Head lapsed, need kasvavad vitsata…

Mõni päev tagasi juhtusin lugema seda Postimehe artiklit, mis rääkis laste füüsilise karistamise negatiivsest mõjust. Olenemata kohast, kus seda artiklit jagati tekitas see üsna elavat arutelu ja kuigi võiks arvata, et oma lapsele ei teeks keegi tahtlikult haiget, siis selle karistamise osas on emad (ja isad ilmselt veelgi rohkem) üsna erinevatel arvamustel.
Aga ma ei tahagi kirjutada sellest, kellel on õigus või ei ole, paljud lihtsalt täiskasvanuna kannavad edasi neid väärtuseid ja neid kogemusi, mis neile endale osaks lapsepõlves said – neid ongi kasvatatud teadmisega, et füüsiline karistamine on ok.
Siia juurde mainin muidugi ka seda, et selle aasta algusest jõustnud Eesti lastekaitseseadus keelab laste füüsilise karistamise – kel on huvi põhjalikumalt selle seadusega tutvuda, siis seda saab teha Riigi Teataja lehel.

Mul meenus, et umbes-täpselt aasta tagasi (30.04) ma kirjutasin sel teemal ka siin blogis, aga siis veel parooli all, jagan täna neid mõtteid ka teiega:

—–
Nö vanakooli vanemad on suures osas seda meelt, et laps peab ikka pahanduse eest vitsa saama (veel parem kui ta selle vitsa veel ise metsast tooma peab) ja teinekord on abiks tutistaminegi, rihma andmine oleks aga nagu mingi loomulik osa lapsekasvatusest.

Ma mõtlen sellisele hoiakule, vaatan oma väikest JJ-d, kes on mu jaoks lihtsalt üks imeline suur armastusepallike, ja mul tuleb nutt kurku. Et kuidas ma ühel päeval, kui ta on lõhkunud ära meie kõlari/vaasi/serviisi/telefoni/iPadi vaatan nendesse samadesse silmadesse, mis beebina imetamise ajal mulle usalduslikult otsa vaatasid ja tõstan käe tema vastu? Kuidas saab siis see väike inimene veel üldse milleski kindel olla, end turvaliselt tunda, kui tema oma ema või isa on käe tema vastu tõstnud? Ma ei arva seejuures, et lapsed võiksid kõike teha ja et neile peaks kõik lubatud olema, aga ma arvan, et on lapsevanema kohus kasvatada oma last nii, et neid piire ja tõdesid ei panda paika vägivallaga.
Asjad on ju ainult asjad, liiatigi on täiskasvanu asi panna taolised purunemisohtlikud asjad nii ära, et need üldse lapse kätte ei sattuks ja teisalt mingi asja katki minek ja sellest seetõttu ilma jäämine on üks osa elust, mis ise õpetab järgmine kord hoolsam olema – seda kogemust ei pea vürtsitama ka ühe korraliku keretäiega.

See on minu kohus hoida meie kodu lapse jaoks turvalisena, et ta ei saaks end siin lõhkuda ja et tal ei oleks käepärast asju mida lõhkuda.
See on minu kohus hoolitseda, et seltskond, kellega mu laps hakkab suhtlema oleks normaalne ja ei oleks paha peal väljas.
See on minu kohus vaadata ja hinnata, kas telekast tulevad saated on lapsele eakohased ega mõju negatiivselt tema hilisemale otsustusvõimele teha heal ja halval käitumisel vahet.
See on minu kohus tutvustada oma lapsele maailma, koos seigelda ja õppida, avardada meie mõlema silmaringi.
On minu kohus oma last kasvatada, seda ei pea tegema ühiskond, kool, lasteaed või naabrinaine, elu põhitõed ja hoiakud tulevad kodust. Kui mu laps teeb midagi sellist, mis pole mulle meeltmööda, siis pean ma ennekõike vaatama endasse, mida olen ma valesti ehk teinud, et oleme sellise tulemuseni jõudnud, mida saan ma teha, et selliseid asju ei juhtuks enam.

Ja kõike seda ilma perevägivallata, sest sa ei lähe ju tööl oma ülemust või kolleegi tutistama, kui nood mingi sigadusega hakkama saavad. Sa ei taha, et Su laps koolis või lasteaias oma kaaslastele asju kätega selgeks teeks.
Ma tahan, et maailm oleks mu lapse jaoks turvaline paik, aga see kõik algab kodust, kodust, kus tutistamise asemel sõnadega selgitatakse, kus muresid kurdetakse ja neile koos lahendus leitakse. Kodust, kus on usaldus ja armastus, rahu ja turvatunne. Ja just sellist kodu tahan ma meie JJ-le.

— – –
Olles nüüd olnud lapsevanem 1 aasta ja kohe 4 kuud, siis ma saan aru, et ka vanematel keevad emotsioonid üle pea, on ju raske mõista kedagi, kes veel väga hästi ei oska end mõistetavaks teha. Hullem lugu on ju veel siis, kui laps tegelikult peaks juba täitsa “mõistlik” olema, aga saab ikka mingi sigadusega hakkama – kuidas siis rahulikuks jääda, sõnadega seletada, kuidas lapseni jõuda?

Asi algab ajast ja tähelepanust, mida lapsed nii hädasti vajavad – nad vajavad oma vanemaid, ükski asi lapse jaoks vanemaid ei asenda. Pahandusi kiputakse ikka tegema siis, kui tähelepanust puudu jääb. Parem ongi siis tegeleda ennetusega, et ei tekikski olukordi, kus pähe tükib mõte vitsa anda, vähemalt mulle tundub see parem kui hiljem tagajärgedega võidelda.

Neil, kes tunnevad, et vajavad tegelikult natuke nõu või abi, et kuidas seda suhet oma lapsega muuta või tekitada, kuidas ise vanemaks olemise kriisiolukorras tegutseda, võib ehk kasu olla lehest Lasteabi.ee, kus on olemas ka nõuandetelefon ja mu meelest ei ole nõu ja abi küsimine mingi häbi asi – me harime, arendame ja koolitame end igasugustes valdkondades, miks siis mitte ka lapsevanemaks olemises 🙂

Palju armastust ja üksteise mõistmist!

fail (216 of 136)

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s