Jooksuratta valimine + kiiver

Meie JJ sai oma esimeseks sünnipäevaks jooksuratta ja lubasin sellest valikust ka veidi pikemalt kirjutada, siin see siis on 🙂
Alustame sellest, et miks üldse jooksuratas? Lühike vastus oleks, et kui laps õpib jooksurattaga sõitma, siis polegi teisi rattaid vaja ja järgmine on siis juba nö suure lapse ratas (ilma igasuguste abiratasteta). Mida vähem igasugu tarbetut pahna, seda parem, eks 🙂

Mida võiks ratast valides silmas pidada?
Esimese asjana ratta kaalu, mida kergem ratas, seda parem lapsele ja ka ohutum. Toon näite – kui laps käib rattaga ümber ja ratas peaks lapse peale vajuma/kukkuma, siis on päris suur vahe, kas ratas kaalub 2kg või 6kg. Või kui siit edasi mõelda, siis varajasemad jooksuratta kasutajad on u 1,5 aastased, kes kaaluvad ca 12 kg (keskmiselt), kujutage nüüd ette kui see väike põnn jääb pool oma keharaskust kaaluva ratta alla – jube ju (proovige ise mingi kobaka alla jääda, mis pool teid kaalub). Ja no eks on ka vanemal lihtsam kaasas tassida kergemat ratast, kui noor rattur sellest väsima peaks. Loomulikult on kergema rattaga ka parem manööverdada. Kui laps jõuab ise ratast tõsta ja sellega tegeleda, siis ei ole tal ka hirmu sellega sõitmise ees.

Teise asjana võiks siis vaadata, et ratast saaks maksimaalselt seadistada, hea jooksuratas sobib lapsele kogu jooksuratta kasutamise aja (1,5a – 4, oleneb lapse kasvust ka), see tähendab, et reguleerida peaks saama nii sadula kui ka lenksu kõrgust.

OLULINE: jooksuratas ei ole käima õppimiseks vaid ikka rattasõidu tasakaalu õppimiseks. Selleks, et lapsel oleks turvaline ja rattaga sõit hoopis kahjulikult ei mõjuks (jalalihaste ülesirutus) peavad lapsel jooksurattal istudes mõlemad jalad täistallaga maha ulatuma.

Kunagi  ma arvasin, et meie lapse esimene ratas tuleb mingi nunnu puidus jooksuratas, aga tegelikult see ei ole asi, mida “nunnufaktoriga” valida vaid ikka praktilisemat külge vaadata. Puidust rattad on enamasti siiski üsna rasked ja ka väiksema seadistamise võimalusega. Lisaks, kui ratas saab rohkem kasutust just õues, siis pole see puit nii vastupidav kui metall.

Ja nii jõuamegi siis kergete metallist rataste juurde – ma tooks välja 2 ratast, mis on üsna võrdsed. Populaarsed ja üsna reklaamitud Strider rattad ja meie valituks osutunud Classic jooksuratas. Mõlemad on tegelikult väga sarnased, seadistamise osas võrdsed – sadula madalaim kõrgus on vaid 28cm, seega sobib juba päris pisikesele lapsele. Mõlemal rattal on ka raamil kohad, kuhu laps saab näiteks mäest alla veeredes jalgu toetada. Kaalu osas on nii, et Strideri kergeim mudel kaalub 2,2kg, Classic kaalub vaid 2kg. Hinna osas on Classic soodsam – 99€, Strideri kergem (2,2kg) mudel on soodushinnaga 159€ ja nende veidi raskem mudel (2,9kg) on 109€
Ma ei tea, kas Strider rattaid on kuskil poes katsumiseks ka, aga Classicut soovitan minna koos lapsega proovima Hawaii Expressi poodidesse.
Mõlemad mainitud jooksurattad on mugavad õues kasutamiseks, korralikud ja normaalse suurusega rattad veerevad hästi üle muru ja muidugi ka asfaldil, aga tean ka neid lapsi, kes talvisel ajal oma rattaga toas veerevad 🙂

Aga ohutusest veel – ratta lahutamatuks osaks on KIIVER (ja seda nii suurtel kui ka väikestel). Olen varasemalt siin blogis turvustanud ägedaid Crazy Safety loomakujulisi lastekiivreid, mida saab osta nii Matkaspordist kui ka Telliskivis asuvast Jooks Rattastuudiost. Kuid päris väikestele võivad need kiivrid suureks jääda. Kuna meie JJ on ka üsna väikse peaümbermõõduga, siis tellime temale Nutcase Baby Nutty kiivri (seda kiivrit saab tellida nii Amazonist kui ka Strideri veebilehelt). Kui kiivrit otsisin, siis päris väikestele jäid mulle silma just see Nutcase ja ka Kiddimoto kiivrid, mis sobivad peaümbermõõdule alates 48cm – mõlemal firmal on kiivritel ka lahedad disainid.
OLULINE: kiiver peab lapsele paras olema, rihmad peavad olema õige pikkusega ja kasutates alati kinni – et õnnetuse korral kiiver peast ei lendaks. Kiiver peaks olema õigesti peas, mis tähendab seda, et see ei tohi olla liiga näole vajunud ja kindlasti EI TOHI kiiver lapsel kuskil kuklas olla (mida kahjuks on tänavapildis nii palju näha).

Suurematele lastele saab kiivreid juba tavalistest spordipoodidest, aga alati peaks kiivrit enne ostu ka proovima ja veenduma selle sobivuses.
Kui kiivriga on ikka korralik kukkumine üle elatud võiks kaaluda uue kiivri ostmist!

NB! Väga väikeste ratturitega ei soovita ma tänavale sõitma minna, ühtlasi peaks lapsele, kellega minnakse koduaiast välja rattaga sõitma, seletama ka elementaarseid ohutusreegleid (seda ka mänguplatsil). Samuti peaks lapse rattale peale panema helkurid ja paha ei teeks ka tuled (mis vilguvad).

Loodan, et sellest väiksest ülevaatest on kellelegi abi ja mõnusat veeremist väikestele rattasõpradele!

JJ ratast proovimas

JJ ratast proovimas

AKB-AL-1201-A-gold-800x600

Pilt: Hawaii.ee

KIIVRID3

Ülemised: Nutcase Alumised: Kiddimoto

Advertisements

2 thoughts on “Jooksuratta valimine + kiiver

  1. Kuidas aasta hiljem rattaga rahul olete?
    Just kaalume nende kahe vahel. Paljudel tuttavatel Strider olemas, aga Classicuga kogemus puudub.
    Kas rattad ei ole krobelised või kulunud, kas sellele saab ka lisasid nt suuski osta?

    Like

    • hei, oleme rahul, aga kasutaja osas olime liialt optimistlikud, talle sai see hiljem parajaks kui esialgselt lootsime. Rattad on korralikud ja hästi vastupidavad (meil veidi suuremal sõbral on ka sama ratas ja temal see juba varsti paar aastat kasutuses olnud ja kõik tip-top). Sellele suuski lisaks osta ei saa ja ei näe ka vajadust, kui lumi selline kinnisem nt nagu teedel pigem kipub olema, siis sõidab ka see tavaline ratas seal peal hästi ja suuska pole ka vaja.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s