Uut mänguasjariiulis: Pentomino ja sorteerimismäng

Alustame sellest, et kuigi mingeid mänguasju annab ise meisterdada ja teha, siis olen mina piisavalt mugav ja mitte nii osav inimene, et näiteks puutöö jätan kellelegi teisele. Aga just puidust lahedad mänguasjad on me pere mänguasja riiulisse viimati tee leidnud.

Valisin tükk aega Memme.ee lehelt, et mis võiks olla praegu JJ-le eakohane, huvipakkuv ja samas ka mitte liiga keeruline, ütlen kohe ära, et valida on tegelikult raske, sest kõik need taolised arendavad mänguasjad on nii lahedad, et võtta tahaks rohkem kui paar. Küll aga pole kodu kummist ja asju  kuhjata pole ka mõtet, nii siis saabusid pärast pikka kaalumist meile Pentomino ja sorteerimiskausid (mõlemad firmalt Grimm’s). Mänguasju valides on mõistlik jälgida ka seda, et need oleksid sellised pika kasutusajaga ja laps ei kasvaks neist kohe välja, nii jätkub mängulusti kauemaks.

uutriiulis

Ma esialgu tegelikult ikka arvasin, et Pentomino on JJ jaoks hetkel veel ehk igav või, et ta ei tunne selle vastu väga huvi – aga ma eksisin täiesti. Nii kui karbi lahti saime, omastas ta kõik klotsid ja hakkas neid seal omavahel sobitama, kuna ta on tõesti suur puslede fänn, siis ma arvan, et see on tema jaoks nagu fantaasia pusle, pane kokku kuidas tahad, ikka tuleb midagi. Koos oleme me muidugi ka kaasas olnud juhendi järgi teinud ruumilisi kujundeid ja maas erineva pikkusega jadasid – puidust tetris ju 😀
Oluline osa mägimise juures on tegelikult ka lapse ja vanema vahelisel suhtlusel, jah, JJ mängib ka omette sellega, aga oluliselt kauem ja huvitavam on ikka siis, kui kas mina või Teet temaga koos on. Siis saame värve õppida, saame rääkida, mis tükk seal millega sobitud, tema saab erinevaid tükke kokku panna ja siis veenduda, et kas need kokku lähevad või ei ja muidugi saab ka õppida nö juhendit lugema, et teha pildi järgi valmis sama asi ning lisaks on see kõik ka hea harjutus püsivuse hoidmiseks.
Ja siinkohal ei hakka ma üldse salgama, et mõnel õhtul kui lapsed juba magavad, siis mängime me ise selle Pentominoga.
Ja paslik ongi mainida, et Pentomino näol ei ole tegemist mingi nn titeka asjaga, millest laps kiirelt välja kasvab vaid võimalusi ja nn mänge on suurtelegi neid klotse kasutades (loe näiteks siit).

Teiseks variandiks sai sorteerimise kausside komplekt, see jälle tundus lihtsalt peale vaadates hästi põnev, kuigi ma tol hetkel väga ei mõelnud, et mida või kuidas JJ sellega mängida võiks.
Aga muidugi tõestavad lapsed, et võimalused on lõputud ja piiriks ainult fantaasia 😀  Esimese asjana õppis JJ näiteks kohe ära uue oskuse – pintsettide kasutamise (mis siis, et siin mängus need hiiglama suured), edasi siis hakkasimegi sorteerimisega tegelema, värvi järgi, kujundi järgi , kausidesse sisse, kaussidest välja. Jälle on need ka head vahendid värvide õppimiseks.
JJ on meil ka päris suur sushi sõber, nii et see pintseti kasutamine ehk aitab kaasa varsti ka pulkade kasutama õppimisele 😀

Mis mulle mõlema mängu juures veel meeldib on see, et neid on hea riiulis hoiustada, pärast mängu saab kõik osad ilusti karpi/kaussidesse ära panna ja midagi ei jää vedelema, nii et korra hoidmise osas ka hea harjutus.

Muidugi ei ole taolised mänguasjad just odavad, aga nagu postituse alguses mainisin, siis ma arvan, et on päris normaalne kellegi teise vaeva eest ka maksta, kindlasti ei teeks ma ise neid asju odavamalt kui peaksin ostma materjalid, siis neid siin lõikama ja lihvima (selleks on ka vahendeid vaja), siis leidma ka lastele kasutamiseks sobilikud värvid, need ostma + kogu ajakulu, mis läheks valmistamisele. Aa ja esimese eelistusena ma korteris elades mingit puutööd üldse ette ei võtaks 🙂
Kohti selliste veidi teistmoodi mänguasjade soetamiseks tekib õnneks aina juurde, meie valikuks olnud Memme.ee pood meeldib mulle isiklikult sellepärast, et seda poodi peab üks vahva pere, kus on samuti kasvamas väike poiss koos väikse õega, kes muideks on sündinud ühel ja samal päeval, aga paariaastase vahega 😀 ja kus terve pere peabki oluliseks selliste lastesõbralike ja arendavate asjade kättesaadavust.
Nii paneme koos selle pere ema Danielaga välja ka väikse loosikingituse lugejatele – “viltune torn vildist padjakestega”. See osavusmäng on muideks nii mõnusalt väike oma mõõtmetelt, et vabalt võib ka reisile kaasa võtta 😉

Seega, kes soovib seda põnevat torni omale võita: kirjuta kommentaaridesse, milliseid puidust mänguasju teie pere mänuasjariiulist leida võib, mille järgi olete valiku teinud, kas midagi Memme.ee valikust tundub veel huvitav?
Võitja loosin välja juba laupäeval! 

pentomino2sorting1pentomino1sortin2

jennim2ngib

Ma ei saanud ju ometigi ka Jennit uuest mänguasjast ilma jätta, nii sai valitud talle see puidust kõrin ja nagu pildilt näha, siis preili kiitis heaks!

 

Kes magab, kus magab, kas magab…

Eelmise postituse juures mainiti, et võiksin kirjutada ka JJ ja Jenni unest ja magamise korraldusest meie peres. Ma pole seda teemat väga käsitlenud, sest nagu paljud muud asjad on ka see magamine meil üsna lihtsalt kulgenud ja suuri ning igapäevaseid(õhtuseid) draamasid meil ei esine.

Kes kus?
Eelmine suvi kolis JJ meie kaisust oma tuppa oma voodisse. Voodi on tal Ikea Kura, mille keerasime põhimõtteliselt tagurpidi, nii, et sisuliselt magaks ta nagu maas – nii polnud ja pole ohtu, et ta voodist maha kukuks. Ühtlasi ei piira see voodi teda kuidagi ja ta on algusest peale sinna ja sealt välja iseseisvalt saanud.
Jenni jaoks tõime võrevoodi oma voodi kõrvale ja plaan oli, et tema hakkab siis seal magama. Siin kohal on aga need kaks last väga erinevad – kui JJ-le sobis juba sünnist magada ka öösel oma voodis, siis Jennile see ei ole sobinud. Tema on täielik kaisukas ja magabki meie voodis, nüüd, kus ta on pooleaastane, olen teda siiski proovinud mõned korrad jälle võrekasse ööseks magama panna, aga hiljemalt poole öö pealt kolib ta ikka kaissu.

Kas lapsed ikka magavad ööläbi?
Ei, ei maga ja päris ausalt ei näe ma selles ka erilist probleemi. Näiteks JJ magas beebina pikka aega terved ööd, ühel hetkel see muutus ja 10-11 kuu kandis oli ärkamisi rohkem kui kokku lugeda jaksasin. Nüüd oma toas magades on mõni öö selline, kus ta tõesti ei ärka enne hommikut, aga on ka neid (ja oluliselt tihedamini), kus ta ärkab, tahab juua, näeb paha und või on miskit muud häda. Meil on nii praegu “tööjaotus”, et JJ öiste muredega tegeleb Teet ja minu hoole all on siis Jenni.
Ka Jenni ei maga öö läbi, ta on seda vist ühe korra selle poole aasta jooksul teinud. Hammaste tuleku ajal oli ärkamisi 1.5h järel, praegu on tavaline, et öö jooksul tahab ta umbes 2-3 korda süüa ja siis magab kohe edasi (on vist mingi teooria, et 6-kuune ei peaks öösel sööma, noh, mina nii ei arva, sest rinnapiim on ka janu kustutamiseks ja enne annangi tissi kui et hakkan mingit vett suruma).
Samas magama lähevad mõlemad lapsed üsna hästi, JJ puhul muidugi mängib rolli see, kui päev on ärevam olnud, oleme ise külas käinud ja on suurem trall teiste lastega olnud vms, Jenni on aga magama jäämise osas super. Annan õhtul rinda, panen ta meie voodisse, olen seal natuke tema juures ja juba ta magabki.
Mäletan, et umbes samal ajal oli JJ magama panek paras trall, sest enam ta tissi otsas ei jäänud (nagu sünnist saati oli harjunud) ja siis see uni kuidagi ei tahtnud tulla. Jenni pole aga kunagi tissi otsas magama jäänud ja nii oskabki ta lihtsalt nö ise jääda. Jei!

Aga unekoolid, nipid-trikid?
Ma ütlen kohe ära, et igasugune “las laps nutab end üksi magama” jutt on minu arust lihtsalt kohutavalt rumal. Ma ei hakka üldse arutlema, et aga mõnel on see kuidagi aidanud/toiminud, sest eks inimene kohanebki kõigega, ka väike laps, kelle vanemad ta oma tuppa üksi nutma jätavad.
Ma ei pea tegelikult üldse väga mõistlikuks selle une teemal suurt võimlemist, sest väikeste lastega lihtsalt on nii, et mis täna on ühtviisi on homme teisiti. Milleks üritada näiteks 2 nädalat ühte-kahte öist ärkamist vahele jätta, kui sellest ülejärgmisel nädalal tulevad hambad ja võib olla istutegi kogu öö üleval. Minu soovitus on lihtsalt vooluga kaasa minna, kui vaja, siis ärkad, teed vajalikud toimingud ära ja magate edasi
Mis seal salata, vahel see väikeste lastega elu ongi natuke väsitav, aga saab hakkama ja see kõik on mööduv.
Näiteks nendel aegadel, kus Jennil on see hammastest tulenev trall olnud, olen ma ise väikse uinaku teinud, kui Teet töölt koju jõuab ja lapsed nn üle võtab. Kui JJ oli veel beebi ja kodus oli ainult üks laps, siis magasingi päeval samal ajal kui tema.

Päevauned
JJ magab päeval ühe une ja alati õues kärus, Jennil on hetkel 3 und, hommikupoolikul üks lühike uinak (voodis või kärus, aga toas), pikem lõunauni, mille ta teeb koos JJ-ga rõdul ja õhtupoolikul siis jälle üks lühem uinak. Ööunne minnakse siin 21-22 vahel ja seda mõlemad lapsed.
See soovitus on mul küll, et kes alles otsib oma kodu ja tahab seal lastega elama hakata, siis rõdu/terrass on “must have”, lapsed saavad iga ilmaga õue magama ja emme saab natuke oma asjadega tegeleda.
Ja siinkohal pean kiitma jälle meie Bugaboo Donkey käru, kus mõlemad lapsed oma päevaune koos saavad teha, parim otsus ever!

Mis edasi plaanis
Mõlgutame mõtteid, et varsti võiks Jenni JJ-ga ühte tuppa magama kolida küll. Kui selle KURA voodi ostsime, siis arvestus oli, et mingi hetk kolib Jenni sinna alla magama ja siis JJ läheb üles, aga hetkel on JJ selleks veel minu meelest veidi liiga väike. Seega, kui selle ühte tuppa kolimise ette võtame, siis ilmselt läheb ka Jennile esialgu madrats maha. Muide, keda huvitab Montessori õpetus, siis see nn maas magamine on selle kohaselt soovitatav juba beebidele – just, et laps ei oleks voodis nn lõksus või piiratud – nii saab ta ärgates näiteks kohe oma toas mängima asuda ja ei vaja selleks vanemat, kes teda peab voodist välja aitama.

Kui ma üldse midagi soovitada oskan, siis seda, et jälgi oma last ja tee nii nagu teil koos parasjagu parem on – kui uni on rahulikum ja pikem kaisus magades, siis milleks joosta ööläbi võrevoodi vahet, kui beebi tahab öösel rinda, siis milleks keelata, teooriaid on igasuguseid, aga lõpuks on ikka iga pere isemoodi ja lähtuda tulebki sellest, mis perele sobib.

IMG_5088

õue tudula

IMG_5167

tubane tudula

 

Millal on õige aeg? – potitamine

On neid, kes juba sünnitusmajas oma beebisid potitama hakkavad, ma arvan, et kui vanematele see sobib ja see tundub neile mõistlik ja sobitub nende elustiiliga, siis miks ka mitte. Mina ütlen ausalt, et ma nende hulka ei kuulu ja oma päevi ümber poti kujundama pole kunagi plaaninud hakata ja ei tee seda ka edaspidi.

Ma olen seda meelt, et asjad peaksid toimuma ikka siis kui lapsed selleks valmis on, mitte siis kui mina arvan, et oleks mugav või kui mõni teooria ütleb, et oleks aeg.
Seega ei ole me siiani tegelenud Jennile poti tutvustamisega (ma ei hakkaks üldse sellele teemale mõtlemagi enne kui laps pole võimeline ise hästi poti peal ilma abita istuma), kuid JJ osas on aeg-ajalt teema päevakorda tulnud, eriti muidugi siis kui mõni tema eakaaslane on mähkmevabaks saanud. Nii on pissipott meie majapidamises olnud vist juba 1,5 aastat, aga siiani rohkem lihtsalt seisnud, et JJ seda ei tunnistanud ja enamasti ei olnud üldse nõus sinna peale minema.

Kellad ja viled
On olemas muuskikaga pissipotte, multifilmi tegelastega jms viguritega, et see siis peaks last tõmbama rohkem poti peale ja see oleks lõbus ja vahva tegevus.
Selles osas tegime kohe otsuse, et pissil käimisest ei saa kujuneda meelelahutus ja sellega ei saa kaasneda ka preemiaid (nagu mänguasi, maiustus, snäkk jms). Pott peab olema lapse jaoks ikka sama igapäevane ja loomulik nähtus nagu meile ja ei ole mõtet alguses harjutada ühtmoodi, et siis varsti jälle muud moodi harjutama hakata.
Pissipoti ostsime Ikeast, sellise, millel saab ühe osa potist eraldada, et tühjendamine ja puhastamine oleks lihtsam.

Kas sa tahad poti peale? – EI!
Eks ma ikka pakkusin aeg-ajalt JJ-le varianti, et kas ta sooviks potile minna, aga kuna ta oli selles osas ünsa resoluutselt “ei” peale meelestatud siis sundida ka ei saanud, liiatigi paar korda tuli ka sellist fiaskot ette, kus küll häda oli, aga potile seda teha ei tahetud. Nii ma siis olingi suht loobunud ja mõtlesin, et potile saab JJ siis, kui ta oskab ise küsida.
Pärast sünnipäeva mõtlesin, et okei, kontrollime vahelduseks, kas nüüd võiks olla sobilik aeg mähkmete kandmist vähendada.

Pükstega või püksteta
Kuna meil on mitu vaipa, lambanahad, riidest diivan jne, siis ei tundunud mulle hea variandina lihtsalt mähkmed ära võtta ja vaadata mis saab. Otsustasin osta Hipsiku riidest mähkmed, esialgu ühe ümbrise ja 3 mähkmesisu (olles muidugi vaid mõni päev enne imestanud, et KES küll viitsib nende riidest mähkmetega jamada).
Nii siis paningi ühel õhtul prooviks JJ-le need Hipsikud jalga ja ünsa pea oligi piss mähkusse tulnud ja laps selle üle eriti rõõmus ei olnud. Pakkusin kiirelt välja, et äkki ta tahaks siis nüüd poti peale minna ja suunasin nad Teeduga koos wc-sse. Varsti oli kuulda aplausi (jah, kommi ei annaks, aga tundus, et andmaks märku, et kõik läks õigesti, võib ju aplodeerida küll).
See esimene õhtu mööduski põhimõtteliselt potil käies, sest JJ oli sellest nüüd väga vaimustatud. Veel paar korda proovisime neid Hipsiku mähkusid panna, kuni varsti mina enam ei viitsinud (sest ma arvan ikkagi, et see on tublimatele emadele, kes selle pesuvirnaga tegeleda tahavad) ja JJ neist ka kuigi vaimustunud ei olnud. Seega proovisime nüüd siis ilma mähkmeteta ja see sobis. Alguses ikka veel tuli õnnetusi ette mänguhoos, aga pigem vähe, poti tõime tuppa, et ta saaks kohe rutuga ise sinna peale minna, aga suur pluss on see, et JJ läheb hea meelega ka suure poti peale – ei ole mingit tõrget.

Sellegipoolest ei ole ta siis nüüd 100% mähkuvaba, öösel ja õues ikka kasutame ja kui lähme kodust välja, praegu on talv siiski ja väljas külm, ma ei pea õigeks, et praegu oleks nüüd hea aeg õues märgasid pükse proovida.
Tegelikult on hea, et JJ siiski laseb veel mähkmeid jalga panna, sest kui nüüd reisile lähme, siis lennukis + lennujaamas + transfeeri ajal oleks mõistlik mähkud ligi hoida.

Nõnda, tasapisi, me selle teemaga tegeleme ja harjutame. Minu soovitus ongi rohkem jälgida seda, et laps oleks ise valmis ja et ta saaks aru, mis see pott on, et ta oskaks häda kinni hoida, et ta oskaks ise öelda või märku anda, et ta soovib potile. Enne seda on potitamine vanemate rõõm ja tegevus. Nagu mainisin, siis kindlasti on neid, kellele see sobib, aga ma arvan, et võib päris rahulikult võtta, kui see teie perele ei sobi. Minu teada mähkudega käima pole keegi siiani jäänud ja see, mis teised kuskil arvavad kellegi lapse potil käimisest ei ole absoluutselt oluline 🙂

FullSizeRender35754256

Ikea pissipott, mis oma soodsa hinnaga ei ole kohe kindlasti halvem ligi 5x kallimatest sarnastest pottidest

Mu beebi pole masin

Kellele ei meeldiks lihtsad lahendused, muidugi meeldivad. Kogu me elu liigub selles suunas, et kuidas asju lihtsamini saaks teha – ja selles pole ju midagi halba, aga mu meelest on asju, kus lihtsa otsetee otsimise asemel tuleb nautida või vähemalt püüda nautida hoopis looklevamat rada.

Beebid-lapsed, need imelised väikesed inimesed, jah, just inimesed, mulle tundub, et me kipume natuke unustama, et ennekõike on ka beebi ju lihtsalt väike inimene, oma murede ja rõõmudega, tujude ja tunnetega. Jah, tavaliselt on beebidel mureallikaks tühi kõht või täis mähe, aga mitte alati, vahel tahavad nad lihtsalt olla oma ema või isa süles, tahavad inimlikku lähedust, head sõna, rahustavat pilku.
Tegelikult see lähedus ongi kõige lihtsam lahendus, aga meie tavapärase elutempo ja ebarealistlike ootuste juures tundub see keeruline, tahaks ikkagi lihtsamalt, sest kindlasti peab kuskil olema see imerohi, mis aitab.

Beebi ei maga – ei taha üksi olla- on rahutu
Okei, esimese asjana ma ka vaataks, et kas ta süüa on saanud ja kas muidu kuiv olla. Aga edasi püüangi ma vaadata teda kui tavalist inimest, ahha – sa tahad jutustada, tahad ringi vaadata, tahad suhelda – teeme siis seda! Ma olen otsustanud saada emaks, seega ma olen otsustanud võtta oma laste jaoks aega.
Jenni on viimasel ajal öösel tihedamini sööma hakanud, kui varem sõi ehk 2 või max 3 korda öö jooksul, siis nüüd läheb kell 9 õhtul magama ja sööb ca iga 2 tunni järel. Tihti? Palju? Äkki ei saa kõhtu täis? Oooot….. AGA äkki ta on lihtsalt beebi ja ei peagi ööläbi magama?
Vahel ma tukun teda toites, vahel vaatan aknast öist linna, vahel mõtlen omi mõtteid, seejärel uinume mõlemad. Kindlasti ma puhkaks paremini välja kui magaksin terve öö segamatult, aga ma ju aimasin last saades, et sellega on mõneks ajaks meil ilmselt lõpp ja ma ei ootagi seda praegu ühelt öölt. Ja kuna mu ootus ei ole ebarealistlik, siis ei ärka ma ka hommikul ja ei helista läbi 354 sõbrannat jutuga, et tead kui halvasti me täna magasime. Ei, “halvasti” magasin ehk mina, Jenni magas nii nagu üks tavaline beebi ikka magab – sööb-magab-sööb-magab. Küll aga, selleks, et ema vastu peaks, tasub üle vaadata oma toidulaud, et kas saab ema organism sealt kõik vajalikud asjad kätte ehk on vajadus ka lisaks vitamiine võtta – tasub mõelda ja uurida.

Ma oleks rikas nagu troll, kui saaksin euro iga korra eest, kui loen, kuidas jälle soovitatakse rinnapiima beebile enne ööund segu anda (ja see ei ole siin praegu teema rp vs rpa – head ja vead, võlu ja valu). Et siis miks seda segu soovitatakse? Sest siis laps magab TERVE öö. Wow, imeline eks. Väsinud ja kurnatud ja mureliku (sest kõik kõik muudkui räägivad, et beebi ju peaks ööläbi magama , aga minu beebi ei maga) ema kõrvadele kõlab see kui päästeingli sosin. Tegelikult segu lihtsalt seedib beebi raskemini ja aeglasemalt ja seepärast läheb kõht pikema aja pärast tühjaks. Hmm… kas ma tahan Jennile anda midagi, mida tema organism peab rohkem ja raskemini töötlema? Selleks, et mina magada saaksin? Ei. Ja vot ei annagi ja vot istume öösel ja tissitame ja kui vaja siis nii väikse beebiga kasvõi iga tunni tagant. Ma tean ju hästi, et see ka möödub, vabalt võib olla, et ta tellib piima (oo kui tõenäoline, sest kasvamisega preili tagasi ei hoia), vajab mind ja mu lähedust oma praeguses arengufaasis (ta on nii tragi, ei imesta kui varsti roomamam hakkab).
Ma olen seda vist isegi mitmes varasemas postituses öelnud ja soovitanud, et beebiga tasub lihtsalt koos kulgeda – mis täna on nii võib homme olla hoopis naa ja see on täiesti normaalne.
Kas ma ütleks, et Jenni on jätkuvalt ideaalbeebi? Muidugi on, ma jälgin teda, tema soove ja rütme ja keskendun kõigele heale. Selmet püüda meenutada ja kokku lugeda tänaseid öiseid söötmiskordi, ma parem tunnen rõõmu, et praegu mõlemad lapsed magavad ja ma sõin just ära terve Kamatahvli 😀

Mul ei ole lihtsaid lahendusi pakkuda või imerohtu köögikapist, aga meie kogemusest võin soovitada:
– rahutu une taga võib olla väga sündmusterohke päev (külalised, ostukeskus, jõulupidu jms) võib olla tuleks mõneks ajaks veidi hoogu maha võtta 🙂 Siia alla lähevad ka inimsuhted, kui peres on pingeid, siis tunneb seda ka laps ja on samuti rahutum
– uued oskused, see sai ka JJ ajal tõestust, et enne uusi oskusi oli uni rahutum (mõtle, sa pole kunagi elus osanud keerata ja nüüd tegid seda, teeks ju veits ärevaks)
– hambad, ojee, kõige sagedasem põhjus just 4+ kuud beebide juures ja noh… kestab kuni kõik need hambad suhu saavad (ja seda seiklust ei võta ära ka terve ämbri täis segu enne und).
– üleväsimus, jep, täiesti reaalne teema meil olnud. Jenni rütm muutus ja ta tahtis tegelikult hakata varem magama minema, enne kui ma selle nö läb hammustasin, oli meil paar õhtut, kus laps nutab, tissi ei taha ja tahab ja no näha on, et silmad juba unest pahupidi. Hakkasime varem magama sättima ja hei-hoo, preili on rahulik ja jääb ISE magama.
– piima tellimine, beebi kasvab ja piima on järjest juurde vaja, ei, selleks ei pea minema külmkapist klaasiga juurde tooma, lihtsalt tulebki last rinnal hoida nii palju kui ta soovib, et ta saaks anda ema organismile märku, et ou, tooda juurde!
– lase lahti ebarealistlikest ootustest. Ära võrdle pidevalt teistega. Selmet pool päeva netis surfata ja imeravimit otsida, lülita kõik värgid välja ja lihtsalt pikutage, jutustage, rullige põrandal, minge jalutama – kulgege koos, sest varsti nii kui nii enam ei saa.
– ära lase beebi kaalunumbril, pikkusel, unetundidel, söögikordadel ja kogustel muutuda kinnisideeks. Lase olla. Endal ja lapsel (ma räägin siin siis terve ja tavalise beebi juhul, eriolukordi on kindlasti ja need ei puutu siin teemasse hetkel).

Nädalavahetus tuleb, võtke aega oma perele, kui võimalik, las isa olla rohkem abiks, süütundeta magage terve perega lõunaund, minge kuuse järele, kel veel toomata või küpsetage piparkooke.
Võtke kõike rahulikult.

img_3585

Siis kui Jenniga kontserdile kulgesime

Nii palju asju, mida ei pea(ks) ostma

Olles nüüd üle 2 aasta kõikvõimalike beebide ja laste asjade rägastikus orienteerunud võin ma rahuliku südamega öelda, et valdavat enamust neist ei lähe üldse ja absoluutselt vaja. Eriti ei lähe vaja neid, mis panevad lapsi tegema või neid olema selliselt, kuidas nad iseseisvalt sel ajahetkel ei oleks suutelised olema.

Mul on lausa kahju kõigist neist füsioterapeutidest, kes teevad tänuväärset tööd meie lastega võimeldes, masseerides ja ujutades ja püüavad ka lapsevanemate teadlikust tõsta, et ei tasu soetada neid abivahendeid, mis lapsele midagi head ei tee. Aga kahjuks ei suuda füsioterapeutide mõistuse hääl kajada nii valjult ja nii kaugele kui seda suudab mänguasjade tootjate hääl.
Ikka on ju reklaamid ja tootekirjeldused, kus kõik on hästi lõbusaks ja vahvaks kirjeldatud – sest on ju tohutult lõbus ja vahva oma 3-4 kuune beebi kuskile istuma suruda, kuigi ta ise veel õieti keeratagi ei oska või absoluutselt veel mitte seisev ega kõndiv laps suruda hüppekiiku või käimistooli, sest “talle nii meeldb”, saab “käest ära panna” jne. Veel eraldi teema on last absurdses asendis hoidvad kõhukotid, mis isegi kui on poelettidel pigem harvemini juba näha, siis leiavad tee kasutajateni järelturul 😦
Kui siis kuskil seltskonnas püüda infot jagada selle kohta, et taolised “abivahendid” pole tegelikult kuigi mõistlikud, siis saab tihtilugu vastuseks, et kui need müügil on, siis järelikult need pole ohtlikud. Jah, ohtlikuks teebki asja lapsevanem ise, sest kõiki neid asju hakatakse kasutama oluliselt väiksemate lastega kui võiks – miks? Sest need lapsed, kes vanuse ja füüsiliste oskuste poolest neid vahendeid kasutada võiks ei ole neist lihtsalt enam huvitatud. Hea artikkel selle kohta on leitav siit.

Ega ei saa ühtegi vanemat keelata ja kätt ette panna, aga ma loodan, et see teadlikkus ikka pigem aastatega tõuseb ja ei jää kasvava ostujõu varju.
Oleme ausad, meie lapsed vajavad kõige rohkem meie tähelepanu ja tegelemist, et kasvada, et õppida, et areneda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Mina pole oma lastega ei neid hüppekiikusid ja -toole ostnud ega kasutanud, sama on igasugu istmetega ja ei plaani neid ka meie majapidamisse tuua. Ometigi olen saanud emaks olemise jooksul käia wc-s (üksi) ja ka söök on kuidagi lauale jõudnud.

Minu soovitus on pigem oma kodu teha nö lapsekindlaks ja eemaldada need asjad, mis võivad ohtlikud olla, siis ei pea last pidevalt keelama ja ei pea teda ka kuskile kinni panema. Teine hea asi on vastavalt vanusele last oma toimetustesse kaasata, söögi tegemise ajal anda ka pott ja kulp talle uurida, pesu kuivama panemise ajal lubada tal sokke sorteerida või koristamise ajal tolmuimejal sõita – lastele meeldib jäljendada ja nii nad õpivadki, laseme neil seda siis teha.
Kui tõesti on väga vaja last millestki eemal hoida ja ohutuse mõttes piirata, siis pigem vaataks ma sel juhul nö mänguaediku – maneeži poole ja kui selle jaoks võimalust pole, siis sobib ju isegi võrevoodi, millel põhi madalaks lastud on.

Aaa ja kui mõnel päeval näiteks see koristamine ei sujugi ja laps tahab hoopis rohkem lähedust – siis nii lihtsalt on. Meil tuleb õhtul Teet koju ja kui päeval jäi kraamimata, pesu pesemata vms, siis teeme seda koos õhtul.

Kindlasti on asju, mis teevadki elu beebiga veidi kergemaks ja selle juures ei mõju lapsele halvasti, kasutame ju isegi lamamistooli või tegelustekki (kuigi saaks ka niisama tekiga maas hakkama), aga ennekõike soovitangi ma enne ostu teha natuke eeltööd ja mitte langeda osava reklaamijutu ohvriks. Ausalt, nende asjade tootjatel on täiesti suva, et kas su lapsel on tore, halb või kurb, nende töö on müüa.

Ühesõnaga, siin jõulusaginas, kus ikka kipume lastele kuuse alla või jõuluvana kingikotti tohutult igasugust kraami kuhjama – mõtleme ikka läbi, kas seda on vaja ja kellel seda rohkem vaja on, lapsel või vanemal?

img_3428

Teki peal on tore ka koos pikutada ja kui enam ei taha, siis saab sealt vehkat teha 😉 

 

Meie advendikalender

Õige varsti hakkavad osadel lastel kodus käima päkapikud, aga kuna JJ on päkapikutralliks mu meelest veel liiga väike, siis teeme sel aastal hoopis sellise alternatiivse advendikalendri. Tegelikult kui see kalendri asi meil ilusti toimib, siis võib vabalt olla, et see päkapiku jutt jääbki meil üldse ära.

Nii, esialgu mõtlesin osta 24 väiksemat paberist kotikest, pesulõksud ja jupi nööri, mille külge siis väikeste üllatustega täidetud kotikesed nende lõksudega kinnitada ja kotid 1-24 nummerdada. Siis sain aga aru, et kui need 24 üllatust seal mõnusasti reas seisavad ei lahku JJ nende juurest enne kui ta on kõik 24tk enda kätte saanud.
Seejärel nägin seda HM-i taskutega advendikalendrit (hetkel see meie valge on e-poest otsas, aga olemas on veidi teise kujundusega variant) ja tundus, et just see võiks meile sobida, boonusena võimalus seda mitu aastat kasutada (nagu ka päkapiku sussid kestavad aastaid). Küll aga ei saa ma ka sellel kõiki taskuid kohe asju täis panna eelmainitud põhjusel. Seega on mu plaan selline, et iga hommikul saab JJ kalendri taskud läbi katsuda ja otsida, et millise numbri taga sel päeval kingitus end peidab.

Millega siis need taskud täita?
Ma arvan, et sinna lähevad mõned Ampstükid, mis on jätkuvalt JJ lemmikud ja keskmisest maiustusest kindlasti tervislikum valik, Yummy Earth pulgakommid, sest need on head väikesed, mõned mudelautod, mida meil hetkel pole vist mitte ühtegi ning üllatused ei pea ju alati söödavad olema. Siis on mõte osta ka mingi väiksem Lego Duplo komplekt, mis ideaalis võiks olla koos loomadega ja see nö jupi kaupa päevadele jaotada ning näiteks Põrsas Peppa pehme võtmehoidja või kellel veel pole ja see temaatika peale läheb, siis Peppa vannimänguasjad. Praegu sellised ideed, kui märkan kuskil midagi lustakat ja sobivat, siis ehk rändab seegi kalendritaskusse.

Kuidas teil, hakkavad päkapikud käima ja mis nad lastele toovad?

happyholiday

 

Mida lastele jõuluks kinkida

Beebigrupis tõstatati jõulukinkide teema ja sellest tuli mõte jagada ka meie kinginimekirja ehk annab ideid teistelegi ja muidugi võite jagada oma lahedaid plaane või juba järgiproovitud soovitusi, millest lapsed on rõõmu tundnud.

JJ on saabuvate jõulude ajal põhimõtteliselt 2-aastane ja ega see kingituste leidmine liiga kerge ei ole. Mänguasju on tegelikult päris palju olemas ja otseselt vaja ei ole midagi. Lisaks peame silmas pidama, et JJ sünnipäev on juba 4. jaanuaril, seega tuleks seda kinkide värki jõulude ja sünnipäeva vahel mõistlikult korraldada.

Esimene mõte oli Lego Duplo, aga siis meenus, et eelmisel aastal lasime JJ-le sünnipäevaks neid väiksemaid komplekte tuua ja ma arvan, et läheme ka sel aastal sama teed – seega jõulunimekirjast jäid need välja.
Peast käisid läbi ka mängupood ja mänguköök, köögi ma olen pigem välistanud, ruumi pole palju ja las tegutsevad siis koos minuga päris köögis. Mängupoe mõte meeldib siiani, aga ilmselt läheb käiku järgmisel aastal, kui lapsed juba veidi suuremad ja sellest poe mängimisest paremini aru saavad.
Edasi tuli mõte muusikariistad, plaanisin mingit asjalikumat ksülofoni, aga siis nägi Teet XS mänguasjapoes sellist komplekti, kus sees nii ksülofon, flööt, kastanjetid ja tamburiin. Tundus, et “perebändi” tegemiseks sellest jagub ja see meil nüüd ühe asjana kuuse alla rändabki.
Siis meenus, et külas käies oli JJ lemmik hüppeloom ja kuna meil seda veel ei ole ja see ilmselt talle suurt rõõmu pakuks, siis ka see sai ostetud. Kui see hästi vastu peab, siis on lootust Jennilgi sellega mängida saada.
Ja muidugi joonistamine – see on jätkuvalt JJ meelistegevus, aga värvipliiatseid on meil terve väikse lasteaiarühma jagu, seega neid juurde osta ei tahtnud, paberit ka nagu imelik kinkida. Jõudsin oma mõtete ja teiste soovitustega hoopis Aqua Doodle komplekti juurde, mis võiks olla ideaalne nii kodus, pikemal autosõidul või miks mitte ka lennukis, kuhu joonistusvihikut ja värvipliiatseid nii mugav kaasa tassida ei oleks. Katsetame ära, kui talle see asi meeldib, siis ehk proovime järele ka sarnasel põhimõttel töötavad värviraamatud.

kingidjjle

Muusikariistade komplekt, Jumpy hüppeloom, Aqua Doodle Travel

Ja siis on ju meil nüüd Jenni, kes on veel nii pisike, et ega tal neist kingitustest pole eriti sooja ega külma. Mänguasju on meil JJ beebiajast alles ka mitmeid. Samas jälle oleks veidi veider, kui JJ oma asju lahti pakib ja Jennil polegi midagi. Seega on mul Jenniga 3 plaani – tegevusmänguasi, mida saaks uurida nii kõhuli olles kui hiljem ka näiteks kärus, siis Oball,  mis peaks beebidele meeldima ja mille kasutusaeg üsna pikk ning kolmas asi oleks meile natuke kahepeale ja sõltub sellest, kuidas ta peatselt saabuvasse kõhukotti suhtub. Kui see kotis olemine on talle meeltmööda, siis oleksin valmis proovima ka kandelina – ja ühe sellise iluduse meile kuuse alla pakikski (ütlen ausalt, et see lina mõte tuligi mul puhtalt sellest, et nägin paari imeilusat varianti, mida hea meelega kannaks). Teetu juba lohutasin, et kui asi nii kaugele läheb, siis linahullus on õnneks veidi odavam kui käruhullus 😀

kingidjennile

Fehn majake, Oball ja Hoppediz kandelina (ps kandelina spetsid, kes selle firma linu kasutanud, olete rahul?)

Lõpuks on aga mõlemale lapsele tulemas veel üks jõulukink, millest soovin neile traditsiooni teha. Plaan on igaks jõuluks kummagile üks veidi erilisem või lihtsalt ilus või muul moel huvitav jõuluehe kinkida, nii et kui nad kunagi juba suuremad, siis on mõlemal oma isiklik väike jõuluehete kollektsioon, millega saavad ühel päeval oma kodus jõulupuud ehtida. JJ-ga tegime tema esimestel jõuludel käejäljega ehte ja Jenniga teen nüüd ka, lisaks siis proovin JJ-le mingi toreda ehte selleks aastaks leida.

veebifail-53

Meenutus väikses JJ-st eelmise aasta jõulude eel