Lapsekandmine: Tula Free-to-Grow ja Tula Coast

Kuna mul on hetkel võimalus teha selline hea võrdlus, siis kasutan seda ära ja näitan kolme kandekotti Tulalt – kaks neist on free-to-grow mudelid, mis tähendab, et neid saab kasutada alate sünnist (3.2kg) ilma beebisisuta.

kolmtulat.jpg

Alustamegi neist FtG mudelitest, mõlemal saab koti põhja sättida kitsamaks, et ka pisike beebi saaks olla toestatud põlve alt põlve alla, aga samas ei tõmbaks jalgu liigselt laiali, samuti saab selja osa ülevalt rihmadega lühemaks pingutada.
Erinevus neil kahel kotil on tegelikult juba peale vaadates näha, lilleline ehk “Blossoms” muster on nö tavamudel, mis on pehmest ja mõnusast riidest, südametega “Wild hearts” on Coast versioon, mis tähendab, et seljal see must ruut on ekstra õhku läbilaskev võrk (mesh) kangas, see peaks eriti hästi sobima soojale maale reisides või lihtsalt palavama ilmaga. Coast mudelil on ka kapuuts sellest samas võrkkangast, tavamudelil ülejäänud kotiga samast pehmest riidest.
Koti põhja kitsamaks ja laiemaks seadistamine käib trukkidega ja võimalik on 3 eri laiust panna. Seadistamine on hästi lihtne ja kiire.

tulablossoms

Tula Free-to-Grow Blossoms

tulawildhearts

Tula Free-to-Grow Coast Wild Hearts

freetogrow3

Free-to-Grow 3 suurust

Kolmas kott on samuti Coast, aga standard ehk baby suurus, mis tähendab, et pisikese beebiga on vajalik kasutada beebisisu, tavaliselt umbes 6. elukuust saab juba ilma selle ekstra sisuta. Ka sellel on seljaosa võrkkangast, samuti kapuuts, aga standardil kinnitub kapuuts kummiaasadega õlarihma “konksu” külge, FtG mudelil on kinnitamiseks kapuutsi küljes trukkidega paelad. Kõigil mudelitel saab kapuutsi ka eemaldada – sest ega seda muul ajal vaja ei lähe kui vaid siis kui beebi magama jääb – siis on see hea toestus peale.

tulaprance

Tula Coast Prance

Kas kasutades on vahet tunda coast ja tavamudelil?
Jah, ma ütleks, et veidi ikka on. Eestis ilmselt tegelikult ei ole see coast mudel eriti oluline, sest meie suve juures on umbes täpselt 3 päeva ehk sellised, kus ilm nii palav, et see võrkkangas rolli mängiks. Õnneks on ka tavamudelid ju lihtsalt riidest ilma igasugu paksu polsterduseta, mida ei tohiks koti seljaosas kindlasti olla nii või naa, sest see ei laseks lapse seljal loomulikus asendis olla. Mulle meeldivad mõlemad mudelid, Blossoms muster on neist üks kauneimaid mu meelest ja no see lilla “Prance” on oma ükssarvikutega lihtsalt nagu loodud väikestele preilidele – ja samas on see Wild hearts neist kahest justkui kokku pandud 2in1, seega ainsaks kotiks hirmus praktiline – eriti kui reisimist ka ette tuleb.  Seepärast jääbki see südametega kott hetkel meile ja teised kaks lähevad uusi seiklusi otsima, kuigi pean tunnistama, et ostaks mõlemad silmagi pilgutamata uuesti, sest need on lisaks praktilisusele ju ka imeilusad.

Lisainfoks veel nii palju, et loomulikult on seda võrkkandgast coast mudelit saadaval ka Toddler suuruses, mis sobilik lastele 11-27kg ja mis on paras siis, kui laps kannab vähemalt suurus 86 pükse.

IMG_8027

Lapsekandmine: Oscha Coorie vs Oscha Cairis

Lapsekandmisvahendeid on lisaks kandekottidele ja linadele teisigi, tutvustan täna meil kasutuses olevaid Oscha Cooriet ja Cairist, mis oma olemuselt on pigem linale sarnased, veel täpsemalt ruutlina ehk Meh Dai tüüpi.

Kui koti puhul on selge see, et kinnitused on pannaldega ja rihmad nagu seljakotil ja pikk lina, nagu nimigi ütleb on üks pikk lina, siis ruutlina ehk meh dai on samuti oma nimega suht hästi ära kirjeldatud. Enamasti tähendab see seda, et keskel on üks ruudukujuline kanga osa, mille neljas otsas on siis kitsamad linaotsad. Alumistest seod endale vöö (nagu kotil on puusavöö) ja ülemised lähevad üle õlgade, seljalt risti, siis eest lapse pepu alt ja uuesti kandja taha, kus need sõlmitakse (neid lõpetuse variante on erinevaid).

Cairis ja Coorie on mõlemad sellest klassikalisest ruutlinast veidi erinevad, alustame Cooriest, mis on meil kauem kasutuses olnud.

Coorie
Cooriede valik uuena kohe ostes on üsna olematu, kuna Oscha teeb neid pigem tellimuse peale ja igast linast väikse arvu.
Materjaliks ongi alati Oscha enda kandelinad, mis tähendab, et see varieeriub väga laialt – on lihtsalt orgaanilisest puuvillast, aga ka linase ja puuvilla segu või kanep ja puuvill või hoopis siidi ja puuvilla segust ja veel teisigi variante. Meie Coorie on tehtud Okinami Kiri mustriga linast ja materjaliks on linane koos puuvillaga, see on kandmisega läinud super pehmeks ja hingavaks ja tohutult mugavaks.

Coorie vöö on sisuliselt nagu volditud lina, mis kinnitub pandla ja sidumise asemel hoopis rõngastega (nagu rõngaslina). See volditud tehnika teeb minu jaoks vöö hästi mugavaks – ei ahista kuidagi ja saab sättida kitsamalt-laiemalt (see vöö ongi tavalise pika kootud lina laiuses)
Õlapaelad on pehmenduse asemel samuti volditud ja kuigi seda eriti oodata ei oskaks, siis igati mugavad, ülejäänud paela osa on jälle nagu lina, olles oma laiuselt pool tavalisest pika kandelina laiusest – see tähendab, et saad näiteks selle risti seljale max laiali tõmmata, et oleks hea toestus kandjale, lisaks saab need otsad lapse pepu all laiali tõmmata, mis omakorda pakub lisatuge.
Seljapaneel ehk siis see osa, kus laps sees on, on pehme ja võtab kergelt lapse järgi kuju, olemas on ka kapuuts, mis ei ole küll eemaldatav, aga mille saab kokku rullida ja kinnitada. Kui kapuuts on kasutuses, siis saab selle paeladega sõlmida õlarihmal oleva aasa külge.

Cooriet saab kasutada nii kõhul, seljal kui ka puusal kandmiseks, mina kasutan peamiselt kõhul, aga oleme proovinud Jennit ka sellega seljas kanda ning on täitsa mõnus, küll aga tahab veidi harjutamist, et ära tabada õige kõrgus ja see, kuidas pingutada need lina otsad piisavalt, et toetaks hästi ja liikudes ei hakkaks laps vajuma ning kandjal raske.
Coorie puhul on ilmselt love/hate suhe selle alumise vööga – sest kui see rõngastega saab kinnitatud, siis jääb ülejäänud osast selline elegantne saba – pika lina juures mulle sabad ei meeldi ja seon alati kõik max kinni, aga Coorie puhul see jääb mu meelest nii kenasti, et mulle täitsa meeldib.

IMG_6875

Coorie Jenni esimesel jaaniõhtul

IMG_7137

Cooriega autosid vaatamas

IMG_7793

Coorie Okinami Kiri väga temaatiliselt merereisil

IMG_7894

Kapuuts lahtiselt

FullSizeRender-37

Siin näha ekstra laia vööd, kapuuts kokkurullitult

Kuna Cooriega on meil olnud väga positiivne kandmiskogemus, siis julgesin nüüd tellida ka Cairise – et võrrelda ja proovida ja lihtsalt vahelduseks.

Cairis
Nii nagu Coorie, on ka Cairis tehtud Oscha linadest, positiivne on see, et Cairiste valik on kohe ostmiseks palju palju laiem – saadaval nii baby kui ka toddler suuruses (tegelikult ka Coorie on kahes suuruses, aga baby suurus on kasutatav alates 6kg, seega vastsündinule ei sobi). Cairise baby suurus on kasutatav alates 3kg beebiga, sest kaasas on “cynch” ehk pael, millega põhja kitsamaks siduda ja kaalupiirang on 20kg, aga lapse pikkuse poolest on see kasutatav enamasti kuni 2-2.5 aastani. Toddler suurus on alates 11kg lapsega kasutatav ja kaalupiirang samuti 20kg, kuid väiksemale lapsele ei sobi, kuna see seljapaneel on laiem, et pakuks pikemalt lapsele põlve alt põlve alla toetust, küll aga, saab ka seda toddler suurust cynchiga kitsamaks teha, et see sobiks juba ca 1.5-aastasele lapsele. Enamasti on “toddler” suuruses kotid parajad ilma abivahenditeta siis, kui laps hakkab kandma suurus 86 pükse.

Cairise vöö on väikse pehmendusega ja kui tavalisel kotil on selja pealt ainult rihm koos pandlaga, siis Cairise vöö on peenemal inimesel täisring pehmendusega ja kinnitub pandlaga, seega ei jää ka Cooriele omast saba lehvima.
Seljapaneel ei erine Cooriest, aga kapuuts on eemaldatav, kinnitub paneeli külge trukkidega ja õlapaeladele seotav.
Õlapaelad on õlgade peal kerge pehmendusega, õhemad kui enamus kottidel, aga pisut paksemad kui Coorie volditud linast paelad. Ülejäänud paela osad on samuti laiali tõmmatavad olles pool pika lina laiusest, mis tähendab, et ka need otsad saab lapse alla lisatoestuseks sättida ja tegelikult näevad need nii väga kenad välja ka 🙂

Kui meie Cairist valisin, siis oli mul kindel soov võtta see erinevast materjalist kui olemas olev Coorie ja valituks sai Misty Mountains Aduial – siidi ja puuvilla segust – ja nüüd seda katsudes ja kasutades tunnen, et sai tõesti väga hea valik tehtud. See on naha vastas nii mõnus ja ka lämbema ilmaga kandes oli tunda, et kangas tõesti on hingav ja ei hakka nii kergesti palav.

FullSizeRender-36

Misty Mountains Aduial Cairis

FullSizeRender-35

FullSizeRender-39

ilma kapuutsita

FullSizeRender-40

Koos avatud kapuutsiga (saab ka kokku rullida)

IMG_7898

Koos õlarihma kaitsmetega

FullSizeRender-38

sobivad ka teistele kottidele rihmade kaitseks, kinnituvad 3 trukiga

Lisaks saab osta ka õlarihmade ilakaitsed, mis on samuti tehtud kandelina kangast ja saab valida täpselt oma Coorie või Cairise mustriga sama, aga ka hoopis erineva värvi ja mustri ja materjali. Hea on see, et neid saab kasutada ka teiste kottide rihmade ümber.

Kas ma sovitan ühte rohkem kui teist? – ei, nad on piisavalt sarnased, aga ka piisavalt erinevad, et mõlemad on mugavad ja meeldivad. Jennile meeldib ka mõlemas, kuna need on hästi pehmed, siis saab ta seal end mugavalt liigutada ja ringivaadata ja magada.
Kellel võimalust ja tahtmist ning leiab omale meeldiva variandi, siis soovitan proovida küll, vahet pole kumba.

Testisime käru – Recaro Citylife

Vahelduseks jälle kärujuttu, sest meil õnnestus siin hiljuti testida Recaro Citylife kergkäru, mis osutus vähemalt minu jaoks täitsa meeldivaks üllatuseks.

Recarol, kes muidu pigem tuntud autoistmete ja laste turvatoolide tootjana, on tootevalikus ka kaks käru, päris kerge kergkäru Easylife ja veid tummisem ja funktsionaalsem Citylife. Esmalt tasubki kohe ära mainida, et nagu nimigi ütleb on tegu ikka linnakäruga ja kuskile “maale” põldude ja metsade peale ma sellega sõitma ei läheks. Samas linnatänavate konarused ja ebatasasused selle käruga probleem ei ole.

Tehnilist infot:
– käru kaal 10.2kg
– kandevõime 17.5kg
– kõik 4 ratast on kummist, esimesed on pöörlevad ja fikseerimise võimalusega
– jalgpidur, mis on väga mugav ja võimalik peale panna ning maha võtta ka paljajalu, plussina võiks mainida ka seda, et tagumiste rataste vahel ei ole seda pulka, kuhu pikema sammuga sisse võiks astuda
– mõnusalt suur pakikorv, mis igast küljest kinnine ja ei ole kuskilt võrgust, mis võiks välja venida või rebeneda, parim ligipääs on korvile käru tagant, aga võimalik on ka eest ja külgedelt.
– lükkesanga võimalik panna eri asenditesse ehk siis liigendiga, käepideme kate on vahtkummist
– turvakaar eemaldatav ja võimalik avada ka vaid ühelt küljelt, kaar on kaetud riidest, mida saab näiteks pesemiseks eemaldada
– ise on ruumikas, et ka pontsakam laps seal end hästi tunneks, pikkust ca 90cm ja meeldiva omadusena on istme ots jalanõude all kummisest materjalist, et sopasemal ajal oleks seda lihtsam puhastada. Saab panna täislamavasse ning jalatugi käib üles. Istme liigutamiseks on paelasüsteem
– vilunud kasutaja saab panna kokku ühe käega, käib võileivaks, istme kangas jääb välja poole, olemas on transpordilukk
– kaarvari on suur koos “nokaga”, mille saab vajadusel varju sisse keerata, peal on üks piiluaken, mis kinnitub magnetiga (juhhei hääletu avamine) ja mis lahtises olekus on samuti magnetiga fikseeritud (ei hakka tulle käes laperdama).
– adapteritega võimalik peale paigaldada ka vankrikorv ja turvahäll

Kasutusmugavus

Tegemist ei ole just mudeliga, mida saadaks suur turundus, aga seda lahedam oli seda proovida – ei oodanud eriti midagi ja sain positiivselt üllatuda.
Välimus on Citylifeil üsna tagasihoidlik, aga samas, materjalid meeldivad ja ei ole seda “kilejat” tunnet, mis mõne teise käru kangastel kohe silma riivab ja paha katsuda on. Käru on käe all tugeva olemisega ja ei pea pelgama, et jõulisema kasutamisega midagi ära murduks. Kui ma peaks selle käru kõige parema omaduse valima, siis selleks oleks ilmselt need kummist rattad, mis ülimõnusalt veerevad. Rattad sõites häält ei tee, aga kui konarlikumal teel sõita, siis mingi kinnitusest tingitud hääl on – aga ei häiri.
Kui lükkesanga vahtkumm kate pole kindlasti mu lemmik materjal (aga seda saab muidugi ise nahkkatted näiteks peale pannes muuta), siis väga meeldis mulle see kaarvarju materjal ja lahendus. Eriline kiitus läheb teele selle piiluakna eest, mis nii lahtiselt kui ka kinniselt on fikseeritud magnetiga – ja see ON suur pluss, sest kui käru on ainult nägu sõidu suunas istmega, siis last magama sõidutades on sealt aknast hea olukorda jälgida ja no kõrpsuga avatava aknaga võid juba magava lapse vabalt üles hoopis äratada. Kaarvari ei tundu ehk just kõige pikem, aga õhtupäikeses jalutades tõmbasin selle noka ka ette ja magvale lapsele päike näkku ei paistnud.

Istmel on 5-punkti turvarihmad, millel ei pea ülemisi osasid omavahel puslena kokku panema vaid saab eraldi mõlemad alumisse kinnitusse panna – mu meelest mugav. Ruumist puudu ei tule nii laiuses kui ka pikkuses, JJ on veidi üle 90cm pikk ja pikutas seal hea meelega, olgugi, et tema pidi jalgu pisut kõverdama. Tihti on kuulda seda muret, et kuidas sopasel ajal (ja seda Eestis jagub) käru kangast määrdumise eest kaitsta (just jalanõude all) – Recaro Citylife istme jalatoel on seal osas mõnus kummine kate ja selle puhastamine on tõesti super lihtne, tahaks kohe kiita hea lahenduse eest 🙂
Turvakaar on eemaldatav ja liigendiga, aga kui tahta nuriseda, siis avades ühelt küljelt jääb ta suht püsti (st ei paindu alla), see pole iseenesest probleem, aga võib veidi harjumatu olla.

Sõitsime sellega üsna tavalistes ja igapäevastes linnatingimustes, erinev asfalt, aga sekka sinna ka muru ja veidi raskem kruusatee. Kui asfaldil ja murul ei olnud tõesti probleemiraasugi, siis seal kruusal oli seda rappumist oma jagu, sest vedrustus ei ole sellel mudelil just mainimisväärne, samas kinni ei jäänud, edasi läks ja Jenni, kes kärus sel hetkel magas ei ärganud ka üles.
Tuulise ilmaga oli laps kärus mõnusasti pesas ja kuigi palavat ilma meie vahva suvi pole siiani pakkunud ja ei teinud seda ka meie käru testimise ajal, siis on pikali asendis olemas ka võimalus lapse pea tagant see kate üles kerida – arvestama peab vaid, et seal ees ei ole võrku vms. Lisaks toimib tuulutusavana ka see sama varem mainitud piiluaken, mis avatuna on võrguga kaetud.

Kuhu ma seda käru soovitaks? – linnas elades võiks see olla täitsa tubli igapäevane jalutuskäru, aga sama hästi ka reisile või nö autokäruks hea valik. Suurte hangedega talvel sellega siiski välja minna pole mõtet (aga noh, mäletab keegi veel suuri hangesid linnas?).
Hinnaklassilt on Citylife üsna soodne, meile käru testimiseks andnud Autoekspert.ee lehelt saab selle 359€ ja värvivalikut on ka lausa 7 eri tooni (ka päris erksaid, kuigi mulle väga meeldis meil olnud “graphite” hall).

IMG_7515

Recaro Citylife

IMG_7517

täislamav asend

IMG_7542

IMG_7538

90+cm lapsega

IMG_7532

mugav pidur ja kummist rattad

IMG_7536

max õhutus

IMG_7519

kergesti puhastatav kate jalgade all

IMG_7534

istme kalde seadistamine

IMG_7518

piiluaken/õhutus

IMG_7521

topsihoidja

IMG_7533

suur pakikorv

IMG_7545

käru kokkupandult

IMG_7363

Boss beebi

IMG_7415

õhtupäikesega jalutamas

IMG_7416

kruusal

 

Palju õnne Jenni – 11 kuud

Umbes täpselt aasta tagasi üritasin märgata mingeid vihjeid Jenni saabumise kohta ja nüüd on ta meiega olnud juba 11 kuud, mis on läinud päris lenneldes.

Sel kuul mingeid väga suuri muutusi või sündmusi ei toimunud, pigem kõige varasema lihvimine ja no esimesed iseseisvad seismised ehk siin kõige mainimisväärsemad olnud.

Isu on nüüd jätkuvalt hea ja järjest rohkem läheb ka tükilisem toit + beebiküpsised-mõnglid, värsked marjad jms, mida vahel snäkiks saab. Rinnapiima osa oleme päeval nüüd vähendanud, aga öist söömist ei piira ja päris võõrutamise plaane veel ei tee ka.

Kärus magamist ta jätkuvalt eriti ei hinda ja eelistab kõhukotte-linasid, vahepeal oli paar nädalat ka selline trall, et meie varasem imeliselt lihtne ööunne uinuja ei jäänud enam ka voodis magama ja ma suigutasin teda jälle linas või kotis. Aga sel nädalal tundub, et see faas vist on nüüd möödas ja sobib ka voodis magama jääda. Mõni oleks ehk üritanud seda faasi nö maha suruda ja hakanud teda magama koolitama kuidagi, aga mulle tundub, et lihtsam on last “kuulata” ja teha nii, et ta end hästi tunneks – nii ei pidanud me neil nädalatel mingeid võitlusi vaid läksime rahumeelselt magama – lihtsalt tavapärasest veidi erinevalt.
Seda postitust siin trükkides magab ta mul kotiga selja peal näiteks 😀

Kuna ta pidevalt ringi trallib ja ei püsi pudeliski paigal, siis kaalutõusu eriti siit loota polnud ja kodune kaalumine annab tulemuseks ikka 8.5kg, pikkust on veidi nagu tulnud ja mõõtes venitab välja ca 74cm

Nüüd siis täpselt kuu, et esimeseks suureks sünnipäevaks valmistuda, nii vahva ja põnev!

IMG_7629

Suvi lastega – mis teinud oleme

Ok, alustuseks, mis suvest me räägime eks, ilmad on olnud siiani sellised varakevadise temperatuuriga, hea kui vihmata, aga kindlasti tuulega. Jube tüütu, ausalt öeldes, aga noh, kui mõned kaugemad käigud olemegi hetkel ootele jätnud, siis lähemad tegemised on ikkagi tehtud.

NUKU muuseum
Tallinnas, vanalinnas, NUKU teatri juures on juba aastaid tegutsenud muuseum, piinlik küll, aga sinna teatrisse me JJ-ga pole siiani jõudnud, sest need väiksematele mõeldud etendused on mulle kuidagi suts õõvastava mulje jätnud, aga muuseumi otsustasime üle vaadata. ma täpselt ei tea, et mis see vanuseklass sellele muuseumile mõeldud on, aga tundus, et JJ oli kahepoolesena just seal alumisel piiril, väiksemal seal vist väga põnev ei ole. Aga JJ-l oli põnev, uuris ja uudistas, proovisime kostüüme ja natuke mängis seal mingite konstruktoritega, aga ütleme nii, et mu meelest võiks seal seda ise tegemist-proovimist-katsumist isegi rohkem olla.
Ja kui kõik muu oli muidu tore ja vahva, siis kahju oli ka sellest, et keset päeva kohvik kinni oli – ok, keegi ei lähe muuseumisse kohviku pärast, aga kui oled seal tükk aega mänginud ja ringi vaadanud, siis oleks päris mõnus olnud üks amps põske pista, meil jäi see seal tegemata ja selle asemel kostitasime end hoopis Balti Jaama turul.

IMG_7362IMG_7360IMG_7361

Tallinna Loomaaed
Selle üle võib vaielda, et kas lapsi või ka täiskasvanuid peaks üldse loomaaeda külastama viima, aga meie otsustasime oma sammud sinna seada, loomad on seal nii või naa ja mingu siis meie piletiraha nende heaks.
JJ-l oli sinna jõudes põhimõtteliselt ainult üks siht – mõmmi, kõik muud loomad olid toredad, aga karud olid need, kelle juurde me kindlasti pidime minema ja kes kõige suurema emtosiooni tekitasid, emotsioon number kaks oli kindlasti elevantide juures.
Loomaaeda minnes võtsime kaasa nii käru kui kandekotid ja kui sealt väljusime, siis pidime Teeduga tõdema, et käru kaasa vedamine oli nii tarbetu – mõlemad lapsed olid meil kottidega seljas. JJ-l polnud kõndimise tuju ja me ei treeni ka teda Tallinna maratoniks, et peaksime kuidagi nui neljaks kõndima sundima, kärru polnud mõtet kumbagi panna, sest seal istudes oleks lapsed olnud täpselt kõikvõimalike piirete ja tarade kõrgusel ja näha oleks olnud umbes 0 looma. Ja no endal oli ka palju mõnusam lapsega suhelda, kui ta on kohe sinu juures, saad jutustada, näidata, ei pea kuskile tara peale laps turnima (mida seal oli massiliselt näha ja mida saatis vanemate tänitav vadin:”ära roni nii kõrgele, ära mine sinna, ära mine tänna”. Ja kui lapsed olid seljas, siis oli endal ka maru kerge liikuda ja ei väsitanud nii nagu seda teeks niisama süles tassimine.
Olime seal päris mitu tundi, lõpetuseks käisime selles lasteloomaaia osas ka, mis on mu meelest suht tarbetu osa ja võiks vabalt ka olemata olla. Küll aga, on seal kõrval see uus keskkonnaharidusekeskus, kus sees on tore nurgake võimalusega väikseid loomi lähedalt näha, seal oli JJ küll päris pikalt uudistamas. Samas majas on ka meenepood, mis oma valikuga üllatas – ei olnud mingi suvaline pudi-padi vaid suuuuur valik pehmeid loomi ja kõiksugu muud kraami loomade ja loomaaiaga seonduvat. Aga selle poe toredat valikut silmas pidades oli võrdlemisi veider mu jaoks see, et miks keset loomaaeda oli ka paar sellist täiesti suvalist hiinakräpi müügiletti – milleks seda rämpsu müüa-osta ja liiatigi veel loomaaias, ma ei tea.
Külastuse lõpuks olid mõlemad lapsed nii väsinud, et jäid magama, kui Jenni jaoks on kandekotis – linas magamine täiesti tavaline, siis JJ magas nii esimest korda ja uni oli lausa sedavõrd magus, et ärkas ta alles siis, kui olime Prismas toidushoppingut lõpetamas 😀
Tegelikult oli loomaaias tore ja ilmselt lähme sinna veel, sest palju kohti ja loomi jäi seal sel korral vaatamata.

IMG_7450IMG_7454IMG_7457IMG_7469

Rõõmsate Laste Festival
Laupäeval tegime väljasõidu Pärnusse, aga mitte end randa grillima vaid hoopis Rõõmsate Laste festivalile. Eelmisel aastal me magasime selle kuidagi maha, aga sel aastal tundus see suurepärase variandina, et natuke Tallinnast välja ka saada. Üritus oli vahva, kohal oli vist küll suurem osa Eesti lastedisaini tegijatest, lisaks muud põnevat lastele ja lastega seotult, tegevusi, mänge, muusikat ja head sööki. Isegi ilm pidas end võrdlemisi normaalselt üleval ja kui alguses tundus, et pagan võtaks, jälle pilves ja jahe, siis õnneks selle põhilise aja, mis me seal veetsime, oli päike väljas ja täitsa suve moodi olemine. JJ lemmik oli sealne väike takistusrada ja maasikad… ta vist toitus sel päeval ainult maasikatest 😀 ringi liikusime jälle kandekottidega, mis oli super mugav lahendus, kui lapsed seal trallimisest väsisid, neid samu maasikaidki sõi JJ Teedu seljas olles – jah issi valge särk sai küll mõned plekid, aga õnneks meil on pesumasin täitsa töökorras 😀
Usun, et see festival toimub ka järgmisel aastal, nii et selle võite omale juba plaanidesse kirja panna.

IMG_7483

Siis kui veidi külm oli – õnneks kandelina töötab ka tekina 😀

IMG_7485

IMG_7486

maasikad-maasikad-maasikad

Tänast ilma vaadates tundub muidugi, et see päris suvi vist nüüd siiski algas, aga meil hetkel suuremaid plaane rohkem väga polegi. Kui siis ehk õnnestub veel enne JJ lasteaiaga alustamist teha päevareis Helsingisse, et minna Linnamäe lõbustusparki ja SeaLife’i, kus ma usun, et talle väga-väga meeldiks, aga peame vaatama, kuidas see minek õnnestub, sest Teedul puhkus nüüd läbi ja üksi ma kahe lapsega terveks päevaks nii minna ei tihka. JJ muidugi on nüüd enda jaoks Muumid ka avastanud, aga otsustasime, et Muumimaale, sel aastal ei hakka minema ja lähme järgmine suvi kui Jenni ka juba veidi neist midagi mõikab.
Ja kui kellelgi on lahedaid soovitusi, kuhu minna-mida teha lastega, siis võib need meie poole teele panna 😀

Uut suvises garderoobis – Geggamoja

Kes on meie tegemistega kauem end kursis hoidnud, teab, et mu absoluutsed lemmikud laste õueriietes on Geggamojalt. Näiteks magasid nii JJ kui Jenni sel talvel õues suurema osa ajast GG tuuletõkkefliisist kombedes ja soojakottide sees, ka soojakott oli Jennil Geggamoja oma – pehme, soe, praktiline – nagu kõik nende kraam.

Ja kuigi Eesti suvi võimaldab nende samade tuuletõkkefliisidega ka juulikuus! õues käia, siis õnneks on nüüd veidikene ka sooja siia saabunud, et saime Jennile selga panna Geggamoja suvise kollektsiooni riided. Kui õueriiete puhul loeb ennekõike soojapidavus, tuule tõke ja vetthülgavus, siis mida toa-suveriiete juures vaadata või oluliseks pidada? Minu jaoks on oluline, et ka need riided peaks vastu ja oleks kenad isegi pärast mitmendat pesu, sest arvestades seda kuidas Jenni end alati toidu või venna värvipliiatsitega kokku mäkerdada suudab, saavad tema asjad pesumasinas päris korralikku koormust. GG asjade puhul peab arvestama, et pärast esimest pesu võivad need kuni 5% kokku tõmmata, aga sealt edasi püsivad asjad täiesti laitmatud – ei veni, ei tuhmu, ei lähe vastikult kõvaks.
Päris suur boonus on muidugi ka GG materjalide valik – orgaanilisest puuvillast riided sisaldavad seda vähemalt 80% ulatuses (mitte ei kleebita silti peale juba siis kui see sisaldus on vaid paar protsenti), oma tootmises peavad nad oluliseks jätkusuutlikku lähenemist ning väärtustavad ausat tööd – seega võib neid riideid tarbida kergema südamega kui ehk mõnda teist.  Ja kuna asjad on mõnusalt vastupidavad, siis saavad neid kanda kindlasti rohkem kui üks laps 😉

Kõike seda arvesse võttes oli mu rõõm suur, kui Geggamoja meiega ühendust võttis ja Jennile mõned uued asjad proovida saatis – kui riided on lõpuks nagu riided ikka, siis põnevam oli proovida beebide päikeseprille ja täiesti uut toodet – UV kaitsega beebitekki.

Prillid on muidugi super armsad, aga ka päris praktilised, ei murdu ega lähe muud moodi katki, kui väiksed käed neid kangutavad, peas püsivad hästi – aga seda paraku vaid senikaua, kuni preili tähelepanu neilt hajutada (pildile püüdmisest ärme parem räägi). Aga no harjutame ja harjume 🙂

Vahest kõige põnevam asi katsetamiseks ongi see UV kaitsega tekk – kes mind teab, see teab ka, et ma olen veidi tekkide hull ja meil on neid igas mõõdus ja värvis ja paksuses, aga sellist spets tekki polnud ma varem üldse kuskil kohanud. Meeldib mulle väga, et see tekk on hea suur – 100x150cm, et kui laps näiteks kärus seda endale ka kaissu osaliselt krahmab, siis jääb ikka piisavalt, et teda katta ka. Päikesekaitset on sel UV50+. Materjalilt on see tekk üsna omamoodi, meenutab spordiriideid ehk kõige rohkem, isegi venib päris kõvasti. Voodisse tekiks m aseda loomulikult ei paneks, aga näiteks randa, parki – ideaalne, eriti seepärast, et liiva on selle seest nii hea ja lihtne maha saada 😉

Eestis on päris tihti Geggamoja toodetele soodukad Scandikidsis, lisaks on võimalik tellida otse GG lehelt, sest ka seal on vahepeal häid pakkumisi, seega tasub silm peal hoida ja kes tahab lastele häid vastupidavaid riideid, soovitan proovida – ka näiteks algavale lasteaia hooajale mõeldes 😉

FullSizeRender-34

IMG_7139

Meie uus käru ka pildil 😉

jennigg

Küll on hea, kui rõdu on nii suur, et saab mänguplatsina kasutada 🙂

GG1

UV kaitsega tekk ja prillid

 

Palju õnne Jenni – 10 kuud!

Väikse hilinemisega said siia ka kirja Jenni 10. kuu tegemised ja kasvamised, sest eelmise nädala seisuga 2 kuud veel ja ongi aasta möödas sellest seiklusrikkast päevast meie vannitoas. Viimane kuu on olnud vägagi tegus ja muutusi on palju toimunud.

Üleöö hakkas Jenni lisatoidu vastu huvi tundma – varasemad kogused kahekordistusid julgelt, päris 200g püreed siiski lõunaks ei lähe, aga 130-150g on juba täitsa söödav kogus.  Hommikuti puder marjapüreega, lõunaks püree lihaga, ooteks mõni jogurtiga püree ja õhtul taas puder. Suur samm oli ka joogitopsi kasutusele võtt – proovisime esmalt nokaga tassi, aga see Jennile ei meeldinud, siis otsustasime kõrrega topsi kasuks ja see nüüd kasutuses ongi ning vesi maitseb hea – muud me joogiks ei paku kindlasti veel mõnda aega. Kõigele lisaks on muidugi ikka rinnapiim, mida läheb pärast söögikordi nö magustoiduks ja ka öösel 2-3 korda kindlasti. Öine söötmine mind ei häiri, kui vaja siis vaja.

Une osas ei saa ka väga kurta, jätkuvalt on meil kaisubeebi, aga kuna ta jääb väga hästi magama ja öösel on ka nii mugav temaga toimetada, siis päris tõsiseltvõetavat plaani teda kuhugi mujale magama harjutada pole veel tulnud.
Päeval on uinakuid 2 ja mõnel juhul isegi 3, kui on näha, et tal mõni eelnev uni napiks jäänud või väsimus eriti murrab.
Ma küll üritan teda kärusse magama panna, aga veel üks muutus on see, et Jenni lihtsalt ARMASTAB kandekotid ja linas olemist ja nüüd ka magamist! Nii ei ole harvad need juhud, kus kärus magab tal 15 minutit, siis tuleb mul linasse ja magab seal tunnikese või rohkemgi peale.

Ja üldse viimasel ajal kasutame kärusid aina vähem, kuidagi toredam ja mõnusam ja mul endal meeldivam on Jennit kanda – mul on temaga kasutamiseks 2 kandekotti, 2 lina ja üks bei-dai stiilis lina ja koti vahepealne vahend. Nii saamegi vastavalt tujule, olukorrale ja vajadusele sobiliku asja kasutusse võtta alati.
Kuna Jennil on siin järjest mitu hammast välja tulnud, siis on tal ka minu lähedust tavapärasest rohkem vaja läinud ja selleks on lapsekandmine ikka asendamatu abiline.

Hambaid ongi juba 7 või 8 ja kõik käepärane läheb käiku igemete sügamiseks. Aga üldiselt on need kõik siiski suurema nutu ja jauramiseta tulnud…. siiani, eks need valusamad on veel alles ees ka.

74 riided on aina parajamad, sekka ka mõned 80 suuruses asjad, kaalu ja pikkust annavad kodused mõõtmised: 8.5kg ja 72cm

Tegutseda preilile meeldib, eriti hinnas on praegu kõiksugu pillid, mida siis koos JJ-ga bändi moodustades lõpmatuseni võiks mängida. Väga meeldivad ka autod 😀 ja koos vennaga toimetatakse agaralt ka meie Ikea mänguköögis, JJ rohkem toidu valmistajana ja Jenni siis maitsjana 😀
Sel kuul sai roomamisest lõplikult käputamine ja absoluutselt kõigi ja kõige najal tuleb ennast ka püsti ajada, saame näha, kas 1. sünnipäeval Jenni sammub omal jalal peol või siiski veel mitte. Kiiret igatahes pole, igasugused käimistoed-toolid välistan. Praegu hea ka, ei pea mingite jalanõude pärast muretsema, kõige parem ja kõige rohkem lasen mõlemal lapsel ikka paljajalu olla. Aga olemas ja ootamas on Jennit ühed kollased mõnusad Kavati “tenniskingad”, kui vajadus peaks tekkima, siis on olemas. Praegu vahel kasutame ühtesid nahast papusid, aga need pigem siis jalas kui ta mul linas, et jalad oleks soojas või kui turvahällis läheme kuhugi – enamasti osutuvad need ebamõistlikeks, sest ta kisub need jalast 😀

Võib öelda, et 10-kuune Jenni on väga muhe väike inimene, oskab enda soove päris häälekalt väljendada ja igav temaga juba kindlasti ei hakka.

Jenni_10

10!