Ebaõnn – suvi ja tuulerõuged

Kevadel möllasid JJ lasteaias tuulerõuged, tema oli sel ajal kodune, nüüd on ta lasteaiast suvepuhkusel olnud vaat, et ka juba kuu, kui mõni aeg tagasi need samad tuulekad ikkagi temani jõudsid.

Ok, ostsime apteegist PoxClin vahtu, hakkasime sellega määrima ja ausalt öeldes polnudki midagi hullu, tuju oli tal hea, täppe tuli suht vähe ning isegi palavikku praktiliselt ei tulnud, vahepeal isegi kahtlesime, et kas on ikka tuulerõuged.
JJ põetamise kõrvalt ootasime siis, et millal kord Jenni käes on, aga no ei tulnud ega tulnud mingeid märke. Ja muidugi nüüd, kus mul on käes 39. rasedusnädal, beebi iga hetk saabumas, ärkas Jennike ühel hommikul esimeste täppidega – ok, ajastus on kehva, aga lootus oli, et ehk läheb ka sama kergelt kui JJ-l ja saabki siis selle jamaga ühele poole.
Oh well, vaene väike Jenni – kergest põdemisest on asi kaugel ja oma osa kindlasti annab juurde ka see palavus, mis niigi ebamugava olemise veel kehvemaks teeb. Täna öösel näiteks siin peres peaaegu ei magatud, sest tal oli lihtsalt nii paha ja üritasime tal seda olemist kuidagigi paremaks teha. Midagi peale tubade tuulutuse ja selle sama vahuga jahutamise nende tuulekatega paraku ette võtta ka ei anna, tuleb lihtsalt ära kannatada. Teised lapsed mängivad õues, käiakse rannas – meie katsume kuidagi siin toas hakkama saada. Kui JJ-l oli ehk kokku ca 15 täppi, siis väiksel Jennil on vist vähemalt 150, nii et pole imestada, et tal see olemine nii vaevaline on.

No ja siis olen siin mina, kes alles oli nii-nii valmis, et beebi võiks saabuda ja nüüd ootan ja palvetan, et püsiks ta veel max kaua kõhus, kuniks meil see megakriis ometi mööda läheb, sest no oleme ausad, ei ole just eriti hea minna sünnitama kui öö on sisuliselt vahele jäänud ja muidu ka süda valutab teise lapse pärast.
Lootus on küll, et ehk beebile ei nakkaks ja ma ise olen tuulekaid põdenud ka, aga samas garantiid ei ole, nagu näha siis ka selles osas, et kui kergesti või raskesti keegi põeb – lisaks siis tähendaks see kõik veel pikemalt kodus ja toas istumist ja see hakkab kergelt hulluks ajama. Rääkimata siis sellest, et kuidas Jenni venna saabumist võib üle elada kui tal endal on nii kohutavalt paha olla on.

Oeh… saaks see jant läbi ometigi.

IMG_9439

Toredam oleks, kui prillide kõrval oleks pigem päikesekreem 😦 

 

Advertisements

Abiks liigse päikese eest kaitsmisel

Selle kevade esimene kuumalaine on nüüd möödas, kuid ilusad ilmad tunduvad jätkuvat ning eks kohe kui need soojad ja päikselised ilmad saabusid, tekkis ilmselt paljudel küsimus, kuidas oma lapsi liigse päikese eest kaitsta.

Jah, just liigse päikese – ma ei ole mingi päikse vastane ja ei kamanda lapsi ainult varju alla mängima, kuid arvestades siiski päikese intensiivsust ja vähemalt meie perele omast põhjamaist heledat nahatooni, siis päris suvalt me seda teemat võtta ei saa. Seepärast on mu lastel ikka mütsid pigem peas, mis ideaalis varju pakuks ka nii kaelale kui kõrvadele, sest just need kohad on kerged põletada saama ja lõpuks ei tahaks ma, et sellest lagipähe päiksest kellelgi päiksepiste tuleks (mida ise lapsena kogesin ja polnud tore ega lahe) ning ega selle eest kreemiga end ei kaitse.

Nõnda oli mul hea meel, kui siinsel turul uus UV kaitsega riideid ja mütse pakkuv Polarfolk meil oma toodetega tutvuda palus – valisin siin koduõues askeldamiseks mõlemale lapsele Petit Crabe mõnusad laia äärega mütsid ning erilise huviga jäin ootama JJ-le mõeldud UV kaitsega särki, mis muideks EI ole sellest tavalisesest libedast riidest nagu enamus neid kaitsega riideid, seega igal ajal seljas meeldiv. Oleks selle pluusi hea meelega ka Jennile ostnud, aga paraku nii pisidele seda varianti veel polnud (kõige väiksem on 4-aastaste suurus, mis kolmepoolesel JJ-l seljas suht ok). Valikus on seal ka UV kaitsega rannariided, aga kuna ma rasedana ausalt randa ei kipu ning hiljem vastsündinuga ka pigem mitte, siis neisse ma hetkel ei süvenenud.

Mis ma siis oskan nende asjade kohta nüüd öelda? – ma ütleks, et kõik see tellitud kraam on maru asjalik, Jenni müts on nagu loodud ka kandekotis/linas kasutamiseks oma laia servaga, mis kenasti nii kukla kui kõrvad katab ning otsaeest üles saab keerata, lisaks meeldib mulle, et see müts on paeltega, sest proovisime seda tuulisel päeval ning kardan, et ilma paelteta variant oleks tal seal seljas olles lihtsalt minema lennanud.
JJ müts on suurem nr ja ilma paelteta variant, samas, tema oskab juba ise öelda, kui peakski minema lendama ja saab selle ka ise pähe sätitud kenasti. Mõnus oli vaadata lapsi liivakastis askeldamas ilma, et päike oleks silma paistnud või hiljem kael kõrvetada saanud.
UV kaitsega särk on ka hea mulje jätnud, ise mõtlen, et see võiks olla asjalik pluus meil näiteks lasteaias kasutamiseks, kus mu teada kasvatajad ei kreemita suvisemal ajal lapsi enne õue minekut ning homikul kodus pandud kreem ei pruugi enam pika päeva jooksul toimida. Kuna see materjal on mõnus ja pehme, siis ei oleks sellega imelik ka toas viibida. Lisaks on see täiesti tavalise pesuprogrammiga masinas pestav, mis lasteriiete puhul küll päris oluline omadus (muideks Polarfolki valikus leidub samast materjalist särke ka täiskasvanutele)

Arvestades, et nii need mütsid kui ka pluus peavad kinni 98% UV kiirtest, siis on mul süda rahul küll, kui selle võrra saab vähem kreemitada. Aga kuna on ikka neid kehaosasid, mis mütsi või spets pluusi varju ei jää ning alati neid riideid ka ei kanna, siis ega meil ka kreemist siiski pääsu pole. Ka on sellistel puhkudel silmade kaitsmisel abiks päikeseprillid (kindlasti sellised, mis tõesti kiirgust blokeerivad ja mis pole niisama tumedama klaasiga), neid peame veel proovima, sest eelmise aasta omad on väiksed ja ongi aeg uusi vaadata, aga neist variantidest siis ehk mõnes teises postituses lähemalt.

IMG_7079

Nii palju asju, mida ei pea(ks) ostma

Olles nüüd üle 2 aasta kõikvõimalike beebide ja laste asjade rägastikus orienteerunud võin ma rahuliku südamega öelda, et valdavat enamust neist ei lähe üldse ja absoluutselt vaja. Eriti ei lähe vaja neid, mis panevad lapsi tegema või neid olema selliselt, kuidas nad iseseisvalt sel ajahetkel ei oleks suutelised olema.

Mul on lausa kahju kõigist neist füsioterapeutidest, kes teevad tänuväärset tööd meie lastega võimeldes, masseerides ja ujutades ja püüavad ka lapsevanemate teadlikust tõsta, et ei tasu soetada neid abivahendeid, mis lapsele midagi head ei tee. Aga kahjuks ei suuda füsioterapeutide mõistuse hääl kajada nii valjult ja nii kaugele kui seda suudab mänguasjade tootjate hääl.
Ikka on ju reklaamid ja tootekirjeldused, kus kõik on hästi lõbusaks ja vahvaks kirjeldatud – sest on ju tohutult lõbus ja vahva oma 3-4 kuune beebi kuskile istuma suruda, kuigi ta ise veel õieti keeratagi ei oska või absoluutselt veel mitte seisev ega kõndiv laps suruda hüppekiiku või käimistooli, sest “talle nii meeldb”, saab “käest ära panna” jne. Veel eraldi teema on last absurdses asendis hoidvad kõhukotid, mis isegi kui on poelettidel pigem harvemini juba näha, siis leiavad tee kasutajateni järelturul 😦
Kui siis kuskil seltskonnas püüda infot jagada selle kohta, et taolised “abivahendid” pole tegelikult kuigi mõistlikud, siis saab tihtilugu vastuseks, et kui need müügil on, siis järelikult need pole ohtlikud. Jah, ohtlikuks teebki asja lapsevanem ise, sest kõiki neid asju hakatakse kasutama oluliselt väiksemate lastega kui võiks – miks? Sest need lapsed, kes vanuse ja füüsiliste oskuste poolest neid vahendeid kasutada võiks ei ole neist lihtsalt enam huvitatud. Hea artikkel selle kohta on leitav siit.

Ega ei saa ühtegi vanemat keelata ja kätt ette panna, aga ma loodan, et see teadlikkus ikka pigem aastatega tõuseb ja ei jää kasvava ostujõu varju.
Oleme ausad, meie lapsed vajavad kõige rohkem meie tähelepanu ja tegelemist, et kasvada, et õppida, et areneda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Mina pole oma lastega ei neid hüppekiikusid ja -toole ostnud ega kasutanud, sama on igasugu istmetega ja ei plaani neid ka meie majapidamisse tuua. Ometigi olen saanud emaks olemise jooksul käia wc-s (üksi) ja ka söök on kuidagi lauale jõudnud.

Minu soovitus on pigem oma kodu teha nö lapsekindlaks ja eemaldada need asjad, mis võivad ohtlikud olla, siis ei pea last pidevalt keelama ja ei pea teda ka kuskile kinni panema. Teine hea asi on vastavalt vanusele last oma toimetustesse kaasata, söögi tegemise ajal anda ka pott ja kulp talle uurida, pesu kuivama panemise ajal lubada tal sokke sorteerida või koristamise ajal tolmuimejal sõita – lastele meeldib jäljendada ja nii nad õpivadki, laseme neil seda siis teha.
Kui tõesti on väga vaja last millestki eemal hoida ja ohutuse mõttes piirata, siis pigem vaataks ma sel juhul nö mänguaediku – maneeži poole ja kui selle jaoks võimalust pole, siis sobib ju isegi võrevoodi, millel põhi madalaks lastud on.

Aaa ja kui mõnel päeval näiteks see koristamine ei sujugi ja laps tahab hoopis rohkem lähedust – siis nii lihtsalt on. Meil tuleb õhtul Teet koju ja kui päeval jäi kraamimata, pesu pesemata vms, siis teeme seda koos õhtul.

Kindlasti on asju, mis teevadki elu beebiga veidi kergemaks ja selle juures ei mõju lapsele halvasti, kasutame ju isegi lamamistooli või tegelustekki (kuigi saaks ka niisama tekiga maas hakkama), aga ennekõike soovitangi ma enne ostu teha natuke eeltööd ja mitte langeda osava reklaamijutu ohvriks. Ausalt, nende asjade tootjatel on täiesti suva, et kas su lapsel on tore, halb või kurb, nende töö on müüa.

Ühesõnaga, siin jõulusaginas, kus ikka kipume lastele kuuse alla või jõuluvana kingikotti tohutult igasugust kraami kuhjama – mõtleme ikka läbi, kas seda on vaja ja kellel seda rohkem vaja on, lapsel või vanemal?

img_3428

Teki peal on tore ka koos pikutada ja kui enam ei taha, siis saab sealt vehkat teha 😉 

 

Jenni esimene ujutamine

Kui see tänane käik lühidalt kokku võtta, siis selgus, et meil on siin kodus delfiinipoeg Jenni, sest see tüdruk lihtsalt nautis vees olemist.

Nagu ma varem juba kirjutasin, siis sain Jennile ujutamise ajad detsembrisse, aga kuna keegi oli oma aja ära öelnud, siis avanes võimalus esimene käik juba täna teha. Jõudsime kodus oma hommikused toimetused ära teha, kes kohvi juua, kes piima või putru süüa ja sättisime end minekule. Tänane aeg oli hommikuks ja seepärast tuli minu ema ujutamise ajaks JJ-ga tegelema, läksimegi siis kõik koos õue.

JJ ajal oli meil täiesti imeline inimene tema ujutajaks, kuid kuna tema on vist jätkuvalt ka beebipuhkusel praegu, siis Jennit ootas üks teine naisterahvas, kes osutus samuti võrratult toredaks ja leidis meie preiliga üsna koheselt väga hea klapi (kuigi jah, ega Jenniga seda pole ka raske saavutada 😀 ).

Eest ootas mõnus suur ja soe vann, kus see ujutaja siis esialgu ise Jenniga tegeles ja näitas mulle, et kuidas saab last vees erinevates asendites hoida ja mida seejuures silmas pidada. Kuna Jenni oli super rahulik ja tõesti nautis seda kõike, siis saime proovida ka seda üsna populaarset kaelarõngast, mis tundus, et temale täitsa sobis, kuigi tõesti ei ole keeruline last ujutada ka ilma selleta (Jensiga ei kasutanud me seda kordagi). Lisaks nö tavalisele ujutamisele pandi Jenni jaoks tööle ka vanni mullitamise režiim ja lõpuks sai ta ka dušiga veealust massaaži.
Jenni vist olekski hea meelega sinna vette jäänud, kuid kui ettenähtud pooltund läbi sai, siis oli aeg end jälle sisse pakkida ja koju suunduda.
Seal on võimalus ka last toita, aga Jenni oli enne kodust lahkumist tegelikult söönud, siis seda soovi tal ei olnud ja ta jäi hoopis mul juba süles magama enne ku jõudsin ta isegi kärru panna.

Ootame juba detsembrit, et siis jälle vette minna. Kel veel huvi pisikeste beebide ujutamise vastu, siis sarnaselt Magdaleena tervise keskusele saab seda teha ka Pelgulinna perekeskuses (registreerimine järgmiseks kuuks algab iga kuu 20. kuupäeval ja siis peab seal bronnsüsteemis lihtsalt kiire olema), samuti on võimalus minna ka ITK Järve üksusesse, kus on nii individuaalne ujutamine kui ka grupis ujutamine. Seda üle ääre ujutamist saab teha ka Kesklinna Lastepolikliiniku taastusravi osas.
Kes aga tahab juba veidi suurema beebiga koos vette minna, siis sellist võimalust pakuvad mitmed koha, üks popimaid ja mugavamaid on ilmselt Reval Sport, meie proovisime JJ-ga Audentese ujulat ja ka see oli tore.

jenniujumas

Tundub, et sportlase aura on sel tüdrukul täitsa olemas, eile käisime võimlemas täna ujumas ja tema ainult naudib. 

1 aasta imetamist – meie kogemus

Kuna imetamise etapp meie elus on selleks korraks läbitud, siis panen selle teekonna kirja – algusest lõpuni.

Enne JJ sündi olin kindel, et hakkan teda rinnaga toitma, sest see on lapsele kõige parem. Aga kui JJ sündis, siis hakkas mind kahtluseuss närima, et kas ma suudan, kas on piima, kas see peab nii valus olema – kas see kõik on seda väärt? Õnneks ümbritsesid mind imeliselt targad ja head inimesed eesotsas mu kalli Teedu ja minu emaga, lisaks mõned juba kogemustega sõbrannad. Kõik julgustasid ikka proovima ja kinnitasid, et see raske aeg läheb mööda. Kuigi ma seda tol hetkel ei uskunud, siis elasime päev korraga, vahel imetasin hambad ristis ja… ja paari nädalaga oligi korras kõik!

Mugavus
Lisaks sellele, et rinnapiim on lapse tervisele parim ja rinnaga toitmisel tekkiv lähedustunne ema ja lapse vahel on eriline on see kõik ka tohutult mugav olnud. Me saime alati minna kuhu vaja ja millal vaja, kui JJ-l tekkis nälg, sain teda ju kohe toita. Reisil oli see eriti võrratu, ei pidanud mingeid segusid kaasa tassima, pudeleid pesema jms – kõik oli nii nii lihtne. Ühtlasi ei põdenud ma absoluutselt avalikku imetamist, see on normaalne tegevus, ema ja lapse vaheline asi ja ei puuduta võõraid. Ma ei lehvitanud oma tisse, aga ma ei teinud ka mingeid naruväärseid sallide ja tekkide alla peitumisi – rinnaga toitmine on loomulik ja rahulik tegevus ja ei vaja mingit showd enda ümber. Nii me siis tissitasime lennukis, restoranis, laevas, Muumimaa parklas, ujulas, pargis jne jne.

Alates 6.-elukuust hakkas JJ ka lisatoitu saama, kuid veel paar kuud oli põhitoit pigem rinnapiim. Umbes 10-11 kuu ringis oli nüüd päevasel ajal JJ toiduks vaid lisatoit – püreed ja pudrud ning näputoit, kuid öine tissitamine jätkus. See oli ühtlasi ka kõige kurnavam aeg, sest kokku langes hammaste tulek ja nohu, mis tähendas, et JJ võis öö jooksul ka 5-6 korda rinda tahta. Samas – haiget last ei ole mõtet veel lisaks traumeerida ja ma tegutsesin täpselt nii nagu JJ tahtis.

Võõrutamine
Kui JJ oli taas terve ja hambad ka selleks korraks tulnud, otsustasin, et peame selle võõrutamise tee ette võtma. Plaan oli teha seda jõulunädalal, kuna siis Teet oli puhkusel ja sai rohkem abiks olla. Beebigruppides on levinud võõrutamise viis, et ema läheb paariks ööks teise tuppa magama, isa tegeleb tissi nõudva lapsega ja maagiliselt see kõik toimib ja ollaksegi tissist prii. Proovisime seda ühe öö, pärast 2 tundi kestnud tralli, loobusime sellest nõmedast plaanist, läksin võtsin JJ kaissu, andsin tissi ja üritasin välja mõelda, et mis edasi.

Selge oli see, et lapsele mõjus see meie teguviis topelt šokina – pole tissi ja pole äkki emmet ka. Leppisime hoopis kokku, et viime öise tissitamise kõigepealt miinimumini – 2x öö jooksul ja nende kahe korra vahel peaks olema vähemalt 3 tundi. See plaan töötas oluliselt paremini – kui JJ siiski pärast tissitamist tunni pärast uuesti ärkas, võtsin ta lihtsalt korraks sülle, kinnitamaks, et emme on jätkuvalt siin, kõik on hästi ja me võime edasi magada. Ja ta magaski.
Umbes nädala hoidsime seda programmi, et max 2 korda sai ta öö jooksul rinda ja see töötas, juba muutusid ööd rahulikumaks (see aeg on kindlasti individuaalne, et kaua seda miinimum tissitamist võiks teha, eks see rohkem ema sisetunne ikka). Vahetult enne aastavahetust oli aeg, et nüüd tissitamine lõpetada. Tegutsesime sama plaani järgi, kui ta ärkas, siis kallistasime, võtsime korra sülle ja lohutasime, vahel jäi ta kohe uuesti magama, aga oli ka tagasilööke, kus tuli keset ööd vaadata ära paar osa Põrsas Pepa multikat ja süüa beebiküpsist.

Nüüd on JJ olnud tissivaba veidi üle nädala – ööd on rahulikumad, vahel ärkab korra või paar, vahel peab natuke lohutama ja vahel ei pea midagi muud tegema kui ise lihtsalt edasi magama ja magab tema ka. Hetkel on ta meil kaisulaps (kuigi sünnist magas ta tegelikult oma voodis, vahepeal ka oma toas), hetkel on see meile kõigile parim lahendus – eks iga üks teab, mis nende lapsele ja perele hea on.

Kui ma midagi peaksin soovitama nendele, kel see võõrutamise tee varsti ees on, siis ma soovitaks rahulikult võtta. See on suur muutus, nii emale kui ka lapsele. Imetamine ei ole mingi tüütu kohustus, millest peaks vabanema, see on üks imeliselt ilus etapp meie elus ja ühel hetkel saab lihtsalt see aeg ja vajadus läbi – millal, eks jälle iga üks otsustab ise. Minu jaoks oli nö märguandeks see, et JJ sõi tahket toitu hästi ja tiss oli pigem öise läheduse rahuldamiseks. Aga seda lähedust saan ka teisiti talle anda ja see töötab.

Kuna me lõpetasime imetamise järk-järgult, siis tootis ka keha järjest vähem piima ja kui lõpuks üldse lõpetasime, ei olnud mul probleeme rinnapõletikuga ega ka vajadust piima välja pumpamise järele.

Oluline on ka see, et kui laps enam rinnapiima ei saa, siis peab ta piisavalt vedelikke ikka saama – selleks sobib hästi puhas vesi. Nii ongi, et JJ saab alati juua, kui ärkame, pärast igat toidukorda ja ühtlasi on tal oma kõrrega joogipudel pidevalt käepärast ja vajadusel joob ta sealt ise. Kui laps sööb ilusti mitmekülgset tahket toitu, saab lisaks ikka d-vitamiini ja piisavalt vett, siis ei ole absoluutselt vajalik hakata pärast imetamise lõppu mingit piimasegu talle sisse uhama.
Hetkel, aastasena, sööb JJ ca 5 toidukorda päeva jooksul – hommikupuder, lõunaks köögiviljad lihaga (püree või tahkemal kujul), õhtul samuti köögiviljad, siis mingi snäkk (vahel leiba, beebiküpsist, juustu, mingit juurvilja või puuvilja jms) ja õhtul veel puder. Isu on tal hea, toiduga ei pirtsuta.

Lõpetuseks, see imetamise aeg oli üks imeline aeg, osa minust jääb seda ikka igatsema, aga muidugi on ainult suur rõõm vaadata, kuidas mu kallis laps kasvab ja areneb ja ei ole enam see väike beebikene, kes imetamist vajab.

Rahulikku meelt ja jõudu kõigile! 

Ilusa aja meenutuseks

Ilusa aja meenutuseks

Beebide ujumine Audenteses

Täna oli see päev, kui seadsime sammud Audentese spordiklubisse, kus toimus beebide ujumistund. Kuna mina olen basseinivee suhtes väga tundlik, siis otsustasime proovida hoopis nii, et vette koos JJ-ga läks minu ema ja mina olin siis julgestuseks lihtsalt basseini kõrval.

Tund maksab 10€, koha saab nii ette broneerida kui ka lihtsalt kohale minnes (eeldusel, et siis ikka kohti jagub). Kärud saab jätta piletivärava juurde, nii et võõrastel sinna asja ei ole (samas midagi väärtuslikku sinna sisse ei tasu ikka jätta). Riietusruumis on siis võimalik oma asjad kappi panna ja seejärel  pesema koos beebiga suunduda (olemas on ka väiksed vannid beebidele). Kappide juures on olemas pingid, kuhu hetkeks saab beebi toetada (vist oli võimalik ka pehmeid mähkimisaluseid sinna pingile panna). Kui pesemas käidud, siis lapsele ujumismähe alla ja võibki lastebasseini minna.

Treener  Ave-Riin on seal vähemalt tund aega 10.30-11.30, aga beebid kõik nii kaua olema ei pea, ikka vastavalt sellele kuidas jaksu on (meil JJ sulistas seal täna ca 45minutit). Selle aja jooksul saab siis lapsega seal vees möllata, lasta tal seal olevate mänguasjadega sulistada ja siis treener käib kõigi juures individuaalselt ja näitab, et mida ja kuidas teha võiks parasjagu.

JJ oli algul päris nukker, kui oma Mammaga vette läks, ikkagi esimene kord basseinis ja emme ju kaasa ei tulnud (varasemalt olime kevadel käinud Magdaleenas beebide ujutamises). Aga pärast mõningast sulistamist ja teiste beebide saabumist läks tuju juba päris heaks. Nii ta siis ujus seal koos palliga ja eriline lemmik oli väike ämber 🙂

Veest välja tulles mässisin ta kohe räti sisse (enne seda tasub ühekordne ujumismähe kindlasti alt ära võtta, muidu on kogu rätik kohe märg) ja siis käisid nad Mammaga veel ka saunas soojenemas, uuesti pesus ja nii see ujumistund läbi saigi.
Selleks, et meie ujujad rahulikult maha jahtuda saaksid tegime ka kerge eine sealses söögikohas ja siis jalutasime koju (JJ kärus magusalt magades).

Meile meeldis ja lähme kindlasti uuesti!

FullSizeRender (12)

Suvi on läbi, mida lapsele selga panna?

Kuna JJ on jaanuari beebi, siis oleme me ühe talve juba üle elanud, selleks puhuks oli mul varutud ja lasin juurde kinkida siidi/villa riideid. JJ garderoobis olid bodyd, pluusid ja püksid firmalt Cosilana ja mul jätkub vaid kiidusõnu, sest need riided on ilusad, vastupidavad ja kasutusaeg on väga pikk. 56 suurus pluusid ja bodyd olid kasutuses 3-4 kuud. Nr 56 püksid, millega JJ haiglast koju tõime on tal täna jalas, lihtsalt enam ei saa neid otsi peale keerata. Seega on need riided oma veidi kallimat hinda kindlasti väärt.

JJ jalas püksid s56 ja pluus 62/68

JJ jalas Cosilana püksid s56 ja pluus 62/68

Nüüd, kus ilmad on juba jahedamad ja JJ toas muudkui mööda põrandat rallib, mis pole eriti soe, oligi tarvis mõned uued siidi/villa asjad osta. Sel korral otsustasime, et proovime JOHA bodysid lisaks ka villaseid sokke ja torusalli. Suurim põhjus, miks ma teise firma kasuks otsustasin on bodyde kaelused – Cosilana asjadel on nn ümbrikkaelus, mis aga praegu mööda maad nühkides kipub pool kõhtu paljaks jätma, minu valitud Joha asjadel on ühel nööbid teisel trukid ning ma loodan, et need katavad last paremini.

JOHA

JOHA asjad. Eriti meeldivad mulle need villased sokid, millel all on “stopperid” – nüüd, kus JJ end püsti ajab on see libisemise takistus igati kasulik.

Joha teeb ka väga ilusaid villaseid riideid, aga minu jaoks on need ikka kuidagi veidi karedad ja kuna JJ nahk on üsna õrn, siis ma pigem kasutangi siidi/villa segu riideid, mis on pehmemad, samas hoiavad ikka lapse paremini soojas kui tavaline puuvill 🙂

Kuidas teie talveks valmistute?