1 aasta imetamist – meie kogemus

Kuna imetamise etapp meie elus on selleks korraks läbitud, siis panen selle teekonna kirja – algusest lõpuni.

Enne JJ sündi olin kindel, et hakkan teda rinnaga toitma, sest see on lapsele kõige parem. Aga kui JJ sündis, siis hakkas mind kahtluseuss närima, et kas ma suudan, kas on piima, kas see peab nii valus olema – kas see kõik on seda väärt? Õnneks ümbritsesid mind imeliselt targad ja head inimesed eesotsas mu kalli Teedu ja minu emaga, lisaks mõned juba kogemustega sõbrannad. Kõik julgustasid ikka proovima ja kinnitasid, et see raske aeg läheb mööda. Kuigi ma seda tol hetkel ei uskunud, siis elasime päev korraga, vahel imetasin hambad ristis ja… ja paari nädalaga oligi korras kõik!

Mugavus
Lisaks sellele, et rinnapiim on lapse tervisele parim ja rinnaga toitmisel tekkiv lähedustunne ema ja lapse vahel on eriline on see kõik ka tohutult mugav olnud. Me saime alati minna kuhu vaja ja millal vaja, kui JJ-l tekkis nälg, sain teda ju kohe toita. Reisil oli see eriti võrratu, ei pidanud mingeid segusid kaasa tassima, pudeleid pesema jms – kõik oli nii nii lihtne. Ühtlasi ei põdenud ma absoluutselt avalikku imetamist, see on normaalne tegevus, ema ja lapse vaheline asi ja ei puuduta võõraid. Ma ei lehvitanud oma tisse, aga ma ei teinud ka mingeid naruväärseid sallide ja tekkide alla peitumisi – rinnaga toitmine on loomulik ja rahulik tegevus ja ei vaja mingit showd enda ümber. Nii me siis tissitasime lennukis, restoranis, laevas, Muumimaa parklas, ujulas, pargis jne jne.

Alates 6.-elukuust hakkas JJ ka lisatoitu saama, kuid veel paar kuud oli põhitoit pigem rinnapiim. Umbes 10-11 kuu ringis oli nüüd päevasel ajal JJ toiduks vaid lisatoit – püreed ja pudrud ning näputoit, kuid öine tissitamine jätkus. See oli ühtlasi ka kõige kurnavam aeg, sest kokku langes hammaste tulek ja nohu, mis tähendas, et JJ võis öö jooksul ka 5-6 korda rinda tahta. Samas – haiget last ei ole mõtet veel lisaks traumeerida ja ma tegutsesin täpselt nii nagu JJ tahtis.

Võõrutamine
Kui JJ oli taas terve ja hambad ka selleks korraks tulnud, otsustasin, et peame selle võõrutamise tee ette võtma. Plaan oli teha seda jõulunädalal, kuna siis Teet oli puhkusel ja sai rohkem abiks olla. Beebigruppides on levinud võõrutamise viis, et ema läheb paariks ööks teise tuppa magama, isa tegeleb tissi nõudva lapsega ja maagiliselt see kõik toimib ja ollaksegi tissist prii. Proovisime seda ühe öö, pärast 2 tundi kestnud tralli, loobusime sellest nõmedast plaanist, läksin võtsin JJ kaissu, andsin tissi ja üritasin välja mõelda, et mis edasi.

Selge oli see, et lapsele mõjus see meie teguviis topelt šokina – pole tissi ja pole äkki emmet ka. Leppisime hoopis kokku, et viime öise tissitamise kõigepealt miinimumini – 2x öö jooksul ja nende kahe korra vahel peaks olema vähemalt 3 tundi. See plaan töötas oluliselt paremini – kui JJ siiski pärast tissitamist tunni pärast uuesti ärkas, võtsin ta lihtsalt korraks sülle, kinnitamaks, et emme on jätkuvalt siin, kõik on hästi ja me võime edasi magada. Ja ta magaski.
Umbes nädala hoidsime seda programmi, et max 2 korda sai ta öö jooksul rinda ja see töötas, juba muutusid ööd rahulikumaks (see aeg on kindlasti individuaalne, et kaua seda miinimum tissitamist võiks teha, eks see rohkem ema sisetunne ikka). Vahetult enne aastavahetust oli aeg, et nüüd tissitamine lõpetada. Tegutsesime sama plaani järgi, kui ta ärkas, siis kallistasime, võtsime korra sülle ja lohutasime, vahel jäi ta kohe uuesti magama, aga oli ka tagasilööke, kus tuli keset ööd vaadata ära paar osa Põrsas Pepa multikat ja süüa beebiküpsist.

Nüüd on JJ olnud tissivaba veidi üle nädala – ööd on rahulikumad, vahel ärkab korra või paar, vahel peab natuke lohutama ja vahel ei pea midagi muud tegema kui ise lihtsalt edasi magama ja magab tema ka. Hetkel on ta meil kaisulaps (kuigi sünnist magas ta tegelikult oma voodis, vahepeal ka oma toas), hetkel on see meile kõigile parim lahendus – eks iga üks teab, mis nende lapsele ja perele hea on.

Kui ma midagi peaksin soovitama nendele, kel see võõrutamise tee varsti ees on, siis ma soovitaks rahulikult võtta. See on suur muutus, nii emale kui ka lapsele. Imetamine ei ole mingi tüütu kohustus, millest peaks vabanema, see on üks imeliselt ilus etapp meie elus ja ühel hetkel saab lihtsalt see aeg ja vajadus läbi – millal, eks jälle iga üks otsustab ise. Minu jaoks oli nö märguandeks see, et JJ sõi tahket toitu hästi ja tiss oli pigem öise läheduse rahuldamiseks. Aga seda lähedust saan ka teisiti talle anda ja see töötab.

Kuna me lõpetasime imetamise järk-järgult, siis tootis ka keha järjest vähem piima ja kui lõpuks üldse lõpetasime, ei olnud mul probleeme rinnapõletikuga ega ka vajadust piima välja pumpamise järele.

Oluline on ka see, et kui laps enam rinnapiima ei saa, siis peab ta piisavalt vedelikke ikka saama – selleks sobib hästi puhas vesi. Nii ongi, et JJ saab alati juua, kui ärkame, pärast igat toidukorda ja ühtlasi on tal oma kõrrega joogipudel pidevalt käepärast ja vajadusel joob ta sealt ise. Kui laps sööb ilusti mitmekülgset tahket toitu, saab lisaks ikka d-vitamiini ja piisavalt vett, siis ei ole absoluutselt vajalik hakata pärast imetamise lõppu mingit piimasegu talle sisse uhama.
Hetkel, aastasena, sööb JJ ca 5 toidukorda päeva jooksul – hommikupuder, lõunaks köögiviljad lihaga (püree või tahkemal kujul), õhtul samuti köögiviljad, siis mingi snäkk (vahel leiba, beebiküpsist, juustu, mingit juurvilja või puuvilja jms) ja õhtul veel puder. Isu on tal hea, toiduga ei pirtsuta.

Lõpetuseks, see imetamise aeg oli üks imeline aeg, osa minust jääb seda ikka igatsema, aga muidugi on ainult suur rõõm vaadata, kuidas mu kallis laps kasvab ja areneb ja ei ole enam see väike beebikene, kes imetamist vajab.

Rahulikku meelt ja jõudu kõigile! 

Ilusa aja meenutuseks