Palju õnne Jenni – 2 kuud!

Juba on Jennil täitunud kaks kuud, kuigi tundub nagu ta oleks alati meiega olnud, kuidagi nii ära oleme harjunud selle väikse armsa inimesega siin.

Kasvab see tüdruk kenasti, väikseks jäänud riideid panen muudkui kõrvale ja samas tunnen rõõmu, et saab suuremas suuruses uusi riideid kasutusse võtta, hakkasidki need eelmised juba ära tüütama 😀
Pikkust ja kaalu ütleb kodune mõõtmine 59cm ja 5,1kg –  arstile minek alles järgmine-ülejärgmine nädal (sealne kaalumine on ilmselt veidi täpsem).

Magamise üle me kurta ei saa, öösel soovib Jenni tavaliselt 2 korda süüa, seda kõige kauem 10 minutit ja enam ei ole tarvis ka öösel mähet vahetada – peab hommikuni vastu. Söögilaud on tal jätkuvalt vaid rinnapiimast koosnev ja loodame, et esimesed 6 kuud see nii ka jääb (hetkel pole põhjust kuidagi teisiti arvata).
Vahel tundub, et pakun talle süüa isegi liiga tihti, sest siis ta justkui võtab ja ei võta ning õige pea selgub, et tema tahtis hoopis tegelustekil uudistada või minuga jutustada. Kuidagi nii kiiresti laieneb see huvide ring tal 😀

See ongi üks superäge oskus, mis sel kuul on lisandunud, ta vaatab otsa ja no reaalselt jutustab ja naeratab nagu üks mailma armsaim beebi seda teha võiks. Ka kõhuli on ta täitsa meelsasti (mäletan, et JJ seda nii väga just ei armastanud). Võimlemas käime temaga nädalas korra (ülejäänud päevadel võimleme kodus muidugi) ja seal on ta tõeliselt tubli, alati peab selle pooltunni ilusti vastu ja nutu või protesti asemel ta pigem hoopis naeratab neid harjutusi tehes. Novembris ongi plaan edasi võimlemas käia ja detsembrist alates hakkame ka temaga käima individuaalses ujutamises – oleks seda tahtnud juba novembrist alustada, aga lihtsalt ei ole vabu aegu varem saada.

Õe ja venna suhted on täitsa head, nüüd, kus Jenni oskab juba asju rohkem vaadata ja neist huvituda, saab JJ talle mänguasju näidata ja nii siis õekesega suhelda. Ja no muidugi toob ja paneb ta suurima hea meelega Jennile lutti suhu, ise seal juures tohutu uhkuse ja rahuloluga olles. Kui esimesel kuul võttis Jenni luttidest vastu vaid Philipsi Soothiet, siis nüüd tundub, et sobib ka Philips Avent mini lutt.

Ka pikemaid autosõite oleme nüüd kahe lapsega mõned korrad ette võtnud, tundub, et nende piiriks on hetkel ca 200km, üle selle sõites vajavad mõlemad (söögi)pausi ja/või tegelemist. Samas tuleb neid kiita, sest istuvad nad kahekesi tagaistmel ja meie Teeduga ees, ning üldiselt sellega mingit probleemi pole, me ei taha ka üldse harjutada, et keegi lastega taga peaks istuma. Ühtlasi peab kiitma ka  meie autot, sest kui ma Jenni toitmiseks kahe lapse turvatooli/hälli vahel istusin, siis polnud häda midagi ja vajadusel saaks seal vabalt ka sõidu ajal istuda.

Esimese elukuu postituse juures mainisin, et no nüüd kui Teet tagasi tööle läks ma ehk enam ei hõiska, et elu väga lill oleks, aga ei ole ka see üksi kahe lapsega kodus olemine midagi hullu, nagu ka  eelmises postituses pikemalt kirjutatud sai. Saame ilusti hakkama ja aeg muudkui lendab – kaugel need esimesed neljakesi saabuvad jõuludki on 🙂