Imetamisest – kuidas sel korral targem olla

Enne JJ sündi ma isegi ei kahelnud, et hakkan teda rinnaga toitma, igasugune muu variant tundus mõeldamatu. Ma olin valmis, et pean sünnitusmajas mõne arstiga sel teemal võitlema (juhul kui JJ kaal on kiire langema vms) ja igasugustest segudest keelduma, aga ma ei olnud valmis, et pean võitlema iseendaga.

Ja nii oligi, JJ sündis ja enam-vähem pärast esimest imetamist hakkasin ma Teedule rääkima, et mulle ei meeldi see, see on ebamugav ja valus. Mu jumal, KUI valus see ikka alguses oli – nibud pole ju harjunud, et keegi neid mitu korda päevas toitumisel kasutab ja iga imetamise korraga kaasnesid loomulikult ka valusad emaka kokkutõmbed. Ma põhimõtteliselt elasin hirmus – hirm oli enne igat toitmist, sest ma teadsin, et see saab valus olema.
Ja nii ma hakkasingi juba esimesel koju saabumise päeval Teedule rääkima, et äkki võiks ikka pudelit anda ja pole ju segu saanud lastel midagi viga. Õnneks Teet siiski arvas, et see ei ole väga hea mõte (loe: et see on äärmiselt loll mõte) ja ei tulnud minu pudeli ja segu ostmise plaanidega kaasa. Lapse seisukohast ei olnud selleks ka absoluutselt põhjust, sest JJ sai piima väga kenasti kätte ja kosus nii jõudsalt, et sünnikaal oli taastunud juba neljandaks elupäevaks!

Ühesõnaga – ma kannatasin, hambad ristis ja vahel pisarad silmas, ma kannatasin. Mingil hetkel oli üks nibu juba katki ka – õ u d u s. Aga see andis tõuke, et tuleb mingid vähe paremad vahendid siiski enda aitamiseks välja otsida.

Hakkasin kasutama Bepantheni kreemi, aga tõeline elupäästja oli Purelan 100 salv, paar korda kasutasin ka Multi-Mam kompresse. Vaikselt hakkasid läbi saama ka esimesed paar imetamisnädalat ja olukord hakkas normaliseeruma. Väga suur abi oli ka sellest, et õppisin istudes imetama – minu jaoks see külitamine oli 1. ebamugav 2. ahistav (sest pidin siis magamistuppa minema) 3. messy – külili toites läks oluliselt rohkem piima ka JJ-st nö mööda.
Ma tundsin end eriti vinge naise ja emana, kui Teet ühelt poeskäigult koju saabus ja meid istudes imetamas nägi ja kiitis, et oh, nii äge, et saad nüüd nii ka toita. See oli tõesti tore, sest nii ei pidanud ma imetamise ajaks enam seltskonnast lahkuma ja see kõik muutus hulka loomulikumaks tegevuseks.

Rohkem meil JJ imetamisega märkimisväärseid probleeme ei olnud ka (Purelani salvi läks vaja ka siis, kui JJ-l paar hammast tulid ja need nurkadega nibu hõõrusid). Rinda sai JJ paar päeva vähem kui aasta ja selle nö tulemusega olen ma väga rahul, palju kauem poleks plaanis olnud ka (meie imetamise lõpetamise kogemusest kirjutasin siin postituses).
Selle aasta jooksul, mis JJ-d imetasin, leidsin end mitmel korral mõtlemas, et jumal tänatud, et kõik nii läks nagu läks, seda eriti reisil, kus “toit” oli JJ-le omast käest võtta ja öösiti, kui toitmine tähendas vaid enda istukile ajamist ja suht kiirelt ka edasi magamist jne jne.

Mis puutub nö avalikku imetamisse, siis mu meelest on midagi viga neil inimestel, keda oma last imetav ema kuskil häirib. Selles tegevuses ei ole midagi häbenemisväärset ja imetamine ei piira kellegi käike ja tegemisi 🙂
Mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin postituses.

Mida ma nüüd, enne teise lapse imetamist, meeles tahaks pidada?

  1. Imetamine on loomulik asi, aga nagu paljusid loomulikke asju – tuleb ka seda õppida ja harjutada. Nii nagu laps  õ p i b  sööma, nii õpib ka ema teda toitma/imetama.
  2. Ma olen valmis, et pärast sünnitust teevad hormoonid oma töö ja ma ei pruugi väga adekvaatseid soove ja mõtteid väljendada – siin kohal on oluline Teedu tugi.
  3. Oma muresid ja hirme jagan Teeduga (mitte ei nuta üksi ja ei haletse ennast)
  4. Alguses on valus (teise lapsega pidid emaka kokkutõmbed isegi veel valusamad olema), aga see MÖÖDUB!
  5. Olemas on nii palju abivahendeid, varun need endale koju ja KASUTAN neid kohe (kreemid, kompressid).
  6. See ei loe, et olen ühte last juba imetanud, kui tundub, et miski on valesti ja endal mõistus otsas, siis on olemas imetamisnõustajad, kelle poole pöörduda. On väga ok abi paluda! 
  7. Imetamine on palju-palju lihtsam kui piimaseguga toitmine, pikas plaanis mugavam ka (pudel ei ole lihtne lahendus).

Need on minu mõtted, meenutused ja lootused. Saan aru, et võib tulla ka olukordi, kus imetamine on oluliselt raskem, kui see minu paar nädalat kannatamist või üldse võimatu (kui ikka ema tervislik seisund seda ei luba, siis pole midagi teha). Aga kui leiate end sarnasest olukorrast, kus ma JJ-ga olin, siis ehk on mu kogemusest abi 🙂

fail (173 of 136)

See aeg läheb ruttu

Advertisements

16 thoughts on “Imetamisest – kuidas sel korral targem olla

  1. Tere, aitäh, et jagad oma mõtteid sel teemal. Mul endal imetamiskogemust üle poole aasta ja no oli ikka raske küll alguses. Tegelikult ongi imelik, tundub nagu teistel oleks see kergelt läinud, aga tegelikkus on ikka see, et paljudel on olnud muresid, lihtsalt sellest ei räägita. Mul oli u 5 korda rinnapõletik (esimesel korral 3 päeva 40 palavik). Lisaks see, kui valus alguses oli, hammustasin alati mingit riidenutsu. Haiglas kohe hakkasin Multi Mam kompresse kasutama ja lõhesid ei tekkinudki ( 1 kompressi lõikasin pooleks ja sai mõlemale rinnale) Hoidsin neid kogu aeg peal 2-3 nädala jooksul. Kõike ilusat ja loodan, et uus imetamuskogemus on mõneti kergem!

    Liked by 1 person

  2. Hakkan ka varsti apteegikraami kokku ostma (kasutades sinu ülikasulikku nimekirja) ja seoses sellega tekkis küsimus Purelan salvi kohta: vaatasin, et seda on müügil 7g ja 37g tuubis (vahe tundub päris suur, samas hinda vaadates mitte). Sinu kogemuse põhjal oleks targem osta kohe suur tuub või proovida kõigepealt väikest?

    Like

  3. Mul jällegi on purelani suht palju alles. Samas sellega saab edukalt näiteks huuli või karedaid küünarnukke hiljem määrida. Mul oli esimesed 2 kuud imetamine valulik. Olin samuti esimestek nädalatel pisarates, kartsin iga toitmist, nii valus ja vastik oli. Lugesin minuteid, kui kaua laps söönud on, et ta ometi juba lõpetaks. Tahtsin ka loobuda, aga samas see ei olnud minu jaoks ikkagi mingi variant. Enda valu pärast loobuda? Ei tundunud piisavalt hea põhjus 🙂 Nüüd olen pea 4 kuud imetanud ja see on tõesti nii imeline asi. Ja need, kes avaliku imetamise peale nina kirtsutavad… neile võiks salaja piima näkku pritsida 😀

    Like

  4. Mul oli esimese lapsega 6n iga kord niii ulme valus, et ei tahtnud vahepeal näljast last nähagi :/ Aga peale seda oli ok, sai 1a1n.
    Teise lapsega olid tõesti emaka kokkutõmbed niii valusad, lasin mehel ÄE käest rohtu tuua. Õnneks möödusid kiirelt. Piim tuli rinda palju kiiremini ja ka piimapais möödus kiiremini. Ikka on meeles kehal. Valus oli aga mitte selline kohe-suren-ära nagu esimese lapsega.
    Mulle õnneks sõbranna juba ammu rääkis Purelanist ja andis oma jäägi mulle, hea kui on ka sõbrannasid kel see tee juba läbitud ja kätt oskavad hoida. Määrisin esimest imetamisest saati ja pääsesin lõhedest.
    Imetamisnõustamises käisin ka mõlema lapsega. Esimesega kuna no niiii valus oli, aga võte ja kõik õiged, hambad risti ja edasi lebada! Teisega itk enne koju laskmist määras imetamisnõustamise, kuna oli liiga palju kaalu kaotanud. Kui sinna jõudsime nädal hiljem, oli laps juba ulme palju kaalu juurde võtnud ja söi väga hästi 😀 Kas just ajaraisk aga kui ma olin just 1a8k tagasi käinud nõustamises ja 8k tagasi imetamise lõpetanud, siis vast ikka on veel meeles kuidas imetada 😀

    Liked by 1 person

    • Ma ka loodan, et on nö meeles ja läheb kergelt see imetamisega alustamine. Samas, eks iga laps erinev ja kui on nt probleeme keelekidaga vms, siis hea kui keegi teadjam saab nõu anda, sest ma ise ei pruugi sellistest asjadest üldse arugi saada.

      Like

  5. Nòustun su jutuga, minu kogemuse järgi teise lapse imetamine läks palju paremini, vòibolla sellepärast, et ma ei olnud nii stressis ega mõelnud pidevalt “kas teen valesti jne”, aga lisan veel omalt poolt selle, et imetamine on väga kurnav. Emotsionaalselt.

    Kui last imetada väga pikalt, siis on ta sinust sòltuv ja tihtipeale tähendab see lihtsalt seda, et kuna ta pudelist ei harju sööma, siis ema on justkui “kodu vang” ega pääse eriti kuskile. Muidugi elame selle aja üle, aga vahepeal soovitaksin harjutamise mòttes pudelisse pumbata rinnapiima ja proovida, kas laps ka pudelist oskab süüa. Saab kasvõi mehega minna päevaks-kaheks end tuulutama 🙂

    Like

    • Pean ausalt tunnistama, et selle aastase imetamise perioodi jooksul, kui see algus välja arvata, mul ei tulnud mõttessegi, et pumpaks pudelisse ja “läheks kuhugi”, isegi mitte pooleks päevaks – rääkimata paariks päevaks. JJ pole siiani ühtegi ööd ilma meieta olnud. Me läksime terve perega end ju Portugali tuulutama kui JJ oli napid 3-kuud vana ja seda ma tõesti ei tundnud, et oleks olnud kuidagi imetamise vang vms. Aga mul ei olnud ka mitte mingisugust probleemi kodust väljas imetamisega. Pigem tundsin, et imetamine andis mulle/meile vabaduse minna ja olla ja teha.
      Meil oli kodune periood, kus ma ei tahtnud kuskil käia – ca 2 kuud alates sünnitusest, sealt edasi ei hoidnud meid miski tagasi 🙂

      Like

      • Aga kuhu sa sünnituse ajaks JJ jätad? Me olime 2 ööd haiglas, minu isa ja vend hoidsid suuremat last. Õnneks klappis isa puhkusega ja ta oli tööl ka juba ette hoiatanud 😀

        Ma tunnen küll ennast vangina, neid on nüüd ju 2tk, ühte last on tõesti lihtsam ringi vedada 😀 Ja juba 2a kodune olnud. Hea et tandem vanker on, saan päeval ennast tuulutada. Suurem muidu jookseb suvalises suunas minema. Aga beebi ei ole väga vankri sõber. Siis beebi kõhukotis ja kui ei vea, nõuab suurem ka välja ning aitab tandemit lükata. Või tahab suurem ka samal ajal sülle (2a, 16kg!) kui beebi kõhukotis ja samal ajal lükkan veel vankrit ka, muskel kasvab 😛

        Aga tglt on tore, ainult mõnikord on natuke raske aga siis nad on jälle nii armsad ja kõik läheb meelest 🙂

        Like

      • Sünnituse ajaks tuleb ilmselt mu ema või vend tema juurde – neid on JJ piisavalt näinud, et vajadusel nendega ka omaette aega veeta. Mis puutub ööbimisse, siis muidugi esiteks loodan, et saan kiirelt koju, teiseks loodan, et kui peame ööbima, siis äkki saame selle peretoa, kuhu ka JJ mahub meiega koos ja no välistada ei saa olukorda, mis oli JJ sünni ajal – kõik peretoad olid täis ja Teet pidi ööseks koju minema (siis on tema JJga nüüd). Viimases “hädas” peab siis JJ jah öö meieta veetma.
        Aga, mis puutub elusse kahe lapsega, siis eks see näha ole, kuidas kujuneb. See ju on meie teadlik valik, et tuleb väike vanusevahe ja et mõlemad korraga suht beebid. Samas, ma arvan ka, et kõik on suhtumise ja kätte võtmise asi, kui hakatagi end ja lapsi kohe harjutama, et käime ja teeme koos asju, siis see ongi uus normaalsus, kui istuda kodus ja mõelda, et nüüd küll kuskile minna ei saa – ega siis saagi.
        Ja no meil ju 2 kahe lapse käru ootevalmis 🙂 Lina/kõhukotti ma esialgu kasutada ei plaani, esmalt proovime ikka väiksema ka kärusõbraks harjutada 😉
        Ja kõige lõpuks – ega ma üksi siin kahte last kasvatama ei hakka, ikka koos Teeduga, kui mõni päev ongi raskem, siis õhtul koos jälle kergem 🙂

        Liked by 1 person

  6. Mulle öeldi haiglas kohe, et kui ikka suured emaka kokkutõmbevalud, siis juba enne imetama hakkamist võtta sisse paratsetamoli, see aitab leevendada asja. Nii nagu pole kasulik raseduse ajal kannatada, ei ole kasulik ka peale sünnitust kannatada. Närviline ema teeb ka lapse närviliseks. 🙂

    Like

    • Mul see ununes kirja panna (olin nii ametis oma kannatuste kirjeldamisega), aga paratsetamooli hakkasin juba haiglas krõbistama, kodus läks ka ikka hea kogus, aga nii oli üldse kuidagigi võimalik olla. Ilma valuvaigistita oleks küll ebareaalne.
      Aga ma mõtlen, et ma tegelikult sain oma murest vist suht hästi ja kiirelt jagu, sest JJ-st närvilist last ei tulnud, hoopis ideaalbeebi 😀

      Liked by 1 person

  7. Mul on vist väga vedanud, imetan praegu oma teist last, kes sündis vähem kui 2 nädalat tagasi ja absoluutselt lihtsalt on läinud kogu see imetamise protsess. Laps hakkas kohe õigesti imema, piim tuli kohe, rinnad ei leki ja valus ei ole ja samuti oli ka esimese lapsega. AGA seda ma poleks küll osanud oodata, et need emaka kokkutõmbed teise lapsega nii jube valusad on, täpselt sama valus oli kui sünnitades aga õnneks sõber paratsetamool aitab hädast välja. Esimese lapsega mul polnudki mingeid kokkutõmbeid pärast sünnitust ja ausalt öeldes ma ei teadnudki nende olemasolust enne 😀

    Liked by 1 person

  8. Jaaa, iga järgmisega on emaka kokkutõmbed valusamad, aga see on nädal-kaks, no nagu see muu sünnitusjärgne zombivärk – 10-12 päeva ja oled jälle inimene. Minul aitas, kui võtsin kruusi või kaks veega imetamise ajaks kõrvale – kui väga valus oli, võtsin uue lonksu 😀 Algul kuluski 2 kruusi vett, paari päeva pärast juba kruus vett ja nagunii peab imetamise ajal korralikult jooma. Tablette ei võtnud.
    Teine asi, peale sünnitust oli LÕPUKS OMETI võimalus jälle kõhuli magada – eriti hea oli paar esimest ööd, sest siis pole rinnad veel nii piima täis nagu 3.päeval, kui nende kivide otsas valus magada on ja saunalina magamise ajaks ülakeha alla peab panema 😀 Kõhuli magamine aitab ka emakal kiiresti kokku tõmbuda ja kiiremini taastuda.
    Aga elu kahe väikese vanusevahega lapsega on täiesti teostatav, meil oli ka kahe lapse vanker ja lina kasutasin siis, kui teisiti ei saanud. Viimase lapsega väga ei linatanudki, kolmandaga vist kõige rohkem (2. ja 3. olid umbes 2a5k vahega ja siis 5 aastat hiljem olid 4. ja 5. 2a1k vahega). Sõltub lapsest, aastaajast ja käikudest, mida teha plaanid.
    Kindlasti saad kenasti hakkama, isegi kui raskeid kohti on vahepeal – neid on kõigil. Tore, kui Teet on teadlik ja toeks!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s