Lapsekandmine: 3+1 kandekotti

Suvi on aeg, kus paljud pered liiguvad aktiivsemalt ringi kui muidu, ka lapsekandmise teema võib just nüüd rohkem aktuaalne olla.
Meile lapsekandmine meeldib ja selleks, et see oleks võimalikult mugav nii lapsele kui ka  kandjale soovitan valida hea kandekott (või muidugi on alati võimalus ka kandelina hoopis kasutada). Tutvustan täna kolme meil kasutuses olevat kandekotti ehk on kellelegi valiku tegemisel abiks – kindlasti julgen kõiki kolme soovitada.

3xkotid

Vasakult: Ergobaby, Liliputi, Tula 

Ergobaby, Liliputi ja Tula – 3 omavahel suheliselt sarnast kandekotti, kõik on kasutatavad alates sünnist (kasutades beebisisu) ja kõik on tegelikult head valikud. Aga ükskõik, mis kotti valides tasub silmas pidada paari asja – et koti põhi oleks nii piisavalt lai, et toetab lapse ühe põlve alt teise põlve alla (laps ei ripu kotis) ja et seljaosa oleks kotil pehmest riidest, mis võtavad lapse järgi kuju ja mitte vastupidi (väldiksin tugeva seljapaneeliga kotte).
EDIT: Lisan veel, et kuigi kõigi nende kottide kaalupiirang on kuni 20kg, siis nii Ergobaby kui ka Tula Standard jäävad enne kaalu täitumist lapsele väikseks pigem pikkuse osas, Liliputi kotil on lisaks kaasas pikendused ja seepärast pikem kasutusaeg ja täiesti eraldi suurte laste kott on siis Tula Toddler, mis kuni 27kg – kõigist nüüd juttu siin järgemööda:

Ergobaby Organic “Rose Harmony”
See on meie esimene kandekott, mida kasutasime Jennil koos beebisisuga. Ergobaby beebisisu on üsna paks, aga samas on beebi seal mõnusalt ja turvaliselt pesas, mis teeb kandmise mugavaks. Küll aga, kui on väga soe ilm/tuba ja ise oled ka pigem “kuumavereline”, siis võib selle beebisisuga pisut palav hakata. Meie kogemuse põhjal sai beebisisu kasutamisest täielikult loobuda ca 5-6-kuuse beebiga.
Materjal on sellel kotil orgaaniline puuvill ja ilmselt kõigist neist meie kottidest kõige pehmem. See õrnroosa toon koos peene mustriga on muidugi veel omaette boonus mu jaoks.
Kandevõime on Ergobaby Organicul (sama mis Original)  kuni 20kg – kanda saab nii kõhul (näoga kandja poole), puusal kui ka seljas (laps peab selleks olema vähemalt 6 kuud vana, tugeva keha-, pea- ja kaelahoiuga, veel parem kui võimeline iseseisvalt istuma).

Mulle meeldib, et Ergobabyl on koti peal päris hea suurusega lukuga suletav tasku, kuhu näiteks pangakaart, ilalapp või muu väike ja pigem pehme asi panna. Lisaks on veel lahtine tasku, mis mõeldud koti kapuutsi hoidmiseks – kapuuts koti küljest Ergobabyl ära ei käi, kui magamise ajal seda tahad üle lapse pea tõmmata, siis kinnitub see trukkidega õlarihmade külge. Kuna ma pigem kasutan seda kapuutsi vähe, siis mulle meeldiks kui see oleks eemaldatav, samas, ega see ei sega ka.
Puusavöö on täpselt nii lai, et toetaks piisavalt ja liikumist ei segaks, vöö on nii palju pikendatav, et peaks ümber minema ka suuremale kandjale. Samuti on ülemine rihm muudetava pikkusega ja loomulikult saab seda nihutada üles-alla vastavalt kandjale (ideaalne kõrgus peaks olema selliselt, et see rihm jookseb naistel rinnahoidja paelaga kohakuti). Rihmade pingutamine-seadistamine on kerge – näiteks siis kui laps juba kotis on ja oleks vaja ta lähemale endale pingutada saab seda ilma suurema pusimise ja jõu rakendamiseta teha (jah, ka kotti tuleb pingutada ja vaadata, et laps liiga kaugele kandjast ei jääks, sest siis on raskus juba paigast ära ja lapsel ka seal ligadi-logadi olla).
Mõned ostukohad: Looduspere, Kidzone, Juku, Windeln.de

IMG_6815

Ergobaby Organic

IMG_6819IMG_6797

IMG_6798

Peal lukuga tasku Ergobabyl. Alumine kott võrdluseks Tula Standard

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

IMG_6799

Võrdlus: 3 kotti – kõige all Tula Standard, keskel Ergobaby ja peal Liliputi ilma pikendusteta

Liliputi kandekott “Nawaho”
Liliputi on Ungari firma ja need kotid on teistest natuke erilisemad, kuna üks ja sama kott on maksimaalselt pika kasutusajaga – alates sünnist kuni paari-kolmeaastaseni kindlasti. Kaalupiirang on sarnaselt Ergobabyle 20kg, AGA kotiga on kohe kaasas lisaks beebisisule (mida ei pea eraldi ostma ja mis on teistmoodi süsteemiga kui näiteks Ergobaby oma – õhem!) ka suurema lapse jaoks mõeldud istmeosa pikendused – nende abil saab selle koti laiemaks teha, et materjali jaguks ikka põlve alt põlve alla toestuseks ja lapse jalad ei jää rippu. Kuigi kaalupoolest võiks JJ meil Ergobabys olla, siis koos nende pikendustega on Liliputi kott talle parem ja parajam, just temale sai meil see ka ostetud ja kõige rohkem kasutus leidis see reisil.
Mu meelest on see kott hea valik ka siis, kui tahta üht ja sama kotti kasutada vaheldumisi nii väiksema beebiga kui ka suurema “toddleriga”, pikenduste külge panek ja ära võtmine võtab ehk minuti, nii saab koti alati vastavalt lapsele tema jaoks mugavaks teha.

Lisaks pikale kasutusajale meeldib mulle Liliputi koti juures see, et lapse kapuutsi saab lukuga koti küljest ära võtta, magamise ajaks toeks sättides on see võimalik kinnitada aasadega koti õlarihma küljes asuvate konksude külge.
Rihmad on seadistatavad sarnaselt Ergobabyle ja seega kandja suurus võib ka selle koti puhul päris suurel skaalal varieeruda, küll aga liiguvad rihmad mu meelest pisut jäigemalt ja seepärast ma eelistan seda kotti enne selga panekut enam-vähem maksimaalselt parajaks ette timmida – on lihtsam.
Liliputi plussiks võib nimetada ka päris head valikut erinevaid lahedaid printe kottidel – samas on olemas ka tagasihoidlikud ühevärvilised.
Ostukohaks: nahastpapud.eu

IMG_6828

JJ koos pikendustega Liliputis

IMG_6824

Jenni ilma pikendusteta

IMG_6837

IMG_6006

JJ reisil Liliputi kotiga seljas

 

Tula Standard “Willow”
Tula on loodud ühe etevõtliku ema poolt Poolas, aga tänaseks on tegemist hirmus populaarse brändiga üle maailma. Eks see populaarsus räägib ka selle eest, et tõesti paljud just neid kotte lapsekandmiseks mugavaks lahenduseks peavad.
Tula Standard on kasutatav koos beebisisuga alates sünnist ja kuni 20kg. Beebisisu on vaja eraldi juurde osta ja oma olemuselt on ka selline paksem nagu Ergobabyl (kui tahta Tula kotti, mida ei pea vastsündinuga kandes beebisisuga kasutama, siis on Tulal ka uus Free to Grow kott just sellise võimalusega).

Tula kasutamine on sama lihtne kui eelmise kahe kotiga, suure seadistamise võimalusega puusavöö ja seljarihm, seega kandja suurus väga rolli ei mängi. Pandlad liiguvad lihtsalt ja seepärast on ok ka seljas seda enda järgi timmida. Koti kapuuts on eemaldatav ja kinnitub seljapaneeli külge kahe trukiga ja õlarihma külge aasadega. Liliputi ja Tula kapuutsid on sarnaselt rihmade materjalile sellisest tugevamast riidest, Ergobabyl on see kapuuts pehmem ja mu meelest vastu beebi pead panemiseks veidi mõnusam ja ühtlasi ka nagu “hingavam” materjal.
Teistest meie kottidest erinevalt on Tulal selle puusavöö peal ka väike krõpsuga tasku, kuhu edukalt mahub telefon ja pangakaart – oma suuruse poolest on ta Ergobaby taskust väiksem, samas see asetus on parem, sest lapse selja taha ma tõenäoliselt telefoni nii väga panna ei tahaks.
Veel võib erinevusena välja tuua, et erinevalt Ergobabyst ja Liliputist Tula kotti puusal kasutada ei saa – saab ainult kõhul ja seljal.

Tula kasuks räägib kindlasti ka see, et kotte on väga väga suur valik erinevate piltide-värvidega – lisaks on populaarne ka kandelinadest nö ümber konverteeritud Tula kandekotid – mõned neist nii erilised, et võivad järelturul maksta isegi kordi rohkem kui uuena. Tula kasutajate “maailm” on kindlasti neist kolmest kõige aktiivsem, mis tähendab ka kõige aktiivsemaid rahul kasutajaid 😀

IMG_6802

Jenni Tula Standard kotis

IMG_6809

IMG_6788

vööl näha taskut

IMG_6789

seest

IMG_6767

Tula Standard

Tula teeb jälle eriliseks see, et neil on olemas ka Tula Toddler (meie piltidel toon “Frolic”) kott, mis on spetsiaalselt mõeldud suuremate laste kandmiseks, see kott on kasutatav alates 11kg ja vähemalt 81cm pika lapsega (ideaalne mõõt alustuseks on siis, kui lapsel on parajad 86 suurus püksid). Tula Toddler koti kaalupiir on lausa 27kg!! nii et seda kotti kasutad rahulikult kuni igasuguse kandmisaja lõpuni. Meie JJ-le on näiteks see Toddler just parajaks saanud ja pole võimatu, et Liliputi koti kõrvale tema tarbeks ka selle koti soetame.
Nagu piltidelt näha, siis on see Toddler kott teistest oluliselt suurem – mis on muidugi loogiline kui peab suutma mugavalt mahutada ka 7kg raskema lapse. Kõik muud funktsioonid on sarnased Tula Standard mudelile (välja arvatud võimalus kasutada beebisisuga siis eks).

IMG_6833

JJ Tula Toddleris (täname Annikat ja Franciscat, kes oma toddler kotti meile laenasid)

IMG_6790

Tula Toddler toonis Frolic

IMG_6791

IMG_6792

Võrdlus: all Tula Toddler ja peal Tula Standard

IMG_6793

Võrdlus: all Tula Toddler ja peal Liliputi kott koos pikendustega (põhi tuleb u sama lai, seljapaneel on tulenevalt suuremast kaalupiirist Tulal ka suurem)

2xkott

Paremaks võrdluseks kõrvuti Tula Toddler ja pikendustega Liliputi kott

Tula kotid on Eestis veel üsna vähe levinud, aga tundub, et koguvad kasutajate seas aina suuremat populaarsust ka siin ja seda täiesti teenitult.
Mõned ostukohad: Minu Väike Maailm pood Telliskivis, babytula.eu

Uus kahe lapse käru – Bumbleride Indie Twin

Pole ammu kärudest kirjutanud, aga nüüd on jälle põhjust, sest meil on uus kahe lapse käru – Bumbleride Indie Twin. Olulisemad valiku kriteeriumid olid, et lastel peaks seal mugav olema (ka magada) ning käru võiks probleemideta veereda igasugusel maastikul. Nendele ootustele on Bumbleride vastanud igati eeskujulikult.

IMG_6741

Nädalavahetusel Haapsalu külastades ei jäänud kuskil hätta 🙂 

Uut käru valides oli mul 3 varianti – Bumbleride Indie Twin, Baby Jogger City Mini GT Double ja Mountain Buggy Duet.
MB Duet langes esimesena konkuretnsist välja, sest seda poleks saanud Eestis katsuda, ka on see teistest kitsamate istmetega ning pole võimalust jalatugesid tõsta, ka kaarvarjud on lühimad.

Ma olin pärast meie reisi end juba üsna Baby Joggeri peale häälestanud, kuid kui hakkasin plusse ja miinuseid kirja panema, siis selgus, et Bumbleride pakub rohkem mugavusi ja on meie jaoks sel hetkel parem valik.
Lisaboonus on muidugi ka Bumbleridei lugu –  2004. aastal asutatud perefirma, kes oma tootmises peab väga oluliseks ka ressursside säästlikku kasutamist ning selle läbi ka loodushoidu. Ühtlasi on kõik kärudes kasutatud materjalid loomulikult testitud ja lastele ohutud.

Aga räägime siis tehnilisest infost Bumbleride Indie Twin kohta:

  • käru kaal on paarsada grammi alla 16kg (võrdluseks, et näiteks Bugaboo Donkey ja Baby Jogger City Mini GT Double on ca 15kg)
  • käru kandevõime kokku on 41kg
  • võimalik kasutada alates sünnist – istme saab teha nö kookoniks, aga saab lisaks osta ka beebile vankrikorvi
  • võimalik on peale panna ka turvahällid
  • istmed on ainult nägu sõidu suunas, olemas on mitmesse asendisse tõstetavad jalatoed
  • kohe on kaasas mõlemale istmele eraldi turvakaar
  • kaarvarjud on parimad, mida siiani kohanud olen, katavad sisuliselt terve istme ulatuses, peal on ka üks piiluakend, mis on võrgust ja mille kate kinnitub magnetiga, lamavas asendis õhutusavad.
  • absoluutselt hiiglaslikud õhkkumm rattad – diameetriga 30cm!!, mis on ühtviisi suured nii ees kui taga ja esimesi pöörlevaid saab kergesti ka fikseerida. Kaasas on ka kummide tarbeks pump. Kõigil ratastel on vedrustus.
  • suur ja mahukas pakikorv, millele pääseb ligi käru tagant ja seda üsna hästi ka siis, kui mõlemad istmed on pikali asendis.
  • pakikorvi taga on klassikaline jalgpidur, peale läheb suht kergelt, aga vabastamisel päris plätusõbralikuks ma seda ei nimetaks
  • lükkesanga kõrgus ja nurk on muudetavad, sanga kate on kummist ning küljes on ka randme ümber kinnituv pael (minu jaoks ülimugav asi), selle paela asukohta saad muuta vastavalt sellele, et kas tahad, et see oleks parema või vasaku käe küljes.
  • 5-punkti turvarihmad, vajadusel saab kasutada ka ainult alumisi või ainult ülemisi rihmasid.
  • materjal on niiske lapiga kergesti puhastatav, istme osas pehmem ja naha vastas meeldivam materjal kui ülejäänud kärul. Kangad käivad pesemiseks ka maha.
  • kokku läheb kergelt, vaja on muidugi kahte kätt, aga suure boonusena jääb istmete kangas sisse poole, kokkupandult on käru mõõtmed: 83cm L x 76cm W x 34cm H – mõõdud on vist kahe lapse käru jaoks sellised keskmised, kindlasti oluliselt väiksem kui Donkey ja mitte väga oluliselt suurem kui oleks Baby Jogger (Bumbleride on kindlasti nö paksem). Kui ruumi napib, siis on võimalus ka rattad eemaldada. Olemas on ka nn transpordilukk, mis käru koos hoiab.
  • Lisadest on juurde võimalik osta soojakotid vastavalt käru toonile, snack packid vastavalt käru toonile turvakaarte asemele, vanema konsool sanga külge, turvahälli adapterid, vankrikorvid, tormikate-vihmakile
  • Eestis saadaval hinnaga 789€ Stroller24 poest (kiidan ka sealset kiiret teenindust)

Kasutuskogemus

Esmapilgul on Bumbleridei välmus ja disainijoon ehk pisut silmale harjumatu, samas, kui juba käru kasutada, siis saab see mõnusalt omaks – usun, et see on tegelikult kõigi kärudega nii, mis ei tatsa päris sellise klassikalise vankri radadel oma välimusega.
Piltidelt jätab Bumbleride üsna suure mulje, ometigi mahume temaga kergesti läbi kõigist kohtades ja ustest, kust mahtusime ka Bugaboo Donkey või Baby Joggeriga – trammid, poed – pole probleemi, laiust on Bumblerideil 76cm. Erinevalt eelmainitud kärudest on aga Bumblerideil ka reaalne vedrustus, mis teeb sõidu muidugi tuntavalt sujuvamaks ja pehmemaks. Ka siis kui lapsed koos suure hunniku tavaariga kärus on, on seda hea ja kerge lükata. Metsarajal või munakividest üle sõitmine ei ole mingi probleem – läheb ludinal ja muidugi õõtsub, aga ei raputa. Selle käruga tõesti ei pea mõtlema kusagil, et ei tea, kas siit ikka üle sõidab, ka teeremondist suur lahtine killustik ei andnud end seal rataste all kuidagi eriliselt tunda.
Kuna meie lapsed magavad kärus iga päev mitu tundi lõunaund, siis on magamisasend üli oluline – jalatugi käib üles ja täislamav iste muudavad käru mõnusaks uinaku kohaks – see oli ka üks suur eelis teiste valikus olnud kärude ees. Veel võib istmete kasutamise juures eelisena mainida eraldi olevaid turvakaari, mis tähendab, et näiteks kui väikse beebiga kaart kasutada ei taha, siis suuremale lapsele saab selle ikka ette panna. Istme kalde muutmiseks on see paelasüsteem, ütleme nii, et see on ehk kõige suurem miinus kogu käru juures, sest nupu/kangiga seadistamine oleks kindlasti mugavam.
Materjal on, nagu juba mainitud, kergesti puhastatav ja mulle meeldib, et laste istumise all on kangas ülejäänud käru omast pehmem ja meeldivam – see tähendab, et suurt vajadust istmepehmenduste kasutamise järgi ei olegi. Meil on seal juba varasemalt ostetud kollased pehmendused kasutuses, rohkem värvi lisamise pärast ja noh eks ikka ole suurema määrdumise korral pehmendust siiski lihtsam masinasse visata kui kogu käru tekstiili.
Need suured kaarvarjud on päikselise päevaga eriti mugavad, isegi otse vastu päikest kõndides ei pea muretsema, et äkki hakkab lastele silma paistma ja samas alati ei pea neid täies pikkuses kasutama ja lisa pikenduse saab eest lihtsalt varju sisse peitu panna. Magnetiga avatav piiluaken on magavaid lapsi jälgides muidugi lausa “must have”, ma üldse ei saa aru, et miks mõni teine firma järjekindlalt neid takjakinnitusi kasutab. Varjude puhul võib esmapilgul tunduda, et need ei ole külgedelt raamile piisavalt lähedal ja jäävad suured vahed – tegelikult kui vari seest korralikult ühe toru külge kinnitada hoiab ka külgedelt kenasti kangast pinges ja suuri vahesid ei ole – samas, täiesti kinni need varjud sealt ei ole. Ma mõistan, et võib tekkida hirm, et siis ei kaitse vari piisavalt ehk tuule eest vms, aga ma ise pigem näen seda plussina – kuna varjud on nii nii pikad, siis võimaldavad need imeväiksed vahed õhul liikumist ja nii ei pea muretsema, et lapsel kärus umbseks läheks – lõppude lõpuks käime me käruga ikka ju õues värsket õhku hingamas.
Minu jaoks oli oluline ka alumine pakikorv – Bumblerideil ei ole seal ees mingit pulka vms, mis takistaks asjade normaalset korvi asetamist ja asju mahub sinna palju, JJ testis  ära, et ka tema mahub sinna lausa pikutama 😀 Aga lisaks alumisele korvile on panipaigad ka mõlema istme seljatoe taga ning lukuga taskud on veel eraldi mõlema kaarvarju taga – sinna on hea panna võtmed, telefon, rahakott, mõni tuubipüree vms. Vahva lisana on ka mõlemal istmel ühel küljel kummiga nö tasku, kuhu nt joogipudel lapse kõrvale panna, et see pikali ei kukuks ja käes hoidma ei peaks.
Värvivalikut on täitsa igale maitsele – kokku on 6 värvitooni ja lisaks seitsmes musta tekstiili ja musta raamiga (meie ostuhetkel seda kahjuks ei olnud, muidu oleks see ilmselt esimene eelistus olnud). Valisime me siis musta tekstiili ja halli raamiga, aga soovitan kindlasti ka tumesinist vaadata, see oli imelilus ja võib öelda, et jäi natuke vist isegi kripeldama 😀 Ja see roheline toon on neil ka kuidagi äge, kartsin, et ehk liiga pretensioonikas valik meile, aga kui vaatan meie nö turvalist musta, siis mõtlen, et tegelikult oleks vist kõik värvid jumala lahedad olnud 😀
Kui tuua välja selle käru juures midagi, mis võiks paremini olla, siis mainiksin ikka seda paelaga istme liigutamise süsteemi ja piiluakna võiks saada magnetiga ka lahti fikseerida (kokku kerimise asemel), samas kui tuua välja suurimad plussid minu jaoks siis kindlasti need super suured varjud, piisavalt õhutuasavasid, mõnus iste (ka magamiseks), asjalik pakikorv ja need SUURED rattad.
Bumbleride Indie Twin on tõeline maastur, mis kusagil hätta ei jää ja samal ajal pakub kõiki mugavusi, mida ühelt healt kärult oodata. Ma üldiselt ei ole suur metsarajal jalutaja, aga see käru on tõesti selline, et lausa kutsub offroadima 😀 – ja see ongi ju tegelikult oluline, et käru juba oma olemuselt tekitab tahtmist jalutama minna.

Siin mõned ilupildid ka 🙂

IMGP5027

Varjud max pikkuses ees ja istuv asend

IMGP5029

Varjud ilma pikendusi kasutamata

IMGP5021

Magamisasend

IMGP5019

Eest vaade max pikkuses varjudega

IMGP5031

Eraldi turvakaared ja 5-punkti turvarihmad

IMGP5033

Kokkupandult

Bumbleride_1

Piiluakende katted saab kokkurullides fikseerida, samal pildil ka näha magamis asendis õhutusavad. 

Bumbleride_2

Istme saab teha nö beebikorviks, aga muidugi saab osta ka klassikalise vankrikorvi istme asemele

Suveks lugemist

Suvi on paraku selline aeg, kus mu meelest blogid alati pisut vaiksemaks jäävad. Tegelikult ju arusaadav ka, meilgi tegemist suht palju ja seda aega, kus rahulikult arvuti taga kirjutada, leiab pigem vähem kui et rohkem.

Mul on tegelikult päris mitu postitust mõttes, mis kindlasti kõik tee siia varem või hiljem leiavad, aga, et teil vahepeal ka midagi lugeda oleks, siis koostöös ajakirjaga Pere ja Kodu, teeme väikese loosi siin.
Miks Pere ja Kodu? – sest ehk on mõni tähelepanelik lugeja märganud, et ka mina olen sinna paar korda kirjutama juhtnud (ja saladuskatte all võin öelda, et tõenäoliselt leiab üks lugu ka järgmises numbris minu sule klaviatuuri läbi sinna tee). Ütleme nii, et päriselt päris ajakirja kirjutamine on ikka pagana vinge, kõik need meiega numbrid panen ma ka hoolsalt kõvale, et JJ-l ja Jennil oleks kunagi tore vaadata – näe, me olime ajakirjas.
Ja juba mõnda aega on väljas ka ajakirja Beebi maikuu number (Beebi on Pere ja Kodu nö erinumber, mis alati siis  rohkem ainult beebiteemadele keskendub), selles viimases numbris on palju juttu just erinevatest beebitarvetest ja valikutest – kärud, turvatoolid, kandekotid jne jne. Veidi ehk üllatuslikult räägib minu lugu seal just lapsekandmisest ja mitte kärudest 😀

Tõepoolest on kandelinad ja kandekotid mind viimasel ajal täiesti ära võlunud ja koos minuga muidugi ka JJ ja Jenni, kes suurima rõõmuga kärudele vahelduseks meil kõhul või seljas on. Arusaadav muidugi, sest vaade sealt ju oluliselt laiem kui kärust. AGA, ega siis ei saa ka kärude rindel liiga vaikseks jääda ning juba varsti kirjutan meie uuest kahe lapse kärust, mis on tõeline maastur ja millega suvistele seiklustele vastu läheme.

Aga nüüd siis selle LOOSI juurde, et lugeda saaks igal ajal ja igas kohas – olgu siis laste une ajal, imetades või hommikukohvi kõrvale, loosin välja ajakirja Pere ja Kodu 3-kuu digitellimuse. 
Selleks, et osaleda, palun jäta kommentaaridesse, milline lugu sind viimasest Pere ja Kodu numbrist kõige enam kõnetas või ka hoopis Beebi numbrist. Kommentaari jättes veendu, et sisestad oma õige e-maili aadressi, et saaksin sinuga võidu korral ühendust võtta. Arvesse lähevad ka kommentaarid, mis meie Facebooki lehele antud postituse alla kirjutate 🙂
Võitja kuulutan välja juba sel neljapäeval (15.06.17)

IMG_6510

 

Lastega reisil: meelelahutus lennukis

Ühes ettevalmistuste postituses ma mainisin, et JJ-le võtan lennukisse veega värvimise raamatu ja ipadi, päev enne lendu tuli mul aga mõte, et peaks natuke veel asju kaasa pakkima ja see otsus osutus igati õigeks.

Lennukis me selle veega värvimiseni ei jõudnudki, samas koha peal ta sellega mängis küll ja oli hea, et kaasa sai.
Lennukis osutusid hitiks hoopis kleepsuraamatud, mille järgi ma päev enne reisi siis Teedu otse töölt veel saatsin. Tegin küll Apollo veebipoes mingi valiku, aga poes Teet kõiki neid ei leidnud ja tegi seal ise omakorda valiku – nii sai kaasa 3 päris erinevat raamatukest. Kõik olid natuke rohkema tegevusega kui ainult kleepsude suvaline kleepimine ja see oli JJ vanuses lapsele täitsa hea, sest hoidis tähelepanu ja huvi kauem. Ühes raamatus tuli vastavalt ette antud piltidele kleepida lehele õiged asjad, teises tuli piltide järgi ise samasugused kokku kleepida – lisaks siis kujundite õppimise osa ning kolmas oli lisaks kleepimisele ka värvimise raamat (me pliiatsid unustasime maha, seega värvima sai JJ alles Hispaanias kohal olles).

Kui oli näha, et huvi raamatu vastu hakkas kaduma, siis andsin lihtsalt järgmise kätte ja oli jälle rahu majas.
Minnes kulus pool lennu aega JJ-l ka magamiseks nii, et tegevusi oli ka selle võrra vähem.

Tagasi lendudele olid mul kaasas samad raamatud, aga lisaks ostsin siis Hispaaniast mõned niisama kleepimise raamatud – Miki Hiir on tal suur hitt, nii et sellega oli ka tegevust üsna pikalt. Aga kuna uni sel korral väga tulla ei tahtnud, siis oli vaja ka tegevusi rohkem. Nii olid nüüd kaasas ka väiksed mudelautod ja järgemööda andsin talle kotist väikseid loomafiguure.  Need olid uued ja põnevad ja kitsastes oludes mängimiseks ideaalsed.
Boonusena olid nii autod kui loomad head asjad ka Jennile uudistamiseks anda, sest ka tema tahtis tegevust ja ilmselgelt kleepsude jms asjade jaoks on ta veel liiga väike.

Kui minnes ei pidanud me ipadi isegi kotist välja võtma, siis tagasiteel leidis ka see rakendust. Aeg oli viimasel lennul hiline ja muud asjad enam tähelepanu ei köitnud. Ipadis on JJ jaoks meil mitu erinevat mängu, Miki Hiire mängumaja äpp, Põrsas Peppa joonistamise äpp ja paar sellist tema vanusele sobilikku nuputamise äppi, kus on erinevad mängud nagu memo, pusled, nn nupupusled jms.

Tean, et on peresid, kus nutiseadmeid ei lubata lastele ka reisil (või just reisil ei lubata), aga tunnistan, et minu meelest on need täiesti okeikad abivahendid ja ma ei pea õigeks nui neljaks kuskil kitsas lennukis meeleheitlikult “perega aega veeta” ja lapsi kuidagi moodi lõbustada. Ütlen ausalt… et selles osas on mul suva ja kui see aitab lennu paremini ja meeldivamalt kõigi jaoks mööda saata, siis las mängib – küll aga võiks mängud ja tegevused siis eakohased olla ja selleks ma ka need mängud talle varem valmis sinna tõmbasin. Ühtlasi, on ipadis näiteks tal 10 puslet, mida ma ilmselgelt ei hakkaks ju lennukisse päris puslena kaasa vedama, nii et see lahendus mu meelest mõistlik (Lufthansa puslesid ta muidugi lennukis endale sai, aga need olid õnneks koti sees ja jõudsid kõigi tükkidega ka koju).

Põgusalt söögist-joogist ka. Joogiks ostsime lennujaamast vett kaasa ja kui see oli JJ-l otsas, siis lihtsalt küsisime lennukis juurde. Näksimiseks olid mõned küpsised, tuubikad ja lennuki võileivad. Jenni mingit muud einet peale rinnapiima lennukis ei võtnud 😀

Ma soovitangi asju kaasa pakkida mõõdukalt, kindlasti võiks olla midagi uut ja samas ka midagi lapsele tuttavat, et ühtpidi oleks uus ja huvitav, teistpidi tuttav ja turvaline.
Ja vanematel soovitan kaasa pakkida omale rahulik meel, siis on kõigil toredam.

IMG_6466

Palju õnne Jenni – 9 kuud!

Juhhuu, meie Jenni on siin ringi hullanud ja rõõmu toonud nüüd juba kauem kui teda ootama pidime. Selle 9 kuu sisse on nii palju head mahtunud ja palju sellest ikka tänu temale.

Esimese reisi pidas see nüüd 9-kuune preili vastu imehästi. Ma ikka veidi olin ebakindel, et kuidas ta lennukis viitsib olla või kuidas see roomamine seal majutuses välja tal näeb ja, et kas kõik ikka sujub tema jaoks ka, aga see ebakindlus oli asjatu.

Söömisega on nii, et tema lemmik on ikka rinnapiim, pakume, mis me pakume, piim on see, mis alati sobib ja peale läheb. Püreedest on ta saanud nüüdseks nii laia valikut, et enam üles loetleda ei oskagi. Reisil sai ka olude sunnil (sest oma puder sai otsa) miskit piimapulbriga rikastatud putru, aga selle põlgas ta nii ära, et kahest korrast rohkem pakkuma ei hakanudki. Joogiks olen vett pakkunud ja see vahel täitsa meeldib.
Reisilt tagasi saabudes olid lisaks alumisele kahele hambale otsapidi väljas ka ülemised kaks.
Kaalu annab kodune kaal 8.2kg ja pikkust suudame mõõdulindil venitada 71cm

Liigub Jenni põhiliselt ikka veel roomates, aga päris tihti teeb katseid käputamiseks (pehmel pinnal tuleb juba välja ka), suurim saavutus saabus teisipäeval kui ta päris ise istuma läks ja no nagu pildilt näha on see hetkel suht tema lemmiktegevuste hulgas.
Kuna liikumist ei piira suurt miski, siis on täiesti tavaline, et nihverdab ennast kindlasti sinna, kus JJ tegutseb, et saaks vennaga koos mängida. Õnneks enamasti on JJ sellega päris ka ja kaasab Jennit (hetkel panevad nad koos puslesid kokku, küll jah, tundub, et JJ-l läheb see tükkide sobitamine veidi edukamalt).

Jenni on lihtsalt lahe, beebist hakkab saama siuke krutskitega tüdruk ja aina lõbusamaks see elu meil temaga läheb!

IMG_6390

 

Lapsekandmine: mugav viis reisil liikumiseks

Kes mind vähegi teab, teab ka, et olen ikka olnud läbi ja lõhki käruinimene, pole siiani ühelgi reisil ei kandekotti ega kandelina kasutanud ja puudust neist tundnud. Sel korral, kahe lapsega reisides, said kaasa ka 2 kandekotti – jah lausa !2!

Esialgu oli mõte, et võtan rohkem Jenni tarbeks kaasa kas meie roosa Yaro lina või Ergobaby koti, kott tundus alguses mõistlikum, et vajadusel ka JJ selga sellega panna, aga tegelikult sai mõni aeg enne reisi selgeks, et Ergobaby kott on JJ-le väike.
Kuidas väike? – kaalu poolest oleks tal seal kotis ok veel mitu aastat olla (Ergobaby organic mudelil piirang 20kg), aga vot pikkus on see, mis koti tema jaoks väikseks teeb. Nüüd, kus ta on ca 88-90cm pikk, ei jagu Ergobaby kangast tal nii, et see toetaks teda ühe põlve alt teise põlve alla – tulemuseks on see rippuv asend, mis kohe kindlasti lapsele hea ei ole.
Ok, siis oli mõte, et võtame ikka lina kaasa, kuna seda saab siduda täpselt lapse järgi ja olenemata kasvust. Selle plaaniga ma juba olingi arvestanud kui vahetult enne reisi silmasin müügikuulutust Liliputi kandekotile. Mille poolest siis see kott näiteks Ergobabyst erineb? Liliputi kott on tavasuuruses EB kotiga sama suur, aga, kaasas on ka väikelapsega kasutamiseks mõledud istmepikendused, mis koti külge panduna teevad selle koti põhja siis laiemaks ning pakub toestust jälle põlve alt põlve alla.
Tegelikult on olemas ka teisi kotte, mis ongi mõeldud “toddler” ehk väikelapse suurusele (selleks ajaks kui need standard kotid väikseks jäävad, mida beebiga kasutasid), meie oleme proovinud ka näiteks Tula Toddler kotti, mis oli super mõnus (oleks hea meelega ka selle reisile võtnud, aga meie soovitud mustrit ei olnud kohe saada – Tula mustrid on kottidel muidugi imelised!). Tula puhul ongi siis kotte kahte eri suurust, sinna suuremasse toddler kotti ei saa panna last, kes on lühem kui 81cm (pigem peaks sellest ka paar cm pikem olema) ja kaalub vähem kui 11-12kg (väiksema lapse jaoks on see kott lihtsalt liiga suur ja ta ei saa seal sees mugavalt ega õigesti olla), toddler koti kaalupiirang on lausa 27kg 😀

Aga tagasi siis meie reisile tulnud kandekottide juurde. Nüüd, kus JJ-l oli ka kott olemas, otsustasime, et Jennile võtame Ergobaby ja lina jääb koju (tegelt oleks võinud kaasa võtta, paar korda oleks eelistanud seal “kodus” lina kasutada).
Kui varasemalt oleme alati käruga lennukini läinud, siis nüüd andsime käru kohe check-inis koos muu pagasiga ära (kiletasime selle lennnujaamas ära ka kaitseks). Meie seisukohast oli see otsus õige – mugavam oli liikuda kandekottidega kui et mässata kahe lapse ja käruga lennukiuksel. Kuna minnes meil lend ka hilines ja ümberistumiseks Frankfurdis jäi napilt aega, siis olime veel eriti õnnelikud, et seal käru meile “piduriks” kaasas polnud. Ka tagasi tulles, kui kahe lennu vaheline ooteaeg oli ca 3h, oli kottidega väga okei liikuda ja “kaks kätt taskus” lennukile kõndida.
Ja kuigi ma ei lähe kindlasti reisile mõtetega, et “äkki midagi juhtub”, siis päris ausalt tundsin end lennujaamas lapsi kandes turvalisemalt kui neid kärus hoides – mõeldes sellele, et paanika puhkedes oleks lapsed mul küljes ja igasugune tegutsemine kiirem võrreldes nende kärust välja võtmisele kuluva ajaga. Nõme, et sellistele asjadele tänasel päeval mõtlen ja eks see on suures osas ülemuretsemine, aga samas… reaalsus on meil just selline nagu ta on.

Reisi jooksul päris iga päev neid kandekotte vaja ei läinud, aga peaaegu üle päeva küll. Kiire jalutskäik hommikuste croissantide järele oli palju lõbusam, kui JJ sai mul seljas olla või õhtune tiir resordis pärast vihmasadu, kui käru lompide sisse ei tahtnud viia või kui Tarragonas JJ ei tahtnud pärast uinakut ei kärus olla ega kõndida, aga issi seljas olla sobis ja eks neid vajadusi ja olukordi oli tegelikult päris mitmeid. Sellist tunnet, et asjatult sai need kandekotid kaasa võetud, ei tekkinud kohe kindlasti.
Kokkurullitult mahtusid need probeemideta käru alla korvi, kui oli plaanis selline käik, kus polnud kindel kumma lapse jaoks võib kotti vaja  minna ja kahte ei tahtnud kaasa võtta, siis haarasin Liliputi koti, sest sellel sai Jenniga kasutamiseks need pikendused eemaldada ja nii oli see mõlema lapse jaoks universaalne.

Arvestades, et soojakraade oli meil seal üsna korralikult, peab mainima, et palav kumbagi kotti kasutades ei hakanud ja lapsed seal sees ei higistanud, aga muidugi ei pand ma neile ka üleliigseid riideid selga, piisas pluusist/bodyst/pükstest.
Sel päeval kui Sanguli resorti külastasime, sai proovitud ka varianti, et kandsin korraga mõlemat last. Jenni oli kõhul oma Ergobabyga ja JJ Liliputiga seljas – olin ikka päris üllatunud, et see “koorem” nii mugav kanda oli, samas muidugi loogiline, sest oma raskustega nad mõjusid kumbki oma poolel tasakaalustavalt ja see selle kandmise nö kergeks tegigi. Lapsed olid muidugi maru rahul, sest nad on ju nagu sukk ja saabas ja oli nii tore koos emme “süles” olla. Ma ei tea, kas ma väga pikalt viitsiks neid nii kanda, aga vajadusel saab nii ilusti hakkama küll ja midagi keerulist ei ole.

Mõned soovitused, kui reisil plaan last/lapsi kanda:
– hea kui olete kasutatava kandmisvahendiga juba kodus tuttav – nii laps kui kandja, nii ei ole lisaks uue koha uudsusele vaja tegeleda ka uue asja tundma õppimisega
– kuigi kiusatus mingi odava kandekoti ostmiseks võib enne reisi olla suur (et no äkki ei kasutagi), siis valik langeta ikka koti omaduste järgi – et laps oleks ergonoomiliselt seal sees (toestus põlve alt põlve alla, seljapaneel kotil pehme ja lapse järgi kuju võttev) ning, et kandjal ka mugav oleks. Häid kotte saab ka laenutada 😉
– võta see hetk ja last selga pannes seadista kott korralikult teie mõlema järgi – st pinguta vajalikud rihmad, vaata, et kott oleks piisavalt kõrgel, laps mugavalt seal sees – nii on kindlam, et ei lapsel ega kandjal ei hakka ebamugav.
– jälgi, et nii kõhul kui seljas kandes oleks päikselise ilmaga laps piisavalt päikese eest kaitstud – laia äärega müts, jalgadele päikesekreemi jms. Jahedama ilmaga hoia lapse jalad soojas!!
– kasuta lapsele meelelahutuseks näiteks nn imetamiskeed või mõnd koti külge kinnitatavat mänguasja, millega ta saaks kandmise ajal veidi mängida
– ära kanna last nägu välja poole – lisaks sellele, et see on halb lapse seljale (ka neis muidu ergonoomilistes kottides, mis sellist funktsiooni pakuvad) on see lapse jaoks väga väga väsitav, kui niigi võõras kohas ja olukorras on kogu see “infomüra” talle siginas saginas otse näkku,  oma pilku puhata pole nii kusagil ja ema-isa rahustavat nägu ka ei näe. Hiljem võib sul õhtuks olla üleväsinud ja jonnine laps. Uudishimuliku lapse puhul on hea variant last seljas kanda – nii tegin ma ka Jenniga kui nägin, et ta tahtis rohkem ringi vaadata.

IMG_6192

pildi tegemiseks polnud mütse peas, muidu ikka olid 😉 

FullSizeRender-26

IMG_6006

IMG_5958

Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

2. ja 3. nädal reisil – Barcelona, Tarragona, esimene ujumine, +27C

Hehe, puhkus on nii mõnus, et ei tulnud sellest jooksvalt kursis hoidmisest suurt midagi välja. Seda postitust kirjutama hakates on mõtted juba vaikselt asjade pakkimise juures ja homme asume tagasiteele koju. Aga tehtud on siin nii mõndagi ja sellest siis kohe lähemalt räägingi.

2. nädal
Teise nädalaga saabus ikka tõsine suvi siia, kui esimesel nädala oli pigem Eesti suve taoline ilm, siis nüüd tuli päris leitsak ka kohale, kraadid stabiilselt +25 mõnel päeval +27-29C. Lapsed on selle ilma isegi hästi vastu pidanud, aga päevauned on palavaga siiski lühemad kui muidu, nii juhtuski, et tavalise ühe pika lõunaune asemel teevad mõlemad lapsed pigem kaks lühemat uinakut. Mõtlen vaid, et jumal tänatud, et meie kärul on lamavas asendis need suured õhutusavad ja õhk pääseb liikuma, muul juhul oleks nad kärus nagu saunas.

Ühel trennivabal päeval võtsime ette käigu Tarragonasse, läksime bussiga puhtalt seepärast, et see sõit sinna on hästi ilus, mööda kaldajoont praktiliselt (samas on bussisõit oluliselt pikem kui oleks rongiga käik). Tarragonas lõunatasime, pisut shoppasime ja põhiliselt lihtsalt kondasime linnas ringi, eriti just nö vanalinnas, amfiteatri kohal vaateid nautides. Käimata jäi seal vaateplatvormi juures kohvikus, aga midagi peab jääma ju järgmiseks korraks ka.

IMG_6016

Lõunapaus Tarragonas

IMG_6023

Bändiproov ja lõunauinak 2in1

Järgmisel puhkepäeval läksime kohe hommikul Barcelonasse, kuhu siit viib 1,5h pikkune rongisõit. Minnes oli rong selline, et kärud tuli kokku panna ja kuidagi end oma tavaariga istmetesse mahutada, etteruttvalt olgu öeldud, et tagasi tulime aga sellise rongiga, kus lapsed said sõidu ajal kärus olla ja polnud nii kitsas (umbes nagu meie Elroni rongid).
Barcelonasse jõudes magasime sõprdega jutuhoos oma peatuse maha, tahtsime esialgu maha minna Barcelona Sants rongijaamas, aga lõpuks läksime hoopis Estacio Francas, korraks oli tunne, et appi, kus me oleme – kuhu sattusime, aga väike pilk kaardile andis teada, et oleme oma sihtkoha mõttes isegi paremas kohas kui algselt plaanitud Sants. Nii ei pidanudki metrooga jändama ja Sagrada Familia juurde lihtsalt jalutasime. Kuna meie olime sees seal käinud, siis ootasime mu venda SF kõrval pargis aega parajaks tehes ning edasi võtsime suuna La Rambla poole. Jalutuskäigu ajal sai taaskord üle vaadatud kõik teel olnud vaatamisväärsused ja lisaks ikka shopatud ka 😀
La Rambla rahvasummas leidsime mõned vabad pingid, kus tegime käigu pealt pikniku ning võtsime suuna Kolumbus monumendi poole, sest sel korral oli plaan, et poisid käivad seal üleval ära. Mul ei ole kõrgustega just parimad suhted ja seepärast sobis hästi, et jäin magavate lastega sinna alla ootama. Veidral kombel ei ole see üldse väga reklaamitud võimalus, et sinna monumendi otsa saab ka üles minna ja seda lausa liftiga. Kui mujal oli sel päeval rahvast kui murdu (kaasa aitas ka see, et oli reede ja samal nädalvahetusel oli Barcelonas F1 etapp), siis seal polnud mitte mingit järjekorda ja Teet ning mu vend olid seal tipus vaid koos veel ühe inimesega 😀 aga no seda parem ja rahulikum – nii et, kes plaanib Barcelonasse minna, võtke see plaani, sest vaated olid super olnud.
Sealt samast avanes vaade ka uuesti Estacio Franga rongijaamale ja otsustasime, et alustame ka kojusõitu siis sealt ning ei hakka sinna Sants jaama suurde saginasse üldse minema. Sedasi õnnestus meil ka terve päev nii liigelda, et metrood ei kasutanudki. Rongijaamas oli vaid mõni üksik inimene, aega oli parajalt, et kohvikus kohvid teha ja siis tagasi Cambrilsi minna.

IMG_6104

DSC_1536

20170512_173858

20170512_174206

Vaade La Ramblale

3. nädal
Õudne, ükskõik kui kaua reisil ka ei oleks, siis viimane nädal sisuliselt jookseb käest.
Rohkem me sel korral ringi käimisele ei panustanud ja tegelesime pesuehtsa lebotamisega, põnnid tutvusid basseinidega, kus selgus, et Jenni on jätkuvalt väike veeloom ja oleks võinud vabalt sinna jäädagi. JJ basseinide suhtes nii sooje tundeid üles ei ole näidanud ja tema lemmik on ikka siin asuv suur mänguväljak, kus ta kiirelt endale mõne sõbra leiab, kellega koos lõputult liugu lasta ja kiikuda. Ühel õhtul ta konkreetselt ka püherdas liivakastis ja kui ma ütlen püherdas, siis see ei ole kunstiline liialdus 😀 😀 Põnev on näha kui julgeks JJ siin on saanud, vabalt tahab ise uitama minna ja mänguplatsil ei pea ka sugugi kätt hoidma – pigem lehvitab, et noh minge te suured tehke omi asju. Seda kõike on väga tore näha, arvestades, et puhkuse ajal pidime tegema ka otsuse lasteaeda mineku osas – sellest sügisest saab ka temast lasteaialaps.

IMG_5997IMG_6168IMG_6129

Nii palju siiski veel siin uudistasime, et külastasime Cambrils Park Resorti kõrval asuvat Sanguli Salou Camping&Resorti (need on tegelikult ühe ja sama halduse all, aga siis veidi erineva suunitlusega). Kui eelmisel aastal siin olime, siis alles ehitati Sanguli uut osa, mis nüüdseks valmis ja Aafrika stiilis tehtud. Kui Cambrils Park on ehk veidi selline luksuslikum, siis Sanguli on pigem lihtne koht, kus puhkuse ajaks oma nö staap teha – on sealgi restorane, pood ning mitu erinvat basseini, aga majutus on sellistes erinevates kämpingu majades – mida on siis päris palju kogu hiiglasliku maa-ala peale, erilisema majutuse huvilistele on seal Aafrika osas põnevad telk-majad.  Soovitan neid kodulehtedelt vaadata, et mis kellelegi paremini sobib-meeldib, meile on Cambrils Park südamelähedasem.

IMG_6192

Sangulit külastamas – lapsekandmine rokib! 

Uuuhh…. ja nüüd peame pakkima hakkama, kohtumiseni juba kodus!

DSC_1566

Nende tüüpidega reisile – iga kell!