ja siia ilma saabus JJ

4.01.2015, kell 17.25 sündis meie armas JJ, panen kirja, kuidas selleni jõudsime 🙂

4. jaanuar, pühapäeva hommik – ärkame 9 ajal, Teet sätib end koeraga õue minema ja tunnen pärast wc-s käiku, et kõhust käib läbi kerge valu. Ma ei pea seda eriti millekski ja kavatsen voodis veel hea mitu tundi põõnata, nagu mul see nüüd raseduse lõpus juba tavaks on saanud. Läheb mööda kümmekond minutit ja sarnane valu tuleb taas, hakkan juba vaikselt kahtlustama, et kas tõesti… samas ei taha nagu lootusi veel väga üles kütta ja kahtlustan korra isegi seedehäiret.

Teet jõuab koeraga õuest tagasi ja ma ei suuda enam voodis olla, olgu mis valud need ka on, pikali olles on igaljuhul halb. Jalutan toas ringi, Teet teeb hommikusööki, mille vastu ma huvi ei tunne, joon vaid natuke morssi ja püüan mõned hommikukrõbinad endale sisse suruda, samal ajal hakkan aru saama, et need valud vist ikka ise üle ei lähe. Tundub, et ka Teet saab asja reaalsusest aru ehk isegi varem kui mina ja hakkab tegutsema vastavalt nimekirjale, mille olin eelmine õhtu valmis kirjutanud – et kellele veel haiglasse vaja mida kaasa panna ja mida on vaja kodus teha enne haiglasse minekut.

Kella 11 ajal annan emale märku, et valutan kodus ja, et pangu ta igaksjuhuks vaim valmis, et võib olla tuleb tal me koera hoidmine õhtuks plaani võtta. Vahepeal olen ühe suurema valuhoo ajal ka joodud morsi hooga välja oksendanud, rohkem ma söögi-joogi poole ei vaata. Chatime emaga Skype´is veel veidi mu valuhoogude vahepeal, selleks ajaks olen ca 3 tundi valutanud, emps peab kuskile toimetama minema ja lepime kokku, et kui tõesti haigla poole asume, siis anname teada temale, kell on saamas 13.

Valude vahepeal jalutan lihtsalt toast tuppa või mõne hetke püüan diivanil istudes puhata, kui tuleb valuhoog, siis olen selleks endale sättinud diivani äärele padja, millele toetudes ja end õõtsutades valu üle hingan – selge on see, et valud lähevad järjest tugevamaks ja ainult hingamisest enam ei piisa, vaikselt tulevad üle huulte ka uuu-d ja aaa-d. Teet on samal ajal abiks tuhude vahe ja pikkuse mõõtmisega, kasutades “Full term” äppi. Näha on, et vahed lähevad järjest väiksemaks ja paari tunniga on näha juba 3-5 minutilisi valude vahesid. Mina hakkan mõtteid mõlgutama haiglasse minekust, Teet arvab, et ootame ikka veidi, et Perekooli loengutest ju räägiti, et enne 8-10 tundi pole esmasünnitajal väga mõtet haiglasse minna, pealegi – pesumasinas pesu veel peseb 😀

Kell hakkab kolmele lähenema ja nüüd ma enam ei mõlguta mõtteid vaid anna Teedule teada, et see pesu jääb nüüd siia masinasse ja me hakkame haigla poole minema, valud on tihti ja ikka väga valusad. Näen muidugi välja nagu mingi rääbakas, suvaliste dresside ja jopega, ka pead ei jõudnud enam pesta, tänaval saan enne autosse istumist veel ühe valuhoo üle elada.

Ca kell 14.45 jõuame ITK-sse, kus ma vastuvõtus näen ainsana välja selline, et reaalselt sünnitama hakkan, sama arvab ka registratuuri töötaja ning küsib veel valveämmaemandalt, et kas too hakkab mind üldse üle vaatama, et näha ju on, et mul päris valud 😀
Ämmaemand siiski otsustab, et vaatab kiirelt mu üle kuniks Teet täidab vajalikud paberid. Suur on mu üllatus, kui ÄE teatab emakakaela avatust kontrollides, et avanemine on juba 6cm, seega enam ei lähe kaua. Ta rõhutab veel, et korralikult hingaksin ja saadab meid sünnitusosakonna poole teele. Jõuame 3. korrusele ja mis selgub? – KÕIK sünnitustoad on hõivatud! Õnneks siiski üks on juba koristamisjärgus ja selle ukse taha me ootama läheme, mina päris häälekalt valutades ja Teet mind püüdlikult toetades.

Kella kolmest oleme sünnitustoas, tuba on tore – vanniga ja puha, aga kahjuks ei saaks mul olla rohkem ükskõik 😀 Ainus viis kuidas olla suudan on valude ülehingamine seistes ja oma põlvedele toetades, valude vahel jõuan vaevu voodiveerel istuda. Ämmaemand jätab meid tuppa valutama ja annab teada, et tuleb mõne aja pärast ja siis teeme ka KTG, et näha, kuidas JJ end tunneb ja kui tugevad mul valud on. Ma saan aru, et KTG on vajalik ja ma ei kahtle selles, aga tõsi on ka see, et seal valutades on see juhtmete küljes olek päris ebamugav ja kuna mu liikumine segab korralike andmete saamist, siis palub ÄE mul nüüd 15min voodis pikali olla, et saaks adekvaatsemalt JJ südant jälgida. See aeg on paras õudus, aga kuidagi saame sellega hakkama. Lõpuks tulevad ka veed ära (püha jumal, kui see oleks kodus juhtunud, siis ma oleks vist küll ehmatanud). Teet läks ÄE-d kutsuma, kes vaid imestas, et asjad juba nii kaugel on.

Pärast KTG-d soovitab ÄE, et ehk tahaksin veidi liikuda ja näiteks duši alla minna, olen nõus, aga Teet jõuab vaevu vee parajaks timmida, kui läbi valuhoo teatan, et sinna vee alla ma siiski minna ei taha, tahaks hoopis wc-sse. Nii me siis vahvasti seal tillukeses vannitoas Teeduga oleme, ma potil valutamas ja Teet mu kätt hoidmas ning järsku tunnen tahtmist pressida (no iseenesest pole tegemist kõige tavatuma tundega potil olles, aga seekord on nagu vähe teisiti). Teet läheb taas ÄE-d kutsuma, kes taas imestab, et asjad nii kaugel on omadega.

ÄE suunab mind voodile, kus kontrollib emakakaela avatust ja tõepoolest ongi praktiliselt täisavatus ja see pressimise tunne, mida tundsin täiesti adekvaatne. Kell hakkas saama pool viis ja ÄE teatas, et nüüd pole beebi enam kaugel 🙂 Ja, et kui ikka tunnen vajadust pressida, siis pressigu, aga kui suudan, siis võin mõne pressi ka üle hingata. Olgu siinkohal öeldud, et mingit pressi ülehingamist ma küll ei suutnud, kui ikka tunne peale tuli, siis surusin kaasa (ja olgu öeldud, et selle metsiku pressimise käigus väljus nii mõndagi, aga see kõik on normaalne ja täiesti suva sel hetkel, lisaks on ÄE-d väga profid ja kiired igast asjade koristamisel).
Ja siis ma muudkui pressisin, ÄE oli iga kord nii julgustav, et no pressigu ma ikka kõvasti ja, et kohe-kohe on beebi ka kohal ja et pea ju juba paistab. AGA, nii lihtsalt see siiski ei läinud, JJ liikus küll iga pressiga edasi, aga kui see üle läks, siis nihkus ta jälle tagasi – mis tähendas, et mul tuleb kõvemini pressida. ÄE soovitas ka asendi vahetust proovida, kuid küllili ei tundnud Jens end hästi ja kükakil ei olnud mul väga hea – üle jäi ikka see ainus asend, mida ma arvasin, et ma kindlasti ei soovi – olla sellili voodil. Olin seal pool istukil ja nii tundus, et suudan isegi kuidagi olla. Vahepeal ÄE soovitas veel järile minna, aga sinna me enam ei jõudnud, sest nüüd oli beebi juba tõesti lähedal sündimisele.

Kuna oli näha, et see minu seest väljumine on beebile suht kitsas ja ta ka nö tagasi liikus, siis kutsus ÄE appi ka arsti – nüüd hakkas tuba juba rahvarohkeks minema (vaikselt hiilis kohale ka sanitar, kes sünnituse lõppedes mind puhastas ja seal puhtaid linu jms tõi, ka tema ootas, et no nüüd kohe-kohe läheb asjaks). Arst ja ÄE, nähes, et mingit presside ülehingajat minust pole, soovitasid, et tehku ma täpselt nii nagu mu keha ütleb ja kui tuleb press, siis pressigu ma ikka täiega, veel soovitasid nad, et võtku ma oma jalgadest kinni ja surugu neid enda poole, et nii peaks ka beebil rohkem ruumi olema. Kahjuks olid mu käed aga nagu süldist ja mingit hoidmist ma ei suutnud – õnneks oli ühel pool mind Teet, kes ühe jala enda hoolde võttis ja see kohale hiilinud sanitar lõi ka käed külge ja tuli aitas teist jalga hoida.
Nüüd tuli taas press ja kogu see rahvas, kes mu jalgevahele oli kogunenud ergutas täiehooga, et nüüd pressi-pressi-PRESSSSSIIIII. Ja kuigi mu usk nende sõnadesse, et kohe-kohe on beebi käes, hakkas kaduma, mõtlesin, et saaks see ometi läbi ja tõesti pressisin kõigest jõust ning hetk hiljem oli väike JJ sündinud, 4. jaanuaril kell 17.25. JJ pandi hetkeks mu kõhule, Teet lõikas läbi nabanööri, kuid kõik polnud veel päris roosiline.
Nimelt oli järelvetes näha mekooniumi (beebikaka), mis tähendas, et ka JJ-l läks lõpus juba päris raskeks ja nüüd oli kohale kutsutud ka lastearst, kes Jensu üle vaatas. Õnneks oli kõik hästi ja apgari hinne 8/9.

Ma ei suutnud ära imestada, et kuidas me nii ilusa lapse oleme teinud ja õnn oli ikka suur. JJ anti Teedu kätte, mina väljutasin platsenta ja algas ÄE töö mind kokku õmmelda, sest olin saanud väikse rebendi emakale ning ka lahklihalõike. See õmblemise osa oli päris naljakas, ajasime seal kõik toredasti juttu ja muljetasime ja siis samal ajal ÄE õmbles mu jalgevahet, tundus, et tööd tegi ta põhjalikult, kuna sellele kulus julgelt üle poole tunni. Lõpuks sai see tehtud ja sain JJ esimeseks imetamiseks oma rinnale.
Sünnitus oli läbi ja meie elu suurim seiklus algamas.

Mõned mõtted nüüd tagasi vaadates…
… meil läks tegelikult väga hästi ja tõesti kiirelt, kuid selle kiiruse hinnaks olidki rebend ja lahklihalõige, samas ma ei kujuta väga ka ette kuidas ma seda kõike aeglustada oleks suutnud.
… kui ma kodus valutasin, siis hoolimata sellest, et olin rasedana kindel, et mina küll epiduraali ei taha, hakkas mõte sinna liikuma (saaks ainult sellest valust puhkust).
… hoolimata mu salajasest epiduraali mõttest, oli sünnitus hoopis täiesti valuvaigisti vaba, isegi ämmaemand imestas, et ma isegi ei maininud midagi ega küsinud midagi (no ei tekkinud hetke :D)
Teet oli super, ta tahtis nii väga aidata, aga suurim abi oli see, et ta seal olemas oli (ps ma kartsin, et võin ta seal korralikult läbi sõimata vms, aga ainus asi, mis ma ütlesin oli siis, kui ta aitas mul hingata, et “palun ära hinga mulle näkku!” 😀 )
… täiesti super oli ka see, et nii kaua kodus olime, siin oli olemine ikka palju mõnusam ja tunne hea rahulik. Haiglasse jõudes ei pidanud seal enam kaua kannatama.
kas ma teeksin seda uuesti? Samal ajal kui ÄE mind kokku õmbles ütlesin Teedule, et JJ jääb ainsaks lapseks ja seltsiks võime koeri võtta ja raha kalliste rataste peale kulutada. Hetkel (3 päeva pärast sünnitust) olen jätkuvalt samal arvamusel.

Meie peretoast paistis ka me kodu

Meie peretoast paistis ka me kodu

Jens

JJ

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist :)

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist 🙂

Issi ja Jens

Issi ja JJ

Jens Järvsalu esimesed hetked kodus.

JJ esimesed hetked kodus.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s