Esimene nädal

Tundub kuidagi uskumatu, et nädal tagasi kutsusin Teedu koju, et vist äkki hakkab midagi toimuma ja et kui tormiliselt need sündmused arenensid ja Jenni meie juurde saabus. Ühtepidi on nii palju justkui juhtunud ja teistpidi oleks aeg nagu paigal seisnud.. see kõik oli alles hetk tagasi.

Beebi
Jenni on algusest peale kiire, nii oma saabumise osas kui ka edasi tegutsedes. Kui JJ näiteks esimese öö pigem magas, siis Jenni eelistas kohe end rinna otsa parkida ja nii kohe paariks esimeseks päevaks. Üle pika aja taas imetada oli esialgu päris harjumatu. Samas oli sellest tihedast imetamisest jälle nii palju kasu, et kui 4. elupäeval läksime lastearsti juurde kontrolli, siis oli preili juba oma sünnikaalu ületanud (täpselt nii nagu ka JJ sama vanalt) kaaludes 3468g, haiglast lahkudes kaalus ta 3290g.
Esimene öö kodus oli üsna rahutu, proovisime nii, et Jenni magab oma voodis meie kõrval, aga tundus, et see talle ei sobinud, nii veetiski ta selle öö kaisus ja põhiliselt siis rinna otsas. Õnneks järgnevatel öödel on vaikselt tekkinud mingi rütm ja öist söömist on ca 3 korda, korraga sööb ta umbes 10 minutit ja siis magame edasi (sinna juurde kuulub muidugi ka mähkmete vahetamine ja selles toimkonnas on Teet, ka öösel). Magab ta siiski meil kaisus praegu, sest tundub, et see variant toimib meie jaoks hetkel kõige paremini.
Päeval on Jenni oma hälliga elutoas, magab seal üsna segamatult ka siis, kui kõrval mängib telekas, JJ ajab legotorni ümber või köögis tehakse süüa.
Vanni oleme ka nüüd talle igal õhtul teinud ja seda ta naudib väga.
Esimesse elunädalasse mahtus ka ametlik nime panek ja pärast seda sai kodus siis eesti.ee vahendusel täidetud kõikvõimalikud Jenniga seotud avaldused, nii ongi ta juba ka lasteaia koha järjekorras täiesti esindatud 😀

IMG_1878

Pere
Eks väike hirm ikka oli, et kuidas JJ väiksesse õesse suhtub ja mis ta arvab, on ju ta ise siiski päris pisike veel ja harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Kuid asjad on läinud isegi oodatust paremini, esimesel päeval tuli küll ette seda, et JJ väga häälekalt ja nutuga tähelepanu soovis (eriti kui õde oli issi süles), aga nüüdseks on see pigem möödunud. JJ-d ikka huvitab, et mis õde teeb ja kui Jenni on Teedul süles, siis istub JJ sinna kõrvale ja teeb pai või hoiab õel käest (võib vaid arvata, et kas mul süda sel hetkel on lõhkemise äärel või jaa).
Jenni öösel palju häält ei tee ja JJ uni kuidagi häiritud ka ei ole, pigem isegi on ta nüüd kui beebi kodus, veel rahulikumalt magama hakanud.
See on muidugi tõsi, et üleöö on JJ kuidagi sellise suure poisi moega, nii asjalik. Kui Jenni on nutnud, siis ta tahab aidata (üks kord tõi näiteks puhta mähku talle 😀 ) või kui eile kõik koos esimest korda jalutama läksime ja Jenni käru seismise vastu protestis, siis JJ pani kõrvalt istmelt talle käe peale justkui rahustamiseks… oeh, sellised hetked..
Paljuski on vaja hoopis meil Teeduga end kontrollida, et me liialt ei manitseks JJ-d kui ta Jenni ligidal on. Ikka kipub esimene reaktsoon kõvemale häälele olema “Tšššš, TASA”, samas ei ole see kikivarvukil hiilimine üldse vajalik ja me ise lihtsalt tajume praegu seda kilkamist valjemini kui see tegelikult on. Pealegi, eks Jenni peab lihtsalt harjuma oma suure venna ja tema tegemistega.
Ehk, et harjumine loomulikult kestab veel ja seda ilmselt tükk aega, aga algus on pigem palju tõotav ja üldse mitte nii raske kui arvata oleks võinud.

Mina
Ok, sünnitus oli esimesest korrast ikka väga erinev, üks asi, et oluliselt kiirem, aga ausalt oli palju kergem ka (mis siis, et tegemist oli väga ootamatu kodusünnitusega). Praktiliselt kohe kui beebi oli väljas, oli mul tunne, et võiks püsti tulla ja minna ja tegutseda, eks olid emotsioonid ja adrenaliin laes muidugi ka, aga see tunne oli lihtsalt mitu korda parem kui pärast esimest sünitust, kus ma ei tahtnud isegi end pärast eriti liigutatagi, kõndimisest rääkimata.
Suur rõõm oli muidugi ka see, et sel korral pääsesin suuremast õmbelmisest ja rebenditest/lõigetest, see on väga-väga-väga palju andnud juurde kergemale taastumisele.  Ei teagi, et kas abiks oli käpuli asend, väga keskendunud hingamine või lihtsalt see, et tegemist oli teise sünnitusega ja esimesest polnud palju möödas, aga oluliselt tervemaks ma jäin.
Lihtsalt kõik on sel korral kergem ja tänu sellele on ka emotsionaalselt oluliselt normaalsem olla, ei ole selliseid nutuhooge nagu eelmine kord ja ei ole ka sellist tunnet, et tahaks ainult hämaras magamistoas lamada – vastupidi, endalegi üllatuseks läksime eile õhtul mänguväljakule ja jalutama ja tunne oli super, oleks võinud pikemaltki ette võtta, aga samas ei ole vaja kohe üle ka pingutada, aega on.
Vaid imetamine on kulgenud üsna sarnaselt eelmisele korrale – alguses ikka põrguvaluga, nüüd vaikselt hakkab paremaks minema, aga muidugi on rõõmustav, et piimaga muret pole ja Jenni nii hästi kosub, ka lastearst ütles, et nii kiire sünnikaalu ületamine on pigem harvem ette tulev nähtus kui et reegel.
Muidugi kõige selle positiivse nautimise juures pean ma ikka Teetu tänama, kes absoluutselt igas asjas abiks on, ma ei hakka üldse varajama, et mehega olen jackpoti võitnud 😀  Nii tegeleb ta vajadusel ka mõlema lapsega, et ma saaks keset päeva uinaku teha või vaaritab meile köögis head süüa või lihtsalt on olemas, mis ongi kõige olulisem.

Nii me siin praegu kulgeme ja uue eluga harjume. Eks kindlasti tuleb ka nö tagasilööke ja kõik päevad ei ole ilmselt ainult lust ja lillepidu, aga ei hakka selles osas ette ka muretsema ja parem võtame rahulikult ja naudime seda kõike head, mis meil on.

IMG_1886

Bugaboo Donkey käru on muidugi absoluutselt super, olen meie valikuga väga rahul

IMG_1940

Esimene ühine lõunauni rõdul

Advertisements

7 thoughts on “Esimene nädal

  1. Nii tore, et Vennakest ka ikka toetate ja hoiate end keelamast tagasi – praegu on veel see aeg, kui Pisi magab kõvadest häältest hoolimata, nii et las laps olla laps 🙂
    Mäletan, et hommikul enne väikse õe sündi oli meil napilt kaheaastane täiesti tavaline väike poisslaps, aga kuidas lõunaks ta käsi oli justnagu kasvanud ja paistis vastsündinu käe kõrval peaaegu et hiiglaslik!!

    Keelasime sugulasi ka, kes teda kohe sina-oled-suur-vend-Käitu-nagu-suur-laps – stiilis jutuga tülitama tulid. 😛 Tegelt on näha, kuidas siis, kui meil aastaid tagasi eelmised paaris-lapsed (2,5a vahega) sündisid – kõik nunnutasid ainult väiksemat ja see 2-aastane muutus nii tõsiseks lapseks, kuigi üritasime vanematena ikka endast kõike anda. Loomulikult ei saanud me sellest tol hetkel eriti aru, tagantjärgi märkasime alles hiljem, piltide pealt. Samas tol ajal oli see laps (pere teine, aga siiski mitu aastat pesamuna olnu) meil kõige pikema jonnihoo-ajalooga laps, 5-aastaseni välja. Kuidagi ju peab seda tähelepanu saama, kui teised kõik väikest beebit nunnutavad!

    Väikse õe sünni järel palusime kõik mänguasjad vennakesele tuua, et küll nad hiljem mängida jõuavad koos. Töötas. 🙂

    Liked by 1 person

    • Jaa, ma seda teadsin juba ammu, et ei taha mingit “suure lapse” juttu JJ osas kuulda kuskilt, tema on ikka tema ja temale ei langenud nüüd õe saabumisega mingit kohustust suureks hakata 😀
      Ma ikka väga jälgin, et ei tekiks sellist ringis ümber beebi ahhetamist ja siis JJ on sealt ringist kuidagi väljas.
      Aga selliseid JJ eale iseäralikke iseseisvumise märke on muidugi nüüd selle veel täitsa abitu beebi kõrval äge jälgida – alles ta oli samasugune ja nüüd on juba nii lahe tüüp (et tahaks endale õlale patsutada, et miskit oleme küll hästi teind 😀 ).

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s