Esimest korda ratsutamas

Täna oli lahe päev, hommikul alustasime muusika aasta lastele mõeldud kontserdil ja pärast suundusime JJ esimesse ratsutamise trenni – mis läks minu üllatuseks lausa suurepäraselt.

Alustama peaks vist sellest, et nooremana käisin ka ise ratsutamas ja kui üldse millestki kahju oli, siis sellest, et varem ei alustanud ja kaugemale ei läinud. Seega tuli mõte, et äkki meeldiks JJ-le ratsutamine – selles vanuses pole just kerge leida mingit head trenni/hobi lapsele. Ega ma ei ütle, et 2a8k nüüd mingi super ideaalne vanus ratsutamisega alustamiseks on, ilmselt aasta pärast oleks ta veel iseseisvam, aga kuna hobused talle väga meeldivad, siis see andis tõuke juba nüüd proovida ja no muidugi oli abiks seegi, et tall meil peaaegu kodust paistab. Ühtlasi on ratsutamine suurepärane võimalus lapsel loomadega suhelda, õppida kellegi eest hoolitsemist ja lisaks siis muidugi füüsiline aktiivsus.

Tondi Maneežis on olemas septsiaalsed ponirühma tunnid, mis mõeldudki alla neljaastastele. Otsustasime vähemalt proovida ja nii sedasimegi täna sammud talli suunas. Meiega samal ajal oligi veel ka üks ca neljaastane tüdruk trenni tulnud. Alustasime talliga tutvumisega, et mis kus asub, siis vaatasime üle osad sealsed asukad ning otsisime üles need ponid, kellega trenn toimuma pidi. Sellele järgnes oma ponide puhastamine-harjamine, mida lapsed kaasas olnud vanematega koos tegid, siis sadul selga, valjad pähe ja suundusime sisemaneeži. Esmalt jalutasime lihtsalt hobuse kõrval ja seejärel oli lastel aeg ponidele selga istuda, kenasti puki pealt ja ise – JJ läks nagu väike proff – ei mingit hirmu või umbusku asjasse.
Edasi saigi treening sammus tehtud, kuna lapsed olid esimest korda ja väiksed, siis olid sel korral emad pidevalt kõrval jalutamas ja abistamas. Treener käis ja juhendas, põhirõhk lihtsalt harjumisel ja istakul (et rüht kenasti sirge oleks). Kui alguses ikka kipub see pisut kössis olek hobuse seljas tavaline olema, sest tasakaal pole veel päris käpas, siis poole trenni peal oli JJ istak juba silmnähtavalt julgem ja kena sirge. Õppis ta veel, kuidas poni seisma saada ja edasi liikuma ning lisaks ka mõned tasakaalu harjutused seisu ja liikumise pealt.

Selleks, et ratsutamine lapsele mugav oleks, tasub muidugi tähelepanu pöörata ka riietusele, kõige mugavamad on sellised üsna ligi hoidvad püksid/retuusid (kindlasti ei ole mugavad teksad), mingi hea ja vastavalt ilmale piisavalt soe jakk/vest (eriti hea kui pole kapuutsi, mis rühi jälgimist segada võib), pikemad sokid, mis võib pükste peale tõmmata ja tegelikult tossude asemel on mugavamad mingid sellised  (pool)saapad, millel on ka väike konts (siis parem jalga jaluses hoida). Kindlasti võiksid riided olla sellised, et ei sahise-kahise või muud moodi ei häiri hobuseid ja lapse liikumist.

Kogu kord võttis ajaliselt peaaegu 1.5 tundi, mis läks tegelikult jube kiiresti. Mulle tundus, et JJ-le see ratsutamine täitsa sobis, ta ise kinnitas ka, et meeldis ja et tahab jälle minna. Mul on selle üle muidugi ainult hea meel ja nii ongi plaan nüüd 1 kord nädalas teda sinna ratsutama viia, selleks jääb siis ka see üks päev tal lasteaiast vabaks.
Vaatame kuidas minema hakkab, aga loodan, et ikka positiivselt ja see on tore algus ühele imelisele hobile 🙂

jj_ratsutamas

JJ ja poni Matu (ja suurem trennilaps, kes tuli pärast meid trenni)

Advertisements

Palju õnne JJ – 2!

2 aastat tagasi toimus mu elu suurim muutus – kõik sai uue tähenduse, sündis JJ, ma sain emaks. Need 2 aastat on olnud üliägedad ja rõõm oma poja üle on piiritu.

Nüüd Jennit vaadates tundub kuidagi uskumatu, et JJ ka oli ju selline pisike beebi, aeg läheb nii ruttu ja see kuidas lapsed sellise lühikese ajaga arenevad ja kasvavad on nii põnev. Alles ta õppis roomama kui nüüd turnib tasakaalulaual või ronib ise laua peale aknast autosid vaatama.

Märgime siis üles mõned asjad, mis kahesele JJ-le praegu meeldivad ja tema päevadesse kuuluvad:
– joonistamine, ei möödu päevagi ilma, et ta võtaks pliiatsid ja paberid ja miskit joonistaks. Jõuludeks saadud Aqua Doodle on nüüd ka igapäevaselt kasutuses, hea vaheldus tavalisele joonistamisele ja paberit kulub ka vähem 😀
– legod, eks huvi oli nende vastu varemgi, aga siis oli see rohkem sorteerimisele ja loopimisele suunatud, nüüd meeldib talle ehitada ja reaalselt mängida (näiteks on meil üks ratsutajaga duplo, millega ta mängib, et hobune hüppab üle takistuse.. vahel puhtalt, aga vahel toimub ka sihilik kukkumine 😀 ). Viimane lemmikkomplekt legodest oli üks Doc McStuffinsi oma, kus saab loomaarsti mängida. Lego loomad on üldse maru armsad talle.
– lennukid, siin on oma roll kindlasti selles, et meie aknast avaneb ideaalne vaade Tallinnasse saabuvatele ja lahkuvatele lennukitele, elutoa aken on nagu lennuvaatlustorni oma 😀 Nii on meil kodus ka mitu Duplo lennukit ja üks eriti äge häält tegev väike lennuk, mis sai ostetud Scandikidsist (vahepeal pidi see igalpool kaasas olema).
– Põrsas Peppa, ikka veel jah. Nüüd saab oma lemmikuid juba ka Jennile ju tutvustada, JJ hea meelega näitab oma Peppa minifiguure õele ja harvad pole ka juhud, kus need peavad tal õhtul uinudes käes olema.
– lumi, nagu tellitult saabus see ka nüüd praktiliselt sünnipäevaks maha (huvitav, kas nii väikestele suuski saab laenutada?), aga suusad või mitte, lumes on ju hea niisama ka püherdada ja see JJ-le meeldib
– kätepesu, eeskujulik väike hügieenisõber või siis lihtsalt vees solberdamise sõber 😀 aga ühest heast kätepesust ta ära ei ütle
– peidupiltidega raamatud. Meil on hetkel kaks nn luukidega Muumide raamatut, kus saab siis luugi lahti teha ja piiluda, mis seal peidus on – JJ võib neid raamatuid minu või Teeduga  päevas ka kümneid kordi vaadata ja ikka on äge.
– kõige värskem lemmik selgus üleeile külmkapist kraami võttes, pärlsibulat läks JJ-le nagu kommi (kuigi kommi ta üldiselt ei saa, erandina mõned mahedad pulgakommid).
– ja siis tantsimine, pane aga muusika peale ja tulevad liigutused. Üldse on ta vahel nii suur esineja, et naerame, et lasteaia asemel võiks ta otse lavakasse viia 😀

Ühesõnaga, meil on siin kodus üks super äge kahene JJ, ilma kelleta ei kujutaks me keegi siin oma elu enam ammu ette.

Aitäh, armas JJ, et just meie juurde otsustasid tol 4. jaanuaril saabuda.

jenson2

Milline on meie elu kahe lapsega?

Lühike vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et  – ootamatult lihtne on see elu kahe lapsega. Hetkel on kõik kohanemised ja üksteisega harjumised läinud tõesti valutult, oleme nüüd peatselt siin neljakesi tegutsenud juba 2 kuud ja räägin veidi lähemalt, et kuidas ja mis meil siin toimub.

Kodust välja
Kui pärast JJ sündi tahtsin ma pikalt olla kodune ja ega südatalv just ei kutsunud soojast toast välja, siis sel korral on kõik teisiti, sest sel korral mulle meeldib kodust välja minna. Omad käimised on nii kahe lapsega koos kui ka eraldi ja just see eraldi käimine tingib ka selle, et kui enne Jenni sündi oli JJ olnud kellegi teise hoida peale meie, vaid 4-5 korda (1a8k jooksul) ja seda ka tund-paar korraga, siis nüüd on mul rohkem abi vaja. Õnneks meil on vedanud ja minu ema saab selles osas tuge pakkuda ning vajadusel siis JJ-d hoida või Jenniga kärutada.
Mis käigud meil siis on?
No näiteks tuleb käia mänguplatsil, et JJ saaks oma energiat kuskil maha joosta ja turnida. Kui suvisel ajal käis pigem Teet temaga peale tööd õues, siis nüüd läheb juba varakult pimedaks ja igaljuhul ei tahaks, et päris iga päev see õue minek nii hiliseks jääks.
Lisaks on mõlemal lapsel oma nö huvitegevused, mis siis tegelikult tähendab seda, et kord nädalas on JJ-l muusikaring ja võimlemine. Võimlemas käivad nad Teeduga Korrus3 tunnis, mis toimub nädalavahetustel ja siis olen mina Jenniga kodus. Samas muusika on meil nädala sees ja sel ajal tuleb siis minu ema meil Jenniga jalutama.
Aga omad tegemised on siis ka Jennil, kord nädalas käin temaga võimlemas ja no detsembrisse sain talle lõpuks ka ujutamise ajad (see aegade saamine ja passimine on üsna ulme). Võimlemise ajal saab siis JJ olla minu emaga ja ujutamise ajad sain õnneks nii piisavalt õhtusse, et need saame Teeduga omavahel ära katta.
Mõned käigud on ka mõlema lapsega koos, näiteks KUMU väikelaste hommikud, kuid eks ka seal on siiani hea olnud käia nii, et mõlemale lapsele on nö oma täiskasvanu kaasas.
Ükski käik meil tegemata ei jää, aga kui ühe lapsega sain ma tõesti ise ja oma jõududega hakkama, siis nüüd kahega ei pelga ma ka abijõudu paluda. Teine variant oleks lastega rohkem kodus istuda, aga see poleks minu esimene valik.

img_2527

Teel õue

img_2632

Jenni võimlemiseks välja puhkamas

Kodus
Kuigi käike on meil lastega omajagu, siis on ka neid päevi, kus oleme kodused.
Hommikuti saadame Teedu tööle ja algab minul lastega toimetamine. Esmalt saavad söönuks lapsed ja kuna pärast sööki Jenni läheb esimesele iluunele ja JJ toimetab oma mänguasjadega, siis saan mina oma hommikukohvi ja pudru/võiku/omleti vms. Olenevalt päevast teeme siis tubaseid tegevusi, lähme õue või tuleb keegi külla. Nii on JJ-l kellegagi mängida ja mul kellegagi lobiseda (peale JJ). Siinkohal pean tänulik olema ka erinevatele beebigruppidele, kust on meie ellu tulnud päris mitu toredat ja armast sõpra, kel on JJ-ga sama vanad lapsed. Eriti vinge on see, et nii mõnigi neist on samuti nö teisel ringil ja kas oma beebi juba kätte saanud või ünsa varsti saamas – seega juttu jätkub kauemaks ja lastel tegevust samuti.
Lisaks mõnusale seltskonnale on külaliste kutsumise juures väikseks boonuseks, et see motiveerib veidi rohkem elamist korras hoidma ja ei lase terve päeva pidžaamas laiselda 😀 Lõunauned teevad lapsed kas koos või eraldi rõdul kärus magades, kuna JJ-le see värskes õhus magamine jätkuvalt väga meeldib, siis ei ole plaanigi teda päeval tuppa magama harjutada. Sellel ajal kui mõlemad lapsed magavad on mul nö oma aeg, mis vahel kulub koristamisele, vahel niisama pikutamisele (puhkama peab)vms. Kui JJ ärkab, siis teeme lõuna ja sealt edasi ei kulugi enam väga palju aega, et ka Teet koju jõuaks. Õhtud lähevad kuidas kunagi, aga alati kiirelt, nii ongi juba märkamatult aeg seal maal, et lapsed lähevad ööunne, tavaliselt siis ca kella 22 ajal (oleme proovinud JJ-d ka varem magama panna, aga tundub, et see varasem aeg temale ei sobi).

img_2666

JJ püüab ka õe lohutamisel abiks olla (oma beebi all paremas nurgas on ta sel hetkel veits hooletusse jätnud 😀 )

Liikumine ja liiklemine
Plaan juhilube tegema minna on mul olnud aastaid, aga sinna tegemiseni pole siiani jõudnud. Ega ei ole liiga palju puudust ka tundnud. Samas nüüd kahe lapsega siin seda logistikat korraldades (ja eriti just külmemal ajal) saan ma aru, et kui ma ise autot juhiks, siis oleks meil mõneti kergem. Praegu on ikka vaja loota ja uurida, et kas Teet saab meid keset päeva viia arsti juurde vms kohtadesse või peame ise ühistranspordiga minema.
Ühistranspordi osas on meie kindel lemmik tramm, õnneks enamus meie käike jäävad ka sellistesse kohtadesse, kuhu trammiga minna saab. Selles osas on lastega linnas elamine super – kõik on siiski üsna käe-jala juures ja liiga palju aega sellele liiklemisele ei kulu.
Kui enne Jenni sündi ma veel veidi kahtlesin, et kas see kahe lapse käru sai ikka õige otsusena ostetud, siis praegu ei kujutaks ma meie elu ja tegemisi ilma meie ustava Bugaboo Donkey’ta ette. Suurim pluss selle käru juures on see, et vastavalt vajadusele saan seda ka ühe lapsega kasutada ja ei ole vajadust veel teise käru järele. Ühtlasi mahub see igaltpoolt läbi ja on ühtviisi lihtne lükata nii pargis kui poes.

img_2645

Poeskäik kahe lapsega – lihtne! 😀

Ja kui küsida, et kas ma olen jätkuvalt rahul, et me otsustasime JJ-d sel aastal veel lasteaeda mitte panna, siis mu vastus on JAH. Kahele lapsele korraga tähelepanu jagamine võib olla mõnikord paras väljakutse, aga kui rahulikult mõelda, et kõik, ka beebi võib mõne hetke oodata ja “kriise” lahendada nende prioriteetsuse järjekorras, ei ole see midagi ületamatut. Kannatust on vaja ja seda tasub ka lastele juba varakult õpetama hakata.

Minu mõtted ja soovitused kahe lapsega tegutsemisel:
– ära isoleeri ennast koju, kui vähegi võimalik minge välja, suhelge ja tegutsege. Minu meelest on vaheldust vaja nii lastel kui ka vanematel.
– kaardista oma tugivõrgustik/abijõud, kas ja kes saab sind vajadusel aidata ning planeeri pere tegevused vastavalt sellele. Alati ei pea üksi hakkama saama.
– ole paindlik, planeerimine on hea, aga alati peab valmis olema, et keegi jääb haigeks, ilm on hull või miskit tuleb vahele. Sellest pole hullu midagi, küll tuleb järgmine kord.
– pea kalendrit, eriti hea, kui see on ühtmoodi kättesaadav mõlemale vanemale ja ka abijõududele (lapsehoidja, vanaema vms), märgi sinna kõik laste üritused, arstivisiidid ja muu oluline, see teeb info jagamise ja sellel järje hoidmise oluliselt lihtsamaks.
– võta rahulikult ja vaata oma laste ja pere järgi, et milline rütm ja tegutsemise tihedus on teile parim. See, mis on ühele perele sobiv, ei pruugi seda olla teisele.

img_2731

No ei ole ju midagi kurta, kui kodus on sellised nunnud

 

Palju õnne Jenni – 1 kuu

Ongi tõesti nii, et juba on esimene kuu möödas, see läks nagu silmapilk, hetk tagasi olin vannitoas sünnitamas ja nüüd on Jenni juba terve kuu meiega olnud.

img_2469

Jenni ja tema esimene kaisukas

Kõik on läinud paremini kui loota julgesin, harjumine uue elukorraldusega on olnud siiani üsna valutu. Muidugi on sellele väga palju kaasa aidanud, et Teet oli esimese kuu meiega koos kodus, nüüd on ta tagasi tööl ja võib olla teise elukuu postituse juures ma enam nii ei hõiska, aga no eks näeme.
Samas tänane esimene päev kolmekesi kodus läks küll üle ootuste ideaalselt. Lapsed magasid 8-ni (tavapärase 7 asemel), hommik oli mõlemal lapsel rahulik ja heatujuline – jõudsime kenasti süüa, riietuda ja mängida. Kuna kõik oli nii chill, siis otsustasin mõlemaga ka mänguplatsile minna, Jenni jäi magama, JJ veidi tuias platsil ja avaldas siis soovi lahkuda. Tegime veel käruga väikse tiiru, sest ilm oli nii-nii ilus ja suundusime tuppa, kus mõlemad lapsed läksid rõdule lõunauinakut tegema – Jenni magas kokku 3h ja JJ samuti. Ma jõudsin vahepeal pesu pesta, nõud masinast kappi panna, tassi teedki juua ning lõunaks ettevalmistused teha. Ja nii ei olnudki enam pikalt vaja oodata, et Teet koju jõuaks.
Ma ei hakka üldse varjama, et selline päev tekitab superema tunde… ja see on ütlemata mõnus 😀

Aga nüüd siis päevakangelasest. Jenni on üsna ideaalbeebi, sööb hästi ja isukalt ning ikka rinnapiima. Imetamine läheb meil nüüd kenasti ja need tavapärased alguse raskused (valu-valu-valu) on õnneks möödas.
50 suuruses asjad hakkavad väikseks jääma (mõned kitsamad juba on) ja kasutuses on 56 suurus, kus olenevalt firmast on veel ka kasvuruumi (Lindexil on näiteks pigem avaramad asjad). Kaalu osas andis kodune kaalumine 4,5kg ja mõõdulindi venitasime tema kõrval ca 54cm peale. Arsti juurde lähme jälle järgmisel nädalal.

Ei saa öelda, et meil oleks juba päris 100% kindel päevakava, nii väikestega see mu meelest polegi lihtsalt võimalik, aga teatud rütm on olemas küll ja selle järgi saab veidi asju sättida ka. Suure osa päevast magab Jenni lihtsalt maha, kui läheb hästi, siis ühe une teebki ta ka rõdul kärus, eriti heal päeval on nad seal lõunaund tegemas JJ kahekesi oma Bugaboo Donkey kärus. Muud päevauned teeb Jenni elutoas hällis elu ja melu keskel. Enne ööund proovime igal õhtul vanni teha (kui just külalisi pole või ise külas pole), vann meeldib talle väga-väga, mis annab lootust, et ka teisest elukuust plaanitud ujutamine talle meeldima hakkab.
Öösel magab ta rahulikult, sööb 2-3 korda, äratus on 7-8 ajal, aga see on tingitud pigem JJ ärkamisest, Jenni magab pärast hommikusööki veel edasi üldiselt.
Lutte proovisin mitut erinevat, ei sobinud MAM ega ka tavaline Philips Aventi pisikestele mõeldud lutt. Viimasena proovisin hoopis Philipsi Soothiet ja alates eilsest on see sobinud ja tänane 3h kestnud õueskäik + rõduuni olid just selle soothie seltsis.

Õe ja venna suhted lähevad päev-päevalt armsamaks. JJ tunneb õe vastu rohkem huvi, tahab talle mänguasju näidata, tunneb muret, kui õde nutab ja läheb teda lohutama. Jätkuvalt muidugi tahab ta ka ise nunnutamist ja tegelemist ja seda püüame ka teha. Nii on tal oma huvitegevused, kus ta on ühega meist omaette, lisaks niisama mängimine, kui Jenni magab. Huvitav on näha ka, et JJ nüüd oma beebinukku õega seostab, nii hoiab ta nukku süles nagu beebit ja toob seda mulle sülle, kui Jennit imetan 😀  JJ on kindlasti iseseisvamaks muutunud, aga see ei tähenda muidugi, et teda kuidagi unustada tohiks. Eriti hoolikalt peab tema väsimist jälgima, sest üleväsimusega tuleb ka tusatuju ja siis pole kellelgi tore.

Nüüd algav teine elukuu tuleb juba veidi tegevuste rohkem, kuna alustame ka Jenniga võimlemas käimisega ja lisaks on siis JJ huvitegevused, mis mul kuidagi nüüd lahendada tuleb, kuna Teet on tagasi tööl. Ilmselt kirjutan ka sellest kahe lapse tegevuste plaanimisest ja korraldamisest eraldi postituse juba varsti.

See esimene kuu on olnud ikka üks harjumine ja harjutamine, aga ausalt, mul on nii hea meel, et otsustasime, et perre võiks tulla ka teine laps, tõesti on tore ja see igapäevane rõõm oma lastest on lihtsalt ebamaine. Naljakas on mõelda, et pärast JJ sündi ma ei tahtnud veel pool aastat isegi mõelda sellist mõtet, et võiks ka teine laps olla ja nüüd mõtlesin pärast Jenni sündi sel hetkel kui kiirabiga kodu uksest väljusime, et “oh, nii võiks ju veel sünnitada” 😀 (kuigi plaanis seda siiski rohkem pole).
Aga olen kindel, et meie nii positiivse alguse alustalaks ongi just see tohutult positiivne sünnituse kogemus, mis Jenniga oli ja olen selle eest väga tänulik.

Mõned pildid meie esimesest ühisest kuust:

img_1823

Esimene päev kodus

img_1831

img_1992-1

mu varandus

img_2019-1img_2054-1

img_2192

oh, kuidas ma arvasin, et ma oma last roosamannasse ei riieta

img_2265

Baby Björni tool on meie laste lemmik

img_2346

Mõnel päeval on juba turvahälli soojakott käiku läinud

img_2390

img_2404

Õnneks kõik päevad ei pea roosad olema

img_2424

Ainus lutt, mis veidigi sobib

img_2435

Vend mänguplatsil ja õde tudus

img_2437

Supermom ja tema lapsed 😀

18 päeva neljakesi

Selle nädala lõpus saab Jenni juba 3-nädalaseks, sünnitus tundub nüüd vaid mingi kauge ja häguse unenäona ning elu kahe lapsega on muutunud nii tavapäraseks, et ega enam teisiti seda kõike ette ei kujutaks.

Mis siis vahepeal teinud oleme?

Beebi
Täna oli esimene käik perearsti juurde. Kuna Jenni alles nii pisike, siis suurt muud ei tehtudki, kui sai ta nimistusse kirja ja ka kaalu peale jõudsime ta panna – tulemuseks 3900g (sünnikaal oli 3455g, kõige madalam kaal oli vist 3250g ja 4-päevasena ehk siis täpselt 2 nädalat tagasi oli kaal 3468g), seega kahe nädalaga ca 400g juurde tulnud – võib rahule jääda.
Söömine talle üldiselt meeldib, magamine ka, nüüd siiski hakkab vaikselt ärkvel oleku aeg pikenema, kus ta siis tahab ka seltskonda ja ringi uudistada.
Nädalavahetusel sai tehtud ka esimene pikem autosõit, käisime Pärnus Jenni väiksel sõbranna külas. Minek õnnestus eriti hästi, saime ilma peatusi tegemata kohale, mõlemad lapsed magasid terve tee. Tagasi tulek jäi toreda seltskonna ja mõnusa olemise tõttu üsna hilja peale, esialgu jälle mõlemad lapsed magasid, kuid enne Märjamaad oli Jennil mõõt täis – vaja oli mähkmevahetust ja süüa ning sellega oli tal nii kiire, et isegi tanklani me enam ei jõudnud. Tundus, et see külaskäik ja võõras keskkond tekitasid suurema läheduse vajaduse ja seepärast oli ka seda peatust vaja.
Ööd on õnneks praegu päris rahulikud, Jenni tahab öösel 2-3 korda süüa, aga need on sellised kiired tankimised, mis kestavad 5-10 minutit ja magame kõik magusalt edasi. Voodi osas oleme siiani laisad olnud ja beebi on jätkuvalt kaisus (kuigi võrevoodi on kohe meie voodi kõrval ja seal peal oleval alusel käib ka öine mähkmevahetus).

Pere
JJ on iga päevaga järjest tublim ja vahvam vend – tahab ikka õele pai tegemas käia, istub tal kõrval ja hoiab käest või siis lihtsalt käib teda vaatamas. Ka siis kui Jenni on paar korda kõvemat häält teinud, tahab JJ abiks olla ja toob õele suuremeelselt mõne oma puhta mähkme või mänguasja. Nii ootan seda aega, kui Jennist ka rohkem mänguseltsilist JJ-le juba on, usun, et see saab tore olema.
Hetkel on meil elu üldse väga lebo ja lihtne, Teet on veel 1,5 nädalat kodus ja otsus, et ajastada tema puhkus + isapuhkus kõik beebi saabumise ajale, oli igati õige ning sellest on väga suur abi olnud, et meil see algus siin mõnusalt sujunud on. Kel vähegi võimalik, siis soovitan sarnaselt talitada, et isa saaks kauem kodus olla koos perega kui vaid 2 nädalat.
Aga, et me siin päevast päeva päris niisama ei istuks ja üksteisega tõtt ei vahiks, siis sügishooaja algusega algasid ka JJ huvitegevused. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis hakkasid nad Teeduga nüüd laupäeviti Korrus3 beebide ja väikelaste trennis käima ja samuti algas uuesti muusikaring, kus juba eelmine aasta käisime – kuigi Teedu sõnul ei ole ta seal kuigi agaralt asju kaasa tegev (vaatame ehk järgmine nädal lähen mina temaga sinna tundi kaasa ja saadan Teedu Jenniga seniks jalutama, et kas emmega koos on kaasategemine parem või ei).
Homse osas pole me veel suutnud otsustada, et kas lähme KUMU-sse, kus alustab uus üritustesari väikelastele kunsti tutvustamiseks (suvel käisime selle ürituse nö eeltutvustusel ja oli päris tore). Ja neljapäeval võiks poisid ujuma saata, me Jenniga alustame ujutamisega siis, kui tal 2 kuud täitunud aga võimlema plaanime minna juba oktoobri alguses.

Mina
Taastumine läheb jätkuvalt kenasti ja kergemini kui pärast JJ sündi. Hea meelega lähen kodust välja ja ei hirmuta isegi see, et siis kaasas on nüüd 2 last 😀 Selles kahe lapsega liikumise osas on muidugi asendamatu abi Bugaboo Donkey kärust, sest nii on poes käimised või mänguplatsile jalutamised ideaalselt korraldatud.
Kaal muidugi nii hooga ei lange nagu pärast JJ sündi, hetkel olen 60kg peale saanud, mis tähendab, et raseduse eelse kaaluni on veel 3kg minna – aga noh, kiiret pole ja rannahooaeg sai ka just läbi ju. Olulisem on korralikult süüa ja sööki läheb praegu isuga, sest imetamisega kaasneb ka hirmus nälg. Imetamine üldiselt ongi juba paremaks läinud, ei ole enam nii valus, piima voolab ojadena ja ma päris iga kord enne imetama asumist ei mõtle, et kus on lähim väljapääas, et põgeneda 😀
Emotsionaalselt on ka hea olla, nüüd saan aru, et pärast JJ-d olin palju kurvemas seisus, kuigi ei olnud ka raske sünnitus ja beebi käitus nagu ideaallaps, aga no ju siis tegid tol korral hormoonid jõhkramalt tööd. Praegu on mõnusalt normaalne olla ja selle üle ainult hea meel.

Lõpetuseks mõned pildid ka:

img_1955

Jenni

img_1978

Käisime mänguplatsil ja Jennil läks kõht tühjaks – imetamise võlud!

img_1992

Selline varandus on mul

img_2003

Nii me shoppame – mõlemad lapsed magavad 😀

img_2019

Uni on magus

img_2054

Saan nüüd avastada neid rõõme, mis kaasnevad tütardega – ma arvan, et peapaelade kollektsioon saab peatselt lisa

img_2065

Pärnust saabudes oli vaja unine JJ autost tuppa toimetada – selleks sobis ka õe vankrikorv

img_2086

Kohe näha, et JJ on kasvanud käruhulluga ühes peres

parast-kohtu

18 päeva pärast sünnitust

Kuidas me tähistasime 1. sünnipäeva

Mõni aeg tagasi mõtlesin selle üle, et kuidas ja kus JJ esimest sünnipäeva tähistada (vaata postitust siit). Täna saigi suur sünnipäevapidu maha peetud, lisaks tänasele nö laste sünnipäevale, pidasime pidu ka õigel päeval koos meie peredega.

Perekondlikule sünnipäevale lähenesime lihtsalt – tellisime mitu-mitu suurt pitsat ja koogi tegime koos minu emaga. Tuli väga uhke tort ja tõesti metsikult maitsev. Heleda biskviidiga, vahukoore-kohupiima ja mustika-vaarika täidisega, kuna kasutatud sai kahte biskviit põhja, siis tuli see tort ka päris uhkelt kõrge.

Tänase peo osas olid plaanid siis veidi teised, kuna seltskond ka suurem. Külalisi oli nii, et 8 last (vanuses 1 kuu – 3 aastat) ja 11 täiskasvanut + meie ise.

Menüüs olid siis
– ise tehtud lihapallid mahedast veisehakklihast (koos juustukuubikute ja kirsstomatitega)
– falafelid, mille valmistas mu ema (taimetoit)
– snäkitopsid kurgi ja porgandiga ning erinevate beebiküpsistega (Hippi mustika ja vaarika riisipalad, Hippi tavalised küpsised, Organixi porgandi mõnglid)
– kolme sorti salatid: mozzarella, kana-karri ja caesari  (salatid said ostetud Stockmannist)
– mõned Ella´s kitcheni ja Hippi tuubitoidud pisematele külalistele, kes tükitoitu veel ei söönud
– must leib ja ciabatta
– sidruni vesi

TORT
Tordi osas oli mul väga kindel nägemus, tahtsin sellist kahe korrusega ja õhupallidega torti ning see idee oli mul peas juba vähemalt pool aastat. Vaatasin igasuguseid tegijaid, kuid lõpuks valisin Tordimaagia, kuna tema oli ka varem taolise tordi teinud ja võisin kindel olla, et see õnnestub. Tort oli siis taas heleda biskviidiga ning sisuks mustikas-vaarikas-valge šokolaadi ja toorjuustukreem. Ja no lisaks võrratule välimusele oligi see tort ka imemaitsev!

Kaunistused ja ühekordsed nõud olid Suhkrukunsti poest, ilusad topsid hoopis Prismast.

Kingitustest ka veidi
Nagu varasemalt kirjutasin, siis meie kinkisime JJ-le jooksuratta, lisaks sai ta ka peale istutava lennuki, tohutult Lego Duplo komplekte, raamatuid ja mõned vahvad muumidega asjad. Ma ei poolda lastele raha kinkimist ja kui ema-isa on tõesti nii fantaasia vaesed, et ei suuda kinginimekirja või suunda kätte anda, siis rahast etem on näiteks mänguasjapoe kinkekaart. Erand on siis, kui on öeldud, et ostetakse näiteks mõni suurem asi – ratas, telk vms, mis muidu kallis ja oleks hea, kui rohkem rahvast panustaks.

Pidu oli meeleolukas, lapsed mängisid ja hullasid ja said üldse väga hästi hakkama. Ruumi oli täitsa piisavalt ja mul oli väga hea meel, et olime oma mõnusas kodus ja ei läinud kuskile mängutuppa (vähemalt sel korral).

Mõned pildid ka

Ise tehtud , hästi tehtud

Ise tehtud , hästi tehtud

IMG_7915111

IMG_7918 IMG_7923 IMG_7930 (1)

IMG_7933

Palju õnne JJ – 1 aasta!

Palju õnne mu kallis väike poeg! Uskumatu, aga ongi aasta möödas sellest hommikust, kus mul imelik olla oli ja sellest pärastlõunast, kus me JJ-ga lõpuks kohtusime. See oleks nagu alles just olnud ja samas… ma vaatan JJ-d ja no sellest väiksest nohisevast beebist on saanud üli äge ja vahva väike laps, kellega on lust iga päev koos olla.

Toidust
JJ sööb kõike. Ja vot, kus lugu – ei andnud me 4-kuuuselt esimesi ampse, ei söötnud pooleaastasele soola ega pastat, aga tänaseks sööb ta kõike ilusti, isu on super hea ja isegi ise lusikaga saab toidu juba suhu. Joogiks on puhas vesi. Mis ma tahan öelda on see, et kel see lisatoidu tee veel ees – võtke rahulikult, ei jää need pisikesed millestki ilma ja kõik omal ajal.
Ühtlasi lõpetasime nüüd ka rinnaga toitmise, aga sellest kirjutan pikemalt eraldi postituses. Ütlen vaid nii palju, et meie puhul töötas hästi jälle rahulikult võtmine ja päeva pealt keegi millestki ilma ei jäänud.

Unest
Päevaseid uinakuid on 2, üks hommiku poole ja teine õhtul. Ööd on ka rahulikumad, ärkamisi on maksimaalselt 2 ja kuna enam tissi ei saa, siis tuleb ka uuesti uinumine kiirelt. Magab JJ praegu meil kaisus.

Tegevustest
Istub, käputab metsiku kiirusega, tugede najal seisab ja ka kõnnib, kuid iseseisvalt pole veel samme teinud, samas vaadates seda tugede najal liikumist, mulle tundub, et enam väga kaua ei tohiks minna. Väga meeldib talle mängida oma Lego Duplo rongi ja autoga – kõik, millel rattad all, läheb hästi peale. Lemmikuteks on ka raamatud ja muidugi mängutunnel, kus sees hea külla tulnud sõpradega salaplaane pidada. See ongi vast üks suuremaid muutuseid, et JJ juba täiesti mängib teiste omavanustega ja seda on nii äge vaadata.

Mis sünnipäevaks kinkisime?
Otsustasime, et kuna just olid jõulud ja igasuguseid legosid ja raamatuid sai juba kingitud, siis sünnipäevaks teeme praktilise kingi ja vaatame veidi juba tulevikku. Kinkisime Classic jooksuratta, aga sõitmisega tuleb veel veidi oodata, kuna jooksurattal istudes peavad lapsel jalad täistallaga maas olema ja JJ-l jääb veel paar cm puudu. Ma kirjutan sellest jooksuratta valikust ka eraldi postituse, aga ütlen kohe ära, et mida kergem ratas seda parem ratas väiksele rattasõbrale, ühtlasi saab seda meie ratast ka maksimaalselt seadistada, nii sadulat kui lenksu saab panna väga madalale, et ka päris väike rattur saab juba rõõmu tundma hakata. Meie ratast kaalub ka vaid 2kg! Ja loomulikult peab ratta juurde kuuluma ka kiiver (kirjutan ka sellest valikust seal ratta valiku postituses).

Peo teeme pereringis täna ja sõpradega laupäeval, anname ka sellest siis väikse ülevaate, kui aeg käes 🙂

FullSizeRender (26)