Lapsekandmine: LennyLamb parka

Ilmad on juba mõnda aega jahedad või noh, sel aastal ongi ühtlaselt jahedad olnud, aga nüüd on see aeg, kus paljud lapsekandjad mõtlevad, kuidas kõige mugavamalt ja soojemalt õues käidud saaks. Eks neid variante on erinevaid ja saab hakkama ka ilma spetsiaalsete asjadeta, kuid ma otsustasin sel aastal proovida lapsekandmise jopet ning pärast pikka kaalumist tellisin selle LennyLambilt.

Mul olid valikus Mamalia villane mantel, Angel-Wings parka ja see sama LennyLamb – mu jaoks oli oluline, et lisaks praktilisusele näeks see jope või mantel ka niisama kena välja ning sobituks mu üldise riietusstiiliga. Populaarne valik on ka Liliputi jope, kuid selle värvid koos mustriliste taskutega mind ei kõnetanud, veel tellitakse üsna soodsalt jopesid ühelt vene saidilt. Funktsionaalsuselt on need valikud kõik väga sarnased, saab last kanda nii kõhul kui seljas (neil vene omadel seljas ei saa), aga välimuselt üpris erinevad. LL parka tundus olevat kõige rohkem minu maitsele ning seda nüüd kasutades ei ole ma pidanud oma valikus pettuma.

Mulle meeldib, et see parka on sellisest riidesest materjalist, ma igapäevaselt ei tahaks väga näiteks softshell jopega käia ja paljud need spets joped just sellest on. Paduvihma see LL parka ilmselt ära ei kannata, aga väikse sabina peab ilusti kinni. Vooder on fliisist ja mulle see sobib hästi.
Palju küsitakse, et kas see on mõeldud kevad-sügiseks või talveks – sellele on tegelikult raske vastata, sest inimesed on erinevad ja sellega seoses ka nende soojalembus või külmataluvus. Ma saan öelda, kuidas mina seda kasutada plaanin. Hetkel käin sellega nii, et all on vaid t-särk või õhuke pluus, kui läheb külmemaks, siis saab panna juurde teise soojema kihi, aga väga üle ei ole mõtet pingutada, sest kui laps on koos minuga jope sees, siis meie kahe kehad koos soojendavad juba seda olemist päris märkimisväärselt. Seega, kui ilmad on talvel seal -10C ringis, siis saan ma hakkama, sellest külmemaga tuleb kihte kas rohkem panna või pigem mitte õue tuiama minna. Arvestama peab ka sellega, et last kandes ja liikudes hakkab soojem kui ilma lapseta, seega niisama talvejopeks ma seda ei võtaks, lapsekandmiseks aga ideaalne.

See LennyLambi parka on kantav mitmet moodi: tavalise jopena, last kõhul kandes, last seljal kandes, tandemkandmisel ja ka rasedana. Kaasas on kaks vaheosa, mis käivad siis õhule ja seljale, ning üks kapuuts, mida lapsele pähe panna. Seljal on topelt riie selleks puhuks kui last seljas kanda ja muidu külm sealt avast sisse võiks lipsata, muul ajal on see ava magnetitega kinni. Kuna keskosa on kummiga ja selle saab päris laiaks teha, siis väiksematel rasedatel pole kõhuga kandmise ajal tõenäoliselt isegi lisasiilu vaja kasutada.
Jopel saab omale parajaks timmida keskosa, kapuutsi, varrukate otsade laiust, samuti vaheosade laiust.
Värve on kolm – tumesinine, must ja khaki. Ma ostsin esialgu tumesinise ja kuigi ma olin sellega rahul, siis jäi see khaki toon kripeldama ning otsustasin ära vahetada ja olen nüüd veel rohkem rahul, sest see on ikka rohkem minu värv kuidagi. Minul on kapuutside sisud nende nö standrad mustriga ruudulised, aga saab tellida ka sellest erineva sisuga, need valikud on näha LL kodulehel parkade juures.
Selle jope juures on äge ka see, et tegemist on unisex mudeliga, kui keskelt need kummid järele lasta ja lõige sirgemaks sellega teha, siis sobib see suurepäraselt ka meestele kandmiseks.
Suurused on alates XS-6XL, seega peaks kõik omale sobiva leidma. Numbrit valides soovitan võtta LL mõõdutabel ja võrrelda nende parkade mõõte oma olemas oleva paraja parka/jope mõõtudega. Lapsekandmise jope ei pea olema tava jopest suurem, kuna vajalikku lisaruumi annavadki need vaheosad (piltidel on mul seljas suurus xs).

Veel meeldib mulle selle parka juures, et sel on väga palju taskuid, kokku lausa 7, kuhu on hea kõik vajalik ära paigutada, et tegelikult mingit väiksemat kotti polegi tarvis väga kaasas kanda 😀
Ainsa miinusena mainiksin seda, et kapuuts ei käi ära, mida ehk tahaks siis ära võtta, kui laps seljas on, samas saab selle kokku rullida ja see ei jää lapsele ette.

Hind on ca 180€ ja tellida saab linalaps.ee või lennylamb.com 

IMG_0188

FullSizeRender-49FullSizeRender-50

FullSizeRender-51

tavalise jopena

IMG_02j57

Advertisements

Rahvusvaheline lapsekandmisnädal ja eilne expo

Kes veel ei tea, siis eilsega algas rahvusvaheline lapsekandmisnädal ja sellega seoses toimub üle maailma igasuguseid lahedaid temaatilisi üritusi. Ka meie siin Eestis otsustasime miskit korraldada ja nii toimuski üli vahva “Linafännide expo”, millest saadud positiivsed emotsioonid ei taha veel tänagi vaibuda.

See expo mõte tuli mõnda aega tagasi, kui vaatasin, et meil on päris äge fännikogukond tekkinud, kellel on lihtsalt maru lahedad linade-kottide kollektsioonid, aga mida keegi teine mujal kui piltidel või üksteisel külas käies ei näe. Lisaks tundus, et oleks vaja ühte sellist kohta-kokkusaamist, kus juba kogemustega lapsekandjad saaks neid jagada nendega, kes alles lapsekandmisega alustamas ja esimesi valikuid tegemas.
Ja nii sündiski plaan, et teeme “expo” ja toome oma kogud teistele näitamiseks ja proovimiseks.

Eks oli korra hirm hinges, et äkki kedagi ei huvita ja oleme seal omakeskis, aga tegelikult oleks meil fännidel ka siis väga tore olnud, kuid see hirm oli asjatu. Rahvast tuli ikka täiesti üle ootuste palju, oli neid, kes tulid oma väikelastega, neid, kel beebid vaid mõnenädalased ja needki, kel beebi alles kõhus.
Vaadati linasid, kes said need proovisid – nii mõnigi elus esimest korda ja kes soovis, sai ka ostu sooritada või minna koju kindlama teadmisega, et milline kandmisvahend nende perre tuleb soetada.
Meie sertifitseeritud lapsekandmisnõustaja Kadri juurde oli lausa järjekord neist, kes soovisid juhendamist, aga tundus, et paljud said oma nõu ja proovimised tehtud ka lihtsalt teiste lapsekandjate abiga.

Aeg eile seal lendas, ma plaanisin kohe alguses, et tunnikese näitan ja jutustan ja siis lähen omale kohvi otsima, kui siis korraks sain mahti kella vaadata, et kas nüüd oleks paras hetk turgutust ostma minna, pidin üllatusest pikali kukkuma – kell oli saanud juba 14.00 ja meil vaid tunnike hoopis jäänud kogu üritust pidada. Ma tõesti ei tea, kuidas need neli tundi seal nõnda kadusid, aga no pidevalt oli nii palju tegemist ja nii tore, et nii oleks see võinud vist veel pool päeva edasi kesta. Samas, kui lõpuks asjad kokku pakkisime, siis oli selline tunne nagu oleks kuskilt maratonilt tulnud, väsimus, rõõm, rahulolu ja soov kuskil natuke pikutada ja puhata sellest hästi intensiivsest suhtlemisest 🙂

Ma tõesti loodan, et sellisest kohtumisest oli kasu ja kuna juba on olnud kuulda soovi, et midagi taolist võiks veel toimuda, siis ehk õnnestub kevadel taas expo teha ja ehk siis veel paremalt, mugavamalt ja suuremalt.

Aitäh kõigile osalejatele, aga kindlasti hoidke silm peal Lapsekandmise FB grupis, sest sellega ei ole lapsekandmisnädala üritused läbi ja näiteks laupäeval ootab ees midagi eriti lahedat ning lõbusat, kuhu kõik Tallinas olevad lapsekandjad on väga-väga oodatud (info selle kohta samuti grupis).

Mõnusat lapsekandmist kõigile!

IMG_9963

Kuna pilti teha polnud tegelikult mul eriti mahti, siis panin kokku paar klõpsu, mis üsna alguses said tehtud, lisaks Villapaist Iti tehtud pilt minust mu nurgakeses. Ja nagu piltidelt näha, meil oli lõbus, isegi tantsida sai! (ps mul on seljal nukk ja mitte päris beebi :D) 

Maitseme: Organix snäkid

Kuna me käime ikka suht palju ringi, siis kuluvad hästi ära kaasa pakitud snäkid, et lapsed ikka rõõmsalt vastu peaks. Ja mis seal salata, vahel on kodus ka hea väike valmis vahepala anda. Proovinud oleme igasuguseid beebidele mõledud näkse, aga Organixi omad on vist siiani enim meeldinud ja seda rõõmsamad olime, et Estgenic.ee pakkus võimalust uusi maitseid proovida.

FullSizeRender-48

Poelettidel on suurim valik mu meelest igasuguseid mini riisigalette, mis on küll toredad, aga mis millegi pärast mu laste lemmikud päriselt ei ole. Seepärast oli väga põnev proovida hoopis nö soolaseid snäkke, mis maisist tehtud. Nagu ma ka kahtlustasin olid need JJ ja Jenni kohesed lemmikud – ei ole liiga maitsekad või kuidagi päriselt soolased, aga samas ei ole ka maitsetud. Ja valik on ka päris lai. Ainuke asi, mis nende maisikõrbinatega kaasneb on teatav pudisemine, eriti porgandimaitselistega, aga noh, see vist suures osas ka natuke paratamatu 😀 Kui neist mõnda maitset eriti esile tõsta, siis need “tomativiilud” on  maitsvad ja näevad ägedad välja, mis on mu meelest toidu puhul oluline, sest lapsed söövad ju silmadega 🙂

IMG_9174-1

 

Erinevate maitsetega riisisnäkid ei olnud küll ehk kõige lemmikumad, aga näiteks õuna-kaneeli ja marjamaitselised galetid läksid neist kõige parema hooga (olid ka minu lemmikud 😀 ).
Lisaks proovisime kahte sorti batoone, porgandi-müsli ja puuvilja batoonid õuna ning datliga, viimaseid kiidan eriti kuna praktiliselt ei pudise ja on head väiksed, neid kaaluksin ka lasteaeda sünnipäeval nö kommi asemele viimiseks. Iga batoon on eraldi pakendatud, mis teeb igaks juhuks kaasas kandmise maru mugavaks ja ei pea eraldi mingit karpi või kotikest kasutama.

IMG_9191

 

Hitiks olid ka vaarika-õuna kommid, mille juures kiidan seda, et pakk on mõnusalt väike ja korraga ei ole silmapiiril hunnikut “komme” 😉 maitsesid need mõlemale,  sest läksid nii ruttu, et mina nende proovimiseni ei jõudnudki.

IMG_9260-1

Päris toredad olid ka rõngastena beebiküpsised, vanilje ja maasika maitsega, miks mitte mõnel mängukohtingul pakkuda või hea lihtne oma snäkitopsis kaasas hoida.

See kaasa võtmise asi on ehk koht, mida võiks tootja kuidagi arendada, sest enamasti on seda sorti näksid ju ikka kuskil kodust väljas vajalikud ja siis oleks vägagi abiks taassuletav pakend. Selle puudumisel ma pigem panen need palad siis suletavasse karpi või topsi, millega hea kotti pista.

Ma ei arva, et neid snäkke peaks nüüd igapäevaselt tarbima või nendega päris porgandikange asendama, aga mu meelest on need täitsa tore  ja mahe! alternatiiv ning eriti hea just kodust väljas toimetades.
Aga, et me siin üksi ei näksiks, siis tänasest pühapäevani kehtib estgenic.ee  lehelt tellides sooduskood “lucky13”, millega saab -10% soodustust ja seda ka juba allahinnatud pakkumistele.

Head maiustamist!

Laupäev Helsingis

See Soome mineku plaan oli meil vahelduva eduga terve suve, aga lõpuks muudkui lükkus edasi kuniks nüüd laupäeval käidud saime. Piirdusime päevareisiga ja sellest tulenevalt palju teha ei jõudnud, aga ei olnud ka sel korral eesmärgiks.

Osustasime minna varahommikul 7.30 laevaga, et siis jääks piisavalt palju aega kohapeal kolamiseks ja et tagasi tulla õhtul 19.30 laevaga (selleks, et lapsed saaks koju normaalsel ajal magama). Otseselt liiga raske see kell 5 ärkamine polnud, aga pean jääma oma varasema arvamuse juurde, et tegelikult peaks neid väga varajasi minekuid lastega vältima, sest ööuni jäi napiks ja sellist head pika une tegemise võimalust päeva jooksul ei avanenud ning väikestest tukastustest ei piisanud, et tuju päris lõpuni hea oleks olnud – eriti JJ-l.

IMG_8949

Jenni jõudis hommikul mul seljas ka väikse uinaku teha

Minnes oli laevaks uus Megastar ja see oli tõesti mõnus ja ilus ja viks ja viisakas. Suurema osa veetsime hommikusöögi lauas, mis hommikuse sõidu juures meil üsna tavapärane on olnud. Siis jõudsime veidi ringi vaadata ja oligi juba aeg autosse minna ning päev Helsingis võis alata.
Meie õnnetuseks kostitas ilm suht lakkamatu vihmasajuga ja olime vaid õnnelikud, et otsustasime autoga tulla.
Esimene ja ainuke kindel eesmärk oli Sea Life, kuhu jõudsime minuti pealt avamise ajaks. Tundus isegi veidi jabur, et nii vara kohal olime, aga pärast lahkudes pungil täis parklat nähes oli selge, et meil vedas, et saime seal peaaegu omaette käia, rahvamassidega trügides oleks oluliselt kitsam ja vähem rahulikum olnud. Jenni oli mul kandekotiga seljas ja JJ uudistas seal omal jalal ringi, laenasime ka reisile Baby Jogger City Tour käru, aga enamasti leidis see kasutust asjade transpordiks.
Sea Life-is JJ-le meeldis väga, õhinaga vaatas seal erinevaid kalasid ja vee-elukaid. Jenni oleks tahtnud rohkem asju oma käega katsuda, aga mõne akvaariumi juures jälgis temagi sealseid asukaid huviga. Parajalt lühike käik oli see ka (eriti kuna olime suht esimesed), veetsime seal umbes tunnikese.

Kuna ilm õues olemist jätkuvalt ei soosinud, siis pidime vaatama tubaseid tegevusi ja võtsime nõuks minna just sel nädalavahetusel toimuvale disaini turule. See kujunes juba üsna väsinud lastega parajaks katsumuseks – rahvast oli metsikult, ruumi oli vähe ja lapsed protestisid häälekalt. Saime siiski kiirelt seal tiiru tehtud ja silma jäi nii mõndagi lahedat, helgematel hetkeld sai ise mõne ostu sooritada. Kindlasti läheks sinna ka järgmisel aastal, aga lastele vaataks selleks ajaks siis mingit muud tegevust. Lemmik ost sealt oli KUI design jänestega bambustekk-sall, mida hea lastele kuskil magamiseks peale panna või muul ajal omale salliks keerata 😀

IMG_9124

Pärast turul käiku hakkas ka ilm veidi järgi andma ja kui olime peaegu tunni ringi sõitnud, et lapsed veidigi magada saaks, siis otsisime üles Muumi kohviku, et seal veidi keha kinnitada ja põnnidel end liigutada lasta. Kohvik, kus me käisime, asub Liisankatu 21, olemuselt selline suht pisike kohake, kus valikus saiakesi-kooke-quiche ja külmi ning soojasid jooke, boonusena väike mängunurgake ja võimalus muumikraami kaasa osta. Hinnad on muidugi keskmisest kõrgemad ja sellega tasub kohe arvestada. Lastele seal meeldis ja said endal seal tuju heaks möllata.

Enne laevale suundumist jõudsime teha veel ka väikese shoppingu ja siis oligi juba aeg sadamasse minna. Tagasi tulime Stariga ja hommikuse laevaga võrreldes nägi see tiba väsinud välja muidugi, aga noh, see paar tundi läks sellegipoolest kiirelt ja Jenni otsustas lõpuks käru ka järgi proovida ning tegi seal väikse uinaku.
Koju saime veidi peale kümmet, koos selleks hetkeks täiesti üle väsinud JJ-ga, kes oleks tahtnud vist laeva peale jääda mängima 😀 Õnneks tuli mõlemal lapsel kodus uni ruttu ja võisime oma päeva siiski kordaläinuks lugeda.

Esimest korda ratsutamas

Täna oli lahe päev, hommikul alustasime muusika aasta lastele mõeldud kontserdil ja pärast suundusime JJ esimesse ratsutamise trenni – mis läks minu üllatuseks lausa suurepäraselt.

Alustama peaks vist sellest, et nooremana käisin ka ise ratsutamas ja kui üldse millestki kahju oli, siis sellest, et varem ei alustanud ja kaugemale ei läinud. Seega tuli mõte, et äkki meeldiks JJ-le ratsutamine – selles vanuses pole just kerge leida mingit head trenni/hobi lapsele. Ega ma ei ütle, et 2a8k nüüd mingi super ideaalne vanus ratsutamisega alustamiseks on, ilmselt aasta pärast oleks ta veel iseseisvam, aga kuna hobused talle väga meeldivad, siis see andis tõuke juba nüüd proovida ja no muidugi oli abiks seegi, et tall meil peaaegu kodust paistab. Ühtlasi on ratsutamine suurepärane võimalus lapsel loomadega suhelda, õppida kellegi eest hoolitsemist ja lisaks siis muidugi füüsiline aktiivsus.

Tondi Maneežis on olemas septsiaalsed ponirühma tunnid, mis mõeldudki alla neljaastastele. Otsustasime vähemalt proovida ja nii sedasimegi täna sammud talli suunas. Meiega samal ajal oligi veel ka üks ca neljaastane tüdruk trenni tulnud. Alustasime talliga tutvumisega, et mis kus asub, siis vaatasime üle osad sealsed asukad ning otsisime üles need ponid, kellega trenn toimuma pidi. Sellele järgnes oma ponide puhastamine-harjamine, mida lapsed kaasas olnud vanematega koos tegid, siis sadul selga, valjad pähe ja suundusime sisemaneeži. Esmalt jalutasime lihtsalt hobuse kõrval ja seejärel oli lastel aeg ponidele selga istuda, kenasti puki pealt ja ise – JJ läks nagu väike proff – ei mingit hirmu või umbusku asjasse.
Edasi saigi treening sammus tehtud, kuna lapsed olid esimest korda ja väiksed, siis olid sel korral emad pidevalt kõrval jalutamas ja abistamas. Treener käis ja juhendas, põhirõhk lihtsalt harjumisel ja istakul (et rüht kenasti sirge oleks). Kui alguses ikka kipub see pisut kössis olek hobuse seljas tavaline olema, sest tasakaal pole veel päris käpas, siis poole trenni peal oli JJ istak juba silmnähtavalt julgem ja kena sirge. Õppis ta veel, kuidas poni seisma saada ja edasi liikuma ning lisaks ka mõned tasakaalu harjutused seisu ja liikumise pealt.

Selleks, et ratsutamine lapsele mugav oleks, tasub muidugi tähelepanu pöörata ka riietusele, kõige mugavamad on sellised üsna ligi hoidvad püksid/retuusid (kindlasti ei ole mugavad teksad), mingi hea ja vastavalt ilmale piisavalt soe jakk/vest (eriti hea kui pole kapuutsi, mis rühi jälgimist segada võib), pikemad sokid, mis võib pükste peale tõmmata ja tegelikult tossude asemel on mugavamad mingid sellised  (pool)saapad, millel on ka väike konts (siis parem jalga jaluses hoida). Kindlasti võiksid riided olla sellised, et ei sahise-kahise või muud moodi ei häiri hobuseid ja lapse liikumist.

Kogu kord võttis ajaliselt peaaegu 1.5 tundi, mis läks tegelikult jube kiiresti. Mulle tundus, et JJ-le see ratsutamine täitsa sobis, ta ise kinnitas ka, et meeldis ja et tahab jälle minna. Mul on selle üle muidugi ainult hea meel ja nii ongi plaan nüüd 1 kord nädalas teda sinna ratsutama viia, selleks jääb siis ka see üks päev tal lasteaiast vabaks.
Vaatame kuidas minema hakkab, aga loodan, et ikka positiivselt ja see on tore algus ühele imelisele hobile 🙂

jj_ratsutamas

JJ ja poni Matu (ja suurem trennilaps, kes tuli pärast meid trenni)

Kuidas lasteaias läheb

Paar nädalat tagasi oli JJ esimene lasteaia päev. Ilmselt on peresid, kus see päev on umbes sama pidulik kui 1. september, meil läks see päev aga kuidagi nii “tavaliselt”, et nagu oleks siin aastaid lasteaias käidud 😀

Hommikul asjataski Teet JJ-ga kõik toimetused, võtsid ühes õhtul pakitud lasteaia koti ja enne kui nad uksest juba väljusid, jõudsin kiirelt ühe pildi teha, musi-kalli ja läinud nad olidki.
Lasteaeda jõudes oli JJ kohe mängima läinud ja kui Teet seal kasvatajaga vajalikud jutud räägitud sai, siis oli möödunud pool tundi, JJ lehvitas ja Teet läks tööle. Enne lõunaund sättisime meie Jenniga end JJ-le järgi, kus esmalt muidugi JJ üldse koju tulla ei tahtnudki aga lubadusega järgmine päev tagasi tulla, saime siiski koju mindud.
Jenni võtab uuest elukorraldusest maksimumi ja nüüd, kus suur vend ei tule kell 7 teda äratama, magab ta hommikul mõnuga 9 või isegi 10-ni, sellise pika unega ei jää ka eriti palju aega selleks, et vennast väga puudust tundma hakata.

Eesimene nädal oligi nii, et JJ ärkas ise hommikul, et saaks koos issiga lasteaeda, suur õhin sees. Kolmandal päeval proovisime ka magama jäämist, sest juba teisel päeval läks ta omale ka voodit valima (kambavaim!). Paraku see nii libedalt ei läinud ja kui ta ikkagi suure proovimise peale rahulikult uinuda ei suutnud, läksime järgi. Samas, kui koju tulime ja küsisin, et kas homme lähed jälle, oli vastus kindel jaa.
Uus nädal tuli kahtlaselt, mulle tundus, et hakkab vist mingi nohu tekkima ja nii me teda mõned päevad üldse lasteaeda ei viinudki. Õnneks sellest “vist hakkab midagi tekkima” faasist asi kaugemale ei läinud ja sai jälle minna, kuid lõunaunne jäämist hakkame uuesti proovima sellel nädalal. Meil aega on ja mingit sundi pole, seega teeme nii, et tore oleks.

Ja tundub, et tore JJ-l tõesti on. Ta on seal nii hoos ja nii tunneb rõõmu, et saab omaealistega mängida ja tegutseda, juba esimesest päevast peale tuli ka rohkem juttu kui tavaliselt – aga no eks toimus ka rohkem ja oli millest rääkida. On hommikuid, kus ta tahaks parema meelega kohe õue mängima jääda ja siis on rühma/tuppa jäämise tõttu ka paar pisarat tulnud, aga õnneks need on siiski kiirelt möödunud, kui koos teistega tegevused käima lähevad.

Kui õues käib ta seal tulenevalt meie “suvisest” ilmast pigem kummikutega, paksemate dresside ja jope või paksema dressikaga, siis sisejalanõudeks said esialgu varasemalt mainitud lahtised Kavati sandaalid. Juba esimesel päeval küsis Teet, kes teda seal mängimas vaatas, et kas midagi pehmemat meil pole. Õnneks jõudsid kohale ka Tikki nahast sandaalid, mis barefoot põhimõttel ehk lapsel on nendes võimalikult paljajalu olemise tunne. Esimene mulje on ikka väga super nendega, JJ saab mõnusalt maas istuda, ei ole rasked ja lisaks on peal muidugi dinosaurused. Tundub, et lapsel on tõesti hea ja mugav, sest lasteaiast lahkumiseks ei taheta neid jalast võtta ja kompromissina peame sandaalid koju kaasa võtma 😀

Ühesõnaga on algus läinud tegelikult kenasti ja rahulikult. Loodame, et nii jätkub ja JJ-le ikka meeldib seal, mulle igatahes tundub, et nii aeg kui ka aed said õiged valitud 🙂

lasteaialaps

Esimene lasteaeda minek, siis üks eelmise nädala lasteaiast tulek ja need kõige lemmikumad Tikki sandaalid 😀 

Lapsekandmine: Kuidas ergonoomiline kandekott enda ja lapse jaoks mugavaks seadistada

Kuna igapäevaselt on keegi, kes palub nõu, kuidas oma hea ergonoomiline kott õigesti selga panna, siis kirjutan täna koos piltidega need põhilised punktid üles, mida võiks silmas pidada, et nii kandjal kui ka lapsel oleks mugav ja hea. Pisut ekslikult arvatakse, et kandekoti saab otse pakist lihtsalt selga panna – tegelikult tuleb ikka iga kott omale õigeks seadistada, aga kui kott enda jaoks mugavaks timmida, siis läheb edaspidi ka kiiremini muidugi 🙂

Kasutan pilditdel näidiseks Tula Standard (baby) suuruses kotti, mis on oma olemuselt sarnane ka kõigile teistele levinud ergonoomilistele kottidele – nimetades vaid mõned, siis Ergobaby, Manduca, Liliputi, LennyLamb jne jne.
Kahjuks tasub teada, et kui vaadata ka heade kottide tootepilte, siis enamasti ei ole seal kotid üldse mitte õigesti selga pandud – enamasti tegemist modellidega, kes igapäevaselt ei kanna ja seepärast ilmselt ka eriti arugi ei saa, et midagi valesti oleks.

  1. Puusa/pihavöö kinnitamine
    Siin ongi oluline tähele panna, et kuigi tihti nimetame seda vööd puusavööks, siis ei tasu seda otse puusale panna, pigem säti see kõrgemale ja nii, et alumine äär pisut puusale jääb – ära pane vööd liikuvale puusaosale, siis hakkab see kõndimist segama ja võib lihtsalt ebamugav olla.
    Vöö kõrgust valides tasub silmas pidada ka seda, et lapse pepu võiks olla kõrgemal kui kandja naba, AGA EDIT: kui oled lühema kehaga või laps suurem, säti sinna kõrgusele, et sul oleks mugav (selles mõttes see musi kõrgus on kindlam orientiir). 

    kandekott1

  2. Seljarihm – see tuleks enne lapse kotti pistmist omale õigele kõrgusele panna – see õige kõrgus on umbes täpselt rinnahoidja paela kõrgusel või cm-paar kõrgemal. Nüüd on tavaline probleem selle kõrgusega seoses, et “aga siis ma ei ulatu seda kinnitama” ja selleks on tegelikult kaks nippi.
    Mina kasutan seda, et lasen selle rihma max pikaks, siis saan kinni panna ja pingutan uuesti nii palju kui vaja.
    Teine variant on see, et paned kohe selle rihma kinni ja max pikaks lased hoopis koti küljel asuvad rihmad ning asetad lapse kotti ja poed neist rihmadest nii läbi, nagu paneks pluusi selga, üks käsi, siis pea (nii et see rihm läheb seljale) ja siis teine käsi.
  3. LAPS – kui kott on valmis timmitud, tuleb laps ka sisse panna, selle juures on oluline jälgida, et laps saaks võimalikult koti keskele (st mõlemale poole jääb võrdselt ruumi).
    Aseta laps kotti mõnusalt sügavasse istmesse, iste moodustub sellest koti pehmest seljaosast – soputa laps piisavalt sügavale, et tekiks “M” asend, kus põlved on kõrgemal kui tema pepu.
    Nüüd siis kott koos lapsega selga ja pinguta neid rihmasid, mida vaja. Ennekõike neid külgmisi rihmasid, mis kandja käte alt kummaltki küljelt jooksevad.
    EDIT: NB! last ära pane ei linasse ega kotti kiniste jalaotsadega pükste/sipukatega – need võivad hakata jalgadele survet avaldama ja varbaid kokku suruma. Eelista püksid+sokid kooslust 😉

    kandekott2
    kandekott3

  4. Lapse kõrgus – selleks, et kontrollida, et laps on kotis piisavalt kõrgel on 2 head nippi, üks, mida juba mainisin on see, et lapse pepu võiks ollaülevalpool kandja naba või selle kohal. Teine on see, et kandja peaks saama lapse peale teha musi nii lihtsalt, et selleks pole vaja oma kaela kuidagi pingutada.kandekott4
  5. VALMIS

    IMG_8736

    Musi kõrgusel 🙂 

NB! Kõik see on tehtav eeldusel, et kott on lapse suurust ja vanust arvestades temale paras või kasutusel on vastav beebisisu. 
KUI kotil on rohkem rihmasid, siis tasub kõigi nende seadistamist ka proovida, näiteks see, kui kott koos lapsega maru kaugele hoiab ja õlgadesse ikka raskus hakkab, siis kui on õlarihmadel eespool veel rihmad – võib proovida neid lühemaks teha.
Ja kui ikka on ebamugav või miski tekitab küsimusi, siis tasub küsida nõu näiteks lapsekandmisnõustajalt või tule uuri FB Lapsekandmise grupist.