Ülevaade: Tula kandekotid

Hetkel koguvad Eestis populaarsust Tula kandekotid (mujal on Tula fänne juba aastate jooksul hirmus palju kogunenud), kui küsida miks, siis põhiliste põhjustena võib välja tuua imeilusad mustrid ja värvid, kiiresti vahetuvad kollektsioonid, lihtne kasutus, mudelite rohkus (on nii vastsündinule kui väikelapsele) ning kui veidi otsida, siis ka päris mõistlik hind. Mulle Tula meeldib ka, meie pere kandjatele ja kantavatele need kotid sobivad ja on südamed siin võitnud ja kuna meil on neid oluliselt rohkem kodus kui üks või paar, siis teen siin väikse ülevaate erinevatest mudelitest – sest küsimused nende kottide kohta on päris igapäevased.
Mainin ära, tegemist ei ole koostööpostitusega ja mul on Tulaga seoses täpselt 0 omakasu 😀
Ja lisaks mainin, et kandekotid on küll üsna universaalsed oma sobivuselt kandjatele, kuid siiski võbi olla ühe firma kott mõne jaoks mugavam kui mõne teise firma oma ning enda jaoks parima leidmisel on proovimisest (kui seda õigesti teha) kõige suurem abi.

Algusest alustades on Tulal 3 kandekottide mudelit, Free to Grow (FTG), standard/baby ja toddler, vaatame neid kõiki nüüd siis eraldi (tabeli kujul üldine ülevaade leitav siit)

IMG_6943

Tula Free to Grow
FTG on uusim Tula mudel ja tema eripära seisneb selles, et kott EI VAJA beebisisu vaid selle koti paneeli laius ja pikkus on muudetav vastavalt lapse kasvule, et igas vanuses laps saaks olla konna/M asendis, jalad põlvedeni toetatud ja selg vastavalt vanusele õige kumerusega.
Selle kotiga saab kanda nii kõhul (ainult nägu kandja poole) kui ka seljas (ajast kui laps oma keha ise suudab kontrollida, tavaliselt langeb kokku istuma hakkamisega).
Paneeli saab panna kolmele eri laiusele (juhend siin), kõrgust saab vabamalt timmida vastavalt vajadusele. NB! kuna paneeli laiust saab muuta pihavööl asuvatest trukkidest, siis on selle koti puhul alati ülioluline jälgida, et laps istuks pepuga koti seljaosa kanga peal (eks see muidugi lapse hea asendi seisukohast ka teistest kottides oluline) ja ei toetaks end vöö peale, mille tulemusel see võib paindesse minna.
Tootja info peab seda sobilikuks alates 3.2kg vastsündinuga, praktika pigem ütleb, et alates 3.5-4kg on mõistlikum seda kasutama hakata. Kuigi kandevõime on kuni 20kg, siis olulisem koti kasutusaja määramisel on laste pikkus, FTG on sobilik kuni 85-90cm pikkuseni (oleneb kehaehitusest ka) – kott on suuremale lapsele paras ja ok kasutada seni, kuni paneeli alumine äär toetab jalgu poole reieni ning ülemine serv ulatub umbes kaenla alla.
Kotil on lisaks kaasas ka kapuuts (kõigil Tuladel)- NB! see on KAPUUTS, miks ma seda rõhutan? – sest Eestis on poode, kes Tulasid müüvad ja nende ebapädevad müüjad on ostuhuvilistele vanematele hakanud sellest kapuutsist beebisisu ehitama ja siis on kõigil ebamugav ja ei saada aru, et mis mugavusest räägitakse 😀 😦
Kapuuts on esmalt mõeldud suurema lapse jaoks, kes seljas kandes magama jääb ja kelle pead sellega siis toetada. Väikeste beebidega, keda kõhul kanda, seda pigem ei ole soovitatav kasutada – et laps oleks kandjal pidevalt nähtaval ja piisav õhuvool lapseni tagatud, aga kui väga vaja, siis panna kapuuts kinni vaid ühelt küljelt (kukla tagant), kui laps magab.

Tula standard/baby
Ka Tula Standard on kasutatav juba vastsündinuga AGA, vaja selleks siis eraldi juurde beebisisu, mis on just kui väike pamp, mille sisse asetad beebi ja koos selle sisuga läheb beebi kotti. Sisu on vaja, sest selle koti paneeli suurus ei ole muudetav ja väiksematele beebidele on see muidu lihtsalt liiga suur. Kui laps kasvab ja kogu seda sisu enam vaja pole, kuid lapsel jalad ikka kummaltki poolt äärest põlvest vabalt liikuvatena välja ei ulatu (või on ülemine serv kõrgemal kui kõrvad), siis saab kasutada ka beebisisu sees olevat patja eraldi lapse pepu all. Arvestada tasub, et beebisisu on lisakiht ümber lapse ning ka lisaliigutus lapse kotti panekul võrreldes nt FTG mudeliga.
Ilma beebisisuta saab seda kotti enamasti hakata kasutama ca 70cm pikkuse lapsega, kes kannab 74 suurus pükse, aga kuna lapsed on erinevad, siis mõnega saab kasutada juba varem ja teisega hoopis hiljem – kõige kindlam on alati enne ostu proovida.
Kasutusaja poolest on FTG ja Standard võrdsed – see tähendab, et FTG oma maksimaalsels suuruses ongi sama suur kui Standard, kuna FTG on kallim mudel kui Standard, siis kotti ostes tasub sellele mõelda, et kui lapsele on standard paras ja puudub vajadus väiksemat beebit kanda, on standardi ost lihtsalt mõistlikum (ka mustri ja värvivalik on sel suurem). Kandevõime on samuti 20kg, aga pikkuse poolest siis sobilik kuni 85-90cm, kanda saab kõhul (näoga kandja poole) ja seljas.

IMG_8204

Südametega Tula Standard ja sinine Tula Free to Grow

 

Tula Toddler
Toddler suuruses kott on mõeldud nende laste kandmiseks, kes FTG/Standardist on välja kasvanud. Tula ise ütleb, et minimaalsed parameetrid peaks lapsel olema 81+cm, 11+kg ja 18 kuud + vanust, praktika ütleb, et ega enne kui laps on seal 85-90cm pikk, ei ole mõtet toddler kotti teda kolida. Üks kindlamaid viise selle koti paras olemises veenduda on 86 suurus pükste nii pikkusest kui laiusest paras olemine.
Kandevõime on sel kotil kuni 27kg, pikkuse poolest jääb olenevalt lapsest see väikseks seal 110 pikkuse juures (pikkade jalgadega lastel võib see juhtuda varem). Kanda saab nii kõhul (nägu kandja poole) kui ka seljas (suuremaid raskemaid lapsi on seljas ka pigem kergem kanda).

IMG_5016

Tula Toddler

Aga mis asi on Tula Coast? ja mis asi on wrap conversion?
Kui Tula valikut sirvida, siis on osadel kottidel nimes “coast” ja nende kottide seljapaneelil ilutseb tavaliselt ühevärviline ristkülik – see on tehtud nimelt võrgust (mesh). Coast mudel on tehtud mõeldes kuumemas kliimas kandjatele, et rohkem õhku läbi laseks see seljapaneel. Kõiki mudeleid – FTG, Standard ja Toddler on olemas ka Coast versioone, peale selle, et seljaosa on võrgust ja ka kapuuts on samast materjalist on muud omadused samad nagu tavaversioonidel.

tulawildhearts

Tula Free to Grow Coast

Wrap Conversion (wc) Tulad on tehtud erinevatest kandelinadest. Neid on samuti nii FTG, Standard kui ka Toddler mudelitena (ja ka coaste) ning oma suurustelt ja omadustelt samad, mis tavaversioonid, kuid neid wrap conversione tehakse limiteeritud kogustes, see on üks aspekt, mis mängib rolli nende kõrgema hinna kujunemisel. Teine aspekt on konkreetne lina, millest conversion tehtud on, kallimates ja haruldasematest linadest tehtud kotid on ka märkimisväärselt kallimad. Lisaks on osad conversionid “half” versioonid, neil on siis lina kasutatud ainult paneeli välimisel küljel ja rihmade ning vöö peal, “full” conversionid on üleni linast tehtud (ja seega kallimad).
Need wc Tulad on tihti ka pigem sellised fännitooted, neid tuleb müüki harvem ja need ostetakse imekiiresti, seda eriti kui tegu mõne haruldusega.
On neid, kes eelistavadki just neid wc versioone, sest neile meeldib see kandelinade pehmus, aga eks see ikka oleneb ka kasutatud linast  ja kas tegu full või half conversioniga. Minu jaoks tegelikult kasutusmugavuse osas ei ole neil vahet tavamudelitega võrreldes.

IMG_8199

Pildil kõik Tula Standardid: must südametega on nn tavaline, erkroosa on coast mudel, heleroosa full wrap conversion ja jalgratastega half wrap conversion

IMG_8200

sisemine pool

Advertisements

32+4 nädalat ootust

Tänasega 32+4 nädalaid oodatud, veidi veel minna, aga tegelikult lõpusirge juba vaikselt paistab. Isegi ämmaemand eilsel visiidil pani järgmised kohtumise ajad juba kuni tähtajani kirja, saame siis näha mitmele neist veel minema pean.

Enesetunne on hea, otseselt miski häda ei kimbuta, isegi tuju on ok 😀 Siin kuumade ilmadega kulus jäävett keskmisest rohkem, aga kõik oli üleelatav ja õnneks ei olnud probleemi ka tursete tekkega vms.

Küll aga peegeldus mu suht lebolt võtmine ja hea parema sisse vitsutamine eilsel visiidil kaalust rääkides, sest 7 nädalaga oli juurde tulnud 6kg, mis teeb kaalutõusu tempoks pea 1kg nädalas ja seda on kuidagi metsikult palju. Ma loodan, et sellega on nüüd suurem kosumine läbi ka ning eeloleva 7 nädalaga siiski samas tempos juurde ei tule – eks selleks saan ikka ise miskit teha ja rohkem jälgida, et mida ja millal süüa (jumal küll, miks ma avastasin, et imeliselt maitsvaid sõõrikuid saab ka koju tellida 😀 )
Numbrites väljendub siis see kaal selliselt, et tänaseks näitab tabloo 65kg, algkaal 53kg, kui nüüd vähegi võimalik end siin piirata, siis päriselt loodan, et absoluutseks max kaalu piiriks oleks sel korral 70kg, sest mis teha, tundub, et poiste ootamine teeb mind suuremaks.

Kusjuures, on vist selline ütlemine, et poiste ootamine annab emale ilu ja tüdrukud võtavad – ma enda puhul tunnen küll täiesti vastupidist. Poistega muudkui paisun ja väljanägemine on nagu on, näonahk näiteks läks nüüd alguses suht tuksi omadega, seevastu Jennit oodates oli tunne teine – ilusam ja kergem 😀 Kuigi tõele au andes, kui ma peeglist vaatan, siis ma päris täpselt aru ei saa küll, et kuhu need 12kg lisaks on tulnud praegu.

Muud näitajad on korras – vererõhk normis, analüüsid hästi, vähemalt tundub, et sel korral ei pea GTT rohkem ette enam võtma, selle üle olen küll siiralt rõõmus.
Ja hoolimata kiirest paisumisest oli nt mõõdetud EPK täpselt vastavuses nädalatega ehk 32cm, beebi südamelöögid kenad ja ka liigutused absoluutselt igapäevaselt ja tihti ning tugevalt tunda.

Kui siiski mingit “häda” nimetada, siis on kõhu kasvamisega nahk nii tundlikuks ja kuivaks läinud, et hakkas kergelt sügelema ja tekkis ebamugavust küll, kuid praeguseks kasutan rasedatele mõeldud õli ja see on olukorda tublisti parandanud, pean aind ise hoolas olema selle õlitamisega.

Lähiajal plaanin kokku panna oma haiglakoti ja näitan kindlasti ka selle sisu siin – sisu, mis iga lapsega järjest kahanenud on. Siis on tarvis veel mõned riided ja asjad beebile osta, olen selles osas ka oluliselt valivam ja tagasihoidlikum kui varem, et nö suvalisi asju sahtlisse ei varu. Praegu tundub, et vaja ongi mõned bodyd just lisaks osta, samuti sokke ja õiges mõõdus villa-siidi mütsi võiks ka leida (avastasin, et olemas olev on pisut liiga suur päris vastsündinule). Ja siis midagi hälli-voodi tüüpi ning mul pole veel õrna aimugi kuidas või kus mähkimise koht teha, aga aega on, küll jõuab selle ikka välja mõelda, lisaks siis ka kogu kraami läbi pesta-triikida.
Arvestades, et tegelikult on aeg pigem kiiresti läinud, siis tundub, et see 7 nädalat on piisav, et kõik valmis jõuda aga ega kuskile kaugusesse siin asju enam edasi lükata ka pole ja seda enam, et päris viimase vindi peal rasedana keset südasüve ma ehk liiga toimekas enam ka olla ei viitsi.

IMG_7917

Pühapäev Tartus

Tartusse viis meid muidugi rattaralli, kus Teet osales, sellega seoses oli meil mitu mõtet, et kuidas nädalavahetus veeta, aga lõpuks jäi nii, et kell 7.00 Tallinnast startisime ja nüüd õhtuks oleme jälle mõnusasti kodus.

Käis läbi ka mõte, et läheks juba laupäeval, siis oleks JJ saanud seal tillusõidul osaleda ja pikad autosõidud jagatud kahe päeva peale, kuid ma pole kindel, et õhtu hotellitoas ja kahe rübliku magama panek oleks neist autosõitudest vähem väsitavaks kujunenud – seega jäi meie käik vaid pühapäeva peale.
Äratus oli varajane, aga õnneks praegu tõuseb päike ka nii vara ja hommik, nagu ka kogu päev oli nii helgelt päikseline, et polnudki väga raske asjalikuks hakata – lisaks olime eelmine õhtu tublid olnud ja kõik vajalikud asjad ootasid pakitult ukse juures.

IMG_7746.JPG

JJ müts pidi tal kindlasti just nii peas olema 😀 

Tartu tervitas palava suveilmaga, Teet tegi oma sõiduks ettevalmistused ja vahepeal vaatasime ära ka lühema distantsi läbijate stardi, ei läinud palju aega, kui startima pidi ka Teet – me lastega raja äärest lehvitamas.
Et Jenni paremini toimuvat jälgida saaks oli ta mul seljas, aga see palav ilm ja 32 rasedusnädalat omavahel just head kombot kandmiseks ei moodustanud ja seepärast hoidsin end selles osas pigem tagasi. Õnneks said JJ ja Jenni meil kaasas olnud Bugaboo Cameleon käru omavahel jagatud – kes istmes, kes seisulaual ja nii polnud see ringiliikumine ka nendega midagi hullu.

IMG_7800

32 nädalat 

Plaan oli Teedu sõiduaeg sisustada peamiselt Ahhaa keskuses ja sinna suuna võtsimegi, sest mai alguses avati seal meresauruste näitus ja JJ, kes on sauruste fänn, tahtis sinna väga minna. Õnneks oli seal ka ok käruga liigelda ning Jenni seal ka veidi istus, aga ega see pole muidugi koht, mida kärust uudistada.
See sauruste näitus oli lahe, laste jaoks ilmselt lahedam – hiigel suured meresauruste kujud, mis liigutasid ja nägid üsna “elusad” välja, samas olid need kujud siiski lihtsalt hämaras saalis ja päris sellist vee all elu tunnet seal ei tekkinud. Tegime seal tiiru ära, teise veel pealegi, mõned pildid ja liikusime edasi veega seotud tegevuste saali. Seal mõlemale lapsele küll väga meeldis, aga tegelikult olid kõik asjad nende jaoks tsipa kõrgel ja see veits segas uurimast ja katsetamast.
Kell oli ka seal maal, et pidime miskit sööma (eriti ma 😀 ) ning mugavuse mõttes külastasime Ahhaa kohvikut – kindlasti on tegemist maailma aeglasema teenindusega kohaga ning lapsed oma tortilla pitsa suhtes ka paraku huvi üles ei näidanud (väiksemal lapsel seda ise muidugi suht võimatu süüa ka). Õnneks pakkus aga rõõmu ja tegevust sealne mängunurk, kus mõlemad natuke mürgeldada said – muidugi juhtusid ka mõned pead omavahel kokkupõrkama ja JJ nuttu said külastajad korralikult kuulda, sest selleks ajaks oli muhk otsaees segunenud ka issi igatsuse ja väsimusega ja see polnud parim kooslus.
Enne Teedu finišit jõudsime veel Ahhaa poes käia, kust väljusime helendavate dinosaruste ja roosa pehme sisalikuga ning selle värvilise “vedruga” – hmm, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse. Igatahes need helendavad saurused paneme JJ voodi kõrval seinale, läheb hästi kokku tema dinosaurustega voodipesu ja Tula tekiga 😀

Õnneks Teetu enam palju kauem ootama ei pidanud. Ega see rasedana kahe rübliku järel võõras kohas jooksmine mingi mee lakkumine just pole, eriti sellisel päeval, kus tahaks lihtsalt suurt klaasi rabarberilimonaadi jääga ja lesida seda juues. Aga noh, pole hullu, paari nädala pärast tahaks nendega veel ühe kaugema seikluse ette võtta, aga siis küll Teeduga koos 😀

IMG_7801

Väga väsinud lapsed  (eriti see väiksem)

 

Abiks liigse päikese eest kaitsmisel

Selle kevade esimene kuumalaine on nüüd möödas, kuid ilusad ilmad tunduvad jätkuvat ning eks kohe kui need soojad ja päikselised ilmad saabusid, tekkis ilmselt paljudel küsimus, kuidas oma lapsi liigse päikese eest kaitsta.

Jah, just liigse päikese – ma ei ole mingi päikse vastane ja ei kamanda lapsi ainult varju alla mängima, kuid arvestades siiski päikese intensiivsust ja vähemalt meie perele omast põhjamaist heledat nahatooni, siis päris suvalt me seda teemat võtta ei saa. Seepärast on mu lastel ikka mütsid pigem peas, mis ideaalis varju pakuks ka nii kaelale kui kõrvadele, sest just need kohad on kerged põletada saama ja lõpuks ei tahaks ma, et sellest lagipähe päiksest kellelgi päiksepiste tuleks (mida ise lapsena kogesin ja polnud tore ega lahe) ning ega selle eest kreemiga end ei kaitse.

Nõnda oli mul hea meel, kui siinsel turul uus UV kaitsega riideid ja mütse pakkuv Polarfolk meil oma toodetega tutvuda palus – valisin siin koduõues askeldamiseks mõlemale lapsele Petit Crabe mõnusad laia äärega mütsid ning erilise huviga jäin ootama JJ-le mõeldud UV kaitsega särki, mis muideks EI ole sellest tavalisesest libedast riidest nagu enamus neid kaitsega riideid, seega igal ajal seljas meeldiv. Oleks selle pluusi hea meelega ka Jennile ostnud, aga paraku nii pisidele seda varianti veel polnud (kõige väiksem on 4-aastaste suurus, mis kolmepoolesel JJ-l seljas suht ok). Valikus on seal ka UV kaitsega rannariided, aga kuna ma rasedana ausalt randa ei kipu ning hiljem vastsündinuga ka pigem mitte, siis neisse ma hetkel ei süvenenud.

Mis ma siis oskan nende asjade kohta nüüd öelda? – ma ütleks, et kõik see tellitud kraam on maru asjalik, Jenni müts on nagu loodud ka kandekotis/linas kasutamiseks oma laia servaga, mis kenasti nii kukla kui kõrvad katab ning otsaeest üles saab keerata, lisaks meeldib mulle, et see müts on paeltega, sest proovisime seda tuulisel päeval ning kardan, et ilma paelteta variant oleks tal seal seljas olles lihtsalt minema lennanud.
JJ müts on suurem nr ja ilma paelteta variant, samas, tema oskab juba ise öelda, kui peakski minema lendama ja saab selle ka ise pähe sätitud kenasti. Mõnus oli vaadata lapsi liivakastis askeldamas ilma, et päike oleks silma paistnud või hiljem kael kõrvetada saanud.
UV kaitsega särk on ka hea mulje jätnud, ise mõtlen, et see võiks olla asjalik pluus meil näiteks lasteaias kasutamiseks, kus mu teada kasvatajad ei kreemita suvisemal ajal lapsi enne õue minekut ning homikul kodus pandud kreem ei pruugi enam pika päeva jooksul toimida. Kuna see materjal on mõnus ja pehme, siis ei oleks sellega imelik ka toas viibida. Lisaks on see täiesti tavalise pesuprogrammiga masinas pestav, mis lasteriiete puhul küll päris oluline omadus (muideks Polarfolki valikus leidub samast materjalist särke ka täiskasvanutele)

Arvestades, et nii need mütsid kui ka pluus peavad kinni 98% UV kiirtest, siis on mul süda rahul küll, kui selle võrra saab vähem kreemitada. Aga kuna on ikka neid kehaosasid, mis mütsi või spets pluusi varju ei jää ning alati neid riideid ka ei kanna, siis ega meil ka kreemist siiski pääsu pole. Ka on sellistel puhkudel silmade kaitsmisel abiks päikeseprillid (kindlasti sellised, mis tõesti kiirgust blokeerivad ja mis pole niisama tumedama klaasiga), neid peame veel proovima, sest eelmise aasta omad on väiksed ja ongi aeg uusi vaadata, aga neist variantidest siis ehk mõnes teises postituses lähemalt.

IMG_7079

Uut mängutoas: Utukutu Spectra Rocker

Mõni aeg tagasi lisandus laste mängutuppa uus asi – Utukutu spectra rocker, mis on nii kiik, ronimisalus kui ka “kümme” muud asja, sest laste piiramatu fantaasia leiab sellele rohkesti kasutusvõimalusi.

Siin kohal ei saa ma anda garantiid, et nüüd kõigi laste lemmikuga kohe tegu oleks, aga meie kogemus näitab, et ronimist-turnimist armastavatele JJ-le ja Jennile  on see rocker väga meelt mööda, ma ei tea kui tõsiselt seda võtta, aga mõlemad on ju sündinud meil ka parajalt turnivate loomade aastatel – kaljukits ning ahv ja Jenni hulljulgeid tempe vaadates tundub tõesti tihti nagu tal oleks nähtamatu saba, mis teda hoiab ja maha prantsatamast takistab 😀
Küll aga panin ma tähele, et laste huvi ja kujutlusvõime töötavad seda paremini mida vähem ma ise sekkun ja suunan. Esimese hooga tahaks ju muudkui näidata, et näed, siin saad kiikuda ja siit ronida jne, aga tegelikult on kasulik see samm tagasi astuda ja lasta lastel ise avastada neid võimalusi ning võid seejuures kihla vedada, et võimalusi avastavad nad tunduvalt rohkem kui me täiskasvanud oleks välja mõelda osanud.

IMG_7140

Esimene ülesanne seoses Utukutu spectra rockeriga on siiski vanematele, sest saabub see juppidena ja kiik tuleb ise kokku panna – midagi keerulist selles pole, aga paari tööriista nagu haamer ja kuuskantvõtmed läheb vaja küll. Kokku sai see ruttu, lapsed kõrval uudistamas ja assisteerimas, vaatasid ju kohe oma valitud värvid üle – valida saab nimelt 7 variandi vahel (sh ka valgete lippidega minimalistliku ning ideaalselt mõnda skandinaavia stiilis lastetuppa sobituva), meie laste spectra on “full color” ehk siis paljude erksate värvidega, mida hea nõnda ka Jennile õpetada praegu.

IMG_6101

Mis JJ ja Jenni sellega siis teinud on – muidugi kiikunud, sillana hoides roninud nii pealt kui alt, kasutanud seda oma mänguonni ukseavana, teinud sellest köögi ja kohviku leti, leidnud selle oleva sobiva ka pikutamise kohana, eriti kui lisada pehme padi pea alla või kui peale visata hoopis tekk, sai sellest kiigust endast pisike onn.
Seega meie oleme spectra rockeriga enam kui rahul ja tundub, et mängulusti jätkub veel kauaks – kiigu saabumise ajal mahtusin ma oma kõhuga ka veel kaalupiirangusse, mis on kuni 60kg, hetkel enam ei, aga vähemalt võivad mõlemad lapsed koos selle peal julgelt turnida.

IMG_7118

IMG_6143

pop-up kohvik, kus õele muffineid tehti

IMG_6206

Hea koht Mõmmi aabitsa vaatamiseks

Eks sarnaseid kiikusid leidub turul teisigi, ka mõned kohalikud nobenäpud on neid valmistama hakanud ning pakuvad müügiks, kuid siin kohal olen ma paraku seisus, kus kohaliku meistrimehe asemel toetan oma rahakotiga Tšehhi perefirmat, mida Utukutu on, kes on päriselt oma aega ja raha panustanud selle turvalise ja kvaliteetse mänguasja loomisse – kasutades vaid lastele ohutuid materjale, läbides vajalikud testid ning vastates nõutud normidele.
Tasub teada ka, et Utukutu Spectra Rocker on nende originaal disain (mille autoriks Petr Fiala), mis tuligi välja mõelda just seepärast, et populaarne “rainbow rocker” on kaitstud kaubamärk/disain ja seda ei või loata kopeerida-turustada. Seega – kallim hind küll, aga aus kaup ja seda ma igatahes hindan.

Kel huvi osta just Utukutu spectra või ka muid mõnusaid puidust mänguasju, siis soovitan Memme.ee poodi, tänu kellele ka ise Utukutu ja paljude teiste põnevate mänguasjade ning ka barefoot jalatsite juurde oma tee oleme leidnud.
(antud postitus on valminud koostöös memme.ee poega)

IMG_6131

Rasedana lapsekandmisest

Üldiselt on rasedus selline aeg, et millegi päris uuega alustada pole mõtet – eriti mis puutub füüsilisse koormusesse, kuid kui lapsekandmine pole nö võõras ja enesetunne lubab, siis saab ka kasvava beebikõhuga edukalt oma suuremaid lapsi vajadusel kanda ning võimalusi selleks on mitmeid.

Kõige olulisem ongi enda keha kuulata – ka siis kui kandmist enne rasedust oli igapäevaselt võib keha tunda anda, et ei tule sellest  nüüd midagi välja. Igasuguse valu või ebamugavuse ilmnedes tasuks kandmine lõpetada – see pole aeg kangelase mängimiseks.

Ausalt öeldes raseduse alguses, kui enesetunne oli selline kahtlane, pidevalt iiveldas, ei arvanud, et ma üldse ootusajal kumbagi last kandma hakkaks, aga läks veidi aega ja olemine muutus paremaks ning sellega koos tuli ka tunne ja tahtmine mõned käigud ja toimetused teha laps seljas.
Esimese vahendina haarasin ikka lina, sest sellega annab lapse mõnusalt kõrgele selga siduda ning boonusena saab teha siduseid lõpetustega, mis üle ega ümber kõhu ei jookse (mu lemmik kiire variant on ruck tied at shoulder with candycane chestbelt). Aga kuna rasedus ikkagi mõjutab keha omamoodi, siis muutus lina sidumine mingist hetkest raskeks, lihtsalt tundsin kuidas ei jaksa korralikult lina pingutada, sest võhm saab otsa (ilmselt seotud tol hetkel ka suht väikse kõhu ja samas kasvava beebiga, kes end kuskile kopsu surus).

IMG_4362

Igatahes olin juba loobumas sellest tärganud kandmise plaanist, kui juhuslikult sai Jenni selga Tula kotiga, pihavöö panin kõhust kõrgemale ja nii kandes oli ja on siiani mul täitsa mugav. Laps on seljas heal kõrgusel, saan ise ta suurema pingutuseta selga ja halb ei hakka ka pikemal kandmisel. Nii ongi siiani (täna siis juba 30+1 nädalaid) meie “go to” kandmisvahendiks just kandekott – olgu see siis Tula või Lennylambi LennyUP, mis parajasti sobib või mida Jenni ise tahab.
Kuigi minule sobib pihavöö kõrgemal asetsemine, siis on ka neid, kes tunnevad end mugavamalt, kui vöö jookseb hoopis kõhu alt – ega seda kumb sulle sobib, enne ei teagi, kui lihtsalt proovides. Ühel päeval katsetasin siin ka tandem kandmist, nii et Jenni oli kotiga kõhul, mille rihm jooksis siis kõrgemalt ning JJ oli teise kotiga seljas ja selle rihm jooksis kõhu alt – ei saa öelda, et oleks nüüd jube maru kerge olnud, aga samas tehtav. Laste raskus oli piisavalt tasakaalus ning vööd toetasid, aga ei surunud kõhule.
Kõhul kandmisega tasub olla muidugi ekstra ettevaatlik, sest oli ka juhus, kus Jenni kõhule panin kuid ta seal ülemeelikult hüpata tahtis ja see ei olnud tore ning pärast torkis kõhus veel mõnda aega. Ma ise pigem soovitakski seljas kanda rasedana.
Enda jaoks avastasin ka selle, et õues kõndides on mul kanda kergem kui toas, seega tubasteks toimetusteks ma kedagi praegu selga ei pane.

 

Katsetasime ka laenuks saadud onbuhimoga kandmist, mis on justkui kott, aga millel puudub üldse pihavöö, seepärast on see ka tihti rasedate poolt eelistatud kandmisvahend. Muidugi võib seda kasutada ka mitte rasedana, eriti hästi sobib see kiireteks käikudeks-toimetusteks, kus tahaks lapse ruttu ja lihtsalt selga saada – muidugi see omale mugava olemise saavutamine tahab selle vahendiga ka veidi harjutamist ja sättimist.
Proovitud Soulslingi onbu sain Jenniga päris hästi paika ja oli täitsa mõnus, samas ei tundnud ma, et see minu jaoks oleks olnud märkimisväärselt parem nt praegu kasutatavatest kottidest ja nii ma selle juurde ka pikemalt ei jäänud. Samas, keda see pihavöö ikkagi rõhub ja linaga pole sina peal või pole jaksu, siis on onbu täiesti kaalumist väärt variant.

IMG_5388

Soulsling onbuhimo

Kaua ma kanda plaanin? – ei oskagi seda ennustada, praegu on tunne hea, muidugi hetke kuumalaine ajal hoian end pigem tagasi ja ei kurna kandmisega keha lisaks, aga veidi talutavama temperatuuriga on jalutuskäik, kus Jenni oma ca 10+kg seljas on, igati mõnus, eks kui see tunne muutub või lihtsalt enam ei jaksa, siis tuleb paus kuniks uus beebi on meiega liitunud ning algab meie pere lapsekandmises uus peatükk 🙂

Lapsekandmine: LennyUP kandekott

Ma katsetan alati meelsasti uusi lapsekandmise vahendeid ja nii on mul nüüd koostöös Lennylambiga hea meel jagada teiega siin lühidalt oma ülevaadet-kogemust Lennylambi uusima LennyUP kandekotiga.

Lennylamb on varemgi kandekotte teinud, kuid need on olnud kahes kindlas suuruses – baby ja toddler ning väiksem neist kasutatav alles alates 4.-6. elukuust. Nüüd on siis loodud kott, mis kasvab koos lapsega ja põhimõtteliselt on see kasutatav juba vastsündinuga, kuid nagu mu mõningane proovimine on näidanud ja ka Lennylambil endal soovitusena kirjas, siis parim on seda kasutama hakata umbes esimesest elukuust. Kasutusaeg on aga ühe ainsa koti kohta tõesti pikk, sest mõnusasti annab selles kanda last pea 95cm pikkuseni.

IMG_6715

LennyUP kandekott maksimaalses suuruses

LennyUP, nagu kõik selle firma kotid, on tehtud nende oma kandelinade kangastest, mis on pehmed ja mis ühtlasi annavad ka päris laia valiku nii disaini kui materjali osas – alates lihtsast puuvillast lõpetades siidiga. Samas, kes pelgab paksemat materjali, neil tasub kindlasti jälgida ka kanga tihedust (gsm – nii nagu kandelina puhul). Meie valisime helesinise puuvillase Big Love Ice Mint linast valmistatud variandi, mis pole ei liiga paks ega liiga liru.
Sellest kanga valikust sõltub ka koti hind – oma muudelt omadustelt  on kõik Up kotid täpselt samad.

Räägime siis kasutusest – alustuseks tuleb kott vastavalt lapse kasvule prajaks timmida ja selleks on päris palju rihmasid, mis kõik koti suurust mõjutavad –
muuta saab paneeli põhja laiust, kõrgust ja ka paneeli ülemise serva laiust (see osa, mis lapse kaela taha jääb).
Ühtpidi on muidugi jube hea, et saab nii täpselt lapse järgi sättida, teistpidi on neid rihmasid tänu sellele mitmeid tilbendamas, eriti õlarihmadel kummalgi pool beebi pead. Kuna lapsed tihti kipuvad niisamagi neid õlarihmasid lutsustama, siis LennyUP koti puhul soovitan kindlasti kasutada ka neid rihmakaitseid (Lennyl olemas ka oma tootevalikus ja võid leida ka täpselt samast kangast kui kott) – nii ei saa laps neid seadistamise rihmasid kätte ja on visuaalselt ka tegelikult ilusam.
On ka teisi kotte, mille paneeli põhja laiust saab suuremaks teha, näiteks lisades pikendused lukkudega või trukkidega, aga paralleelselt kahe eri suuruses lapsega kasutades on see LennyUPi variant siiani mugavaim, sest süsteem on põhimõtteliselt takjakinnituse riba, mille sätid õigele laiusele. Nii ei pea lisaks midagi kaasas kandma ja ei saa ka midagi ära kaotada 😀 Ühtlasi annab seda tüüpi takjaga seadistamine võimaluse tõesti laius sättida täpselt oma lapse järgi (et koti põhja toetus ulatuks võimalikult kaua just ühe põlve alt teiseni) ja ei ole piiratud ette antud variantidest.
Küll aga on eemaldatav koti kapuuts ja see teeb mulle isiklikult ainult rõõmu, sest ma tihti laste ärkvel oleku ajal eelistan kapuutsi küljest ära võtta, samuti ei lähe seda vaja väikse beebiga (kapuuts on pigem mõeldudki kasutamiseks siis, kui juba suurem laps on kandjal seljas ja jääb seal magama – sel juhul saab kapuutsiga lapse pead toetada).

IMG_6737

Siin pildil näha LennyUP kolmes eri suuruses, aga need ei ole fikseeritud ja koti saab teha täpselt lapse järgi parajaks

IMG_6714

LennyUP koti sisemine pool, mille all ääres saab koti paneeli laiust muuta takjaribaga

Edasi siis koti seadistamine kandja jaoks – õlarihmasid saab kanda nii sirgelt (nagu seljakotil) kui ka risti – kuid arvestades, et selle koti õlarihmad on pigem massiivse polsterdusega, siis see risti ei pruugi ka kõigile mugav olla. Seljarihma kõrgus on hõlpsasti muudetav ja pingutatav. Külgmised rihmad liiguvad nö kahes suunas – seda tasub silmas pidada kui kanda nii kõhul kui ka seljas,  rihmad võiks ette timmida selliselt, et kui laps kotis, siis peaksid alati pingutama suunaga ette – sest nii on kergem ja kandjal mugavam, muidugi tähendab see jälle seda, et rihmasid on rohkem kui mõnel teisel kotil.
Neile kellele ei meeldi jäiga polsterdusega pihavööd, on LennyUP täiesti ideaalne,  vöö on pehme, samas üsna lai ja toetab kenasti. Vöö peal on ka väike tasku, mis on päris asjalik, kuna on ülemisest servast kummiga ja nii hoiab kindlamalt asjad seal sees – mahutab näiteks tuubipüree/rahakoti/mähkme vms vajaliku asja.

Praegu rasedana kannan Jennit ainult seljas ja koti vöö jookseb mul kõhust kõrgemal, LennyUP on nii kandes minu jaoks mugav, vöö ei sooni ja oma suurusega jaotab lapse raskuse ka hästi ära. Seljas kandes on õlarihmad oma paksu polstriga toekad, väikse beebiga kõhul kandes on ehk kogu seda kotti mu jaoks natuke palju (ma muidugi ei ole ise ka kuigi suur) – samas ilmselt laiemate õlgadega kandjatel on see tunne teine ja parem, Teedu seljas ei mõju need rihmad nii massiivselt näiteks ja ta ei kurda ka. Lisaks on kaasas veel üks lisarihm (jep – veel üks rihm :D), millega saab väikse beebi puhul kinnituse viia kandja kõhule beebi pepu alla.
Nagu varem sai mainitud, siis kahe eri mõõdus lapsega vaheldumisi kasutamiseks on see kott väga asjalik, küll aga ei ole see maksimaalses laiuses päris “toddler” koti mõõdus ja näiteks JJ jaoks, kes on 98/104 riideid kandmas on LennyUP viimasel piiril, kuid siiski veel kasutatav, nii et teoreetiliselt võiks selle kotiga meie peres kanda nii saabuvat beebit, 80/86 suurust kandvad Jennit kui ka JJ-d.
LennyUP oli meiega kaasas Tallinna Teletorni külastades, kus juhtuski nii, et seda kasutasime mõlema lapsega ja nii mina kui Teet. Muideks, tasub teada, et kärudega teletornis üles minna ei lubatagi ja kandevahendi kaasa võtmine on seal igati hea mõte.
Suuruse muutmine käis kiirelt, seda muidugi eriti siis, kui eelnevalt umbes tead, et mis suurusesse seda timmida (sellega seoses ma natuke igatseks neil ülemistel rihmadel ka mingisuguseid “markereid” et oleks kergem meelde jätta kuidas need ühel või teisel lapsel suurusest sõltuvalt olema peaks). JJ puhul on selle teemaga peavalu vähem, sest temal on kott maksimaalselt suureks tehtud. Mõlemad Teeduga oleme LennyUPi kandmismugavusega rahul ja midagi ette heita ei ole.

IMG_6748

Tallinna teletornis

IMG_6792-1

JJ, kes kannag 98/104 suurus riideid

IMG_6820

hea turvaline lapsi autos turvatoolidesse panna kui üks on samal ajal kindlalt seljas

Viimati tegin kaasa ka Euroopa Lapsekandmise Nädala raames toimunud lapsekandjate marsi Tallinnas ja Jenni oli mul LennyUP kotiga seljas, magas seal magusasti ja mina tundsin end samuti hästi ja seda arvestades, et mul käimas 29. rasedusnädal, nii et mis sa hing veel ihkad 🙂

IMG_6836

EBW2018 Tallinna lapsekandjate marsi eel – seljas 1a8k Jenni ja kõhus 29. nädalat tema väike vend

Samas ei saa ma öelda, et see kott nüüd kindlasti absoluutselt kõigile sobib, sest inimeste kehad on ikka nii piisavalt erinevad ja erilised, et kui vähegi võimalik, siis soovitan erinevaid kotte enne ostu ka proovida, et veenduda sobivuses (eriti hea, kui seda saab teha pikemalt mitme päeva jooksul – nii on aega rahulikult seadistust omale õigeks muuta ja sättida).

Kellele ma seda kotti soovitaks? – kindlasti neile, kes tahaks ühte kotti maksimaalselt pikka aega kasutada ja neile, kel lapsed eri mõõdus aga ei taha kahte eraldi kotti soetada.

Kasulik info
– sobilik lastele, kes on suuremad kui 3.5kg (soovituslik pärast esimese elukuu täitumist) ja kaalupiiranguga kuni 20kg (pikkuse poolest sõltub kindlasti lapse kehaehitusest aga ütleks, et umbes kuni 95cm)
video LennyUP võimalustest, kus lõpus näitab ka lisarihma kasutamist väikse beebiga (soovitan vaadata aeglustusega, et paremini aru saada)
– hinnad sõltuvalt kanga valikust vahemikus 113€-300€
– osta saab Lennylambist tellides või Eestis Linalaps.ee lehelt (lapsekandmise nädala raames on Linalapse lehel soodustus Lennylambi kottidele teisipäeval ehk siis 8.05.2018).