Maitseme: Organix snäkid

Kuna me käime ikka suht palju ringi, siis kuluvad hästi ära kaasa pakitud snäkid, et lapsed ikka rõõmsalt vastu peaks. Ja mis seal salata, vahel on kodus ka hea väike valmis vahepala anda. Proovinud oleme igasuguseid beebidele mõledud näkse, aga Organixi omad on vist siiani enim meeldinud ja seda rõõmsamad olime, et Estgenic.ee pakkus võimalust uusi maitseid proovida.

FullSizeRender-48

Poelettidel on suurim valik mu meelest igasuguseid mini riisigalette, mis on küll toredad, aga mis millegi pärast mu laste lemmikud päriselt ei ole. Seepärast oli väga põnev proovida hoopis nö soolaseid snäkke, mis maisist tehtud. Nagu ma ka kahtlustasin olid need JJ ja Jenni kohesed lemmikud – ei ole liiga maitsekad või kuidagi päriselt soolased, aga samas ei ole ka maitsetud. Ja valik on ka päris lai. Ainuke asi, mis nende maisikõrbinatega kaasneb on teatav pudisemine, eriti porgandimaitselistega, aga noh, see vist suures osas ka natuke paratamatu 😀 Kui neist mõnda maitset eriti esile tõsta, siis need “tomativiilud” on  maitsvad ja näevad ägedad välja, mis on mu meelest toidu puhul oluline, sest lapsed söövad ju silmadega 🙂

IMG_9174-1

 

Erinevate maitsetega riisisnäkid ei olnud küll ehk kõige lemmikumad, aga näiteks õuna-kaneeli ja marjamaitselised galetid läksid neist kõige parema hooga (olid ka minu lemmikud 😀 ).
Lisaks proovisime kahte sorti batoone, porgandi-müsli ja puuvilja batoonid õuna ning datliga, viimaseid kiidan eriti kuna praktiliselt ei pudise ja on head väiksed, neid kaaluksin ka lasteaeda sünnipäeval nö kommi asemele viimiseks. Iga batoon on eraldi pakendatud, mis teeb igaks juhuks kaasas kandmise maru mugavaks ja ei pea eraldi mingit karpi või kotikest kasutama.

IMG_9191

 

Hitiks olid ka vaarika-õuna kommid, mille juures kiidan seda, et pakk on mõnusalt väike ja korraga ei ole silmapiiril hunnikut “komme” 😉 maitsesid need mõlemale,  sest läksid nii ruttu, et mina nende proovimiseni ei jõudnudki.

IMG_9260-1

Päris toredad olid ka rõngastena beebiküpsised, vanilje ja maasika maitsega, miks mitte mõnel mängukohtingul pakkuda või hea lihtne oma snäkitopsis kaasas hoida.

See kaasa võtmise asi on ehk koht, mida võiks tootja kuidagi arendada, sest enamasti on seda sorti näksid ju ikka kuskil kodust väljas vajalikud ja siis oleks vägagi abiks taassuletav pakend. Selle puudumisel ma pigem panen need palad siis suletavasse karpi või topsi, millega hea kotti pista.

Ma ei arva, et neid snäkke peaks nüüd igapäevaselt tarbima või nendega päris porgandikange asendama, aga mu meelest on need täitsa tore  ja mahe! alternatiiv ning eriti hea just kodust väljas toimetades.
Aga, et me siin üksi ei näksiks, siis tänasest pühapäevani kehtib estgenic.ee  lehelt tellides sooduskood “lucky13”, millega saab -10% soodustust ja seda ka juba allahinnatud pakkumistele.

Head maiustamist!

Advertisements

Laupäev Helsingis

See Soome mineku plaan oli meil vahelduva eduga terve suve, aga lõpuks muudkui lükkus edasi kuniks nüüd laupäeval käidud saime. Piirdusime päevareisiga ja sellest tulenevalt palju teha ei jõudnud, aga ei olnud ka sel korral eesmärgiks.

Osustasime minna varahommikul 7.30 laevaga, et siis jääks piisavalt palju aega kohapeal kolamiseks ja et tagasi tulla õhtul 19.30 laevaga (selleks, et lapsed saaks koju normaalsel ajal magama). Otseselt liiga raske see kell 5 ärkamine polnud, aga pean jääma oma varasema arvamuse juurde, et tegelikult peaks neid väga varajasi minekuid lastega vältima, sest ööuni jäi napiks ja sellist head pika une tegemise võimalust päeva jooksul ei avanenud ning väikestest tukastustest ei piisanud, et tuju päris lõpuni hea oleks olnud – eriti JJ-l.

IMG_8949

Jenni jõudis hommikul mul seljas ka väikse uinaku teha

Minnes oli laevaks uus Megastar ja see oli tõesti mõnus ja ilus ja viks ja viisakas. Suurema osa veetsime hommikusöögi lauas, mis hommikuse sõidu juures meil üsna tavapärane on olnud. Siis jõudsime veidi ringi vaadata ja oligi juba aeg autosse minna ning päev Helsingis võis alata.
Meie õnnetuseks kostitas ilm suht lakkamatu vihmasajuga ja olime vaid õnnelikud, et otsustasime autoga tulla.
Esimene ja ainuke kindel eesmärk oli Sea Life, kuhu jõudsime minuti pealt avamise ajaks. Tundus isegi veidi jabur, et nii vara kohal olime, aga pärast lahkudes pungil täis parklat nähes oli selge, et meil vedas, et saime seal peaaegu omaette käia, rahvamassidega trügides oleks oluliselt kitsam ja vähem rahulikum olnud. Jenni oli mul kandekotiga seljas ja JJ uudistas seal omal jalal ringi, laenasime ka reisile Baby Jogger City Tour käru, aga enamasti leidis see kasutust asjade transpordiks.
Sea Life-is JJ-le meeldis väga, õhinaga vaatas seal erinevaid kalasid ja vee-elukaid. Jenni oleks tahtnud rohkem asju oma käega katsuda, aga mõne akvaariumi juures jälgis temagi sealseid asukaid huviga. Parajalt lühike käik oli see ka (eriti kuna olime suht esimesed), veetsime seal umbes tunnikese.

Kuna ilm õues olemist jätkuvalt ei soosinud, siis pidime vaatama tubaseid tegevusi ja võtsime nõuks minna just sel nädalavahetusel toimuvale disaini turule. See kujunes juba üsna väsinud lastega parajaks katsumuseks – rahvast oli metsikult, ruumi oli vähe ja lapsed protestisid häälekalt. Saime siiski kiirelt seal tiiru tehtud ja silma jäi nii mõndagi lahedat, helgematel hetkeld sai ise mõne ostu sooritada. Kindlasti läheks sinna ka järgmisel aastal, aga lastele vaataks selleks ajaks siis mingit muud tegevust. Lemmik ost sealt oli KUI design jänestega bambustekk-sall, mida hea lastele kuskil magamiseks peale panna või muul ajal omale salliks keerata 😀

IMG_9124

Pärast turul käiku hakkas ka ilm veidi järgi andma ja kui olime peaegu tunni ringi sõitnud, et lapsed veidigi magada saaks, siis otsisime üles Muumi kohviku, et seal veidi keha kinnitada ja põnnidel end liigutada lasta. Kohvik, kus me käisime, asub Liisankatu 21, olemuselt selline suht pisike kohake, kus valikus saiakesi-kooke-quiche ja külmi ning soojasid jooke, boonusena väike mängunurgake ja võimalus muumikraami kaasa osta. Hinnad on muidugi keskmisest kõrgemad ja sellega tasub kohe arvestada. Lastele seal meeldis ja said endal seal tuju heaks möllata.

Enne laevale suundumist jõudsime teha veel ka väikese shoppingu ja siis oligi juba aeg sadamasse minna. Tagasi tulime Stariga ja hommikuse laevaga võrreldes nägi see tiba väsinud välja muidugi, aga noh, see paar tundi läks sellegipoolest kiirelt ja Jenni otsustas lõpuks käru ka järgi proovida ning tegi seal väikse uinaku.
Koju saime veidi peale kümmet, koos selleks hetkeks täiesti üle väsinud JJ-ga, kes oleks tahtnud vist laeva peale jääda mängima 😀 Õnneks tuli mõlemal lapsel kodus uni ruttu ja võisime oma päeva siiski kordaläinuks lugeda.

Esimest korda ratsutamas

Täna oli lahe päev, hommikul alustasime muusika aasta lastele mõeldud kontserdil ja pärast suundusime JJ esimesse ratsutamise trenni – mis läks minu üllatuseks lausa suurepäraselt.

Alustama peaks vist sellest, et nooremana käisin ka ise ratsutamas ja kui üldse millestki kahju oli, siis sellest, et varem ei alustanud ja kaugemale ei läinud. Seega tuli mõte, et äkki meeldiks JJ-le ratsutamine – selles vanuses pole just kerge leida mingit head trenni/hobi lapsele. Ega ma ei ütle, et 2a8k nüüd mingi super ideaalne vanus ratsutamisega alustamiseks on, ilmselt aasta pärast oleks ta veel iseseisvam, aga kuna hobused talle väga meeldivad, siis see andis tõuke juba nüüd proovida ja no muidugi oli abiks seegi, et tall meil peaaegu kodust paistab. Ühtlasi on ratsutamine suurepärane võimalus lapsel loomadega suhelda, õppida kellegi eest hoolitsemist ja lisaks siis muidugi füüsiline aktiivsus.

Tondi Maneežis on olemas septsiaalsed ponirühma tunnid, mis mõeldudki alla neljaastastele. Otsustasime vähemalt proovida ja nii sedasimegi täna sammud talli suunas. Meiega samal ajal oligi veel ka üks ca neljaastane tüdruk trenni tulnud. Alustasime talliga tutvumisega, et mis kus asub, siis vaatasime üle osad sealsed asukad ning otsisime üles need ponid, kellega trenn toimuma pidi. Sellele järgnes oma ponide puhastamine-harjamine, mida lapsed kaasas olnud vanematega koos tegid, siis sadul selga, valjad pähe ja suundusime sisemaneeži. Esmalt jalutasime lihtsalt hobuse kõrval ja seejärel oli lastel aeg ponidele selga istuda, kenasti puki pealt ja ise – JJ läks nagu väike proff – ei mingit hirmu või umbusku asjasse.
Edasi saigi treening sammus tehtud, kuna lapsed olid esimest korda ja väiksed, siis olid sel korral emad pidevalt kõrval jalutamas ja abistamas. Treener käis ja juhendas, põhirõhk lihtsalt harjumisel ja istakul (et rüht kenasti sirge oleks). Kui alguses ikka kipub see pisut kössis olek hobuse seljas tavaline olema, sest tasakaal pole veel päris käpas, siis poole trenni peal oli JJ istak juba silmnähtavalt julgem ja kena sirge. Õppis ta veel, kuidas poni seisma saada ja edasi liikuma ning lisaks ka mõned tasakaalu harjutused seisu ja liikumise pealt.

Selleks, et ratsutamine lapsele mugav oleks, tasub muidugi tähelepanu pöörata ka riietusele, kõige mugavamad on sellised üsna ligi hoidvad püksid/retuusid (kindlasti ei ole mugavad teksad), mingi hea ja vastavalt ilmale piisavalt soe jakk/vest (eriti hea kui pole kapuutsi, mis rühi jälgimist segada võib), pikemad sokid, mis võib pükste peale tõmmata ja tegelikult tossude asemel on mugavamad mingid sellised  (pool)saapad, millel on ka väike konts (siis parem jalga jaluses hoida). Kindlasti võiksid riided olla sellised, et ei sahise-kahise või muud moodi ei häiri hobuseid ja lapse liikumist.

Kogu kord võttis ajaliselt peaaegu 1.5 tundi, mis läks tegelikult jube kiiresti. Mulle tundus, et JJ-le see ratsutamine täitsa sobis, ta ise kinnitas ka, et meeldis ja et tahab jälle minna. Mul on selle üle muidugi ainult hea meel ja nii ongi plaan nüüd 1 kord nädalas teda sinna ratsutama viia, selleks jääb siis ka see üks päev tal lasteaiast vabaks.
Vaatame kuidas minema hakkab, aga loodan, et ikka positiivselt ja see on tore algus ühele imelisele hobile 🙂

jj_ratsutamas

JJ ja poni Matu (ja suurem trennilaps, kes tuli pärast meid trenni)

Kuidas lasteaias läheb

Paar nädalat tagasi oli JJ esimene lasteaia päev. Ilmselt on peresid, kus see päev on umbes sama pidulik kui 1. september, meil läks see päev aga kuidagi nii “tavaliselt”, et nagu oleks siin aastaid lasteaias käidud 😀

Hommikul asjataski Teet JJ-ga kõik toimetused, võtsid ühes õhtul pakitud lasteaia koti ja enne kui nad uksest juba väljusid, jõudsin kiirelt ühe pildi teha, musi-kalli ja läinud nad olidki.
Lasteaeda jõudes oli JJ kohe mängima läinud ja kui Teet seal kasvatajaga vajalikud jutud räägitud sai, siis oli möödunud pool tundi, JJ lehvitas ja Teet läks tööle. Enne lõunaund sättisime meie Jenniga end JJ-le järgi, kus esmalt muidugi JJ üldse koju tulla ei tahtnudki aga lubadusega järgmine päev tagasi tulla, saime siiski koju mindud.
Jenni võtab uuest elukorraldusest maksimumi ja nüüd, kus suur vend ei tule kell 7 teda äratama, magab ta hommikul mõnuga 9 või isegi 10-ni, sellise pika unega ei jää ka eriti palju aega selleks, et vennast väga puudust tundma hakata.

Eesimene nädal oligi nii, et JJ ärkas ise hommikul, et saaks koos issiga lasteaeda, suur õhin sees. Kolmandal päeval proovisime ka magama jäämist, sest juba teisel päeval läks ta omale ka voodit valima (kambavaim!). Paraku see nii libedalt ei läinud ja kui ta ikkagi suure proovimise peale rahulikult uinuda ei suutnud, läksime järgi. Samas, kui koju tulime ja küsisin, et kas homme lähed jälle, oli vastus kindel jaa.
Uus nädal tuli kahtlaselt, mulle tundus, et hakkab vist mingi nohu tekkima ja nii me teda mõned päevad üldse lasteaeda ei viinudki. Õnneks sellest “vist hakkab midagi tekkima” faasist asi kaugemale ei läinud ja sai jälle minna, kuid lõunaunne jäämist hakkame uuesti proovima sellel nädalal. Meil aega on ja mingit sundi pole, seega teeme nii, et tore oleks.

Ja tundub, et tore JJ-l tõesti on. Ta on seal nii hoos ja nii tunneb rõõmu, et saab omaealistega mängida ja tegutseda, juba esimesest päevast peale tuli ka rohkem juttu kui tavaliselt – aga no eks toimus ka rohkem ja oli millest rääkida. On hommikuid, kus ta tahaks parema meelega kohe õue mängima jääda ja siis on rühma/tuppa jäämise tõttu ka paar pisarat tulnud, aga õnneks need on siiski kiirelt möödunud, kui koos teistega tegevused käima lähevad.

Kui õues käib ta seal tulenevalt meie “suvisest” ilmast pigem kummikutega, paksemate dresside ja jope või paksema dressikaga, siis sisejalanõudeks said esialgu varasemalt mainitud lahtised Kavati sandaalid. Juba esimesel päeval küsis Teet, kes teda seal mängimas vaatas, et kas midagi pehmemat meil pole. Õnneks jõudsid kohale ka Tikki nahast sandaalid, mis barefoot põhimõttel ehk lapsel on nendes võimalikult paljajalu olemise tunne. Esimene mulje on ikka väga super nendega, JJ saab mõnusalt maas istuda, ei ole rasked ja lisaks on peal muidugi dinosaurused. Tundub, et lapsel on tõesti hea ja mugav, sest lasteaiast lahkumiseks ei taheta neid jalast võtta ja kompromissina peame sandaalid koju kaasa võtma 😀

Ühesõnaga on algus läinud tegelikult kenasti ja rahulikult. Loodame, et nii jätkub ja JJ-le ikka meeldib seal, mulle igatahes tundub, et nii aeg kui ka aed said õiged valitud 🙂

lasteaialaps

Esimene lasteaeda minek, siis üks eelmise nädala lasteaiast tulek ja need kõige lemmikumad Tikki sandaalid 😀 

Lapsekandmine: Kuidas ergonoomiline kandekott enda ja lapse jaoks mugavaks seadistada

Kuna igapäevaselt on keegi, kes palub nõu, kuidas oma hea ergonoomiline kott õigesti selga panna, siis kirjutan täna koos piltidega need põhilised punktid üles, mida võiks silmas pidada, et nii kandjal kui ka lapsel oleks mugav ja hea. Pisut ekslikult arvatakse, et kandekoti saab otse pakist lihtsalt selga panna – tegelikult tuleb ikka iga kott omale õigeks seadistada, aga kui kott enda jaoks mugavaks timmida, siis läheb edaspidi ka kiiremini muidugi 🙂

Kasutan pilditdel näidiseks Tula Standard (baby) suuruses kotti, mis on oma olemuselt sarnane ka kõigile teistele levinud ergonoomilistele kottidele – nimetades vaid mõned, siis Ergobaby, Manduca, Liliputi, LennyLamb jne jne.
Kahjuks tasub teada, et kui vaadata ka heade kottide tootepilte, siis enamasti ei ole seal kotid üldse mitte õigesti selga pandud – enamasti tegemist modellidega, kes igapäevaselt ei kanna ja seepärast ilmselt ka eriti arugi ei saa, et midagi valesti oleks.

  1. Puusa/pihavöö kinnitamine
    Siin ongi oluline tähele panna, et kuigi tihti nimetame seda vööd puusavööks, siis ei tasu seda otse puusale panna, pigem säti see kõrgemale ja nii, et alumine äär pisut puusale jääb – ära pane vööd liikuvale puusaosale, siis hakkab see kõndimist segama ja võib lihtsalt ebamugav olla.
    Vöö kõrgust valides tasub silmas pidada ka seda, et lapse pepu võiks olla kõrgemal kui kandja naba, AGA EDIT: kui oled lühema kehaga või laps suurem, säti sinna kõrgusele, et sul oleks mugav (selles mõttes see musi kõrgus on kindlam orientiir). 

    kandekott1

  2. Seljarihm – see tuleks enne lapse kotti pistmist omale õigele kõrgusele panna – see õige kõrgus on umbes täpselt rinnahoidja paela kõrgusel või cm-paar kõrgemal. Nüüd on tavaline probleem selle kõrgusega seoses, et “aga siis ma ei ulatu seda kinnitama” ja selleks on tegelikult kaks nippi.
    Mina kasutan seda, et lasen selle rihma max pikaks, siis saan kinni panna ja pingutan uuesti nii palju kui vaja.
    Teine variant on see, et paned kohe selle rihma kinni ja max pikaks lased hoopis koti küljel asuvad rihmad ning asetad lapse kotti ja poed neist rihmadest nii läbi, nagu paneks pluusi selga, üks käsi, siis pea (nii et see rihm läheb seljale) ja siis teine käsi.
  3. LAPS – kui kott on valmis timmitud, tuleb laps ka sisse panna, selle juures on oluline jälgida, et laps saaks võimalikult koti keskele (st mõlemale poole jääb võrdselt ruumi).
    Aseta laps kotti mõnusalt sügavasse istmesse, iste moodustub sellest koti pehmest seljaosast – soputa laps piisavalt sügavale, et tekiks “M” asend, kus põlved on kõrgemal kui tema pepu.
    Nüüd siis kott koos lapsega selga ja pinguta neid rihmasid, mida vaja. Ennekõike neid külgmisi rihmasid, mis kandja käte alt kummaltki küljelt jooksevad.
    EDIT: NB! last ära pane ei linasse ega kotti kiniste jalaotsadega pükste/sipukatega – need võivad hakata jalgadele survet avaldama ja varbaid kokku suruma. Eelista püksid+sokid kooslust 😉

    kandekott2
    kandekott3

  4. Lapse kõrgus – selleks, et kontrollida, et laps on kotis piisavalt kõrgel on 2 head nippi, üks, mida juba mainisin on see, et lapse pepu võiks ollaülevalpool kandja naba või selle kohal. Teine on see, et kandja peaks saama lapse peale teha musi nii lihtsalt, et selleks pole vaja oma kaela kuidagi pingutada.kandekott4
  5. VALMIS

    IMG_8736

    Musi kõrgusel 🙂 

NB! Kõik see on tehtav eeldusel, et kott on lapse suurust ja vanust arvestades temale paras või kasutusel on vastav beebisisu. 
KUI kotil on rohkem rihmasid, siis tasub kõigi nende seadistamist ka proovida, näiteks see, kui kott koos lapsega maru kaugele hoiab ja õlgadesse ikka raskus hakkab, siis kui on õlarihmadel eespool veel rihmad – võib proovida neid lühemaks teha.
Ja kui ikka on ebamugav või miski tekitab küsimusi, siis tasub küsida nõu näiteks lapsekandmisnõustajalt või tule uuri FB Lapsekandmise grupist.

 

 

Palju õnne Jenni – 1 aasta!

Eile möödus aasta sellest, hetkel juba peaaegu uskumatuna tunduvast päevast, mil meie kallis Jenni oma enda kodus turbokiirusel ilmavalgust nägi. Lühidalt öeldes, see aasta on olnud absoluutselt vinge.

Aastane Jenni kaalub 8.6kg ja on 74cm pikk, oma sünnipäeva eelõhtul tegi ta esimesed päris iseseisvad sammud, mida kordas ka sünnipäeval, kuid eelistatud ja kiirem liikumisviis on hetkel pigem ikka käputamine. Talle meeldib kohutavalt turnida ja ronida nagu ühele ahviaasta preilile kohane ja ta teeb seda väga osavalt, muideks.

Magada meeldib talle ka väga, eriti öösel, kui suur vend hommikul äratama ei tule, siis võib Jenni vabalt kell 10-ni põõnata, magama minnakse tavaliselt siin 21-22 vahel õhtul, öiseid söömisi enam ei ole. Päevaseid unesid on pigem kaks kui üks ja neist esimene 2-3h, teine ca 1h.

Söögiks on hommikul ja õhtul puder, lõunaks püreed, aga sama hästi läheb ka tükilisem toit juba. Kui miskit kätte saab endale, siis see ka söödud saab.
Eelmise kuu postituses kirjutasin, et rinnapiimast võõrutuse plaane meil polnud ja tõesti, ei olnud, aga kuidagi täiesti loomulikult ja möödaminnes läks nii, et umbes nädal enne aastaseks saamist sai meil see teekond läbi. Öised söömised lihtsalt jäid ära, päeval piisas muust söögist ja veest. Ainsaks imetamiskorraks oli veel enne ööunne minnes, aga see lihtsalt ühel õhtul jäi ära ja rohkem polnud vaja. Ühtpidi on tore, et kõik läks nii lihtsalt ja kenasti, teispidi isegi veidi kurb, sest kui aus olla, siis ma vist isegi ei mäleta seda viimast korda.
Mulle endale tundub, et Jennil läks see võõrutamine nii kergelt, kuna ta saab kandmisega palju lähedust ja selle võrra oli imetamine tema jaoks väiksema tähtsusega nüüd, kus söök oli juba peamiselt muu. Ja õnneks saan ka mina seda “meie” aega ikka tema kandmisega ja ei ole ka kuigi kurb.

Lemmikud mänguasjad on autod, aga eriti üks suurem Lego buss, millega ta võib mööda tubasid ringi rallida (tihti vennaga võidu), Muumide maja, kus ta hea meelega nende figuuridega ringi askeldab ja siis ikka Ikea mänguköök, kus vennaga koos, aga ka üksi süüa tehakse (või joogitopsist sinna kraanikaussi vett kallatakse, et saaks nõusid pesta 😀 ).
Ühest heast liivakastist ta ka pigem ära ei ütle ja meelsasti kaevab ja möllab seal sees.
Aa ja veel üks lemmik tegevus on meie kodune kandelinade-kottide kollektsioon kokku kuhjata ja siis sinna kuhja otsa pikutama end visata 😀

Sünnipäeva peo korraldasime kodus, kutsusime külla mõned sõbrad ja pakkusime hilist hommikusööki, kust ei puudunud munapuder, muffinid ja pannkookid, ning loomulikult  ka tort. Tordi tegi minu armas sõbranna Annika ja see oli 4kg puhast perfektsust ükssarviku kujul.
Lapsed said kõvasti möllata ja mängida ning ma ei tundnud puudust, et mängutoas sünnipäeva ei pidanud, kodus oli palju mõnusam.

See aasta läks sama kiirelt kui silmapilk, aga on andnud meile nii nii palju häid emotsioone ja ilusaid mälestusi, et ootan põnevusega kõike seda, mis alles ees.

jenni12

IMG_8481-1

Tort peaaegu sama suur kui sünipäevalaps

Wear all the toddlers*

Lapsekandmisega seonduvalt võib ekslikult jääda mulje, et see on miski, mis on mõeldud väikestele beebidele ja no või maksimaalselt esimesele eluaastale, Tegelikult see muidugi nii ei ole, aga, et ka suurema lapsega oleks kandmine mõnus ja vaevata tegevus mõlemale, tasub siis kui aeg seal maal, investeerida õiges suuruses kandmisvahendisse. Näitan, mis meil JJ-ga kasutuses on.

* kuna enamud väikelapse suurus kotte on inglisekeelselt “toddler size”, siis on mul see toddler igapäevaselt nii kasutuses sõna  ja kui instagramis otsida väikelaste kandmise pilte, siis töötab hästi #wearallthetoddlers, nii, nagu beebidega on kasutusel # wearallthebabies 🙂

Tula Toddler
Kuna Standard Tula on JJ-le väike mis väike ehk siis ei koti põhi ei ole piisavalt lai, et ulatuks tal põlve alt põlve alla ning seljaosa ei ole ka enam piisavalt pikk, siis võtsime kasutusse Tula toddler koti, sellest olen ma pikemalt kirjutanud siin postituses. Ega seda kotti ju pidevalt vaja ei ole, aga kuna tihti tuleb ette käike, kus minnes on ta väga ise kõndija, aga tulles on peal väsimus – näiteks mänguväljakule, siis on see kott hea kiire viis selga visata ja suurema vaevata see 13kg last koju tuua. Selle koti kaalupiirang on kuni 27kg, nii et tegemist on päris pika kasutusajaga ka (NB! seda kotti ei saa kasutada lapsega, kes on kergem kui 11kg ja lühem kui 81cm).
JJ-le kotis meldib ja no miks ei peakski, sealt on ju imehea vaade ümbrusele ja palju mõnusam täiskasvanutega suhelda, kes muidu temast palju kõrgemal ju on. Seda viimast tunnetasin ise ka, kui JJ oli Teedul seljas ka siis jalutades temaga nii vahvalt rääkida sai – nagu võrdsega 😀
Sellest, et JJ-l seal kotis mõnus ja mugav on, annab aimu kindlasti ka see, et näiteks loomaaia külastuse lõpetuseks jäi ta Teedul seljas magama ja magas seal segamatult terve lõunaune, mille jooksul me jõudsime ka toidupoe shoppingu teha 😀

Kootud kandelina
Uuuhhh… linaga on liikvel nii palju eksitavaid eelarvamusi ja mis seal salata, eks olin ka mina seal küüsis siis kui JJ beebi oli, et keeruline ja kole ja palju võtab aega jne.
Reaalsus on muidugi vastupidine täiesti. Kootud (ehk siis lina ei ole trikotaažist, nagu on olemas trikoolinad, aga need on umbsed ja sobivad oma kandevõime mugavuspiiri pärast pigem kuni 6-8kg beebi kandmiseks) lina on lihtsalt kohutavalt lihtne ja mugav kandmisvahend. Väiksema beebiga on hea kõhule siduda, aga juba suurema lapsega eelistan mina selga sidumist. Kootud lina annab hästi palju võimalusi, kuidas siduda ja kõik need võimalused tähendavad seda, et lina peaks selga saama kõik endale mugavalt.
Kui baassuuruses lina on keskmist kasvu inimesele suurus 6 ehk siis 4.6m, siis selga sidumiseks meeldib mulle kasutada linasid suurus 3 ja 4 ehk siis vastavalt 3.2m ja 3.7m. Kui kerget beebit kandes sobib hästi ka õhukese tihedusega lina, mille gsm on 200 ringis ja vahel alla selle, siis raskema, üle 10kg lapsega on parem tihedam lina, mis toetab kandjat rohkem ja aitab lapse raskusel paremini jaotuda, omast kogemusest ütleks, et tasub vaadata linasid, millel see tihedus ehk gsm on märgitud vähemalt üle 250, aga vahel oleneb see ka tootjast ja konkreetsest linast, seega tasub uurida teiste kasutajate kogemusi.
Hetkel on mul lühikesed linad mõlemad Oschalt, vahepeal oli kasutuses ka laenatud Yaro puuvilla ja kanepisegust lina, mis minu veendumust lühikese lina mugavusse süvendas – Yaro linasid kiidan, need on hea kvaliteediga ja mõistliku hinnaga, seega eriti sobilikud oma linatamise tee alguses 😉 (Eestis saab neid ka näiteks Villapai.ee tellida, nad teevad ka ühistellimusi, kui parasjagu pole seda lina sees, mida soovid ja näha saab neid Telliskivis Minu Väike Maailm poes).
Suurus 3 lina on mul 100% puuvillane ja 260gsm Oscha Stewart Tartan, see on piisavalt tihe ja tugev, et JJ kandmine ka mugav oleks. Ühtlasi olen ma selle ruudumustri fänn 😀
Teine lina on suurus 4 Oscha Alto Bergamote ja selle materjal pisut huvitavam, koosneb see kaamlikarvast, siidist,linasest ja orgaanilisest puuvillast, gsm 250. See lina nõuab käsipesu ja eks sissetöötamist on olnud omajagu, aga kasutada on super – samas, JJ kandmiseks jääb ta natuke liiga nõrgaks ja õhukeseks ning võib mind soonima hakata. Jenni kandmiseks on see praegu mu suur-suur lemmik, kuigi ma villaseguga lina esmalt pelgasin, siis praegu on see nii imepehme ja meeldiv hoopis.
JJ ja tegelt ka Jenni kandmiseks (sest ega on ju temagi varsti meil väike toddler) meeldib mulle sidus “ruck tied at shoulder with candy cane chestbelt” , lühidalt “ruck tas cccb” miks ma selle inglisekeelsena kirja panen on see, et nii on kõige lihtsam otsida õpetusvideosid (selle oma siin). See sidus on MEGA lihtne ja VÄGA kiire, seega kasutan seda alati, kui on kärmelt vaja emb kumb lastest selga panna ja mingi toimetus ära teha.
Lina pluss ja eelis koti ees on see, et selle saab veel väiksemaks kokku panna, kasutada ka tekina või pleedina või lihtsalt omale salliks ümber panna (just lühema linaga) ja see ei nõua kandja vahetumisel mingit rihmade ümberseadistamist nagu kotiga on vajalik.

Oscha Cairis
Cairised ostsin ma meil eelkõige Jenniga kasutamiseks ja seepärast babysize suuruses, aga kuna JJ ei ole just maksimum mõõtmetega, siis väikeste mööndustega saab isegi teda selles suuruses kanda. Kui see peaks olema tema jaoks igapäevane ja ainus kandmisvahend, siis valiksin kindlasti Toddler mõõdus Cairise, sest ka see on olemas. Oscha Cairisest kirjutasin hiljuti rohkem siin postituses. Hetkel on meil üks Cairis selle sama Stewart Tartan mustriga ja teine siidi-puuvilla segust Misty Mountains Aduial. 
Kui lina mugavusse ma uskusin enne proovimist nüüd, siis Cairise ja võrdlemisi raske lapse kooslus tundus veidi kahtlane, Seda suurem oli üllatus, kui JJ Cairisega selga panin – niiii mõnus. Kindlasti tuleb need seotavad linaosad suuremal lapsel mõnusalt laiali tõmmata pepu alla lisatoeks, see annab palju juurde ja jälgima peab, et laps liiga madalale ei jääks, sest siis hakkab ka raskus kergelt kandja õlgadele.
Cairise põhi eelis koti ees on ehk lihtsalt mõneti ägedam ja vähem robustne välimus. Miinus on see, et tuleb ka veidi siduda ja eelnevalt linaosa pingutada, ning kuna otsad on pikad siis võivad need ka mööda maad lohiseda sidumise ajal. Samas, kõik on õpitav ja minu jaoks isiklikult need miinused ei ole.

Need on meie toddleri kandmise vahendid ja kuigi ma olen vist varemgi öelnud, et mul on kahju, et ma JJ beebieas kandmisvahendeid ei kasutanud, siis see aeg praegu on ikka väga hea ja tore viis ka temale lisaläheduse pakkumiseks. Mulle tundub, et see lähedus võib veel eriti teemaks tulla nüüd, kus lasteaiaga alustame. Seepärast ei välista võimalust, et näiteks Jenniga temale järgmi minnes, panen Jenni kärusse ja JJ selga – seda muidugi siis, kui ta ise väss või seda soovib – ühtlasi maru hea trenn emmele 😀 Lisaks lasteaiatee transpordile on kandekott suurema lapsega hea variant ikka ka reisidel, eriti siis, kui käru kaasa võtmine tundub juba tarbetu, aga päevased vahemaad lapsele siiski väsitavaks võivad osutuda + lennujaamades liikumine.

Ühesõnaga, ärge peljake lapsekandmist ka juba pisut suuremate põnnidega, enesekindla lapse kasvatusel mängib lähedus suurt rolli ja see on võrratu võimalus vanemana seda oma lapsele pakkud – lisaks muudele mugavustele, mida see endaga kaasa toob. Meeldiva ja mugava kandmisvahendi peaks ka kõik edukalt leidma 🙂