39+4 ja ÄE visiit

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1

37+4 ja ÄE visiit

Käes on see aeg, kui neid visiite ämmaemanda juurde tuleb nüüd ette iga kahe nädala tagant. Ka sel korral kohtusin veel asendajaga, järgmine aeg on juba jälle nö oma ÄE juures kirjas (kes küll julgelt arvas, et ega me ei kohtu ja kelle arvamuses ma hetkel juba kahtlema hakkan).

Enesetunne on hea, mõnel ööl saan eriti hästi magada ja samas mõni öö on külje keeramine nii piinarikkalt valus, et läbi une mõtlen “fine, mis siis, et see külg surema hakkab, olen nii veel järgmise tunni”. Samas neid nö raskeid öid on õnneks olnud vaid mõned üksikud.
Beebi on jätkuvalt väga aktiivne ja hetkel on tema lemmik tegevus enda (ilmselt tagumiku) pressimine vastu ühte mu kõhukülge, et siis näha, kui ebaloomuliku kuju see kõht ikka võtta võib – no mu silme läbi vaadates – ikka väga ebaloomuliku 😀 ma tegelikult ei tea, et kas see selline enese sirutamine ja sättimine seal tähendab, et tal ruumi veel küll ja veel ja niipea välja ei hakka tulema või hoopis vastupidi, et katsub piire ja tunneb, et kitsaks läheb (siin kirjutamise hetkel teeb ta seda taas).
Pea on tänase kontrolli järgi ikka all, ma loodan, et ta oma võimlemisega siis end ümber ei keera kuidagi ehk ikka selleks vast enam ruumi pole.

Kõik näitajad olid meil korras, minul vererõhk normis, EPK 36cm, beebi südametööga kõik hästi (miskipärast sellel ämmaemandal ta on lasknud neid südamelööke väga eeskujulikult kuulata). Kaal näitab hetkel 67kg, mis tähendab, et viimase 2 nädalaga on juurde tulnud +1kg ja kokku siis nüüd 10kg selle rasedusega (ja usun, et tuleb veel see 2-3kg ka ära).

Ma siin küll heietan, et beebi võiks ometigi juba tulla ja no tõesti võiks, kuna hetkel on ta juba nö tähtajaline laps, aga samas muidugi kuulsin äsja sünnitanud sõbrannalt, et ITK on jälle täiesti puupüsti täis ja ega seal suurt kuskil olla ei ole, nii et selles osas oleks jälle hea veidi oodata, äkki läheb rahulikumaks. Või kas läheb? Vaatasin ITK FB sündide tabelit ja no mu meelest on seal suht kõik päevad nagu beebibuum, vahet pole, mis kuu või nädal.

Paaril õhtul on justkui mingeid valusid tunda olnud, aga ei midagi regulaarset ja ilmselt pigem on beebi end sel hetkel jälle mingi “hea” närvi peale sättinud. See ootus on ikka üks naljakas asi – ühtpidi ma tõesti ootan, et hakkaks pihta ja saaks juba sünnitatud ja meie uue beebiga kohtuda, aga teistpidi, mõte, et peab ju jälle sünnitama ja see on valus ja natuke õudne ja pärast on paha jne, paneb väikse hirmujudina üle selja jooksma ikka ka. Ainus, mis lohutab on see, et nüüd ma ju tõesti tean, et kõik see valu, mis tuleb, on mööduv ja üleelatav.

Ämmaemand tänasel kohtumisel igatahes mingeid vihjeid peatsele sünnitusele ei andnud ja mainis, et viimasel ajal paljud lapsed tulevad pigem hiljem kui et varem ning, et see 37+ nädal aeg ei ole üldiselt väga populaarne sünnitamise aeg. Nojah, eks siis tuleb teda uskuda ja salamisi loota, et enam siiski pole palju jäänud.

FullSizeRender-56

37+4

 

35+4 ja ÄE visiit

Põnevus-põnevus, täpselt kuu pärast on mul märgitud sünnituse tähtaeg, enesetunne on selline 50/50, mõnel päeval hakkan juba mõtlema, et oot-oot, kas miskit toimub ja mõnel teisel päeval võib vabalt ununeda, et üldse rase olen.

Selles osas on see rasedus üsna omamoodi olnud, mitte, et mul JJ-d oodates megaraske oleks olnud või mingid tohutud vaevused, aga ma mäletan, et see “lõputüdimus” tuli üsna jõuliselt peale ja oli selline ebamugav olla. Ma arvasin, et ega sel korral väga teisiti ei ole, kuna keha ehk rohkem kurnatud veel eelmisest ootusest + imetamisest, aga tunne on ootamatult hea. Just arutasime Teeduga siin ühel õhtul, et selle rasedusega on kergem olla ja ma ei vingu ka nii palju 😀 Kergem on olla mitmes mõttes, sest vaatasin eelmisest rasedakaardist järele, et JJ-d oodates kaalusin ma umbes sama palju kui praegu juba 23+. nädalal, seega on täiesti arusaadav, et liikuda ja toimetada on praegu lihtsam.
Migreen, mis eelmine kord mind lausa haiglasse kupatas, on sel korral end paar korda ilmutanud (just siis kui on olnud eriti palav ja lämbe ilm), aga kuna nüüd tean, kuidas ja millega reageerida, siis olen hullemast alati pääsenud.
Kui üldse millegi üle kurta, siis kõrvetised on siin vahepeal ikka päris jubedad olnud ja Rennie tabletid selles osas abiks. Ma muidugi pole sel korral ka mingi eriti tubli toituja olnud ja sisse läheb kõik, mis isutab, alates mahlapulgast lõpetades rosoljega (arvake, kas mul just tuli selle jutu peale mahlapulga ja rosolje isu 😀 😀 ).
Kohvi joon hommikuti siiani, aga vaikselt tunnen, et see isu hakkab otsa saama, mis on super, sest plaanin pärast beebi sündi sellest mõneks ajaks loobuda (nagu JJ-ga).
Pikemat maad kõndides hakkab ka veidi ebamugav ja enam eriti kuskil pargis või mänguplatsil JJ järel joosta ei taha, õnneks selles osas on Teet tubli ja poisid saavad õhtuse mänguka tiiru kahekesi edukalt tehtud.

Täna tuli teha ka käik ÄE juurde ja sel korral kohtusin siis asendus ämmaemandaga, temaga on mul ka järgmine visiit, mis nüüd lõpus on juba 2 nädala pärast. Õnneks oli see ÄE väga tore ja rõõmus ja igati asjalik.

Kaalu on hetkel 66kg, kuuga juures +2kg ja kogu raseduse peale siis +9kg, JJ-d oodates võtsin kokku juurde 13kg, tundub, et sel korral tuleb see suht sama… erinevus siis ainult selles, et nüüd oli algkaal madalam (halleluujah imetamine ja elu väikse lapsega, mis töötab paremini kui kõik trennid 😀 ).
Vererõhk oli normis, beebi südamelöögid samuti – ja kui tavaliselt peab teda selle anduriga veits taga ajama ja möllama, siis täna sai ÄE südamelöögid kätte kohe, kui selle anduri kõhule asetas.
EPK oli 34cm, katsumine ja kiire UH kinnitasid, et beebi on peaseisus ja päris-päris sügaval vaagnas (kui ÄE pead katsus, siis tekkis küll korra tunne, et issver, beebi peaaegu väljas ju 😀 ). Sellest siis ka kerge ebamugavustunne, kui pikemalt kõndinud olen.
Viimati tehtud GTT osas kinnitas ÄE mu enda välja loetud järeldust, et kõik oli tip-top ja sellega on nüüd ilmselt ühel pool ka.
Muus osas oligi see visiit üsna lühike ja mingeid märke, et beebi varem võiks tulla, ÄE ei täheldanud. Küll aga soovitas ÄE mul oma vedeliku tarbimisel silma peal hoida ja seda natuke tublimalt teha, eriti praeguste palavate ilmadega võiks päevas 1,5-2L vett päevas ära juua.

Eks siis ootame rahulikult edasi, pühapäeval täitub juba 36. nädal ja siis on täiskantud beebini jäänud vaid 1 nädal (ja mu poolest võib ta siis ka südamerahuga tulema hakata).

kõht_35

Sel korral sai kõhupilt tehtud kohe pärast ÄE visiiti 🙂 

Ootuse aja jäädvustamine – jah või ei?

JJ ootamise ajal tegime ühe fotosessiooni, mis toimus päris raseduse alguses ja mille eesmärk oli saada pilt/pildid, millega beebiuudist sõpradele teatada. Seega polnud mul seal eriti kõhtugi näha ja nö klassikalisest beebiootuse jäädvustamisest ei olnud juttugi ja ega ma tagasi vaadates selles puudust ka ei tundnud.

Ka sel korral ei olnud mul plaani eraldi fotograafi juurde oma kõhtu näitama minna, pigem tahaks leida hästi toreda inimese, kes meist pärast beebi sündi perepildid teeks. Aga ühel päeval FB-s surfates nägin, et keegi oli laikinud Inca Ojamäe üleskutset, kus otsiti beebiootuse pildistamiseks modelli, mõtlesin, et äkki see siis on ikka mingi märk ja peaks proovima. Pakkusin end välja ja saimegi ajad klappima.

Pildistama läksime ühel juulikuu alguse vihmase päeva päikselisel ja vaiksel õhtul mere äärde. Ega ma ei osanud sellest kõigest midagi oodata, ma ei osanud tegelikult oodata ka seda, et mis moodi ma seal kaamera ees koos kõhuga käitun, et kas läheb väga ebaloomulikuks see asi või ei.
Samas, üks põhjuseid, miks see sessioon ette võtta oligi soov või mõte, et ehk aitab see mul endal selle raseduse ja beebiga rohkem sidet leida, meie selline omavaheline “eel ema ja tütre hetk”. Ma olen ju kirjutanud, et sel korral läheb kõik nii kiirelt ja pole väga selliseid hetki, kus istuksin kõhtu silitades ja heldinult beebi liigutusi vaadates, JJ ootuse ajal oli sel kõigel justkui suurem roll – kõik oli uus ja huvitav.
Ma arvan, et osaliselt see õnnestus ka – hoolimata kaamerast ja kividel turnimisest, olid need hetked täis rahu ja (ootuse)rõõmu ja mõtteid, et üsna pea ongi ta kohal – meie väike tütreke.

Mis puutub fotograafi, siis mu meelest oli meil Incaga nii tore kogu see aeg, et ma hea meelega teeks temaga veel pilte, näiteks siis kui pere juba laienenud. Kohtusime sel päeval esimest korda, aga samas oli tunne, nagu teaks üksteist juba ammu.
Meigi eest ütlen aitäh Margotile, kes kahe väikse lapse kõrvalt jõuab naisi kauniks teha.

Seega minu poolt vähemalt sel korral ootuse aja jäädvustamise osas JAH!

Siin siis mõned pildid (sel hetkel oli oodatud 32+1 nädalat):

DSCF9186-2-2

DSCF9237DSCF9232DSCF9232-2DSCF9244-2DSCF9212

 

DSCF9270DSCF9293-2DSCF9291-2

DSCF9290-2

See sessioon oli meil mõeldud ainult minuga teha, aga lõpus tuli JJ ka ikka natuke klouni tegema 🙂 

DSCF9289-2

JJ soeng on täiesti priceless 😀 Nüüd on tal siiski ka esimest korda juuksuris käidud!

DSCF9283-2DSCF9201-2

 

31+4, ÄE visiit ja mitte liiga õnnelik

Vahepeal olen kõvasti siin valmistumisega tegelenud, haiglakotti pakkinud, viimaseid asju ostnud jne. Kiiret veel pole, praegu jooksmas siis 32. nädal ja taas oli aeg teha käik ämmaemanda juurde.

Üldiselt enesetunne on jätkuvalt hea, väsimus väga ei piina, kõht muidugi muudkui kasvab.
Kõht ongi kõvasti kasvanud ja no tegelikult tähendab see muidugi seda, et beebi seal sees on kosunud, ühtlasi on tunda, et ega ta selle ruumiga seal liiga rahul ei ole ja vahel on juba praegu tunne, et ta üritaks end siit läbi kõhu välja pressida. Kui väga hooga või pikemalt kõndida, siis tõmbab kõhu kõvaks ka ja on päris ebamugav – eile jalutamas liikusin suht väikeste sammudega ja teokiirusel (aga noh, enne seda sai JJ-l pargis maratoni järel joostud 😀 )
Mingeid turseid pole õnneks tulnud, ennetavalt üritan ikka piisavalt vett ka juua (sest enamasti tähendavad rasedal tursed seda, et on vedeliku puudus) ja diivanil istudes hoian ka jalgu pigem kõrgemal.
Kõrvetised on siiski endast märku andnud, eriti pärast halba otsust pakk kummikomme ära süüa – siis sai niisama kõrvetistest lausa väike okseralli, hoian meeles, et kummikommidega nüüd pigem piiran end. Nende kummikommidega läks üldse kehvalt, sest ma üldse ei mõelnud, et järgmine hommik lähen tavapäraseid analüüse andma. Tulemuseks oligi jälle liiga kõrge glükoosi näit ja selle tulemuseks omakorda siis taaskord GTT-le minek. Oh jah, ei saa öelda, et ma liiga rõõmus just oleks, aga kuna eelmine kord see GTT polnud midagi väga hullu, siis eks elan selle nüüd ka üle – lõpuks siiski parem rohkem kontrollida, kui et vähem.

Kaalu on nüüd kuuga 2kg juurde tulnud, seega kogu rasedusega kokku siis 7kg, end ise peeglist vaadates ütleks, et sellest enamus on läinud kõhtu ja rindadesse 😀

Beebi oli ka visiidi ajal tavapäraselt aktiivne, pea oli all ja südamelöögid igati normis ja regulaarsed. Huvitav on see, et JJ-d oodates ei olnud mul ultrahelisid tehes kunagi ebamugav või valus vms, aga selle preiliga on iga UH paras piinamine, kõht läheb valusaks, tema põgeneb selle anduri eest ja pärast pean veidi istuma ja rahunema sellest kõigest 😀

Jõudsime tänasel kohtumisel ÄE-ga suht paljust rääkida, sest ta läheb nüüd puhkama ja on täiesti reaalne võimalus, et me temaga enam ei kohtu ka enne sünnitust, eriti kui meie beebi otsustab, et ta väga viimase minutini ei kavatse kõhus püsida. Panime kirja kolm kohumist kuni tähtajani, aga mõlemad mõtlesime, et see kolmas kohtumine on siuke suht kahtlane 😀 Ta arvas, et suure tõenäosusega peaks mul ka teine sünnitus pigem kiire olema ja kui kõik hästi, siis on võimalus ka juba 6 tunni möödudes koju saada (kuigi igaks juhuks uurisin ka selle suurema peretoa kohta, kuhu ka JJ meiega ööbima saaksime võtta, ITK-s siis üks selline peretuba täiesti olemas).
Koju kaasa sain ka sünnitusplaani paberi ja anestesioloogia nõusoleku lehe, mille siis enne haiglasse minekut ära täidan.

Ühtpidi on see praegune ootus läinud nii kenasti, et suurema osa ajast ei tule meeldegi, et rase olen. JJ-ga toimetamisele ja muudele tegemistele läheb aeg ära ja ei jää väga seda hetke, kus saaks liigselt näiteks muretseda või mingied hädasid endale külge mõelda. Samas ootusärevus on ikka, tahaks  ju teada, et millal ta täpselt tuleb ja kuidas sel korral see sünnitus ikka läheb jne jne.

Aga ega polegi muud teha kui oodata, olen plaaninud, et juuli jooksul võtan ette ja pesen-triigin beebi asjad ära ning sorteerin tema sahtlid nõnda, et asjad oleks kasutusvalmis. Võrevoodile tuleb külg tagasi ette panna, põhi kõrgemale tõsta, Baby Joggeri kahene käru tuleks ära hooldada-puhastada ja lastetoas on veel nipet-näpet viimistleda.

Ootame siis põnevusega edasi!

kõht_31+4

31+4

 

Milliseid riideid rasedana kanda?

Mu meelest on raseda riietega tegelikult sama teema, mis ka tavaliste riietega, asi peab olema õige suurusega ja seljas hästi istuma, siis saab kandja end ilusalt tunda. Rasedana on juures veel ka mugavusfaktor ehk, et lisaks ilus olemisele, peab ka mugav olla olema – kuskilt miski ei sooni, ei suru, ei kisu ei pitsita.

Kui JJ-d ootasin, siis tundus kuidagi eriti imelik minna mingeid spets raseda riideid ostma, tundus see ka nii ebapraktiline – sest neid riideid läheb ju vaja suht lühikese aja jooksul. Mingi hetk mulle aga tavalised teksad enam normaalselt (kõhule surumata) jalga ei läinud ja tuli siiski see tee ette võtta.
Kuna ma tahtsin tol hetkel kindlasti neid riideid ka proovida ja polnud üldse kindel, et mis suuruses mul asju vaja läheb, siis tundus kõige lihtsama valikuna H&M, seal pole küll mingi mega suur valik, aga sellised basic asjad on täitsa olemas – ka teksad. Valisin sealt paar mudelit välja. Esialgu ostsin ühed teksade ja retuuside vahepealsed püksid – no nagu teksad aga väga venivad + see spets kõhuosa. Samas need polnud päris minu värv ja ei meeldinud nii väga ja hiljem ostsin ühed veel, mis olid rohkem “päris” teksad, aga siiski ka selle spets kõhuosaga – need olid siis ühtlasi ka mu kõige lemmikumad ja mugavamad asjad üldse kogu ootuse aja, pärast sünnitust oli isegi veidi kahju, et enam neid kanda ei saa 😀
Spets pluuse ja kleite tol korral ei ostnudki ja sain hakkama.

Sel korral mõtlesin kohe, et tahan end võimalikult hästi tunda, võimalik, et ma näiteks rohkem rase oma elus polegi ja möödugu see aeg, siis nii mõnusalt kui ka ilusalt. Ma ei teagi, võib olla ma lihtsalt nüüd teist korda rasedana (ja aastase imetamise kogemusega) oskan ka mugavaid riideid rohkem hinnata ja ei taha leppida lihtsalt “mingi” asja selga viskamisega.

Teksad olid mul nüüd varasemast olemas, aga kuna kõht sel korral kasvab üsna aeglaselt, siis kannan ikka neid esimesi, mis nüüd tunduvad ka täitsa ok. H&M-ist ostin ka kohe 2 pluus, millel kõhu osa on selline spets lõikega, et kasvaval kõhul hea oleks, kuigi ma käin ka tavaliste pluusidega, siis vahel meeldib mulle just neid kanda, kuna need rõhutavad ilusat kõhtu 🙂
Lisaks ostsin sealt sel korral rasedate retuusid ja need on küll väga head, sai neid nii reisil kui ka nüüd kodus pea igapäevaselt kantud ja super asjad! Kõhuosa on jälle kõrgem ja ei sooni ebamugavalt nagu tavaliste retuuside vöökoht varem või hiljem siiski tegema hakkab.
Ja kui keegi otsib lühikesi pükse, siis H&Mis on ka neid päris mitu mudelit valikus – nii teksaseid kui ka nö viisakama moega pükse, ise ostsin ühed mõnusad sinised, sest ma lihtsalt ei taha pidevalt kleitide ja seelkutega käia ja näiteks JJ-ga mänguplatsil käies on püksid praktilisemad. Pidin seal proovikabiinis end kõvasti tagasi hoidma, et mitte endale kohe mitut paari lühkareid osta, sest need kõik  nägid jalas nii head välja, aga samas vaid järgnevaks kolmeks kuuks ehk pole mõistlik neid endale kokku kuhjata.

Kui varasemalt rasedate ja imetamise mõledud riiete valikut ma Lindexi poodides ei täheldanud, siis nüüd on ka seal päris mitu stanget nende asjadega väljas. Väga midagi erilist silma ei hakanud, kui siis paar pluusi, mis olid külgedelt trukkidega ja ka teksaseid oli mitu erinevat mudelit pakkuda. Samas lühikesed püksid oli mu meelest H&Mis ilusamad.

Tahtsin mingeid muid pükse ka peale teksade ja retuuside, sest suvel võiks sellised “vabamad” püksid ju täitsa abiks olla, eriti kui päris kleidi või lühikeste pükste ilma pole parasjagu. Otsisin ja vaatasin ja jõudsin Asos.com lehele. Seal on päris suur valik rasedate riideid, nii odavamas kui ka kallimas hinnaklassis, leidub kõike, pesust üleriieteni. Ma leidsin sealt endale sobivad püksid, millega käisin ka reisil ja olid tõesti mugavad, ühtlasi on need ka sellised, et ei näe tegelikult üldse spets raseda pükstena välja ja saab tegelikult ka pärast edasi kanda (neil on lihtsalt väga veniv vööosa ilma selle pikenduseta, seega saab neid edukalt kanda ka veidi rohkem läbipaistva pluusiga). Lisaks on seal ka väga ilusaid kleite, seega kel midagi ilusamat-pidulikumat siin suveks vaja, siis soovitan vaadata.

Ma pole spets rasedate kleite endale ostnud, kuigi mõned ilusad on silma jäänud küll, näiteks ka Mothercare’i e-poes. Samas, mul on olemas tavalised kleidid, mis on just sellised liibuvad ja kõhtu esiletoovad ning vahelduseks on olemas ka pigem sellised vabalt langevad sirge lõikega kleidid, mida kandes näiteks varasemalt väga aru ei saanudki, et rase olen 😀 Minu jaoks on ok neid oma tavalisi kleite lihtsalt edasi kanda, aga kui kõht peaks nüüd suvel veel väga hoolega paisuma ja ei taha enam neisse kleitidesse ära mahtuda, siis ma ei välista, et ostan ka mõne sellise, mis rasedatele mõeldud on.
Jahedamal ajal kuuluvad kleitide juurde muidugi ka retuusid ja/või sukapüksid, retuusidest juba kirjutasin, aga tahan väga soovitada ka rasedate sukapükse, mis terve kõhu ära katavad ja on sellise lõikega, et ei sooni kuidagi kõhtu. Tavalised sukapüksid muutusid päris kiirelt ebamugavaks ja surusid kõhule. Mina ostsin endale sukapüksid ka H&Mist, kus need mõistliku hinnaga ja olemas nii õhemaid kui ka paksemaid.

Pesust ka veidi – ma arvasin, et rinnahoidja tuleb  uus osta siis, kui aeg on imetama hakata, reaalsus on muidugi see, et rinnad hakkavad paisuma ikka terve raseduse jooksul juba ja on päris tõenäoline, et varasem pesu hakkab kitsaks jääma. Ega ma sellest vahest enne päris tõsiselt aru ei saanud, kui H&Mis proovisin  ühtesid imetamisrinnahoidjaid juba siis kui alles JJ-d ootasin – ja no appi, kui hea oli hetkega olla! Niisiis ostsingi tol korral kohe 2 paari ära – musta ja valge ja sain neid kanda nii raseduse kui ka terve imetamise aja. Ka sel korral on sama plaan. Olemas on ka ka nö vahetükid, millega saad oma varasema rinnahoidja ümbermõõtu pikendada, aga kuna mu meelest kasvab ka korvi suurus, siis ei pruugi sellest siiski abi olla.
Ma imetamise riietest teen varsti eraldi postituse, aga olgu siia ka põgusalt öeldud, et minu absoluutseteks lemmikuteks olid ka H&Mi imetamiseks mõeldud topid, metsikult mugavad (eriti siis, kui alguses pärast sünnitust olid rinnad maru hellad ja veel topelt suured), neid oli hea igale poole alla panna ja ka suvel niisama kanda – kiidan ja soovitan!
Olemas on ka spets rasedate aluspüksid, ühe komplekti ostsin neidki, aga tegelikult ei olnud väga vajalikud, eks oleneb ka, et millist pesu eelnevalt oled eelistanud kanda ja kas see hakkab kõhtu kuidagi häirima või ei.
Rasedatele ja imetavatele emadele leiab pesu päris mitmest kohast, lisaks H&M-ile ka Lindexist (vähemalt nende e-poes on olemas), samuti Asos.com ja kuigi ma ise pole nende tooteid tellinud, siis vähemalt veebist vaadates tundub päris lai valik pesu olema ka näiteks lehel relaxmom.ee (seal ka päris suuri numbreid täitsa olemas).
Tasub uurida ja oma mugavusse investeerida!

Lõpetuseks mõned leiud mainitud e-poodidest ja mõned minu praegused lemmikud, milles end hästi ja ilusana tunnen.

 

asos-kledid

Kõik 3 kleiti ASOS-est: 1/2/3

ootav_ema1

Kes pole kleidi inimene, siis päris hästi võiks tunda end ka neis riietes. Pluus (mille selja osa on veel eiriti ilus) Lindex MOM, sall Lindex, kingad, kott ja püksid H&M

hm1

Sellest valikust pole miski spets rasedatele, samas võin öelda, et nii kleit kui tennised on super mugavad (ka tagi on mul sarnane, aga mitte H&Mist). Kleit (kahjuks roheline on läbimüüdud, aga olemas ka teisi värve), sall, tagi, tennised.

FullSizeRender22

Eelneval pildil nähtu mul seljas 🙂

IMG_0489

Kõige lemmikumad lühikesed püksid H&M-ist

27+2 ja ÄE visiit

Täna sai jälle tehtud käik ämmaemanda juurde, sel korral veidi pelgasin seda visiiti, kuna pidin JJ ka kaasa võtma, aga selgus, et täiesti asjatu kartus. Maailma mõistlikum laps istus mul süles vaikselt, vaatas kuidas vererõhku mõõdeti ja kuulas väikse õe südamelööke ja sebimist. Suur rõõm oli ka näha, et ITK-s on nüüd seal ÄE-de ukse taga ootamiseks olnud ebamugavad toolid mõnusate diivanite vastu vahetatud, mu keha tänab 😀

Üldiselt midagi erilist teada ei saanud, samas suureks kergenduseks oli, et eelmisel nädalal tehtud GTT on korras ja ilmselt seda rohkem tegema ei pea. Ka vererõhk oli normis, beebi südamelöögid kenasti olemas ja EPK 26cm. Mul endal on nüüd võrreldes eelmise käiguga kaalu juurde tulnud ca 4kg (see on siis vimase 5 ja poole nädala tõus). Eks magusa osas peab end veidi kontrollima, aga tegelikult on see tõus igati ok, sest hetkel on siis raseduse jooksul juurde tulnud kokku 5kg (JJ-d oodates võtsin kokku juurde lõpuks 13kg).

Enesetunne on jätkuvalt hea. Hoolimata nüüd juba jõudsalt paisuvast kõhust, ei tunne ma, et see mind (veel) igapäeva toimetuste juures segaks. JJ-d oodates hakkas kasvav kõht üsna pea mugavat magamist häirima – ei osanud kuidagi olla ja ennast sättida, sel korral pole nagu probleemi.
Kui üldse miskit välja tuua, siis paar korda on kõrvetised nüüd olnud, aga õnneks Rennie tabletid selles osas abiks.
Beebi on ka ikka väga aktiivne, ju siis jätkub praegu kõhus veel piisavalt ruumi, et seal hullata ja möllata.

Täitsa metsik tundub mõelda, et tegelikult on 10 nädala pärast beebi põhimõtteliselt valmis saabuma, vaid 10!!! nädalat. Õnneks on mul vajalike asjade osas ettevalmistused üsna lõpusirgel, nii et selles mõttes on kõik chill – kirjutan meie varudest ja valikutest ka juba üsna pea.

kõht_27+2