Rasedana lapsekandmisest

Üldiselt on rasedus selline aeg, et millegi päris uuega alustada pole mõtet – eriti mis puutub füüsilisse koormusesse, kuid kui lapsekandmine pole nö võõras ja enesetunne lubab, siis saab ka kasvava beebikõhuga edukalt oma suuremaid lapsi vajadusel kanda ning võimalusi selleks on mitmeid.

Kõige olulisem ongi enda keha kuulata – ka siis kui kandmist enne rasedust oli igapäevaselt võib keha tunda anda, et ei tule sellest  nüüd midagi välja. Igasuguse valu või ebamugavuse ilmnedes tasuks kandmine lõpetada – see pole aeg kangelase mängimiseks.

Ausalt öeldes raseduse alguses, kui enesetunne oli selline kahtlane, pidevalt iiveldas, ei arvanud, et ma üldse ootusajal kumbagi last kandma hakkaks, aga läks veidi aega ja olemine muutus paremaks ning sellega koos tuli ka tunne ja tahtmine mõned käigud ja toimetused teha laps seljas.
Esimese vahendina haarasin ikka lina, sest sellega annab lapse mõnusalt kõrgele selga siduda ning boonusena saab teha siduseid lõpetustega, mis üle ega ümber kõhu ei jookse (mu lemmik kiire variant on ruck tied at shoulder with candycane chestbelt). Aga kuna rasedus ikkagi mõjutab keha omamoodi, siis muutus lina sidumine mingist hetkest raskeks, lihtsalt tundsin kuidas ei jaksa korralikult lina pingutada, sest võhm saab otsa (ilmselt seotud tol hetkel ka suht väikse kõhu ja samas kasvava beebiga, kes end kuskile kopsu surus).

IMG_4362

Igatahes olin juba loobumas sellest tärganud kandmise plaanist, kui juhuslikult sai Jenni selga Tula kotiga, pihavöö panin kõhust kõrgemale ja nii kandes oli ja on siiani mul täitsa mugav. Laps on seljas heal kõrgusel, saan ise ta suurema pingutuseta selga ja halb ei hakka ka pikemal kandmisel. Nii ongi siiani (täna siis juba 30+1 nädalaid) meie “go to” kandmisvahendiks just kandekott – olgu see siis Tula või Lennylambi LennyUP, mis parajasti sobib või mida Jenni ise tahab.
Kuigi minule sobib pihavöö kõrgemal asetsemine, siis on ka neid, kes tunnevad end mugavamalt, kui vöö jookseb hoopis kõhu alt – ega seda kumb sulle sobib, enne ei teagi, kui lihtsalt proovides. Ühel päeval katsetasin siin ka tandem kandmist, nii et Jenni oli kotiga kõhul, mille rihm jooksis siis kõrgemalt ning JJ oli teise kotiga seljas ja selle rihm jooksis kõhu alt – ei saa öelda, et oleks nüüd jube maru kerge olnud, aga samas tehtav. Laste raskus oli piisavalt tasakaalus ning vööd toetasid, aga ei surunud kõhule.
Kõhul kandmisega tasub olla muidugi ekstra ettevaatlik, sest oli ka juhus, kus Jenni kõhule panin kuid ta seal ülemeelikult hüpata tahtis ja see ei olnud tore ning pärast torkis kõhus veel mõnda aega. Ma ise pigem soovitakski seljas kanda rasedana.
Enda jaoks avastasin ka selle, et õues kõndides on mul kanda kergem kui toas, seega tubasteks toimetusteks ma kedagi praegu selga ei pane.

 

Katsetasime ka laenuks saadud onbuhimoga kandmist, mis on justkui kott, aga millel puudub üldse pihavöö, seepärast on see ka tihti rasedate poolt eelistatud kandmisvahend. Muidugi võib seda kasutada ka mitte rasedana, eriti hästi sobib see kiireteks käikudeks-toimetusteks, kus tahaks lapse ruttu ja lihtsalt selga saada – muidugi see omale mugava olemise saavutamine tahab selle vahendiga ka veidi harjutamist ja sättimist.
Proovitud Soulslingi onbu sain Jenniga päris hästi paika ja oli täitsa mõnus, samas ei tundnud ma, et see minu jaoks oleks olnud märkimisväärselt parem nt praegu kasutatavatest kottidest ja nii ma selle juurde ka pikemalt ei jäänud. Samas, keda see pihavöö ikkagi rõhub ja linaga pole sina peal või pole jaksu, siis on onbu täiesti kaalumist väärt variant.

IMG_5388

Soulsling onbuhimo

Kaua ma kanda plaanin? – ei oskagi seda ennustada, praegu on tunne hea, muidugi hetke kuumalaine ajal hoian end pigem tagasi ja ei kurna kandmisega keha lisaks, aga veidi talutavama temperatuuriga on jalutuskäik, kus Jenni oma ca 10+kg seljas on, igati mõnus, eks kui see tunne muutub või lihtsalt enam ei jaksa, siis tuleb paus kuniks uus beebi on meiega liitunud ning algab meie pere lapsekandmises uus peatükk 🙂

Advertisements

Lapsekandmine: LennyUP kandekott

Ma katsetan alati meelsasti uusi lapsekandmise vahendeid ja nii on mul nüüd koostöös Lennylambiga hea meel jagada teiega siin lühidalt oma ülevaadet-kogemust Lennylambi uusima LennyUP kandekotiga.

Lennylamb on varemgi kandekotte teinud, kuid need on olnud kahes kindlas suuruses – baby ja toddler ning väiksem neist kasutatav alles alates 4.-6. elukuust. Nüüd on siis loodud kott, mis kasvab koos lapsega ja põhimõtteliselt on see kasutatav juba vastsündinuga, kuid nagu mu mõningane proovimine on näidanud ja ka Lennylambil endal soovitusena kirjas, siis parim on seda kasutama hakata umbes esimesest elukuust. Kasutusaeg on aga ühe ainsa koti kohta tõesti pikk, sest mõnusasti annab selles kanda last pea 95cm pikkuseni.

IMG_6715

LennyUP kandekott maksimaalses suuruses

LennyUP, nagu kõik selle firma kotid, on tehtud nende oma kandelinade kangastest, mis on pehmed ja mis ühtlasi annavad ka päris laia valiku nii disaini kui materjali osas – alates lihtsast puuvillast lõpetades siidiga. Samas, kes pelgab paksemat materjali, neil tasub kindlasti jälgida ka kanga tihedust (gsm – nii nagu kandelina puhul). Meie valisime helesinise puuvillase Big Love Ice Mint linast valmistatud variandi, mis pole ei liiga paks ega liiga liru.
Sellest kanga valikust sõltub ka koti hind – oma muudelt omadustelt  on kõik Up kotid täpselt samad.

Räägime siis kasutusest – alustuseks tuleb kott vastavalt lapse kasvule prajaks timmida ja selleks on päris palju rihmasid, mis kõik koti suurust mõjutavad –
muuta saab paneeli põhja laiust, kõrgust ja ka paneeli ülemise serva laiust (see osa, mis lapse kaela taha jääb).
Ühtpidi on muidugi jube hea, et saab nii täpselt lapse järgi sättida, teistpidi on neid rihmasid tänu sellele mitmeid tilbendamas, eriti õlarihmadel kummalgi pool beebi pead. Kuna lapsed tihti kipuvad niisamagi neid õlarihmasid lutsustama, siis LennyUP koti puhul soovitan kindlasti kasutada ka neid rihmakaitseid (Lennyl olemas ka oma tootevalikus ja võid leida ka täpselt samast kangast kui kott) – nii ei saa laps neid seadistamise rihmasid kätte ja on visuaalselt ka tegelikult ilusam.
On ka teisi kotte, mille paneeli põhja laiust saab suuremaks teha, näiteks lisades pikendused lukkudega või trukkidega, aga paralleelselt kahe eri suuruses lapsega kasutades on see LennyUPi variant siiani mugavaim, sest süsteem on põhimõtteliselt takjakinnituse riba, mille sätid õigele laiusele. Nii ei pea lisaks midagi kaasas kandma ja ei saa ka midagi ära kaotada 😀 Ühtlasi annab seda tüüpi takjaga seadistamine võimaluse tõesti laius sättida täpselt oma lapse järgi (et koti põhja toetus ulatuks võimalikult kaua just ühe põlve alt teiseni) ja ei ole piiratud ette antud variantidest.
Küll aga on eemaldatav koti kapuuts ja see teeb mulle isiklikult ainult rõõmu, sest ma tihti laste ärkvel oleku ajal eelistan kapuutsi küljest ära võtta, samuti ei lähe seda vaja väikse beebiga (kapuuts on pigem mõeldudki kasutamiseks siis, kui juba suurem laps on kandjal seljas ja jääb seal magama – sel juhul saab kapuutsiga lapse pead toetada).

IMG_6737

Siin pildil näha LennyUP kolmes eri suuruses, aga need ei ole fikseeritud ja koti saab teha täpselt lapse järgi parajaks

IMG_6714

LennyUP koti sisemine pool, mille all ääres saab koti paneeli laiust muuta takjaribaga

Edasi siis koti seadistamine kandja jaoks – õlarihmasid saab kanda nii sirgelt (nagu seljakotil) kui ka risti – kuid arvestades, et selle koti õlarihmad on pigem massiivse polsterdusega, siis see risti ei pruugi ka kõigile mugav olla. Seljarihma kõrgus on hõlpsasti muudetav ja pingutatav. Külgmised rihmad liiguvad nö kahes suunas – seda tasub silmas pidada kui kanda nii kõhul kui ka seljas,  rihmad võiks ette timmida selliselt, et kui laps kotis, siis peaksid alati pingutama suunaga ette – sest nii on kergem ja kandjal mugavam, muidugi tähendab see jälle seda, et rihmasid on rohkem kui mõnel teisel kotil.
Neile kellele ei meeldi jäiga polsterdusega pihavööd, on LennyUP täiesti ideaalne,  vöö on pehme, samas üsna lai ja toetab kenasti. Vöö peal on ka väike tasku, mis on päris asjalik, kuna on ülemisest servast kummiga ja nii hoiab kindlamalt asjad seal sees – mahutab näiteks tuubipüree/rahakoti/mähkme vms vajaliku asja.

Praegu rasedana kannan Jennit ainult seljas ja koti vöö jookseb mul kõhust kõrgemal, LennyUP on nii kandes minu jaoks mugav, vöö ei sooni ja oma suurusega jaotab lapse raskuse ka hästi ära. Seljas kandes on õlarihmad oma paksu polstriga toekad, väikse beebiga kõhul kandes on ehk kogu seda kotti mu jaoks natuke palju (ma muidugi ei ole ise ka kuigi suur) – samas ilmselt laiemate õlgadega kandjatel on see tunne teine ja parem, Teedu seljas ei mõju need rihmad nii massiivselt näiteks ja ta ei kurda ka. Lisaks on kaasas veel üks lisarihm (jep – veel üks rihm :D), millega saab väikse beebi puhul kinnituse viia kandja kõhule beebi pepu alla.
Nagu varem sai mainitud, siis kahe eri mõõdus lapsega vaheldumisi kasutamiseks on see kott väga asjalik, küll aga ei ole see maksimaalses laiuses päris “toddler” koti mõõdus ja näiteks JJ jaoks, kes on 98/104 riideid kandmas on LennyUP viimasel piiril, kuid siiski veel kasutatav, nii et teoreetiliselt võiks selle kotiga meie peres kanda nii saabuvat beebit, 80/86 suurust kandvad Jennit kui ka JJ-d.
LennyUP oli meiega kaasas Tallinna Teletorni külastades, kus juhtuski nii, et seda kasutasime mõlema lapsega ja nii mina kui Teet. Muideks, tasub teada, et kärudega teletornis üles minna ei lubatagi ja kandevahendi kaasa võtmine on seal igati hea mõte.
Suuruse muutmine käis kiirelt, seda muidugi eriti siis, kui eelnevalt umbes tead, et mis suurusesse seda timmida (sellega seoses ma natuke igatseks neil ülemistel rihmadel ka mingisuguseid “markereid” et oleks kergem meelde jätta kuidas need ühel või teisel lapsel suurusest sõltuvalt olema peaks). JJ puhul on selle teemaga peavalu vähem, sest temal on kott maksimaalselt suureks tehtud. Mõlemad Teeduga oleme LennyUPi kandmismugavusega rahul ja midagi ette heita ei ole.

IMG_6748

Tallinna teletornis

IMG_6792-1

JJ, kes kannag 98/104 suurus riideid

IMG_6820

hea turvaline lapsi autos turvatoolidesse panna kui üks on samal ajal kindlalt seljas

Viimati tegin kaasa ka Euroopa Lapsekandmise Nädala raames toimunud lapsekandjate marsi Tallinnas ja Jenni oli mul LennyUP kotiga seljas, magas seal magusasti ja mina tundsin end samuti hästi ja seda arvestades, et mul käimas 29. rasedusnädal, nii et mis sa hing veel ihkad 🙂

IMG_6836

EBW2018 Tallinna lapsekandjate marsi eel – seljas 1a8k Jenni ja kõhus 29. nädalat tema väike vend

Samas ei saa ma öelda, et see kott nüüd kindlasti absoluutselt kõigile sobib, sest inimeste kehad on ikka nii piisavalt erinevad ja erilised, et kui vähegi võimalik, siis soovitan erinevaid kotte enne ostu ka proovida, et veenduda sobivuses (eriti hea, kui seda saab teha pikemalt mitme päeva jooksul – nii on aega rahulikult seadistust omale õigeks muuta ja sättida).

Kellele ma seda kotti soovitaks? – kindlasti neile, kes tahaks ühte kotti maksimaalselt pikka aega kasutada ja neile, kel lapsed eri mõõdus aga ei taha kahte eraldi kotti soetada.

Kasulik info
– sobilik lastele, kes on suuremad kui 3.5kg (soovituslik pärast esimese elukuu täitumist) ja kaalupiiranguga kuni 20kg (pikkuse poolest sõltub kindlasti lapse kehaehitusest aga ütleks, et umbes kuni 95cm)
video LennyUP võimalustest, kus lõpus näitab ka lisarihma kasutamist väikse beebiga (soovitan vaadata aeglustusega, et paremini aru saada)
– hinnad sõltuvalt kanga valikust vahemikus 113€-300€
– osta saab Lennylambist tellides või Eestis Linalaps.ee lehelt (lapsekandmise nädala raames on Linalapse lehel soodustus Lennylambi kottidele teisipäeval ehk siis 8.05.2018).

Kas sa oskad oma lapsi aidata?

Tegelikult võiks seda küsimust muidugi laiendada, et lisaks lastele ka lähedasi või hoopis võhivõõraid – kas oskad neid aidata, kui vaja on anda esmaabi?

Enne jõule juhtus meie peres õnnetus, mis kvalifitseerub ilmselt kategooriasse “lastega juhtub”. JJ jooksis mänguhoos, libises ja kukkus vastu laua nurka, aga seda õnnetul kombel kõrvaga tabades. Esimene hetk vaatasin kõrva üle, väike marrastus, ei midagi hullu, lohutasin last ja läksin 2m kauguselt külmakotti tooma, selle aja peale oli naastes sellest marrastusest saanud õudne paistes kõrv koos metsiku hulga verega – käsi südamel, I lost my cool, nutsin koos JJ-ga, puhastasime haava, hoidsime külma peal ja kuidagi üritasin teda rahustada. Läbi pisarate helistasin Teedule, et ta koju tuleks ja siis otsustaksime, kas lähme emo-sse või ei. Õnneks ei olnud vaja minna, laps rahunes üsna ruttu ja verejooks lõppes samuti. Samas pani see olukord mõtlema lisaks paljudele muudele asjadele ka sellele, et tuleks kriitilisemalt üle vaadata oma kodune esmaabi kapp, et lisaks tavapärasele valuvaigisti-põletusgeel-plaastrid varule oleks ikka alati olemas miskit ka taoliste traumade tarbeks. Meil oli abi näiteks nn haavaliimist, mida sinna kõrvale pihustada ja mis justkui plaastrina toimis, sest tavalist plaastrit sinna kuidagi panna ei andnud.

Aga varustus on vaid üks osa sellest, mida vaja, lisaks on vaja ikka teadmisi ja oskusi, et mida mingis olukorras teha. Ja olgugi, et elu jooksul on erinevaid esmaabi koolitusi läbitud, siis omast kogemusest tunnen küll, et mingi aja möödudes võiks neid teadmisi jälle värskendada.
Suvi on saabumas ja sellega seoses ka ilmselt igasugu aktiivseimaid tegevusi nii endal kui lastel kavas. Mõtlen oma põnnide peale, kes igal võimalusel ronivad ja ratastega sõidavad, aga selle jõulude eelse juhtumi näitel ei pea isegi midagi erilist tegema – õnnetus ei hüüa tulles, seega, soovitan kindlasti oma esmaabi valdkonna teadmisi värskendama minna ja lisaks on mul hea meel koostöös MTÜ RuaCrewga välja loosida üks pääse 13. mail toimuvale esmaabi koolitusele.

MTÜ RuaCrew on loodud 2009. aastal, eesmärgiga ennetada sotsiaalseid probleeme ja õigusrikkumisi noorte seas ning nende lahendamisele kaasaaitamine.
Ühingu missiooniks on noorte ja perede toetamine, et tagada neile parem hakkama saamine täna ja tulevikus.
Üheks toetavaks teenuseks on esmaabi koolituste pakkumine lapsevanematele koostöös Marju Kariniga. Marju Karin omab pikaajalist kogemust, on litsenseeritud ja meditsiinilise haridusega ning on pikalt praktiseerinud erakorralises meditsiinis.

Koolituse pääsme loosis osalemiseks kirjutage kommentaari, mis on teie koduses esmaabi kapis alati kindlasti olemas?
Võitja kuulutan välja neljapäeval (3.05.2018)

Kes loosiõnnele lootma ei jää ja kindla peale tahaks koolitusel osaleda – siis siin on ürituse link ja lisainfo registreerumise kohta: https://www.facebook.com/events/146443789383394/ 

IMG_6064

25+ nädalat, glükoosi taluvusest jms

Kui eriti täpne olla, siis varaseima tähtaja järgi on täna juba 25+4 nädalat oodatud ja 101 päeva veel jäänud – eks näis kui täpne see laps olla kavatseb.
Kahe lapse kõrval rase olla on ikka mõneti paras õnnistus, sest suurema osa ajast ei ole isegi meeles, et rase oled ja nii on vist vähem aega ka selleks, et jõuaks mõelda, et kas on raske, kas kuskilt valutab või on ebamugav, aga ega tõele au andes, mul on lihtsalt vedanud ja ongi maru hea olla.

Nii hea olla ei olnud teisipäeva hommikul, kui sain taas teha glükoositaluvuse testi, selleks oli vaja eelmine päev ka siis nüüd maru normaalselt süüa ja et mul sel korral oleks esimene nn paastu vere näit normis, siis esmaspäeval pärast kella kuute ma enam midagi ei söönud. Enne tankisin veel avokaado ja kodujuustuga, tarbisin terve päeva jooksul rohkelt vett ja kuigi kartsin, et enesetunne võib kehvaks minna õhtul, kui miskit näksida ei saa, siis tegelikult ei olnud midagi häda.
Hommikul olin kella 8 paiku ITK-s kohal, andsin kõvasti verd, jõin suhkrusiirupit ja püüdsin mitte oksendada. Õnneks oli minuga koos veel üks juulibeebi ootaja ja koos jutustades oli see ootamise aeg ikka palju talutavam (kel võimalus, soovitan ka kellegagi koos minna sinna).
Siinkohal mainin ka, et seda testi pidin tegema, kuna esimesel trimestril antud vereproovis oli mu veresuhkru näit lubatust kõrgem. Mul ei ole probleeme kaaluga, enesetundega, mu peres ei esine diabeeti ja ma ei ole kõrgendatud riskiga, AGA rasedusdiabeet ongi tihti sümptomiteta ja võib nö avalduda siis kui on juba hilja (kui ohus on ema ja/või lapse elu), sellepärast seda ka nii hoolsalt kontrollitakse ja nii kergekäeliselt ka seda testi tegema saadetakse. Ja oleme ausad, ma teeks ka kümme testi kui vaja, et oleks südamerahu ja teadmine, et kõik on korras või teadmine, et on probleem ja sellega tuleb tegeleda kõigi heaolu huvides.
Ja südamerahu ma sain, sest mu testi tulemused olid absoluutselt ideaalsed ning mu keha saab glükoosiga imehästi hakkama. Lootus on, et rohkem ma seda testi tegema ei pea, kui ka järgmiste vereproovide eel suudan end eelmise päeva õhtul veidi piirata, et seda näitu mitte saboteerida.

Lisaks headele uudistele seoses selle testiga sai eile ämmaemanda vastu võtul ikka mõõdetud vererõhku, mis oli normis (ilmselt tänu mu kahe tassi kohvi praktikale 🙂 ) ja EPK oli ka nüüd täiesti nädalatele vastav 25cm, eelmise korraga võrreldes kaalu juures +2kg  ehk siis hetkel tiksun 59kg peal ning kokku juures 6kg. Kui võrrelda eelmiste ootustega, siis on tõenäoline, et umbes teine sama palju on veel lisandumas – oh joy, peab need veidi suuremad raseda riided ka välja otsima – veab, et kohe kohe on vast ka kleitide kandmiseks sobilikumad ilmad kohal.
Kui millegi üle kurta tahta, siis selle üle, et õhku vahel jääb väheks. Just siis kui toas toimetada, tahaks vahepeal eriti sügavalt hingata – aga veidral kombel õues seda muret pole, isegi mitte siis kui Jennit seljas kannan, ju tuleb vähem toimetada ja rohkem õues olla. Rasedana lapsekandmisest kirjutan varsti ka eraldi postituses.

Postituse alguse juurde tagasi tulles, 101 päeva wow – see aeg, kus meil saab olema kolm last pole enam üldse kaugel, äge!

IMG_6025

25+4 nädalat oodatud

Kiire kevadpühade meisterdus

Kes tähistab lihavõtteid, kes munadepühasid, kes ülestõusmispühasid või hoopis kevadpühasid – igal juhul sobib siia hästi üks vahva meisterdus, mille meie lapsed eile õhtul valmis tegid ning millega tore täna kodu ehtida.

See meisterdus on hea ka säilitamise mõttes, sest “tibu” tehakse lapse käe järgi ja sedasi saab hiljem meenutada, et kui suur oli just selles vanuses lapse käsi (ärge unustage pöördele ka kuupäeva märkimast) – eriti huvitav on ilmselt neil endal seda võrrelda mõne aasta pärast.

Vaja ei lähe palju:
– värvilist paberit
– liimi
– kääre
– mõned suled
– silmakleepsud (võib ka joonistada)
– suled (võib aga ei pea lisama)
– temaatlilsed kleepsud (võib aga ei pea lisama)

Olenevalt laste vanusest tuleb siis vanema(te)l veidi vähem või rohkem abistada – meie puhul siis võtsime käe joonistamise ja väljalõikamise enda kanda.
Edasi tuleb lihtsalt kõvasti lõbusat kleepimist, mis lastel, vähemalt meie omadel, ikka üks lemmiktegevusi on.
Tulemuseks rõõmus tibu, kes koore seest piilub 🙂

IMG_5581IMG_5583IMG_5586IMG_5590IMG_5593IMG_5594IMG_5599

Lastega kinos – Euroopa Lastefilmide Festival

Nii JJ kui Jenni beebiks olemise ajal käisin ma päris tihedalt Artise beebikinos, mis mu meelest eristus teistest sarnastest just parema filmide valikuga, aga kuna hetkel on beebiaeg siin pausil, siis käisin täna lastega nö päris kinos. Valituks sai jälle Artis, sest seal toimumas Euroopa Lastefilmide Festival “Loomad teevad kino”, mis kestab 19.03-01.04 ning kavas on 4 vahvat lastefilmi.

Eks väike värin olin hinges, et kuidas lapsed pea 1.5 tundi hakkama saavad, kuid mure oli asjatu, sest mul on ju tegemist Kasperi ja Emma fännidega ning tänane film oli just nende värskeim “Kasper ja Emma lähevad teatrisse”. Film oli selline nagu selle sarja filmid enamasti, mu jaoks on vahel “küsimärgi” momente, aga selgelt pole ma ka sihtgrupp ja väikesed filmihuvilised kiitsid teose igati heaks.
Kinno jõudsime üsna vahetult enne seansi algust, seega pikalt passida ega igavust tunda polnud vaja, jooke ega näkse kaasa ei ostnud, sest noh, põhimõtteliselt ei olnud enam väga aega ja teisalt oleks see ilmselt mõjunud pigem segava faktorina.
JJ vaatas filmi üsna huviga, korra oli vaja ka wc-s käia, Jenni vaatas väga tublilt enamuse filmist, kuid vahepeal tuli ikka väike uinak peale – samas, ei mingit nihelemist või häälitsemist, vahepeal küsis vaid, et kes see või too tegelane on.
Filmi lõppedes ei tahtnud JJ kuidagi kinost lahkuda, kuid eks siis hakkas rolli mängima ka vaikselt lähenev lõunauni ning nälg, just selle viimase varjus saime ikka tulema ning läksime lubasime endale pastad ja pitsad. Kirusin vaid ennast, et ma kandelina/koti koju unustasin, sest tegelikult oleks sellest ikka kahe lapsega abi olnud, olgugi, et mõlemad ju kõnnivad – aga noh, järgmine kord siis.

Ja järgmist korda plaanin veel selle sama festivali raames, sest mulle tundub, et neist valikutest võiks ära vaadata ka “Loomad teevad kino” kuus lühifilmi, mis kokku vaid 40 minutit kestavad ja seega igati jõukohane oleks.
Nüüd, kus ma olen veendunud, et JJ ja Jenniga täitsa annab kinos käia, vaatan kindlasti ka lastefilmide valikut hoolsamalt, sest olgugi, et igasugu kraami näidatakse ka telekast, on kinoelamus ja harjumus mu meelest midagi muud ja ehk ka natuke toredam 🙂

IMG_5258

JJ koos oma sõbrannaga on vahel ise nagu Kasper ja Emma 😀 

 

21 nädalat, pool aega oodatud

Kogu selle haige olemise tralli kõrval täitus vahepeal ka see maagiline 20. nädal, mis tähendas ämmaemanda visiiti, aga ilmselgelt olulisem oli looteanatoomia ultraheli, kus lisaks sellele teadmisele, et kõik on beebiga hästi, saime teada ka, et oodata on väikest poissi.

Sisetunne ütles ammu, et poiss ta on, aga samas sisimas ma ikka lootsin natuke tüdrukut – see roosa ja slehvid ja kõik tundus jälle nii ahvatlev ja nunnu. Aga jumala eest, mul on õnneks siin ees ka väga nunnu poiss, nii et ainult tore, et üks juurde tuleb. Tegelikult on see kõik muidugi hästi vahva – Jenni ja tema vennad, ideaalne kamp. Vaid nüüd teadlikumalt beebiriideid jms asju osteldes pean jätkuvalt tõdema, et see nn poiste valik on kesisem ja armsaid, samas mitte klounaadile kalduvaid riideid on keerulisem leida.

Tervis ja enesetunne on paremad kui varem, ei ole enam iiveldust, ka on järgi andnud vahepeal juba häirivalt tihti esinenud migreenihood (ikka sellised, kus silm selgelt ei seletanud ja ainuke viis olla oli pikali). Mulle endale tundus, et need hood olid seotud madala vererõhuga, kaks tassi kohvi päeva jooksul tundub, et on selles osas abiks olnud, lisaks muidugi normaalne söömine, et liiga tühi kõht nõrkuseni ei viiks. Söögiisu on hea, samas igasugu magusa ja rämpsu sisse ajamine on pigem taandnud (ilmselt tänu iivelduse kadumisele), pigem on tunne, et tahaks värskeid asju.. isegi kõht igatseb kevadet 😀 ja vürtsi, india jms toidud lähevad eriti hästi peale.

Ämmaemanda visiidil sai mõõdetud vererõhku, mis oli normis, lisaks mõõtis ta ka emakapõhja kõrgust (EPK), mille kohta vaid imestas, et isegi mitmendal mõõtmisel sai tulemuseks 18cm, kuigi korduvsünnitajatel pigem tavaline, et see mõõt nädalatega võrdne või isegi 2-3cm suurem, ütles, et nagu esmasünnitaja emakas 😀 Kui sellest võiks nüüd ka muret tunda, et äkki on laps liiga väike, siis õnneks ultraheli selles osas kinnitas, et kõik hästi ja laps oma suurusega vastas täiesti päeva pealt õigetele nädalatele.
Kaalu tuleb vaikselt juurde ka mul, hetkel 57kg  kuigi ma ise seda lisandumist isegi eriti ei tunneta, aga ilmselt see sellest, et pärast haigust ja kõike on lihtsalt nii hea olla, et sellest “kergem” tunne.
Kokku sai lepitud ka GTT aeg, mille pean tegema 24. nädalal, selleks tarbeks tuleb leida apelsini maitsega glükoosijook, sest Jenni ootamise ajast on meeles, et see oli neist kahest, mida proovisin, kõige normaalsem, vaarika oma jätaks sel korral vahele. Hoian ikka väga pöialt, et nüüd kõik näidud saavad normis olema ja seda teed rohkem ette võtma ei peaks ning diabeediga meil tegemist teha ei tule.

Seniks tuleb nüüd lihtsalt mõnuga edasi oodata ja valmistuda, nüüd kus sugu on teada hakkasin ka vajalikke riideid ostma/otsima, lisaks peame läbi mõtlema kas ja millist nn beebikraami meil veel vaja on. Näiteks üks õhtu hakkasin beebile voodit otsima, kuid arvestades, et suure tõenäosusega magab ta kaisus ei ole voodil ehk üldse mõtet, samas nn mähkimiskeskust oleks vist vaja, sest selle saaks nüüd suuremasse vannituppa mahutada ja kui voodit pole, mille peale mähkimisalust panna peab selle koha ju kuhugi ja kuidagi tegema, sest lihtsalt oma voodil või maas päevas kordi ja kordi mähkmeid vahetada hakkab seljale. Ja eks neid valikuid ja otsuseid tuleb veelgi, hetke seisuga kindel on käru, milleks on Bugaboo Cameleon 3 ning terve valik erinevaid kandelinasid, mis pisikest ootavad.

IMG_4835

Poisiks valmistumas

IMG_4930

Käisin Telliskivis Minu Väike Maailm poes, muidugi pidin seal üht lina proovima ja no muidugi pidin selle ära ostma, sest see oli niiii mõnus