatas vaid õrnalt JJ pead katsudes, et lapsel on rahiit ehk ülisuur d-vitamiini puudus. Kõik, ei mingeid analüüse ega midagi. Kirjutas retsepti d-vitamiinile ja saatis meid minema. Minule ei andnud kogu see lugu rahu, kuidas saab olla d-vitamiini puudus, oleme seda eeskujulikult andnud alates 2. elunädalast, olime just enne “diagnoosi” käinud päiksereisil… see kõik oli lihtsalt uskumatu. Siis süvenesin ka rohkem sellesse retseptiga d-vitamiini ja hakkasin seda võrdlema meie olemas olevaga. Selgus, et esiteks oli retseptiga vitamiin D2, mida organismil on raskem omastada kui meil olemas olevat D3 vitamiini. Ka oli ühikute sisaldus meie vitamiinil suurem kui retsepti omal.
Otsustasime, et lähme ka lastearsti juurde teist arvamust küsima. Lastearst oli väga meeldiv, vaatas JJ üle, tegi vereanalüüsid ja andis teada, et lapsel EI OLE rahhiiti. See oli suur kergendus, aga samas natukene ka šokk, et perearst oli meile sellise hirmutava diagnoosi nii kergekäeliselt ja valesti pannud. Hiljem vaatasid JJ üle ka neuroloog ja taastusraviarst ning ka nemad kinnitasid, et mingit rahhiiti siin küll ei ole.
Kui järgmisel perearsti visiidil siis mainisin, et JJ-l ei ole siiski rahiiti, siis perearst vaid ühmas, ahah ja oligi kõik.

Pärast seda kogemust on mul paar soovitust kõigile, kes lastega peavad ikka ja jälle ka arste külastama:
– alati on õigus ja võimalus küsida teise arsti arvamust (eriti kui tundub, et diagnoos on liiga kergelt pandud vms)
– leidke arst, kes on teie jaoks ka sümpaatne inimene (alguses on seda arstiga suhtlemist päris palju, see on päris raske ja väsitav, kui arst teie jaoks ebameeldiv inimene, seda tunnetab ka laps).
– usaldage oma sisetunnet, kui mingi soovitus kõlab kahtlaselt, siis ei tee paha ise juurde uurida, esitada küsimusi või paluda suunamist teise arsti juurde.

Meie jaoks on see teema juba peaaegu unustatud, aga ma loodan, et ehk on selle kogemuse jagamine kellelegi abiks tulevikus, et vältida sellise tarbetu murekoorma kandmist 🙂

fail (216 of 136)