An apple a day keeps the doctor away

Jah, täiskasvanutel on võimalik tervislike eluviisidega vältida pikka aega üldse arsti juurde sattumist. Beebidega see nii kahjuks ei ole. Kui alguses oli vaja JJ-ga ülevaatustel käia iga kuu, siis nüüd tänu vaktsineerimis kavale on vahe läinud 1,5 kuule.

Meil on olnud võimalus käia ortopeedi, neuroloogi, taastusraviarsti ja lastearsti juures. Kõik eel mainitud arstid on olnud meeldivad, asjalikud ja väga abivalmid. Kõiki neid arste ühendab ka see, et nende kõigi arvates on JJ terve ja tip-top poiss. Vaid massaaže oleme saanud välja kirjutatud, et spordipoisi lihaseid lõdvestada.

Aga, meie elus on ka arst, kes peaaegu iga kord leiab mingi häda. Mingit sügavat muljet ei ole meie perearst mulle kunagi jätnud, esmakordsetesse lapsevanematesse suhtub ta pigem üleolevalt kui abivalmilt ja kõik on justkui iseenesest mõistetav. Esimene nö alarm oli siis, kui ta kurjakuulutavalt meid JJ puusade pärast ortopeedi juurde saatis, et siin on ikka kindlasti midagi nihu. Ortopeedi juures naerdi meid lihtsalt välja, laps igati terve.
Palju tõsisem alarm oli mõned kuud tagasi, kui proua teatas vaid õrnalt JJ pead katsudes, et lapsel on rahiit ehk ülisuur d-vitamiini puudus. Kõik, ei mingeid analüüse ega midagi. Kirjutas retsepti d-vitamiinile ja saatis meid minema. Minule ei andnud kogu see lugu rahu, kuidas saab olla d-vitamiini puudus, oleme seda eeskujulikult andnud alates 2. elunädalast, olime just enne “diagnoosi” käinud päiksereisil… see kõik oli lihtsalt uskumatu. Siis süvenesin ka rohkem sellesse retseptiga d-vitamiini ja hakkasin seda võrdlema meie olemas olevaga. Selgus, et esiteks oli retseptiga vitamiin D2, mida organismil on raskem omastada kui meil olemas olevat D3 vitamiini. Ka oli ühikute sisaldus meie vitamiinil suurem kui retsepti omal.
Otsustasime, et lähme ka lastearsti juurde teist arvamust küsima. Lastearst oli väga meeldiv, vaatas JJ üle, tegi vereanalüüsid ja andis teada, et lapsel EI OLE rahhiiti. See oli suur kergendus, aga samas natukene ka šokk, et perearst oli meile sellise hirmutava diagnoosi nii kergekäeliselt ja valesti pannud. Hiljem vaatasid JJ üle ka neuroloog ja taastusraviarst ning ka nemad kinnitasid, et mingit rahhiiti siin küll ei ole.
Kui järgmisel perearsti visiidil siis mainisin, et JJ-l ei ole siiski rahiiti, siis perearst vaid ühmas, ahah ja oligi kõik.

Pärast seda kogemust on mul paar soovitust kõigile, kes lastega peavad ikka ja jälle ka arste külastama:
– alati on õigus ja võimalus küsida teise arsti arvamust (eriti kui tundub, et diagnoos on liiga kergelt pandud vms)
– leidke arst, kes on teie jaoks ka sümpaatne inimene (alguses on seda arstiga suhtlemist päris palju, see on päris raske ja väsitav, kui arst teie jaoks ebameeldiv inimene, seda tunnetab ka laps).
– usaldage oma sisetunnet, kui mingi soovitus kõlab kahtlaselt, siis ei tee paha ise juurde uurida, esitada küsimusi või paluda suunamist teise arsti juurde.

Meie jaoks on see teema juba peaaegu unustatud, aga ma loodan, et ehk on selle kogemuse jagamine kellelegi abiks tulevikus, et vältida sellise tarbetu murekoorma kandmist 🙂

fail (216 of 136)

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s