See juhtus jälle… Ja siia ilma saabus Jon

Mu laste sünnilood lähevad järjest lühemaks ja kuigi mul oli nüüd kindel plaan ikka haiglasse jõuda, siis selle 1 tund ja 5 minutit kestnud sünnituse jooksul selleks paraku aega ei olnud.

Jah, meie kolmas laps sündis samuti kodus, vannitoas, abiks issi ja kiirabibrigaad.

Kuigi olin lootnud, et ma öösel ei sünnita, ärkasin kell 2.15 mingite valutuigete peale alakõhus, kahtlustasin seedimisega miskit probleemi, läksin vetsu ja juurdlesin toimuva üle – et mis see siis nüüd ikkagi on. Jõudsin isegi korra tagasi voodiveerele kuid siis oli tunne, et ei-ei, vist läheb asjaks.

Äratasin Teedu, kutsusin laste juurde oma ema ja venna ning olin riides ja põhimõtteliselt valmis haiglassegi minema.

Kuid kui ema ja vend saabusid, tundsin, et juba päris valus on ja vannituba paistis kõige turvalisema kohana. Kell oli kohe kolm saamas kui Teet küsis, et kas lähme? Ütlesin jah ning kohe järgi EI!!! Tundsin esimest pressi.

Teet juba suhteliselt vilunult kutsus kiirabi, püüdis mind kuidagi toetada ning järgmisel momendil viskas maha rätikuid kuhu ma käpuli asendi sisse võtsin (see asend oli end Jennit sünnitades positiivselt tõestanud).

Kui press tuli, siis pressisin, järgmisel hetkel astus sisse kiirabi, avatuse katsumisest enam midagi välja ei tulnud, sest pea juba paistis. Järgmise pressiga oligi pea väljas, kuid üks õlg oli kuidagi nurga all kehvasti ja takistas väljumist, siiski järgmise pressi ja kiirabitöötaja abiga saime beebi välja. Siin kohal tänud ja tervitused meeldivale ja asjatundlikule kiirabibrigaadile!

Ausalt, see sünnitus oli raju, kell oli 3.20 ja meie kolmas laps Jon, äsja sündinud.

JJ oli kõrvaltoas ja magas taas kõik maha, Jenni on siiski õrnema unega ja vajas mu ema ning viskas ka saabunud väikevennale Mamma turvalisest sülest pilgu peale – tundus, et sobis 😀

Jonile said selga riided ja ümber tekk, et vältida alajahtumist ning mind tassiti kanderaamil autosse, et võtta suund ITK-sse.

Haiglas väljutasin platsenta, Jon kaaluti mõõdeti ja sai rinnale – numbrid saadi järgmised: 3880g ja 50cm, kaalu poolest siis mu lastest suurim.

Haiglas sain paar pistet, aga ei midagi hullu õnneks – kartsin sellest kiirusest ja intensiivsusest oluliselt hullemat tulemust.

Pool ööd ja päeva ootasime Joniga võimalust kas koju minekuks või peretoaks ja vedas, sest peretoa just saimegi, nii saab Teet vähemalt meiega koos olla. Loodan muidugi, et saame esimesel võimalusel siiski koju, sest enesetunne on hea ja igatsus JJ ja Jenni järele silmi märjaks võtvalt suur.

Selline seikluslik algus siis me pere viienda liikme lisandumisel. Kosume, kasvame ning harjume uue eluga veidi, et siis varsti oma tegemisi jälle jagada.

Advertisements

Ebaõnn – suvi ja tuulerõuged

Kevadel möllasid JJ lasteaias tuulerõuged, tema oli sel ajal kodune, nüüd on ta lasteaiast suvepuhkusel olnud vaat, et ka juba kuu, kui mõni aeg tagasi need samad tuulekad ikkagi temani jõudsid.

Ok, ostsime apteegist PoxClin vahtu, hakkasime sellega määrima ja ausalt öeldes polnudki midagi hullu, tuju oli tal hea, täppe tuli suht vähe ning isegi palavikku praktiliselt ei tulnud, vahepeal isegi kahtlesime, et kas on ikka tuulerõuged.
JJ põetamise kõrvalt ootasime siis, et millal kord Jenni käes on, aga no ei tulnud ega tulnud mingeid märke. Ja muidugi nüüd, kus mul on käes 39. rasedusnädal, beebi iga hetk saabumas, ärkas Jennike ühel hommikul esimeste täppidega – ok, ajastus on kehva, aga lootus oli, et ehk läheb ka sama kergelt kui JJ-l ja saabki siis selle jamaga ühele poole.
Oh well, vaene väike Jenni – kergest põdemisest on asi kaugel ja oma osa kindlasti annab juurde ka see palavus, mis niigi ebamugava olemise veel kehvemaks teeb. Täna öösel näiteks siin peres peaaegu ei magatud, sest tal oli lihtsalt nii paha ja üritasime tal seda olemist kuidagigi paremaks teha. Midagi peale tubade tuulutuse ja selle sama vahuga jahutamise nende tuulekatega paraku ette võtta ka ei anna, tuleb lihtsalt ära kannatada. Teised lapsed mängivad õues, käiakse rannas – meie katsume kuidagi siin toas hakkama saada. Kui JJ-l oli ehk kokku ca 15 täppi, siis väiksel Jennil on vist vähemalt 150, nii et pole imestada, et tal see olemine nii vaevaline on.

No ja siis olen siin mina, kes alles oli nii-nii valmis, et beebi võiks saabuda ja nüüd ootan ja palvetan, et püsiks ta veel max kaua kõhus, kuniks meil see megakriis ometi mööda läheb, sest no oleme ausad, ei ole just eriti hea minna sünnitama kui öö on sisuliselt vahele jäänud ja muidu ka süda valutab teise lapse pärast.
Lootus on küll, et ehk beebile ei nakkaks ja ma ise olen tuulekaid põdenud ka, aga samas garantiid ei ole, nagu näha siis ka selles osas, et kui kergesti või raskesti keegi põeb – lisaks siis tähendaks see kõik veel pikemalt kodus ja toas istumist ja see hakkab kergelt hulluks ajama. Rääkimata siis sellest, et kuidas Jenni venna saabumist võib üle elada kui tal endal on nii kohutavalt paha olla on.

Oeh… saaks see jant läbi ometigi.

IMG_9439

Toredam oleks, kui prillide kõrval oleks pigem päikesekreem 😦 

 

BARR Sweden – midagi emale ja beebile

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust EV Kosmeetika esindaja ja pakkus võimalust proovida neil müügil olevaid BARR Sweden tooteid, minu kasvavat kõhtu ja olukorda silmas pidades tundus hea valikuna katsetada nende rasedatele mõledud venitusarme ära hoidvat orgaanilist õli, multivitamiinidega näokreemi ning beebiõli.

See orgaaniline venitusarmide vastane õli saabus just täpselt õigel ajal, sest olin hakanud tundma vastikut kiskuvat tunnet kõhunahal ja see ajas omakorda naha sügelema – ilmselt oli see hetk, kus kõht ksvas nii jõudsalt, et nahal oli tükk tegu järgi venimisega, poisse oodates on mul kõht kohe ekstra suur muideks.
Hakkasin siis hoolsalt õlitama ning tunne läks ka paremaks. Praegu 38+ nädalate ja suhteliselt suure kõhu juures pean mainima, et venitusarme hetkel tõesti pole – ei kõhul, ega jalgadel, ega mujal – seda õli kasutasingi üsna heldelt enda peal, sest teada ju on, et ega need armid ei pruugi üldse ainult kõhuga piirduda ning seepärast on päris mõistlik hoolitseda nii jalgade kui ka näiteks kasvava rinapartii eest.
Muidugi ei saa ühegi asjaga kaasa anda 100% garantiid, et kui minu puhul oli tegu tõhusa abilisega, et see kõigile sarnaselt mõjub, samas ma proovimata ka ei jätaks.

Orgaanilist beebiõli kasutasime praegu Jenniga, sest vahepeal tekkisid tal ei tea millest karedamad kohad nahale ning saimegi kohe ära proovida, et kas sellest beebiõlist võiks abi olla. Jah, oli, nahk sai tal ilmselt korralikult niisutatud ja laigud kadusid. Ma ei hakka salgama, et seda beebiõli tegelikult ka enda peal kasutasin, neil kohtadel, kus selle rasedate õli kasutamine pigem tarbetu tundus. Ka minu õrna ja tundliku naha peal oli see igati mõnus ja andis pärast sellise siidise olemise – no nagu beebil 😀
Ma üldiselt oma laste peal mingeid nahahooldusvahendeid pole kasutanud, seda veel eriti kui nad päris pisikesed beebid on olnud, aga paar tilka (looduslikku) õli aegajalt vannivette sai siiski lisatud ja selleks saab seda Barri beebiõli meil ka nüüd kolmanda beebiga kindlasti proovitud kui ta saabunud.

Multivitamiinidega näokreem peaks mulle oma sügavniisutava olemuse poolest ideaalselt sobima, sest nahk on mul muidu alati kuiv, kuid sel korral tundub, et rasedus natuke segas selle kreemi kasutamist, sest see tavapäraselt kuiv nahk muutus üleöö mul hoopis pigem rasuseks ja see kreem minuga kuidagi ei klikkinud. Samas tekstuur ja olemus tunduvad mõnusad, seega proovin seda näokreemi uuesti kui beebi käes ja hormoonid siin kehas natuke rohkem rahunenud.

Ühesõnaga, mulle need BARR Sweden asjad jätsid sümpaatse mulje, seda enam, et tegu pereettevõttega ja nende enda reaalsetest vajadustest sündinud toodetega, tavaliselt just nii need parimad asjad ju sünnivadki.

IMG_7436

38+ midagi midagi

Okei, käes on see aeg, kus hakkab pihta selline harilik raseda hala, et noh võiks see beebike juba ometigi tulla. Arvestades, et JJ ja Jenni saabusid 39+ midagi midagi, siis enam siiski vast palju pole jäänud, homme oleks meile sobilik kuupäev muidugi 😀

Kogu rasedus on olnud üks suur lebo, seda võin ma kokkuvõtlikult öelda ja selle lebotamise tulemusel on muidugi kaalu tulnud juba 16kg!!! mis natuke paneb mind appi karjuma, teisalt peeglisse vaadates see vaatepilt nagu ei karju kah, et võta siis nüüd kinni, kus see 16kg on ja kuidas sellest pärast lahti saaks.
Tark oleks ehk veidi vähem head paremat mugida, aga sama tark on muidugi jäätisega rõdul päiksepaistes mõnuleda…. raske elu, rasked valikud.

Viimati ämmaemanda visiidil oli kõik muu peale selle kaalutõusu suht normis, hemoglobiin ka langustrendis, aga ehk varsti on sünnitus siiski käes ja normaliseerub seegi seis, püüan toiduga võimalikult palju rauda siiski kätte saada.
Vererõhk oli normis, turseid õnneks pole ning EPK oli ca 35cm, mis pidi igati eeskujulik olema (ja äkki siis ei ole seal peidus ka hiigelbeebit).
Kaasa sain ka sünnitusplaani paberi täitmiseks ja selle siis tegin täna ära – suurim dilemma oli koha juures kus on variant, et kas “soovin olla võimalikult kaua kodus” või “soovin esimeste sünnitustunnustega haiglasse pöörduda” – mida ma soovin siis? Ühtpidi ma ikka tahaks max kaua omas keskkonnas olla ja siin mugavalt valutada, teisalt, EI, ma ei taha mingit viimasel minutil jooksmist ja kuskil viaduktil sünnitamist, isegi kui see oleks lahe lugu, mida pärast rääkida 😀 Kisub minu ajalooga ilmselt selles suunas, et esimeste märkide peale me siiski käivitame siin “alarmi”, lapsed esimesena kohale jõudva pereliikme hoolde ja ise haiglasse.

Mul on juba mõnda aega olnud tunne, et meil siin kõik valmis, aga nüüd võin vist lõpuks öelda, et tõesti on valmis – nädalavahetusel tõstsime oma magamistoas veidi mööblit ringi, et saaks kummuti peale teha mähkimislaua, beebi riided on pestud ja triigitud ja ootavad sahtlis, käru puhastasin igatepidi ära (oli teine ootamisest lausa tolmukihi all), voodi on valmis, turvahäll koos alusega samuti puhastatud stardivalmilt esikus.

Üritan nüüd siiski mitte liiga palju ootamisele keskenduda ja õnneks mu marakratid annavad enamasti piisavalt tegevust ka (näiteks võib siin kodus ikka vabalt mitu korda päevas koristada, et see elamine päris käest ei läheks).
Rõdule saime täiesti võrratu mööblikomplekti ka ja seda vaid 79€ eest – ma ei suudagi mõelda, et millal viimati sai selline summa niiiii hästi kasutatud. Mööbel sobib meile siia stiililt, on lihtne puhastada, võib vett saada ja ei ole ka hullu kui lapsed midagi peale lödistavad. See värske rõdul mõnulemise võimalus annab ikka päris palju juurde siia sooja suve nautimisse. Tundub ka, et see kodu on tõesti meie kodu, sest eelmises korteris olime ju pea 4 aastat aga näiteks rõdule mööbli ostuni ei jõudnudki (kuigi jah, praegune rõdu oma õhtupäikesega soosib ka seda aja veetmist siin rohkem).

Mis siin ikka, võiduka lõpuni nüüd ja ehk siis varsti juba tuleb lugu, mis räägib meie kolmanda beebi sünnist.

IMG_9313

38 nädalat ootamist ja 1a10k Jenni niisama seljas

IMG_9167

79€ eest rõdumööbel

IMG_8895

pesupäev beebi riietele

IMG_9226

mähkimisnurgake

Kolmas kord – haiglakoti pakkimine

Olgugi, et eelmisel korral sünnitama ma haiglasse ei jõudnud, oli valmis pakitud haiglakott sellises olukorras absoluutselt vajalik, sest kui mõnel juhul võib seda kotti pakkida ka nt valutamise ajal või vahetult enne haiglasse minekut, siis näed, vahel ei pruugi selleks võimalust enam tekkida ja siis on hea, kui pakitud kraam ukse kõrval ootab.

Sel korral ma tunnen, et olen kuidagi ekstra chill kogu selle pakkimise osas, et üle ei paki ja kaasa saab tõesti selline hulk ja nimekiri asju mis haiglas oleku mugavaks teeb. Mõne väikse erandina keskendun asjade valikul just sünnitusjärgsele ajale, st mingeid spets riideid omale sünnitamise ajaks kaasa ei võta, samuti ei ole mul mingeid erisoove nagu muusika või oma padi vms. Tegelikult loodan lihtsalt selle protsessiga võimalikult kiiresti ja kergelt ühele poole saada.

Aga, et pärast tuleb ilmselt ikka vähemalt pool päeva/ööd haiglas veeta, siis sellised asjad ma kaasa pakin:

  • pakk sünnitusjärgseid sidemeid (suuremad), sel korral ostsin Mothercare omad, aga hea kogemus on olnud ka Natracareiga. Neid võtan terve selle 24tk paki, sest mugavam on, kui oma sidemeid on piisavalt kaasas ja ei pea küsima või lootma, et antakse
  • pakk õhemaid sidemeid – vähesema verejooksuga mugavamad
  • võrkpüksid – vahetult pärast sünnitust on need ikka päris asendamatult head asjad, hoiavad kõik paigas ja saab südamerahuga minema visata
  • vannilina (soovitatavalt mitte valge)
  • aluspesu, kui soov nende võrkpükste pealt nö tavaellu naasta kiiresti, soovitan valida mõnusalt venivad ja ilma liigse pitsi ja kaunistusteta variandid
  • imetamisrinnahoidja/top – minu lemmikud on imetamistopid, sest nendega on hea ka magada (pesu kipub paigast nihkuma), lisaks venivad need hästi ja mahutavad ka alguses jõudsalt paisuva rinnapartii kenasti ära ning lisaks ei ole vaja eraldi juurde mingeid imetamispluuse. Kaasa plaanin pakkida toppe 2tk
  • rinnapadjad, neid võtan ca 10tk kuna mul on siiani neid kohe algusest peale vaja läinud
  • nibusalv/kreem/kompress – kui kogemust pole, siis lihtsalt vali midagi 😀 Mul viimati oli kõige rohkem kasu Garmastan kreemist ja selle kaasa pakingi ning ennetavalt kasutama hakkan juba esimesest päevast
  • paar väiksemat marlit imetamise ajaks (mul alati vajalikud, samas mõne jaoks tarbetud)
  • igapäevased hügieenitarbed (minipakendites) – hambahari ja -pasta, kamm, paar patsikummi, kehakreem (asjad mida igapäevaselt kasutad), huulepalsam jms
  • endale riided – mainitud said imetamistopid, lisaks sellele pakin kaasa ühe imetamist võimaldava kleidi ja retuusid, millega pärast sünnitust mugav olla oleks.
  • plätud – sellised, mida saab hõlpsalt vee all loputada, kui need peaks sünnituse ajal või pärast “millegagi” kokku saama
  • pakk taskurätte (kõik need härdad momendid + äsja sünnitanud naine)
  • joogipudel ja pakk küpsist vms (ALATI ära kulunud, ALATI)
  • telefon ja LAADIJA
  • ID-kaart ja rasedakaart

Lapsele pakin kaasa sellised asjad:

  • koju toomise riided – pikkade käistega body, püksid, sokid, müts. õhem puuvillane kombe (kui peaks see südasuvi hoopis jahe olema)
  • õhuke tekk, meil tuleb Tula bambusviskoosist tekike, mida vajadusel magades peale panna või kui turvahälliga läbi õue minna ja kombe jaoks liiga soe on, kuid ilma ka liiga hõre kuidagi
  • mähkmed – jah neid saab haiglast, aga mulle meeldib, kui oma väike varu ka olemas on
  • niisked lapid (sest kui sa oled äsja sünnitanud siis võib olenevalt enesetundest ka beebiga kraani alla peput pesema minek olla lihtsalt liig, lisaks hea omal käsi pühkida vajadusel).
  • kuna kõik mu lapsed on pärast sündimist selga saanud haiglariided, siis ei tee ma ka ses osas sel korral erandit ja seepärast rohkem riideid kaasa ei paki – kui seal viibimine peaks pikemaks venima, saab kodust juurde tuua.

Lisaks tuleb meil kaasa ka üks kootud kandelina, võimalik, et kohe haiglas seda ei kasuta, aga sama võimalik, et kasutame, seega kaasa saab ta pakitud.

Haiglakott hakkab meil ukse kõrval ootama ca kuu enne tähtaega (mis on juba käes), ühtlasi sõidab see autos kaasa, kui peaksime pikemalt-kaugemale kodust eemale minema.
Lisaks soovitan teha valmis paberil väike check-list, kus on kirjas kõik, mida tuleb teha veel enne kui haiglasse lähed, sellele saab pilgu peale heita, kui päriselt asjaks läheb, sest selles saginas kipuvad meelest minema ka suhetliselt elementaarsed asjad – näiteks suurematele lastele hoidja kutsumine vms.

IMG_8825

 

Kus ma sünnitan?

Õige vastus on, et ma ei tea, sest plaane võib ju teha, aga elu on näidanud, et ega ta neist suuremat ei hooli. Loomulikult on sel korral ikka pidevalt see “nali” õhus, et no küllap ma mingi omapärase koha valin või kodus see juhtub, nali naljaks, aga plaani ma tegelikult pean ikka ja esimene valik kodu pigem ei ole.

Kaaludes siin erinevaid variante, tundub, et siht silme ees saab olema ikka haiglasse jõudmine, mis muidugi eeldab, et ma selle õige hetke ära tunnen ja siis kõik nagu õlitatult läheb – lapsehoidja(d) JJ ja Jenni juurde, Teet mulle järgi ning seejärel haiglasse. Ega mingit super head plaani ei ole ka, sest noh, eelmine kord ju tegelikult kõik täpselt nii oligi ja haiglasse ikka ei jõudnud.
Sellest tulenevalt soovitas mu ämmaemand ka nüüd siiski olla valmis võimaluseks, et ma jäängi koju – et parem on sünnitada kodus kui autos keset Pärnu mnt viadukti näiteks. Ehk siis kui on ikka tunne, et nüüd enam ei jõua, siis ei ole ka mõtet iga hinna eest veel kuidagi minema hakata vaid parem keskenduda sünnitusele ja lapsele – ma ju tegelikult tean, mida ja kuidas tegema peab ning ka vastava abi meie juurde jõudmine ei tohiks liiga kaua aega võtta. Et noh, naljaga pooleks ja samas täiesti tõsiselt ma ikka mingi suurema hunniku rätikuid siin läbi pesen ja valmis panen, lisaks miski suure sooja teki, et vajadusel beebile ümber panna ja vältida alajahtumist. Haiglakott ootab samuti ukse juures (selle sisust juba järgmises postituses).

Ja kuigi ma valmistun ja ega enam palju aega pole jäänud ja see beebi välja peab ju tulema varsti, siis ikka ma loodan, et see hetk tabab mind piisavalt ootamatult, mis vähemalt minu jaoks teeb kogu protsessi kuidagi kergemini üleelatavaks (et ei istu ja ei oota, et ok, millal nüüd valud algavad, hullemaks lähevad vms – nagu see oleks nt esilekutsumisega).
Ma ei ole sel korral üldse asjade varumise ja sättimisega mingit erilist tuhinat tundnud, nüüd võin öelda, et ok – esimesed riided on olemas ja ehk isegi piisavas koguses, ka voodi teema sai lahendatud alles nüüd – tavalise võreka asemel võtsime väiksema variandi, mille saab panna niisama meie voodi kõrvale, aga ka külje alla lasta ning kuna sel on rattad all, siis vajadusel ka päeval nt elutuppa tuua. Suurel võrevoodil lihtsalt ei näinud mõtet, sest Jenni näiteks magas võrekas vist kokku kaks korda ja eks me lapsed on pigem ikka kaisulapsed (mis lihtsalt imetades on mugavam ja minu und säästvam lahendus). Käru ootab ammu, sama ka turvahälliga – nendega pole muret.

No muidugi JJ ja Jenni ootavad beebit väga, küsivad, et millal ta tuleb ja näitavad asju, mis on titale mõeldud, näitavad mu kõhule, et tita on seal – ma loodan, et see vaimustus ei lahtu ka väikse venna saabudes, kuigi eks selles osas on palju ka meie teha. JJ on siin igatahes lubanud, et tema hakkab vennat mängima õpetama (vähe ei tule heldimuse pisar silma seda kuuldes eks).
Nii me siis ootame ja valmistume, täna lähme loomaaeda, katsun seal mitte sünnitama hakata, kuigi lugu oleks muidugi hea jälle 😀

IMG_8736-1

36 nädalat ootust, käisime Haapsalu rattarallil Teedule kaasa elamas, ikka veel on täitsa ok ka Jennit kanda vajadusel, poleks uskunudki

IMG_8826

Voodike ja esimesed asjad – valmis ja ootel

Ülevaade: Tula kandekotid

Hetkel koguvad Eestis populaarsust Tula kandekotid (mujal on Tula fänne juba aastate jooksul hirmus palju kogunenud), kui küsida miks, siis põhiliste põhjustena võib välja tuua imeilusad mustrid ja värvid, kiiresti vahetuvad kollektsioonid, lihtne kasutus, mudelite rohkus (on nii vastsündinule kui väikelapsele) ning kui veidi otsida, siis ka päris mõistlik hind. Mulle Tula meeldib ka, meie pere kandjatele ja kantavatele need kotid sobivad ja on südamed siin võitnud ja kuna meil on neid oluliselt rohkem kodus kui üks või paar, siis teen siin väikse ülevaate erinevatest mudelitest – sest küsimused nende kottide kohta on päris igapäevased.
Mainin ära, tegemist ei ole koostööpostitusega ja mul on Tulaga seoses täpselt 0 omakasu 😀
Ja lisaks mainin, et kandekotid on küll üsna universaalsed oma sobivuselt kandjatele, kuid siiski võbi olla ühe firma kott mõne jaoks mugavam kui mõne teise firma oma ning enda jaoks parima leidmisel on proovimisest (kui seda õigesti teha) kõige suurem abi.

Algusest alustades on Tulal 3 kandekottide mudelit, Free to Grow (FTG), standard/baby ja toddler, vaatame neid kõiki nüüd siis eraldi (tabeli kujul üldine ülevaade leitav siit)

IMG_6943

Tula Free to Grow
FTG on uusim Tula mudel ja tema eripära seisneb selles, et kott EI VAJA beebisisu vaid selle koti paneeli laius ja pikkus on muudetav vastavalt lapse kasvule, et igas vanuses laps saaks olla konna/M asendis, jalad põlvedeni toetatud ja selg vastavalt vanusele õige kumerusega.
Selle kotiga saab kanda nii kõhul (ainult nägu kandja poole) kui ka seljas (ajast kui laps oma keha ise suudab kontrollida, tavaliselt langeb kokku istuma hakkamisega).
Paneeli saab panna kolmele eri laiusele (juhend siin), kõrgust saab vabamalt timmida vastavalt vajadusele. NB! kuna paneeli laiust saab muuta pihavööl asuvatest trukkidest, siis on selle koti puhul alati ülioluline jälgida, et laps istuks pepuga koti seljaosa kanga peal (eks see muidugi lapse hea asendi seisukohast ka teistest kottides oluline) ja ei toetaks end vöö peale, mille tulemusel see võib paindesse minna.
Tootja info peab seda sobilikuks alates 3.2kg vastsündinuga, praktika pigem ütleb, et alates 3.5-4kg on mõistlikum seda kasutama hakata. Kuigi kandevõime on kuni 20kg, siis olulisem koti kasutusaja määramisel on laste pikkus, FTG on sobilik kuni 85-90cm pikkuseni (oleneb kehaehitusest ka) – kott on suuremale lapsele paras ja ok kasutada seni, kuni paneeli alumine äär toetab jalgu poole reieni ning ülemine serv ulatub umbes kaenla alla.
Kotil on lisaks kaasas ka kapuuts (kõigil Tuladel)- NB! see on KAPUUTS, miks ma seda rõhutan? – sest Eestis on poode, kes Tulasid müüvad ja nende ebapädevad müüjad on ostuhuvilistele vanematele hakanud sellest kapuutsist beebisisu ehitama ja siis on kõigil ebamugav ja ei saada aru, et mis mugavusest räägitakse 😀 😦
Kapuuts on esmalt mõeldud suurema lapse jaoks, kes seljas kandes magama jääb ja kelle pead sellega siis toetada. Väikeste beebidega, keda kõhul kanda, seda pigem ei ole soovitatav kasutada – et laps oleks kandjal pidevalt nähtaval ja piisav õhuvool lapseni tagatud, aga kui väga vaja, siis panna kapuuts kinni vaid ühelt küljelt (kukla tagant), kui laps magab.

Tula standard/baby
Ka Tula Standard on kasutatav juba vastsündinuga AGA, vaja selleks siis eraldi juurde beebisisu, mis on just kui väike pamp, mille sisse asetad beebi ja koos selle sisuga läheb beebi kotti. Sisu on vaja, sest selle koti paneeli suurus ei ole muudetav ja väiksematele beebidele on see muidu lihtsalt liiga suur. Kui laps kasvab ja kogu seda sisu enam vaja pole, kuid lapsel jalad ikka kummaltki poolt äärest põlvest vabalt liikuvatena välja ei ulatu (või on ülemine serv kõrgemal kui kõrvad), siis saab kasutada ka beebisisu sees olevat patja eraldi lapse pepu all. Arvestada tasub, et beebisisu on lisakiht ümber lapse ning ka lisaliigutus lapse kotti panekul võrreldes nt FTG mudeliga.
Ilma beebisisuta saab seda kotti enamasti hakata kasutama ca 70cm pikkuse lapsega, kes kannab 74 suurus pükse, aga kuna lapsed on erinevad, siis mõnega saab kasutada juba varem ja teisega hoopis hiljem – kõige kindlam on alati enne ostu proovida.
Kasutusaja poolest on FTG ja Standard võrdsed – see tähendab, et FTG oma maksimaalsels suuruses ongi sama suur kui Standard, kuna FTG on kallim mudel kui Standard, siis kotti ostes tasub sellele mõelda, et kui lapsele on standard paras ja puudub vajadus väiksemat beebit kanda, on standardi ost lihtsalt mõistlikum (ka mustri ja värvivalik on sel suurem). Kandevõime on samuti 20kg, aga pikkuse poolest siis sobilik kuni 85-90cm, kanda saab kõhul (näoga kandja poole) ja seljas.

IMG_8204

Südametega Tula Standard ja sinine Tula Free to Grow

 

Tula Toddler
Toddler suuruses kott on mõeldud nende laste kandmiseks, kes FTG/Standardist on välja kasvanud. Tula ise ütleb, et minimaalsed parameetrid peaks lapsel olema 81+cm, 11+kg ja 18 kuud + vanust, praktika ütleb, et ega enne kui laps on seal 85-90cm pikk, ei ole mõtet toddler kotti teda kolida. Üks kindlamaid viise selle koti paras olemises veenduda on 86 suurus pükste nii pikkusest kui laiusest paras olemine.
Kandevõime on sel kotil kuni 27kg, pikkuse poolest jääb olenevalt lapsest see väikseks seal 110 pikkuse juures (pikkade jalgadega lastel võib see juhtuda varem). Kanda saab nii kõhul (nägu kandja poole) kui ka seljas (suuremaid raskemaid lapsi on seljas ka pigem kergem kanda).

IMG_5016

Tula Toddler

Aga mis asi on Tula Coast? ja mis asi on wrap conversion?
Kui Tula valikut sirvida, siis on osadel kottidel nimes “coast” ja nende kottide seljapaneelil ilutseb tavaliselt ühevärviline ristkülik – see on tehtud nimelt võrgust (mesh). Coast mudel on tehtud mõeldes kuumemas kliimas kandjatele, et rohkem õhku läbi laseks see seljapaneel. Kõiki mudeleid – FTG, Standard ja Toddler on olemas ka Coast versioone, peale selle, et seljaosa on võrgust ja ka kapuuts on samast materjalist on muud omadused samad nagu tavaversioonidel.

tulawildhearts

Tula Free to Grow Coast

Wrap Conversion (wc) Tulad on tehtud erinevatest kandelinadest. Neid on samuti nii FTG, Standard kui ka Toddler mudelitena (ja ka coaste) ning oma suurustelt ja omadustelt samad, mis tavaversioonid, kuid neid wrap conversione tehakse limiteeritud kogustes, see on üks aspekt, mis mängib rolli nende kõrgema hinna kujunemisel. Teine aspekt on konkreetne lina, millest conversion tehtud on, kallimates ja haruldasematest linadest tehtud kotid on ka märkimisväärselt kallimad. Lisaks on osad conversionid “half” versioonid, neil on siis lina kasutatud ainult paneeli välimisel küljel ja rihmade ning vöö peal, “full” conversionid on üleni linast tehtud (ja seega kallimad).
Need wc Tulad on tihti ka pigem sellised fännitooted, neid tuleb müüki harvem ja need ostetakse imekiiresti, seda eriti kui tegu mõne haruldusega.
On neid, kes eelistavadki just neid wc versioone, sest neile meeldib see kandelinade pehmus, aga eks see ikka oleneb ka kasutatud linast  ja kas tegu full või half conversioniga. Minu jaoks tegelikult kasutusmugavuse osas ei ole neil vahet tavamudelitega võrreldes.

IMG_8199

Pildil kõik Tula Standardid: must südametega on nn tavaline, erkroosa on coast mudel, heleroosa full wrap conversion ja jalgratastega half wrap conversion

IMG_8200

sisemine pool